Vot nüüd ma olen sõnatult keeletu. Et nagu umbes täpselt täielikus šokis.

Täna käisin oma vanatädi 90. sünnipäeval. Nii auväärses eas inimese sünnipäevale ma igatahes varem sattunud ei ole. Meenus natuke naljakas seik sellest kevadest, kui üks mu sugulane (kuuekümnendates eluaastates) meenutas, et just sel päeval oleks ta vanematel olnud 70. pulma-aastapäev. 70 aastat on pikk aeg, vähemalt minu jaoks. Ja siis teatas mu sealsamas istuv vanatädi, et ohh, miks ma seda pulma ei mäleta, ma ju olin ise ka seal pulmas. Vot see oli küll juba pisut sürr.

Õhtu sisustasime järjekordselt Eesti mälumänguga. Pärleid kukkus sealtki, lademes. Mis teeb vaskussi eriliseks? Mmmm, ta ei ole mürgine? Ei ei ei, tal on jalad!!! Jajaa, jalgadega vaskussid ja sajajalgsed muidusussid. Mis linn on täpselt Tallinna ja Peterburi vahel? Parim pakkumine - Valga! Ma tegelt õiget vastust hetkel ei mäleta, äkki oli Sillamäe... Kelle hüüdnimi oli Vana Habe? Loomulikult teadsid seda kõik peale minu ja loomulikult oli see küsimus just mulle ja T-le. Ja muide, Jäälahing toimus 1242. Mõned uued siililiigid: suur kirjusiil, rohusiil, rabasiil, laulusiil, hüpiksiil, soosiil, juttselgsiil...

Ma ei saa enam ise ka aru, mis lumememmeteema siin pidevalt esile kerkib, aga ka tänase päeva võtab ehk kõige paremini kokku FROSTY (the snowman).

L nagu Arabella

L says: vastandite paar: müstik - sirgjoonik :D
K says: müsli - sügisjoonik
L says: maisihelbed - valge klaar
K says: tatratang - tartu roosõun :p :p
L says: neljaviljahelbepuder - martsipanõun
K says: ma ei tahagi mõelda sellele võimalusele et keegi võiks seda kõnelust praega (või siis ka natuke hiljem) pealt vaadata

Hmmm, no ma mõtsi, et nüüdseks on natuke hiljemast saanud palju hiljem :p Või mis?

Eile oli kelgutamise päev :) Kassikas oli täiesti vapustavalt ilus - lumi, lumi, lumi ja siis meie suhteliselt suurt lärmi tekitav seltskond. Liud lõppesid tiigil, mille kaldad olid kahtlaselt vesised, aga isegi minul ei õnnestunud sisse kukkuda :p Kuna selle aasta jõuluvana tõi kohe mitu lauamängu, sisustas ülejäänud päeva Eesti mälumäng, kus me Liisuga võistkonna moodustasime ja täiesti armutult pähe saime. Kõik küsimused olid kenasti Eesti kohta ja seal võib ääretumalt targaks saada :) Mis on kukeaabits? Loomulikult teab igaüks, mis on kukeaabits. Seega järgneb seletus mis, kellele ja milleks. Vale vastus!!! Õige vastus on, et kukeaabits on aabits, mille kaanel on kukepilt. Ei no muidugist! Kuidas ma ometi selle peale ei tulnud?!? Hommikul olin ma juba õige mitu korda Kalahas kaotanud, nii et oli üks pähesaamise päev.

Päkapikud olid Janile 1.20 m täispuhutava lumememme meie kuuse alla poetanud (loomulikult mitte täis puhutud olekus, niii suur see kuusk nüüd ka ei ole). Toas nägi see jõletis igatahes tunduvalt suurem välja kui poes. Ma olen alati teadnud, et mu naabrid ei ole päris normaalsed. Kellelgi tuli idee, et lumememme võiks WC-sse tõsta, et kui siis külalised lähevad, las ehmatavad. Ma ei pea ennast eriliseks külaliseks, sest ma elan nagunii poole kohaga seal, aga ma ehmatasin ikka. Teed ikka ukse lahti ja potil istub suur lumememm, sinine sall kenasti kaela ümber ja kelmikas kübar peas. Osavamad olid ennast koos memmega WC-sse ära mahutanud, et istud vetsus, lumememm põlve peal. Teine ja minu jaoks loogilisem variant oli memm lihtsalt mõneks ajaks ukse taha tõsta. Nalja kui palju :p Järgmine atraktsioon pidi siis olema lumememmega ujulasse minek, et lähed ja teatad, et mul on täna sõber ka kaasas, kas saaks perepiletit ja küsid veel viisakalt, kas saun on ikka soe, sest mu sõber tahab hirmsasti lavale minna :)

Mõtlesin, et saadaks paar e-kaarti. Panin veel nii, et kaardid ei läheks teele mitte täna vaid alles homme. Hetk tagasi sain järgmise sisuga kirja:

From: Care2.com Ecards
To: minu meiliaadress

Sent: Friday, December 23, 2005 9:06 PM

Subject: Picked-up: Care2 E-Card to saaja meiliaadress

*****************************

This is the Care2 notification you requested:

Your E-Card to: saaja meiliaadress
Created on: December 23, 2005
Sent on: December 24, 2005
Was picked up on: December 23, 2005

Vot nii siis :)

Siiamaani on see nädal päris toredasti kulgenud. Nalja sai juba esmaspäeva hommikul, kui ennast poole kaheksase bussi peale vedasin. Sättisin ennast bussis kellegi teki sisse mähkunud ja tõenäoliselt magava inimese kõrvale istuma, talle mingit tähelepanu pööramata (ei sobi ju ometi võõraid magajaid segada) ja hakkasin üle vahekäigu istuva M-iga juttu ajama. Siis müksas mind keegi ribidesse ja tuli välja, et magav isik, kelle kõrvale ma istuma sattusin, oli mu tuttav. Tal oli küll juba poolteist tundi sõitu selja taga ja seega eriti varajane äratus. Aga selline kohtumine ajas naerma küll, lausa pööraselt :) Teisipäev oli lihtsalt hea päev. Nii häid päevi ei tule just tihti ette, kõik lihtsalt läks nii, nagu vaja oli. Kõik lihtsalt sujus. Ja rääkida sai päris mitme inimesega, kellega juba ammu suhelnud ei olnud :) Kolmapäeval ei suutnud ma kuidagi Evu müügilauast mööda kõndida ilma talle tere ütlemata. Minu küsimuse peale, ega ta juhuslikult Eva-Liisa ei ole, oli ta algul küll pisut jahmunud :) Aga tõesti oli tore Sind näha :) Nii eilse kui üleeilse õhtu sisustas M oma reisimuljetega, mis kohati olid nii uskumatud, et mul oli tunne, nagu räägiks ta pigem mingist filmist. Selliseid asju lihtsalt ei saa päriselt juhtuda, aga näe juhtuvad :) Elagu kalad ja pardid. Eile kloppisime ühika ees vaipa, täitsa pime oli. Aga see on hirmus hea, kui õues on vaiba kloppimise ajal pime, ise võid oletada, miks :p

L käis praegu oma imearmsate rohelisesäbruliste villaste sokkidega akna juures ja teatas, et õues on 15,2 kraadi külma. Lund on ka nii palju, rohkem kui Tartus. Jippiiii! I'm dreaming of a white christmas and now it's here.

Eilse õhtu peategelased nägid siis sellised välja. Hästi hästi hästi head :) T on veendunud, et me peaksime järgmiseks piparkoogimaja tegemise ette võtma, ma selles nii väga kindel ei ole, aga eks näis...

Peale sellel pildil kõhutava pisut lumise tegelase
korduvaid rünnakuid nägi lumememm täna hommikul selline õnnetuke välja (leia pildilt keegi, kes veel eile oli lumememm).
Kõvasti deformeerunud ja täiesti ebamäärase kujuga. Praeguse hetke seisuga lumememme enam ei ole, sest neljajalgne pühendunud lumearmastajast fanaatiline lumememmedevihkaja lõhkus selle täiesti ära. Ma ei taipa, mis tal nende memmede vastu on, kui ma õigesti mäletan, oli eelmisel talvel sama lugu, nii kui selja pöörad, rünnatakse memme armutult nii kaua kuni järele jääb vaid hunnik lund. Neti teab küll, et nii ei tohi, sest kui silma peal hoida, ta memmele päris pähe ei karga, siis ta lihtsalt läheb ja hammustab tast suuri tükke välja :s

Õues on igatahes täielik talvine imedemaa :) Ja see meeldib mulle hullupööra.

Lisaks käisin täna raamatupoes ja esimene asi, mis ma uksest sisse astudes nägin oli raamat pealkirjaga "Autogramm", autoriks... ehh, ütleme, et Paavo Kivine. Mu reaktsioon oli umbes selline: ???!?!?WTF(sry)?!?miksmasellestvaremkuulnudeiole?!?!???!? Tagasi koju tulles aitas väike netis surfamine - kuna raamat ilmus alles sellel nädalal, ei olegi midagi imestada, et ma sellest kuulnud ei olnud. Aga enda reaktsiooni üle olin küll pisut hämmeldunud. Kui keegi teine sind eriti üllatada ei taha, tuleb ju ennast ise aeg-ajalt hämmeldusse viia :p Ja iseenda üle üllatuda :)

Uduselt lumine taustapilt :)

Täna mätsisin kokku lumememme, küpsetasin piparkooke ja kuulasin suuremas koguses jõululaule. Vot selline imetore päev siis :)

Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal just kõige usinam blogija olnud. Viimastel nädalatel on mind tabanud selline uue informatsiooni tulv, et vahel tundub, et ma olen sinna täiesti ära uppunud. Kõike igatahes meeles pidada ei jõua ja hambaarsti aja suutsingi ära unustada (kusjuures mul oli see korralikult üles kirjutatud). Ületanud olen ma ennast viimasel ajal igatahes rohkem kui iial varem. Eks neid eneseületusi tuleb veel, aga kõik läheb lihtsalt sellise tempoga, et vahepeal ei ole üldse aega mõelda ja pabistada. Mina ja avalikud esinemised ei ole olnud just kõige paremini kokku sobiv sõnapaar, nüüd olen aga selle paari kokkusobitamisele mitu sammu lähemal. Loomulikult ei saa seal lingi all kirjeldatut kuidagi moodi võrrelda viienda klassi ees seismisega, aga algus on tehtud. Vähemalt ei mõtle ma kordagi sellele, et kuusteist paari silmi mind kogu tunni vältel puurib. Eelmisel nädalal avastasin oma üllatuseks, et ma suudan korraga rääkida ja näiteks cd pealt õiget kohta otsida (mis ei ole iseenesest ju teab mis keeruline ülesanne) või miskit tahvlile kirjutada või midagi hoopis muud teha. Varem oli rääkimiseks rääkimise aeg ja kotist pastaka otsimiseks kotist pastaka otsimise aeg :p Ja tegelikult on täiesti võimalik korraga kedagi kuulata, midagi kirjutada ja kedagi keelata, just sellises järjestuses :) Õnneks on lapsed ülitoredad ja distsipliiniprobleeme põhimõtteliselt ei ole siiamaani esinenud. Kõige hirmuäratavam on muidugi see, et mulle tõesti meeldib õpetada :))) Aga ma tean, et mitte kõik klassid ei ole sellised kukupaid ja mul on seega kogu asjast jäänud täiesti idealiseeritud mulje. Mulje võib muidugi muutuda, kui ma kümnenda klassi ette pean minema :s Selles mõttes on õpetajakoolituse praktikakooliks valitud täiesti vale kool - tunnis valitseb kord ja õpetajale vastu ei hauguta. Nii võibki arvama hakata, et tunnid on igal pool nii toredad, kuigi tegelikult ei ole ju...

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis Dave Bentoni ja ühendatud gospelkooride kontserdist, mis oli äärmiselt ilus :) Benton ei üllatanud tegelikult millegagi (ehk ainult sellega, et päriselus on ta veel pruunim kui telekas), aga ta lihtsalt on nii mõnusalt päikseline ja teda on alati hea kuulata. Gospelkoorist olid selgelt puudu paksud neegrimutid, aga ma ütleksin, et ka tagasihoidlikud eesti lauljad liigutasid ennast oma elektrijänesliku dirigendi eestvedamisel üsnagi energiliselt. Ja kirikus ei olnudki ma midagi nii tempokat kuulanud :) Samuti ei olnud see kirik tõenäoliselt ammuilma sellist rahvamassi näinud, sest eestlaslikul ahnusel ei ole ju piire - miks müüa nii palju pileteid, kui on kohti, kui saab müüa ka väga palju rohkem ja siis kes ees see mees.

Päeva mõte on NICOLE KIDMAN'S CAT (just don't ask).

P.S. Kas sa kujutad ette, et keegi lasigi ühikas meie ukse taga koridoris mingi raketilaadse asja lahti?!?! Ideevarastajad!!! Ja see kärsakas, mis siis tuppa tuli, weeeeeeeee..... Meil oli isegi juba külm, akna lahti hoidmine just eriti sooja ei andnud, aga muidu ei olnud mitte kui midagi hingata ka (kesse käskis pidevalt hingata, eksole?).

Jõulud lähenevad, nii et olgem valmis

The Twelve Days of Christmas - The Twelve Questions about Christmas
(Vastused leiad küsimuste järelt. Küsimused on pärit siit.)

1. How do sheep in Mexico say Merry Christmas?
2. Why was Santa's helper down in the dumps?
3. Where do polar bears vote?
4. What do you get when you cross an archer with a Christmas gift-wrapper?
5. What did Santa shout to his toys on Christmas Eve?
6. Why did the elf put his bed into the fireplace?
7. What did one of Santa's elves put on the Internet?
8. What do they eat for breakfast at the North Pole?
9. What nationality is Santa?
10. What kind of motorcycle does Santa drive?
11. What does Santa call his fishing rod?
12. It is midnight. Santa is making his rounds and appears to be a little behind schedule. As his sled flies over London he looks down at Big Ben and notices that the big hand is on the 5 and the little is on the 2. What time is it?




1. Fleece Navidad
2. Because he had low elf esteem
3. At the North Poll
4. Ribbon Hood
5. "All right everyone, it's sack time!"
6. He wanted to sleep like a log
7. A gnome page
8. Snowflakes
9. North Polish
10. A Holly Davidson
11. The North Pole
12. As stated, it is midnight. There must be something wrong with the clock.

Terita silma! Native Americans

Is this a man's face looking to the left, or is it an Inuit looking to the right?

Eilne päev lihtsalt kadus kuhugile. Peale edukat orienteerumist Annelinnas istusin ühikas ja üritasin asjalik olla. Mõni aeg olin sellel alal suhteliselt edukas. Täpsemalt kuni hetkeni, mil M ka kohale jõudis. Siis üritasime kumbki hästi asjalikult oma asjadega tegeleda, mis oleks läinud samuti suhteliselt edukalt, kui me poleks üksteist täiesti pidevalt seganud. Mida õhtu edasi, seda jaburamaks teemad läksid või õigemini vaheldusid Briti ja Ameerika koolisüsteem; krõpsude söömine tunnis; And your name? My name is Devil - Oh, hello Devil, nice to meet you indeed; teatud inimeste kirumine; nunn mis-ta-nimi-nüüd-oligi ja tema suured valged hambad - buck teeth - eluliselt vajalik sõna muideks; sõna 'review' hääldamine (loomulikult oli meil õigus!); kirjutis your craziest holiday ever ja küsimused a la mis vahet on sõnadel when ja while. Lõpuks otsustasime, et mina lähen nii kauaks toast välja ja seltsin koridori-venelastega kuni M oma asjad tehtud saab, siis ta laseb ukse vahelt koridori rohelise raketi (suunaga köögi ja pesuruumi poole ning just rohelise mitte punase - evu, ega sa juhuslikult rakette ei müü? :p), mis on märguandeks mulle, et ma võin tagasi tuppa tulla :p Eile oli minu kord põrandal magada ja peale mõningast sebimist, korraldamist ja tekkide jagamist jäin ma ka tõepoolest magama, et hommikul peale kella kuut kottpimedas kisendav äratus kinni vajutada ja tunnike hiljem Toomemäest Santa Clause Is Coming to Towni ümisedes tihedas lumesajus üles rühkida. Homne päev algab täpselt sama vara, mis on tore, sest õhtul magama jäämisega mul enam probleeme küll ei ole.

Täna oli jõulude ootamise päev, mis tähendas tegelikult aulas jõululaulude laulmist. Erilist jõulunnet ei tekkinud, kuigi akna taga sadas lund ja päkapikke oli piisavalt.

Kõik on natuke kreisi :)

Time flies like an arrow ehk ajakärbestele meeldib nool. Või mõni muu asjakohane tõlge. P.S. Fruit flies like a banana.

When a clock is hungry, does it go back four seconds?

Eileõhtune lumesadu oli nii ilus :)

Kuidas kirjutatakse Arnold Schwarzenegger? Tõsiselt hea küsimus! Eriti kui sa pead kirjapildis sada protsenti kindel olema :p

Ekraan inglise keeles? Parim pakkumine oli muidugi 'ecran' - ütleme nii, et polegi kõige ebaloogilisem tuletis.

Ühikas on mingid targad leidnud, et võiks koridoris pidevalt palli mängida. I just love them! Põnts põnts põnts PÕNTS põnts PÕNTS PÕNTS põnts.

Tänane dialoog:
Okey now, today's topic is Native Americans. Who are Native Americans?
Marta's husbands.
Owkeyy, but besides that?

Kuulamisharjutus: Industries on the reservation are: electronics, tools, fabrics, farming, fishing, weaving, painting and pottery. Kui kõik peale kudumise olid juba öeldud, tuli lõpuks ka see viimane õnnetu: reading! So much about the reading industry then.

Homme toimuvad orienteerumiskursused Annelinnas ehk mina ja Kassu üritame õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Loomulikult eksisteerib mingigi võimalus, et me ei eksi ära. Selle tõenäosust aga siinkohal pakkuda ei tahaks.

Õigustus šokolaadi söömiseks:

Chocolate: It's good for you!

Next time you get that craving for chocolate, you may want to consider the following:

Chocolate is derived from cacao beans. Bean = vegetable. Sugar is derived from either sugar CANE or sugar BEETS. Both are plants, which places them in the vegetable category. Thus, chocolate is a vegetable. That makes you feel better, doesn't it?

To go one step further, milk chocolate bars also contain milk (obvious really, when you think about it), which is dairy. Which makes milk chocolate a health food.

And as if that wasn't temptation enough, chocolate-covered raisins, cherries, strawberries, and others all count as fruit, so you can eat as many as you want (preferably at least five portions per day).

Mõned päeva sõnad ka: CASHEWS, SQUASHES ja ARTICHOKES. Läheb kenasti šokolaaditeema ja tervisliku toitumisega kokku :)

Käisin eile HP-d vaatamas. Kui ma oleks sellest kohe eile siia kirjutanud, oleks tulnud väga pikk kirjutis. Täna on kõik hästi, aga mu tuju pole just kiita ja seega ei tule pikka HP kirjutist (ausõna on kõik hästi). Aga film ise oli väga hea. Kuna ma enam kõike ei mäletanud, mis raamatus toimus, oli isegi üllatusmomente :) Saal oli täis ja mul õnnestus kolmandas reas istuda, peale kahte ja poolt tundi oli kael küll tiba valus, aga see ei rikkunud head muljet (igasugune mulje on aga tänaseks kuhugi jäägitult kadunud). Üks tugev emotsioon siiski on - Ron is soooo veeery cuuutee :))) Paremaid näoilmeid annab otsida :) Heh, ma sain praegu väga targaks. Ma lugesin filmi lõputiitritest, et Ralph Fiennes mängis ka filmis ja jõudsin kohe jupp aega selle üle mõelda, et keda ta seal siis mängis. imdb.com aitab alati, aga selle tegelase nime ei tohi ma nimetada, keda ta HP-s mängis (ja igatahes oli teda täiesti võimatu ära tunda). Mulle tundub üha enam, et ma ikka pean minema Narniat vaatama ja tõenäoliselt Charliet ka. Homme on palju parem päev. Ma usun sellesse. Ja kui ma Tallinna bussi peale ei mahu, kleebin tõesti linna sildid välja, et reede õhtul on rong tasuta (äärmiselt vajalik soovitus psychodelicate girlilt - ise ma poleks millegi nii geniaalse peale küll tulnud). Mul kummitab eilsest saadik Jingle Bells. Appike! Homme hommikul saab seda tõenäoliselt veel kuulata, mis tähendab, et kummitamise otsa pole paista :p Oma järge ootavad Santa Clause Is Comin' to Town ja Rudolph the Red-Nosed Reindeer.

Eilne õhtu möödus ühikas umbes sama moodi kui üleeilne (ehk siis vaata eilset sissekannet). Kogu see värk võis kokkuvõttes natuke vaiksem olla, aga võib-olla arvan ma nii ainult seetõttu, et ma panin klapid pähe ja lihtsalt ei kuulnud, mis ukse taga toimus. Ja ust ei vaevunud ma ka enam lukku keerama.

Eile toimus ühikas mingi mürgel. Keegid meessoost isikud oli väga purjus. Keegid naissoost isikud, kes nende purjus meessoost isikutega koos olid, karjusid nende peale väga kõvasti. Keegid läksid koridoris vist natuke kaklema. Kellegi mööbel lõhuti ära. Kui sa veel ei teadnud, siis mööbli lõhkumine teeb hiigla palju müra. Kellegi uksele tehti ka vist natuke haiget. Õhtu jooksul kuulati ainult ühte venekeelset laulu (kõik muu toimus eesti keeles), see-eest aga pidevalt ja äärmiselt kõvasti. Koridor meie ukse ees ja osa treppi valati mingit kleepuvat ollust täis. Mingil hetkel sai kellelgi kõigest villand, ta siis läks ja elas ennast rahurikkujate peal verbaalselt välja. Kümneks minutiks oli tõesti rahu majas. Siis läks üsna sama moodi edasi. Mina lukustasin ennast tuppa, lahendasin ristsõnu ja lootsin, et keegi koos uksega tuppa ei kukuks. Ei kukkunud :)

Esimene advent

Specially for PsychoBunny

weeeeee!!! Priit! õnne kolmeteistkümnes :))) kollane tibu :p :p jiippiiii irwirwirw ohoooo-ovatsioonid :D ma tegelt teadsin, et seda oli oodata :p

Terita silma!

Is this a large bird, or is it a fisherman who just caught a large fish?



You might need to turn the image upside-down to see the fisherman!

Mul igatahes tuli selle viimase soovituse järgi toimida. Et seda teha, ei keeranud ma arvuti monitori tagurpidi :p Ja ise pea peal kah ei seisnud :p

Winter Wonderland

Teemaks jällegi lumi. Pole midagi teha, ilus ju. Juba eile õhtul, kui ma teatrist tulin, sadas peenikest lund. Ja kui ma täna hommikul ennast üles ajasin, sadas täiesti laia lund. Õue astudes oli kõik nii pime, et ega eriti aru ei saanud, kas on õhtu või hommik, aga usinamad kojamehed olid juba kõnniteed kohati puhtaks kraapinud ja kõikvõimalikke lumesahkasid sebis ka tänavatel siia sinna. Tekitasin kena jäljerea üle majandusteaduskonna õppehoone ees oleva platsi, kahjuks polnud ma aga esimene, kes tol hommikul seda teed oli sammunud. Ka Toomemäel olid koeraga jalutamas käinud inimesed minust ette jõudnud. Seal olid tervelt kolmed natuke täis sadanud ja seega üsna ühesugused saapajäljed. Ühed läksid samas suunas, kus mina ja kahed tulid mulle vastu. Olid ka kahe väikese koera jäljed, mõlemad mulle vastu tulevad. See tähendab, et seal võis käia üks inimene oma kahe koeraga jalutamas. Ja siis veel kaks inimest, kes ei jalutanud koeraga. Või kaks inimest kumbki oma ühe koeraga jalutamas ja üks inimene, kes ei jalutanud koeraga. Või üks inimene, kes kõndis oma koeraga ringiratast ja seega tegid nad kahe peale ka kahed jäljed, pluss veel see üks inimene, kes ei jalutanud koeraga. Aga võib-olla tegi need kolmed jäljed üldse üksainus inimene, kes kaks korda kõndis koos koeraga ühes suunas ja ühe korra teises suunas, koer kaenlas. Või jalutas seal üks ilma koerata inimene kolm korda või kaks ilma koerata inimest - üks kaks ja teine ühe korra või kolm ilma koerata inimest igaüks ühe korra. Mis tähendab siis, et koerad jalutasid ilma inimesest saatjata, kas üksi või kahekesi või oli seal ainult üks koer, kes kaks korda üksinda sama teed jalutas. Või olid seal üldse jalutanud ainult koerad, kellest osad lihtsalt kandsid saapaid. (Ehh, eile tuletati küll meelde kolmerealise determinandi arvutamine, aga siin tuleb neid muutujaid küll rohkem kui kolm, nii et vähemalt kolmerealisena pole sellest determinandist mingit kasu. Pealegi ütleb mu viimasel ajal täiesti uinunud matemaatikuvaist, et sellist ülesannet mingi determinandiga ei saagi üldse lahendada :p). Peale jälgede uurimise vahtisin ma sadavat lund, püüdsin helbeid kinda peale (okei, okei, tunnistan ausalt, paar korda üritasin keelega ka mõne kätte saada - laupäeva hommikul pool kaheksa ei ole Toomemägi just ülerahvastatud ja publikut seega õnneks või kahjuks ei olnud), lohistasin jalgu järel, nii et ma olin põlvist saadik täiesti lumine ja korra olin väga lähedal ka kõhuli prantsatamisele (libe noh). Tagatipuks oleksin lõpuks äärepealt rongist maha jäänud, sest sel viisil jaama kõndimine võttis tunduvalt kauem aega kui ma olin planeerinud. Nagu mingi esimese klassi õpilane, et läheb küll kodust õigel ajal välja, aga kooli ikka õigeks ajaks ei jõua, sest tee peal on nii palju huvitavat vaadata. Igatahes, kui ma lõpuks rongis istusin, avastasin, et õues oli vahepeal päris valgeks läinud.

Eilne teater oli ka sarjast Winter (Christmas) Wonderland - ballett "Pähklipureja" (kellegi rootslase lasteraamatu ainetel). Väga sügavat muljet ei jätnud (vähemalt ei saa emotsioone võrrelda "Suveöö unenäoga"), kuid märkimisväärseid kohti siiski jagus. Kõige tõrksam näitleja laval oli koer Monty, kes keeldus isegi kõndimast ja seega tuli teda ühest kohast teise süles tassida. Lisaks tean ma nüüd, miks inimesed tahavad baleriiniks saada - et kanda laval näiteks lumememme, paukkompveki või karamelli kostüümi. Lumememmed olid kohe ekstravõrratud.

Hea, kui maailmas on midagi kindlat. Väga hea kohe. Kindlamast kindlamad on näiteks Murphy seadused. Täna hommikune käis siis selle kohta, et kui sul on vaja ilmtingimata õigeks ajaks kohale jõuda ja ajavaru pole rongi sõiduplaani tõttu just suur, siis jääb rong ilmtingimata nii palju hiljaks, et see niigi väike ajavaru kahaneb olematuks ajavaruks ja sa ei jõuagi õigeks ajaks kohale. Ja siis sa elad oma elu lolli järjekindlusega lootes, et ehk seekord Murphy ei toimi. Mida rohkem sa loodad, et ta ei toimi, seda kindlam on, et ta tegelikult toimib.

Tundub, et selle nädala esmaspäeva hommik oli vähemalt kolm nädalat mitte kolm päeva tagasi. Järgmise nädala teisipäev tundub aga tulevat kohe homme. Asjad on kuidagi paindes ja paigast ära. Eks and loksuvad mingi aja jooksul paika tagasi ja nädalapikkustest päevadest saavad jälle tunnipikkused päevad. Siis saab aeg jälle meeletu kiirusega hakata kuhugi müstilisse musta auku kaduma.

Eile oli mu vanaema kahekümnes surma-aastapäev. Kakskümmend aastat. Ainuke asi, mida ma temaga seoses mäletan, on see, kuidas ma teda haiglas vaatamas käisin ja ta voodi serva peal istudes temaga juttu ajasin. Ta naeris, sest kõik tundus paremuse poole minevat. See oli ainult illusioon. Ma ei tea, kas see oli viimane kord, kui ma teda nägin. Kui oli, siis on see kuidagi sümboolne ja samas ka natuke kummaline. Et miks ma just seda mäletan? Kuna aga kõik mu teised vanavanemad surid juba ammu enne minu sündi, anti mulle vanaema puhul vähemalt mingigi võimalus teda mäletada. Ühe teise äärmiselt olulise inimese puhul mulle seda võimalust ei antud. Ma olin siis, kui tema suri, veel liiga väike. Ja aeg muudkui lendab.

Nonii, tänane sissekanne räägib siis sellest, et kui ma õigesti mäletan, siis on see mu pika (teatavasti on kõik suhteline ja seega on tegemist vaid mu enda hinnanguga) blogijakarjääri jooksul esimene kord, kus ma kirjutan oma sissekannet kuskilt mujalt kui koduarvutist. Varem ma lihtsalt ei olegi midagi kirjutanud, kui ma parajasti kodus ei ole olnud. Täna teeme siis erandi, kusjuures miski ütleb mulle, et neid erandeid tuleb lähinädalatel veel ja veel. Selguse huvides - istun raamatukogu arvutiklassis ja kõik klõbistavad ümberringi. Üks pikkade juustega noormees kella üheteistkümne suunas piilub pidevalt paremale ja vasakule, nagu kartes, et keegi teda kuskilt õppeavakogu riiulite vahelt salaja jälgib. Tema kõrval istuva noormehe nina on teadmata põhjustel peaaegu vastu ekraani surutud. Konditsioneer huugab laes uinutavalt, aga mul on kõht nagunii nii tühi, et ma siia nii kauaks jääda ei kavatse, et uni peale kipuks. Bloggeri dashboardini jõudmiseks oli apppsoluutselt iga nurga peale mingeid paroole vaja, aga imekombel suutsin ma need kuskilt ajusopist ka üsna väikse vaevaga reprodutseerida. Ja see on tõsine ime, sest selle meeletu informatsioonivoo peale, mis mind täna hommikupoolikul tabas olin ma vahepeal ka iseenda telefoninumbi suutnud ära unustada. Raske juhus, sest see on üks kahest mobiilinumbrist, mis mul siiamaani alati meeles on olnud. Ja üleüldse, täna oli alguste algus. Lõbusaks alles hakkab minema. Koos kaktuste, knopkade ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

Virin. Porin. Torin.

Ja kell pole veel üksteistki.

Ma kahtlustan, et mu ajude asemel on vatiinikihiga kaetud poroloon (jaa, see kirjutatakse kahe o-ga, vaatasin ÕS-ist järele) ja mu mõtted on selle olluse sisse lootusetult kinni kiilunud. Aga mul on just täna hommikul oma mõtteid hullupööra tarvis. Poroloon läheb vananedes pudedaks, kuni tast jääb järele ainult imeõhuke kiht ilgelt kleepuvat tihket sodi (küll mina juba tean), mis meenutab natuke biskviittainast ja vanades lastesaadetes olnud rekvisiitide materjali. Ma kahtlustan, et poroloon ja vatiin hiilisid öösel mu tuppa (neil polnud ju kaugelt tulla, kõigest kõrvaltoast, kus nad kannatamatult tugitooli sisse panekut ootavad) ja pressisid ennast mu ajudesse siis, kui ma magasin. Ma enam ei julge magada. Muidu nad äkki tulevad jälle. Hiilivad läbi pimeduse ja arutavad tee peal kurjakuulutaval sosinal oma õelaid kavatsusi. Või tegelikult, enam pole ju midagi karta, nad on juba kohal. Igasugune ennetustegevus on ammu hiljaks jäänud ja magada võib täiesti rahuliku südamega. Lisaks magamisele võin ma ju veel minna ja Malviinaga kampa lüüa. Vahet ju pole, kas vatt või vatiinikihiga kaetud poroloon. Seltsis segasem.

Nonii, nüüd ma kahtlen kohe kõvasti oma mõistuses. IRW.
Kena laupäeva Sulle :)

Word of the day: REPLICABILITY.

Your Musical Tastes Match: Jennifer Garner

See her whole playlist here (iTunes required)

What Celebrity Matches Your Taste in Music?

Jennifer Garner on tegelikult üks mu lemmiknaisnäitlejatest :) Ja ma olen piisavalt Aliast vaadanud.

Muinasjutt punamütsikesest (ungari keeles)

Kögomögo ögokögo mögo Punamütsike. Mögolikögo eremesögo rögosögo Vanaema. Eklemeklekelemögostögo adulögo mögos kuri hunt.

Mögolikögo Punamütsike. Kögolögonögo lillepögo.

Eklemeklemömmoseguliks Kuri Hunt: "Kökrödi kökk, Punamütsike?"

"Pakredi mörrff Vanaemale, körörögosögomöhh veini ja kooke."

"Mamrekolörogo kogokirolö sögodidikökk, karmauhh. Hundi kögo rögodimögolikörr. Voodis kogolisogos elekirudosögossedelimögo. Nogodikörros könnadikörro mögodinögokökk."

"Plögodimögo, punamütsike?"

"Moldeligogo ekledeni koseregö" plögo kuri hunt. Krögodikrönks kögo kuri hunt.

Tulisögo Punamütsike: "Mögoddiköko, pögo kögö, imestas punamütsike".

"Rögolikökkodi sögomursinerks", sögo hunt.

"Ekledisetolöks", küsis Punamütsike.

"Murilurekomurökö", sõnas kuri hunt.

"Kökörnögosögolöks?", küsis Punamütsike.

"Adukslögosorradikranks", sögomögo Kuri Hunt ja eklemeklekranksor Punamütsike.

Murisuriklönksadipörro Jahimees. Mörisögokögo ekeleke ögokögo pögolögo rumpsasöksi mörimeegos sögo. Kranksesögo Hundi kögo, Lögodikranks eksosögo Punamütsike ja Vanaema. Köksti mögosögo römolögo. Ja kui nadulögodimögo ei ole, klögorögolökkadi nad önnelögo klögadisögo.

Kõik oli ju arusaadav? ;) Mulle tuli igatahes glögi isu peale.

Allikas: internetis mitmel pool saadaval, ringlenud ka kettkirjana. Mina lugesin seda täna aga tekstiantoloogiast "Regivärsist netinaljadeni". Nagu pealkirigi ütleb, on seal vanemale rahvapärimusele ja muinasjuttudele lisaks nii tänapäeva õudusjutte (city legends), anekdoote kui ka kettkirju. Neid viimaseid on ühest raamatust küll natuke harjumatu lugeda, aga naljakad olid sellegipoolest :)

Terita silma!

Is this a woman's face looking straight ahead, or is it a man playing the saxophone?

Seisin lihtsalt keset kottpimedust ja lasin lumel oma juustesse sadada. Märg ja ilus oli. Valges sadav lumi on ilus. Pimedas sadav lumi on ka ilus. Kõige ilusam on aga pimedusest valguse kätte sadav lumi. Lumi, mis liugleb alla kuskilt pimedatest kõrgustest ja jõuab siis mõne tänavalaterna valgusvihku. Lumi, mis keerleb valguskiirte käes, raatsimata maapinnale langeda. Edevad lumehelbed, mis prožektorite valgusvälja jõudes jäävad võimalikult kauaks õhku hõljuma, ise ennast imetledes ja ennast imetleda lastes. Lumehelveste tants kordub sarnaselt nii autodest tulvil kiirtee kui vaikses rahus tukkuva kõrvaltänava kohal. Nad ei hooli publikust, vaid naudivad iseennast ja vabadust olla külm ja karge ja õhkõrn. Ja nad maanduvad lenneldes su karvase käpiku peale. Siruta lihtsalt käsi välja.



P.S. Ma tegelikult tean, et täna sadas lörtsi mitte lund.

Jätkame siis nõidade teemal :)

Which Witch are you?
Kitchen Witch: You find that your environment is hella magical. You can make magic out of the most ordinary crap, and you don't feel like everything has to be grand and elaborate. Simple and handy is always best for you. This is not an easy trad to pin down, but maybe this place can help out a bit.

Aga milline nõid oled sina?
Brought to you by Quizilla

See nõidade pilt on muidugi klass omaette.

Päeva sõnaks on BANANAFISH.

Kaubamaja juures kostus kiljatus, sest tuul oli ühel tädil kübara peast puhunud. Kübar veeres korraliku tempoga Raekoja platsi poole, tädi jooksis kõrgetel kontsadel sellele järgi. Kuna tädi ja kübara vaheline kaugus eriti ei vähenenud, läks tädile appi üks poiss. Nüüd ajasid nad juba kahekesi kõnniteed mööda veerevat kübarat taga ja said selle loomulikult ka kätte. Naljakas oli. Hästi naljakas.

***

Vedurijuht teatas Tartu jaamas rongi sisenenud inimestele, et kuna reisijad ei sulge üldse vagunite vaheuksi, lõpetatakse rongis kütmine. Seal vagunis, kus mina olin, olid mõlemad uksed täitsa kinni. Aga kütte lülitas vedurijuht kohe peale oma teate edastamist sellegipoolest välja. Väga soe see vagun just ei olnud. Seal kus lõpeb mõistus, algab Eesti raudtee. Aga midagi nii kummalist polnud minu kõrvad küll varem kuulnud.

***

Koostab poenimekirja:

Leib
Sai

Piilub külmkapi ukse vahelt püüdlikult sisse ja kuulutab rõõmsalt, et piim ei olegi otsas. Seega - nimekirja lõpp. Kahte asja suudan isegi mina ilma nimekirja tegemata meeles pidada. Ja suudab ka see, kes selle nimekirja koostas. Aga siis poleks nii koomiline olnud.

***

Laupäeva hommik. T istub köögis põrandal ja nühib liivapaberiga oma teksapükstesse auke sisse.

***

Olen viimase 42 tunni jooksul maganud umbes kolm tundi. Natuke üleskeeratava jänese tunne on, kelle vedru hakkab vaikselt maha käima. Või vähemalt kujutan ma üsna hästi ette, mida võiks tunda üks üleskeeratav jänes. Tavaliselt magan ma palju rohkem. Kui ma väike olin, olid mul üleskeeratavad kanad ja kukk. Kui võti just parajasti kadunud ei olnud, sai nad üles keerata ja siis nad nokkisid maast midagi nähtamatut.

***

Mu arvuti taustapilt on praegu selline:

:)))

Täna potsatas mu postkasti järgmise sisuga elektronkiri:

Teatan, et A. Laaneotsa loeng toimub esmapäeval so. 14.11.05 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses. Oodatakse kl 16:00 fuajees. Palun mitte hilineda.

Hmmm, kas saatja oli ikka päris kindel, et just mina olin see õigemast õigem inimene, kellele sellist asja teatada ja siis veel manitseda, et ma hiljaks ei jääks? Ei tea, kas mõni inimene, kes sellise teate tõesti saama pidi, jäi sellest nüüd minu pärast ilma ka? Ja nüüd see inimene võib-olla mitte ainult ei hiline, vaid üldse ei tea, et selline loeng just esmaspäeval toimub. OiOiOi.

Igatahes - naer. Jätkuv naer.

Päeva sõna on DÜSKOMFORT. No mida haiget sõna!?!

Täna ma tunnen, et november on käes. Hall ja tuuline ja tibutab. Toas peab terve päeva tuli põlema, sest muidu oleks liiga pime üldse midagi teha. Hetkel olen ma natuke kurb ja täiesti otsustusvõimetu. Tühjus. Ja ma tean, mida ma tegema pean, aga ma ju ei tee seda. Järjekindlalt ei tee. Mis mul viga on? 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Kuskil muude mõtete taustal trummeldab halastamatult. Võta ennast kokku. Miks ma siis ei võta? Millal see ükskord lõpeb? Miks ma endaga nii teen? Ma ei taha ju. Tõesti enam ei taha. Parv vareseid on aia vallutanud. Lendavad läbisegi puult puule ja karjuvad kiledalt. Tõusevad kõik koos õhku ja lendavad kiirustades otse mu akna suunas. Siis üle katuse ja teiselt poolt maja jälle ringiga tagasi. Suured tiivad hämarduva taeva taustal laperdamas. Kaootiline liikumine. Aga ometi nii täpsete reeglite järgi kulgev. Kui ma väike olin, kartsin ma, et üle lendav linnuparv kukub lihtsalt kaela. Matsti ja sa oled ühtäkki litsutud maa ja sadade linnukehade vahele. Selline asi ei ole võimalik. Siin mitte.

Mõned asjad lihtsalt on. Mõned asjad lihtsalt ei ole.

Eoin Colferi "Artemis Fowl" on üks äärmiselt eriskummaline raamat. Tagakaanel hakkas silma sõna 'haldjas' - loomulikult pidin ma selle raamatukogust kaasa vedama ja läbi lugema. Tasus lugeda küll ja kiiresti läks ka, eriti võrreldes Le Guini "Meremaa võluriga", mille 158 lehekülge lugesin ma ikka otsatult kaua. Erilist isu triloogia teist osa lugeda ka ei tekkinud. Eile leidsin ma aga olevat paraja aja endale "The Da Vinci Code" osta, sest raamatukogus on sellele raamatule millegipärast enam vähem miljoniinimeseline järjekord. Tavaliselt ma neid moeraamatuid lugema ei torma (kui just võluv Potteripoiss välja arvata), aga Dan Browni puhul ütles miski, et selle võiks läbi lugeda küll. Vähemalt algus on paljulubav, sest eriti kaugemale ma sellega veel jõudnud ei ole, kuna lihtsalt aega ei ole olnud. Näiteks saabus T pühapäeval minu juurde kaasas lõng ja vardad, sest talle oli järsku õudne kudumisisu peale tulnud. Ma siis otsisin ka kapist pooliku kampsuni välja, mis oli seal vähemalt paar aastat lihtsalt seisnud ja otsustasin, et ma ei viitsi varrukaid kududa. Nii et sellest tuleb siis vest. Võib-olla.

Ma naersin täna pisarateni. Pole ammu nii palju naernud. Sõbrad on üle kõige :)

Päeva mõtteks oleks MINNA HÄMARAS MIINA HÄRMASSE (aitäh Evule!)

Kui nii siis nii

You are Judy Garland!


Which Female, Historic Beauty are you?
brought to you by Quizilla

Siin ma jälle olen (kuigi mul ei ole millestki kirjutada)

Väike filoloogitsemine aitab ikka hädast välja. Kunagi see sama teema juba oli, nüüd siis veidi laiendatud kujul (tõlge ei pärine minu sulest, aga lausa karjuvad vead pidin küll ära parandama, muidu poleks süda rahule jäänud).

Esimene harjutus, algajatele.

Kolm nõida vahivad kolme Swatchi kella. Milline nõid vahib millist kella?

Ja nüüd inglise keeles:

Three witches watch three Swatch watches. Which witch watches which Swatch watch?

Teine harjutus, inglise keel edasijõudnutele:

Kolm transvestiidist nõida vahivad kolme nuppu Swatchi kellal. Milline transvestiidist nõid vahib millist nuppu?

Ja nüüd inglise keeles:

Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?

Kolmas ja viimane harjutus, täielikele proffidele:

Kolm Šveitsi transvestiidist nõida, kes soovivad ennast ümber lõigata, vahivad kolme nuppu Swatchi kellal. Milline ümberlõikust ootav Šveitsi transvestiidist nõid tahab vahtida millist nuppu?

Ja nüüd see kõik inglise keeles:

Three Swiss witch-bitches, which wish to be switched Swiss witch-bitches, watch three Swiss Swatch watch switches. Which Swiss witch-bitch, which wishes to be a switched Swiss witch-bitch, wishes to watch which Swiss Swatch watch switch?

Kas üldse saab tekkida kahtlust, kumb keel kõlab ilusamini?

Nõiad on inglise keelesõlmumisharjutustes üldse populaarsed tegelased:

Two Witches

There was a witch.
The witch had an itch.
The itch was so itchy
It gave her a twitch.

Another witch
Liked the twitch
So she started twitching
Though she had no itch.

Now both of them twitch
So it's hard to tell which
Witch has the itch and
Which witch has the twitch.

Foneetikas esines mul probleeme L-tähega (no mida veel, eksole?). Peale sellist keelevõimlemist esineb mul probleeme kõigi häälikutega, mis esinevad witch'iga sarnanevates sõnades. Nii et täiega asja ette läks see värk siin täna.

Puder ja kapsad

Amadeus tahab olla suur kukk. Aga Amadeus ei ole veel lugemist selgeks saanud. Anekdoot jäi nina pidi kapiuste vahele, lausa kaks korda järjest. Jäi kapiuste vahele aastal 1989 ja jäi kapiuste vahele täpselt sama moodi aastal 2005. See on umbes sama, et vaatad ühte filmi juba kolmandat korda, aga ikka saab su lemmiktegelane surma... Seekord vaatasin Leopoldi. Leopoldis ei saada surma.

Käisin hambaarstil. JÄLLE. Ei läinud nii kehvasti kui siis, seekord piirdusime kõigest kahe röntgenipildiga. Esimene pilt oli defektiga. Ma võiksin varsti avada eraldi blogi "HambaHarstimine". Aga huvitav seda lugeda küll poleks.
Telefon. Arst. Kass.
Hambaarst vol. n+1
Hambaarst vol. n+2
Hambaarst vol. n+x
See teema muutub juba tõsiselt tüütavaks...
Täna oli halb päev...
See nimekiri on pigem mu enda jaoks, kusjuures ma tean, et mõnda korda ma ei ole siin üldse maininud. Õnneks.

Miks Bryan, miks??? Pammyga!?! Aga prantsuskeelne Bryan on sellegipoolest ilus. Spirit: L'etalon des Plaines.

Hingedepäeval surnuaias lisaks küünalde süütamisele plaanis olnud lehtede koristamine jäi ära lume tõttu. Seal oli ikka väga palju lund. Aga see oli juba mitu päeva tagasi. Meil oli ka aias üsna lumine (enam ei ole), aga Tartus polnud samal ajal lumest jälgegi. Esimene Eesti ja teine Eesti. Lumega Eesti ja lumeta Eesti.

Silmad krõlli!

Loe mustad täpid kokku!

Me ei ole nomraalsed inimesed (vähemalt osa meist vahetevahel ei ole)...

Veel mõndagi tõlkimisest.
p. g. says: ja mida peale miitmise ja griitimise veel lennujaamas teha saab: • Dedicated airport pick-up
arabella says: pühendunud lennuväljakorje
p. g. says: või -lantimine ehk?
p. g. says: korporatiivkliendikorilus
arabella says: lennuväljalande
* * *
p. g. says: heh...pealkirjax paneme 'keelemõrv soovitab'
arabella says: keelemõrvurite eriväljaanne, delux edition
p. g. says: kes ei telli, saab saakpakku!
p. g. says: uudissõimu sõnavalik: ai sina tüse uss! (elust võetud)
p. g. says: no mida mulli Social planning and management --- grr 8o ma ütlen...'viisaastakute haldamine' olex mudugi paras neile niuxe jura koostamise eest...hmm...ja 'social diseases' on silveti kohaselt 'suguhaigused'...ühesõnaga aina põnevamaks läeb :S
* * *
p. g. says: At the installation stage it is necessary to make sure that the table does not overturn. tõlge : Paigaldamisjärgus tuleb jälgida, et seade ei kukuks kummuli....ega satuks selili...ega lapiti lauale
arabella says: lapiti lauale on kena :)
p. g. says: jaah...ma siin kaalungi, mis neist olex parim variant oma toru-teadlikkuse demonstreerimiseks 8-
arabella says: ega lajataks ristseliti :P
p. g. says: hmmm...aga alliteratsioon...rajataks ristseliti?

Eelnevaga täiesti mitteseotud, aga ka elust enesest:

Kui sa lähed pööningule eesti keele õpikut otsima ja selle tegevuse juures jalga pidi läbi pööningupõranda tuppa astud, siis kindlustus ei taha seda auku kohe mitte oma kulu ja kirjadega ära parandada, kuna su lepingus ei ole punkti, mis ütleks, et kaetud on ka pööningult eesti keele õpiku otsimise tagajärjel tekkivad võimalikud kulud :s

(Ülal kirjeldatu ei juhtunud minuga)

Kui sa trükid Google'i pildiotsingusse sisse sõnad 'wallpaper' ja 'november', siis vastuseks saad muuhulgas pildi, mis kujutab akna all seisvat eriti tigeda näoga Snape'i ja kuhu on kirjutatud "Merry Christmas... I hope!"

(Ülal kirjeldatu juhtus minuga)

Naised on nii imelised, harrastades odaviset

Tänu Ugala teatri meililistis olemisele saabus ootamatult hetk tagasi minu juurde selgus selles osas, mida tähendab ühe mu klassiõe msn-i nime taga juba paar päeva ilutsenud lause "Naised on nii imelised, harrastades odaviset." Rohkem ma midagi öelda ei tahtnudki.

Päkapikkude töökoda

Eile oli see tore päev, kui ma käisin Abakhani kesklaos. Väljast oli täiesti mitte midagi ütlev angaar, sees aga oli täielik päkapikkude töökoda. Palju ringi sebivaid inimesi ja laeni ulatuvad riiulid kangaste all lookas. Loomulikult ei leidnud ma sealt seda riiet, mida mul vaja oli... Tüüpiline. Mööbliriide ma lõpuks siiski sain - Abakhani poest. Miks teha asju lihtsalt, kui saab ka keeruliselt?

Täna tegingi eelsoojenduseks väikese näpuharjutuse ja tõmbasin riide ümber ühele vanale pesukastile. Täitsa ilus lilleline sai. Eks homme ole näha, kas mu näpud peale seda klammerdamist liiguvad ka. Kui ma homme midagi siia ei kirjuta, siis ei liigu. Mõne aja pärast toimuvad siis loodetavasti mööbliriietamistalgud :)

Olin täna hommikul nii edumeelne, et isegi kirjutasin natuke oma tööd. Endal on kohe hea tunne. Kui ma suudaks ennast igal hommikul kokku võtta, siis oleks elu ilus :) Ma tahan, et elu oleks ilus, nii et ju ma siis suudan ennast kokku võtta!

Päeva keeleharjutus seekord psychobunnylt: ÜLEKÜLLUS MIND KÜLL ÜLDSE EI ÜLLATA. Millal tulevad harjutused teiste toredate täpitähtede kohta?

BLOGINDUSEST - all caps

Viimasel ajal olen lugenud paari arutlust teemal, et vanad blogijad lõpetavad ja uusi ning häid ei tule peale. Sellel teemal ei kavatse ma hetkel peatuda, aga natuke tahaks blogimisest kirjutada küll. Veidi teise nurga alt. Nimelt leidsin ühest blogist nimekirja asjadest, mida igal blogijal tuleks vältida. Minu arvates on see üks kaunikesti imelik nimekiri, kui päris aus olla. Tekkis tahtmine teada saada, kust selline nimekiri pärit on, sest ka seal, kust ma seda lugesin, viidati kellelegi teisele. Jõudsin välja sellise kirjutise juurde, mis kannab pretensioonitut pealkirja Weblog Usability: The Top Ten Design Mistakes. Ma eeldan, et see on algallikas.

10 välja toodud viga olid siis järgmised (paksus kirjas on tekstist meelevaldselt eemaldatud tsitaadid, millele saab loomulikult mitmeid tähendusi külge pookida ja harilikus kirjas minu kommentaarid, kusjuures neid viimaseid ei tasuks ka päris puhta kullana võtta):

1. No Author Biographies
Miski ütleb mulle, et sõnad 'female' ja 'pisces' ei kata kogu mu elulugu :s Samas ei tunne ma ka olulist vajadust siia enda kohta rohkem kirja panna. Anonymous writings have less credence than something that's signed. Eks ta vist nii tõesti on ka, aga ma ausõna ei ole eriti õnnetu, kui sa mind alati ei usu ;)
2. No Author Photo
Olen selle lisamise üle isegi natuke mõelnud. Aga ainult natuke. A huge percentage of the human brain is dedicated to remembering and recognizing faces. For many, faces work better than names. For me they don't. I'm terrible with remembering faces. Well, I'm terrbile with remembering names too :s Pealegi, kui siin oleks minu pilt, siis oleks see nagunii töödeldud kujul ja ei mahuks endiselt punktis kaks kirjeldatu alla, nii et lõpptulemus ikka sama :p
3. Nondescript Posting Titles
Avoid cute or humorous headlines that make no sense out of context. Thank you very much!!! By the way, the title of this post does tell you at least something about what I'm going to say here. Or doesn't it? Minu jaoks on kolm võimalust: pealkiri, mis ütleb midagi sisu kohta, pealkiri, mis ei ütle midagi sisu kohta ja pealkirja polegi. Ja mulle meeldib nende kolme võimaluse vahel valida, pidevalt.
Sample good headlines:
Ice cream trucks as church marketing
This last headline works on a church-related blog. If you're writing an ice cream industry blog, start the headline with the word "church" because it's the information-carrying word within a context of all ice cream, all the time. Lovely tips :) And definitely true, but still... In my vision a blog is something you can play with, not an article. An ice cream industry blog would be great though, why on earth I didn't think of it myself!?! In browsing weblog headline listings to extract these examples, I noticed several headlines in ALL CAPS. That's always bad. Reading speed is reduced by 10% and users are put off by the appearance of shouting. Fair enough. No caps, no shouting ;) I changed the headline of this post to ALL CAPS.
4. Links Don't Say Where They Go
Many weblog authors seem to think it's cool to write link anchors like: "there's more here and here." Guilty as can be... Kui nagunii ei huvita, siis ära klõpsa! Kesse käsib?
5. Classic Hits are Buried
Hopefully, you'll write some pieces with lasting value for readers outside your fan base. Don't relegate such classics to the archives, where people can only find something if they know you posted it, say, in May 2003. Highlight a few evergreens in your navigation system and link directly to them. I just looove this one :))) Hopefully, all my classics are buried very deep. It's a pot of gold waiting for you at the other end of the rainbow :p Tegelikult oleks see mu meelest piisavalt tobe, kui ma hakkaksin mingeid endale rohkem meeldinud postitusi eraldi esile tõstma. See poleks üldse minulik... Kuigi ma kunagi arvasin, et ka blogimine pole üldse minulik. Tuleb jälle oma sõnu süüa. Whatever...
6. The Calendar is the Only Navigation
A timeline is rarely the best information architecture, yet it's the default way to navigate weblogs. Categories must be sufficiently detailed to lead users to a thoroughly winnowed list of postings. No ma kardan, et mul tuleks neid kategooriaid umbes sama palju kui postitusi. Aga tegelt on see suhteliselt asjalik nõuanne. P.S. Säänne verb nagu 'to winnow' tõesti eksisteerib, Longman ütleb, et 'to blow the chaff (=outer part) away from grain'. Vott.
7. Irregular Publishing Frequency
Pick a publication schedule and stick to it. Juba sõnapaar publication schedule toob silme ette miskit kohustuslikku. Certainly, you shouldn't post when you have nothing to say. Polluting cyberspace with excess information is a sin. I've sinned :((( Pealegi, kas märkad vastuolu? Kui ma olen paika pannud, et kirjutan midagi igal esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval, siis kes garanteerib, et mul just esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval midagi ka öelda on?
8. Mixing Topics
Busy people might visit a blog to read an entry about a topic that interests them. The only people who read everything are those with too much time on their hands (a low-value demographic). ??? I sense some definite over-simplification here. Besides, noone can possibly read absolutely everything!
9. Forgetting That You Write for Your Future Boss
Selle peale unustasin ma lausa suu ammuli. I can't forget something I've never ever thought worthwhile remembering and/or thought about in the first place. Whenever you post anything to the Internet -- whether on a weblog, in a discussion group, or even in an email -- think about how it will look to a hiring manager in ten years. I'd probably go crazy in no time if I thought about that every time I post! Üks hea põhjus jääda natuke anonüümsemaks :p Once stuff's out, it's archived, cached, and indexed in many services that you might never be aware of. I admit it, that's somewhat spooky. Think twice before posting. If you don't want your future boss to read it, don't post. Sometimes I think thrice before posting, but my future boss is a way behind the very last person I think about when I can't decide whether to push the button that says 'publish' or not to push. And I do have some unpublished posts :s
10. Having a Domain Name Owned by a Weblog Service
Having a weblog address ending in blogspot.com, typepad.com, etc. will soon be the equivalent of having an @aol.com email address or a Geocities website: the mark of a naïve beginner who shouldn't be taken too seriously. I bear the mark of a naïve beginner who shouldn't be taken too seriously. Kill me for that if you must!

Nagu näha ei taha ma kohe mitte sinu kui lugeja elu lihtsamaks teha. Teen täpselt nii, nagu pähe tuleb. Pealegi ei ole see üldse selge, et ma just sinu jaoks kirjutan, sama palju ikka enda jaoks ja kui ma hakkaksin siin mingeid erilisi reegleid järgima, täpselt sisu seletavaid pealkirju treima ja ma ei tea mida kõik veel tegema, siis muutub see kõik ju pigem tööks juba! Aga ma võtaks seda parema meelega kui lõbu :)

Lõpetuseks tuleks veel mainida, et some weblogs are really just private diaries intended only for a handful of family members and close friends. Usability guidelines generally don't apply to such sites, because the readers' prior knowledge and motivation are incomparably greater than those of third-party users. When you want to reach new readers who aren't your mother, however, usability becomes important. irvikkala.blogspot.com on kahtlemata (published) private diary. Samas aga ma tean, et osa lugejaist ei kuulu mu perekonna ja lähedaste sõprade hulka. Nii et teoreetiliselt peaksin ma selle järgi siis ikkagi kasutatavusele tähelepanu pöörama! Rõhk sõnal teoreetiliselt ;)

Päeva sõna on (VILJA) TUULUTAMA :)

Minu mõttetu virisemine

Südaöö. Miks ei ole kopsuööd? Ega maksaööd? Öö südames. Kas sina oled öö südames või öö on sinu südames? Kas öö süda ka kunagi ära väsib?

Pühapäev, 5. juuni

Kui oled juhtumisi näinud kuskil elukat pealkirjaga Kontsentreerumis Võime ringi luusivat, siis palun küsi ta käest, ega ta juhuslikult ära eksinud ei ole, sest üks kalake igatseb teda siin pikisilmi. Kui Kontsentreerumis Võimega on juhuslikult kampa löönud ka Teo Tahe ja muud sellelaadsed sellid, siis võiksid kogu pundi kenasti koju tagasi suunata, sest muidu läheb siin kodus olukord juba VÄGA kriitiliseks. Õigem oleks öelda, et ongi juba väga (märka läbivat suurtähte eelmises lauses) kriitiline.

Pühapäev, 30. oktoober

VÄGA kriitiline. Punkt.

Terita silma!

M-il sai Hollandist kõrini. Nii ta siis otsustas sealt jalga lasta. Tema hommikusest e-mailist lugesin ma, et "täna siirdun Prantsusmaale". Eino, kui Prantsusmaale siis Prantsusmaale. Mulle tundub see kuidagi natuke ebareaalne, aga loomulikult see tegelikkuses nii ei ole :) Igatahes mõjutas Prantsusmaa tänase illusiooni valikut. Loe silti!

Lugesid? Kõik oli õige? Kui oli, siis loe veel ;) Kui ei olnud, siis oled väga tähelepanelik :) Tähelepanelikum kui mina, sest esimesel korral läksin kenasti õnge. Nüüd seda silti vaadates ei saa ma muidugi enam üldse aru, kuidas ma alguses seitsmenda sõna lugemata sain unustada! Said ikka seitse sõna kokku ;)?

Härra Kessu on emotsionaalselt kõige ebastabiilsem elusolend, keda mina tean. Nüüd on tal juba mitmendat nädalat käin-igal-õhtul-kodus-söömas-ronin-sülle-olen-armas-pehme-karvane periood. Minu pärast võiks tal selline periood olla aasta ringi, kuigi tuleb tunnistada, et ta on süles hoidmiseks pisut liiga raske ja mu vaesed jalad kipuvad ära surema. Enamus aastast on tal aga käin-kodus-heal-juhul-kord-kuus-kardan-kõike-ja-kõiki-ja-olen-täiesti-pulstunud periood. Ja siis mina aga palveta kuskil põõsa all kõhuli ja pea läbirääkimisi teemal "Ma ostsin sulle head paremat, tule ikka koju sööma". Saa sa siis temast aru!

Kui midagi segaseks jäi, siis härra Kessu on mu viieaastane kass, kes sai nime Kessu ja Tripi lastesaate järgi, aga kes on vägagi isane. Näeb ta välja umbes nagu mustavalgekirju pikakarvaline lehm, ainult tumedamad lapid ei ole mitte päris mustad vaid hallitriibulised. Nägin teda esimest korda siis, kui ta oli vaid paaritunnine ja kui ma oleks teadnud, et temaga nii palju jamamist tuleb, siis ma poleks vist nii innukalt teda enda kaela peale võtnud.

Tegin hommikul silmad lahti, tõmbasin kardinad eest ära ja...vauka!...kogu maailm oli valge! Või noh, õunapuude lehed on endiselt rohelised ja sireli lehed ka ja kase lehed on täitsa kollased, aga maapind oli täitsa valge. Nii et siis siin kohal tähendas kogu maailm ainult maapinda :s Aga see ei ole üldse õige esimene lumi/lörts, sest see suvatses alla sadada just siis, kui mina magasin, st. öösel. Kuna ma ei näinud, kuidas lund sadas, siis ei ole mul ka esimese lume tunnet :p Ootame teist esimest lund :)

Olen kaks päeva raamatuid ühest kohast teise vedanud. Ühest kapist teise, ühest toast teise, kapist välja ja samasse kappi tagasi, üks kapp ühest toast teise ja teine kapp teisest toast esimesse ja üks kapp toa ühest seinast teise ja kõik muud võimalikud ja võimatud variandid. Hetkel ei taha eriti olla bibliograafide tütar. Aga bibliograafigeenid on ka minus kahtlemata olemas. Bibliograafigeenid segamini ilumeelega - kas kokku peaks panema ühte sarja kuuluvad ja ühte moodi kujundusega raamatud või tuleks kõik rühmitada hoopis kirjanike kaupa ja alfabeetilises järjekorras? Suvaliselt läbi segi ei tule minu puhul kõne alla. Kompromiss - sarja kuuluvad raamatud ikka kõrvuti ja siis sarja sees kirjanikud tähestiku järjekorda :p Iseasi on muidugi see, kas ühte ja sama raamatut ikka peab ostma iga kord, kui uus trükk välja tuleb? Tundub, et mõned inimesed on kunagi pidanud sellist käitumist äärmiselt vajalikuks. Ma ei ole selles osas veel otsusele jõudnud.

Päeva mõte on, et JÄÄRAD JÄÄVAD JÄÄRADEKS. Ma saan veel kuidagi aru, et vahel on ikka meeletult tarvis peaga kõigepealt vastu seina joosta ja alles siis avastada, et ups, sein oli vist ees. Aga igal aastal järjekindlalt proovida, kas su suur ja raske neljarattaline sõber jääb ühe teatud koha peale mutta kinni või mitte on küll juba liigne jäärapäisus. No loomulikult jääb ta mutta kinni ja kui selline ilm jätkub, siis aina pehmemaks maapind muutub. Homme hakkab tõenäoliselt väga mudast nalja saama. Miks küll mu lähemad sõbrad-sugulased laias laastus jääradeks ja amburiteks jagunevad? Esimesed ei usu kunagi, kui sa neile ütled, et nii ei saa, enne kui nad on ära proovinud, et nii tõesti ei saa ja teistega juhtub pidevalt midagi :p Oijah. Sellegipoolest on jäärad ja amburid supertoredad, nii et kui sa nende alla liigitud, siis võid ennast kõrvust tõstetuna tunda :) Ja kui ei liigitu või kui sul on igasugustest tähemärkidest täiesti suva, siis võid sellegi poolest rahumeeli ennast supertoreda ja kõrvust tõstetuna tunda :)))

Kalduvus šokoholismile :)

Tegelikult ma tahtsin täna kirjutada hoopis sellest, et teisel katsel leidsin ma kaubamajas ka toiduosakonna üles :))) Ei saanud sealt ju ometi midagi ostmata ära tulla :s Ostsin müslit, et oleks, mida järgmisel hommikul ühikas süüa, sest minu mäletamist mööda olid mu müslivarud täiesti otsas. Loomulikult tuli välja, et ühika kapis olnud müsli oli minu ja mitte mu toanaabri (kelle nädalavahetuse plaanid ma pisut palju segi lõin ja mul on selle pärast tõesti väga kahju - p.s. see märkus ei seostunud mitte kuidagi müsliga :p) oma ja nüüd on mul kokku nii umbes kolm kilo müslit :))) Lisaks müslile ei suutnud ma loomulikult toiduosakonnast lahkuda ilma kohukeseta. Just hetk tagasi tekkis aga ketserlik mõte, et ma peaks homme Kalevi šokolaadi ostma, sest kes ei tahaks šokolaadiga kohvritäit raha võita. Või no mis raha, lähem eesmärk on ikkagi söömine, sest kui ma juba tean, et mul on kapis šokolaadi, siis ei suuda ma tõesti mitte mingi valemiga oma näppe sellest eemal hoida :p Viimane ongi üks äärmiselt hea põhjus, miks ma reeglina ise šokolaadi ei osta. Egas muud, kui lihtsalt oodata, kuni keegi tark taipab šokolaadi kinkida :)))))

Päeva sõna on KONTAMINATSIOON (sügava tagamõtteta valik).

Imelik nädalavahetus oli. Ebaharilik. Ma poleks arvanudki, et ma selline susserdaja võin olla. Anda silmagi pilgutamata osadele inimestele asjast selline ülevaade, mis tegelikke sündmusi kohe üldse ei kajastanud. Lühidalt öeldes: valetada. Ma võin ju mõelda, et see oli nende inimeste endi huvides. Aga tegelikult olid siin ikkagi ainuüksi minu enda huvid mängus. This time truth wasn't stranger than fiction. Fiction. Suutsin ennast täna keskenduma sundida. Keskenduma millele? Loetavale raamatule. Ilukirjandusele. Mulle tundub, et mu keskendumisraskused on hullemad kui kunagi varem. Olen välja mõelnud ka suhteliselt äärmusliku viisi, kuidas mõnda aega töö kirjutamist edasi lükata. Või vähemalt minu jaoks on see hirmus äärmuslik. See on üks ammu pooleli olevatest asjadest. (Lisandus: Ja selle lõpetamiseks tuleb kunagi kirjutada järjekordne töö. Tundub vist pigem nii, et vihma käest räästa alla :p) Tibusid loetakse veebruaris. Ülikooli raamatukogus käisin. Kodune paik. Reastub mu kodude hulgas umbes neljandale kohale või siis kolmandale. Raamatukogus tehakse remonti ja need trepid, millest ma tavaliselt üles lähen, olid kilega kinni pandud. Kasvuhoone keset raamatukogu. Läbikäiku ei ole. Jan alustas oma koolivaheaega kipsis käega...

No Fear Destination Darkness

Täna neli aastat tagasi oli kurb päev. Kurb kolmapäeva hommik. Neli aastat tagasi oli liiga väikese vahega kaks liiga kurba kolmapäeva hommikut. Ühest suvisest kolmapäevahommikust alates hakkasid asjad viltu vedama ja kiskusid kiiva kohe mitmeid kuid järjest. Kuni järgmise suveni. Mõni asi ei saa enam kunagi korda. Imelikult eredalt mällu sööbinud hetked. Abitus. Aknakardinad. Hommikune telefonikõne. Sussid. Haiglad. Külastusajad. Suurendatud foto. Õhtune telefonikõne. Mustvalge foto. Pisarad. Prioriteedid loksusid paika.

Õues on täiesti hall ja sajab. Räästad tilguvad ja puu okstelt tilgub vett alla. Akna taga kasvav kastan on juba üsna raagus. Tammed mitte, neile jäävad osad lehed vahel terveks talveks külge. Saabus Anttila jõulukataloog. Mina otsustasin jõululaule kuulata. Jõulutunnet õnneks ei ole.

Õhtune rong oli meeletult rahvast täis. Mõned inimesed isegi seisid. Mingil hetkel seiskus ka aeg. Oli tunne, et rong sööstab läbi pilkase pimeduse tundmatusse ja ümberringi on ainult üüratult lage kõnnumaa. Ja silmipimestavalt eredalt valgustatud vagunis on kõik need erinevad inimesed tihedalt kokku pakitud ja keegi tegelikult ei tea, kus rööpad äkitselt lõpevad. Üks laps igatahes aimas ees ootavat ähvardavat varju ja röökis ennastunustavalt.

Suurema osa teest magasin ma lihtsalt maha ja kui aeg uuesti liikuma hakkas, paistis juba ka kodulinn. Ja pimedus ei tundunudki enam nii pime, kuigi tegelikkuses alles siis õues pimedaks minema hakkaski. Varem oli lihtsalt olnud natuke hämar.

Kahe nädala jooksul kaks korda Tallinnas... Kui eelmisel nädalal oli terve kesklinn täis kollaste ja roosamummuliste kilekottidega HulluRallil käinud inimesi, siis seekord oli asi veidi rahulikum. Eile hommikul oli vanalinn ikka päris tühi, turistidehordid polnud päikesest hoolimata veel patseerima jõudnud. Vabatahtlike loovuskoolitus oli ka päikeseline. Täiesti juhuslikult ürituse maskotiks kujunenud jänes ei olnud sugugi seotud sellega, et asja toetas Tartu Linnavalitsus. Kaks pikka päeva täis muusika joonistamist, kollaažide tegemist, lõikumist ja rebimist, õhupallide purustamist ja heade soovide väljamõtlemist, plaanide ja mõtteskeemide koostamist, probleemide püstitamist, lahenduste otsimist ja üksteise tudmaõppimist. Hetkel ei taha ma enam kuulda sõna 'loovus'. Aga eilne õhtusöök restoranis Moskva oli väga šeff :p Ja keskendumispunkt viis sentimeetrit allpool naba on väga šeff. Aga näägutajalinnuna teisele õelalt, kättemaksuhimuliselt, neutraalselt, süüdistavalt, sõbralikult, nördinult ja naeratades öelda 'Sa oled ülbe!' ei olnud üldse nii väga šeff.

RAAMIST VÄLJA.

Silmad krõlli!

Pane see enda arvutile taustapildiks. Proovisin. Ei olnud väga meeldiv kogemus :p

Ja kui veel eelmise nädala "Terita silma!" sissekannet mainida, siis ise küsin, ise vastan - this is a picture of a face, but it is also the word LIAR.

Kolm korda võid arvata, kas mööbli jalgade alla käivad poest ostetud pehmendused (et põrandat ei kriibiks) seisid diivani jalgade all või mitte :s

Vastusevariandid:
a) seisid jahhh
b) vist ikka ei seisnud
c) variant c on antud selleks, et sul oleks võimalus kolme variandi vahel valida

Vihjeid annan ka - katki lõigutud vana ruuduline talvemantel ja kergekujuline Momendi liimi mürgitus.

Tegelikult olen pool päeva raamatukappe saunalakiga üle lakkinud. Ära küsi, miks... Igatahes saavad need nüüd vee- ja kuumakindlad. Ja mis siis, et nomraalsed inimesed nii ei tee. Pealegi, ma pole kunagi väitnud, et ma nomraalne olen.

Härra Kessu porised jäljed algavad aknalaualt, tulevad akna alt mööda tapeeti põrandani ja liiguvad edasi köögi poole... Jalad võiks ikka enne sisenemist ära pühkida. Soovitavalt kõik 4 jalga.

T on tõsiselt mõnus tibi. Ta õmbles õmblusmasinaga sõrmeotsast läbi. Nii et ka niit oli läbi näpu... Temaga ikka juhtub... Ja kuna pidevalt juhtub, siis ega ta ise neist juhtumistest erilist numbrit ei tee. Ei virise ega oiga. Aga mul hakkab valus juba ainuüksi ta järjekordset haiget saanud kohta vaadates.

Eile käisin uues kaubamajas. Seal seina peal on tartu linna nimi väikse tähega kirjutatud :( Majas sees tuli liiga tallinna tunne peale. Ei teagi, kas see on nüüd siis hea või halb. Et kui tahad tallinna tunnet, teed kaks sammu keset tartu kesklinna ja saad oma tallinna tunde kätte. Iseasi muidugi, millal mul seda tallinna tunnet peaks ülepea vaja olema genereerida. Nojah ja siis vaatad aknast välja ja seal laiub perfektne vaade Vanemuisele...

Oma hirmus kehva suunataju juures mul väga ära eksida ei õnnestunudki. Korra ei leidnud ainult eskalaatorit üles, mis alla poole viiks. Ühel tädil oli vist sama probleem, ta siis tegi hea näo pähe ja sõitis üles. Mina keerasin lihtsalt otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Apollo raamatupood on seal väga tore, asub kõige ülemisel korrusel, et mul sinna minek ikka võimalikult kaua aega võtaks... Aga ruumi ja õhku ja valgust on palju ja vaade on ka ilus ja õnneks jällegi täiesti ebatallinnalik.

Tänase päeva sõna on VIRKOOSID ehk Jan ei tee koogi sees vahet virsikute ja aprikooside vahel ning tal on juba hommikusöögi ajal keel sõlmes. Virsikud + aprikoosid = virkoosid.

Birds flying high
You know how I feel
Sun in the sky
You know how I feel
Breeze driftin' on by
You know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me
And I'm feeling good

Fish in the sea
You know how I feel
River running free
You know how I feel
Blossom in the tree
You know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me
And I'm feeling good

Dragonfly out in the sun you know what I mean, don't you know
Butterflies all havin' fun you know what I mean
Sleep in peace when day is done
That's what I mean
And this old world is a new world
And a bold world
For me

Stars when you shine
You know how I feel
Scent of the pine
You know how I feel
Oh freedom is mine
And I know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me

And I'm feeling good

(Michael Bublé "Feeling Good")

Et sa teaks - I'm not feeling good... Just waiting for one thing to happen... And it doesn't seem to be happening in the near future...

Aga laul on sellegipoolest imeilus ja Michael Buble muusika on imekena...

Päeva sõna on FOG.

Terita silma!

What do you see? (And it isn't just a rhetorical question!)

Mul on uus sõnaraamat. Tal on niiii hea uue (sõna)raamatu lõhn :p Seda sõna, mida ma sealt kõige esimesena otsisin, ei olnud seal :s Igavesele hunnikule toredatele sõnadele lisaks on seal aga ka 43 lehekülge eesti keele vormiviiteid. Näide: alfons/i, -eid -->alfons (mille ingliskeelseks vasteks on gigolo). :s Liiga öö on ja ma tõesti ei suuda välja mõelda, kuidas ma neid vormiviiteid kuidagi mõistlikult kasutada võiksin :s Neid on mudugi tore ka niisama lugeda ning käänata ja pöörata :p Öö ülesandeks on meelde jätta, et on aster - astr/i, mitte aster - astr/a! See on tõenäoliselt mu isiklik kiiks, et sellise asja üldse sassi ajan... Teatud inimeste südame rahustuseks - mul ei ole üldse kavas tervet sõnaraamatut otsast lõpuni läbi lugeda.

Oi, aga nüüd leidsin midagi lahedaks päeva sõnaks - ARGOID (see ei ole nimetavas käändes).

Vajalikud ruumid

Esmaspäeval üle hulga aja ühikas käies avastasin üllatusega, et keegi hea inimene on ühe peldiku (näpud mitte kuidagi kohe ei paindu viisakamat sõna siia kirjutama) uksele haagi ette pannud. Ma kaldun arvama, et see on terve maja peale ainus haagistatav peldikuuks. Muidugi tuleb eelkõige tänulik olla selle pärast, et meie korruse peldikutel üldse uksed ees on :))) Ja siis kirjutab mu toanaaber mulle: "Jah mõni tublim on endale haagi ukse ette pannud tõesti ning üks poiss käis oma prill-lauga vetsus ;)" Ma leian, et see viimane on päris hea praktika :) Mõned pildid ühikast on siin. Ah soo, üks uuendus veel - naiste duširuumi uksele oli ilmunud mingi ähmase pildikesega varustatud silt "Naiste dušširuum. Koristus 12-13". Korralikult arvutiga tehtud ja puha. Meeste duširuumi uksele oli ilmunud prinditud silt "Meeste dušširuum". Kogu silt. Seal ei koristata?

Ja kui juba tualettruumide teema üles võetud sai - käisin täna ühes väga peenes WC-s, kus mängis muusika, kasvas palmipuu ja WC ukse siseküljele oli kleebitud silt "wifi area" :s Jaa, see on tõesõna see esmane koht, kus inimestel ilmtingimata on vaja internetis ringi surfata.

Täna oli halb päev. Sest ma sattusin jällejällejälle hambaarstile, sedakorda Tartu hambapolikliinikusse. See oli juba neljas hambaarst viie kuu jooksul, kelle juures ma käisin ja ta avastas hambaaugu, mida eelmised kolm arsti polnud märganud. Selline asi lihtsalt ei ole võimalik!!! Mul hommikul hammas valutas :( Nüüd hakkab tuimestus ära kaduma ja valu tuleb tagasi :((( Ma ei taha enam, eitahaeitahaeitaha!

Olen tubli :) Ehk vahel leian ka mina põhjust iseenda kiitmiseks ehk kesse muu ikka mind kiidab kui mitte mina ise

Käisin täna talgutel :) Need olid Tartu Vabatahtlike Keskuse, Eestimaa Looduse Fondi ja Looduskaitseühingu "Kotkas" ühised talgud Alam-Pedja looduskaitsealal asuval Kirna matkarajal. Ilm oli fantastiline, päike siras pilvitus taevas ja oli niiii soe. Oktoober! Väga väga väga väga positiivne päev. Ära sai parandatud üks vana sild, juurde tehtud üks uus sild ning välja veetud ja lõkkes ära põletatud hulga maha saetud võsa. Alam-Pedja on piltilus, eriti sügisel, kui kõik on värviline ja pole enam tüütuid putukaid. Looduskaitsealal on Pedja jõgi üritanud ennast võimalikult pikaks venitada võimalikult väikesel maa-alal. Ühesõnaga selline ülimalt käänuline Pedja seal välja näebki.

Sellise pildi juures ei ole ka midagi imestada, et oksalõkke juurest lõunasöögipaika minemiseks tuli jõge ületada. Kuigi köögitoimkond paistis üle luha täitsa hästi kätte ära vaid paarisaja meetri kaugusel, tähendanuks kuiva jalaga nende juurde jõudmine viie kilomeetrist rännakut lähima rippsillani ja tagasi. Tühja kõhuga pole sellised tunniajased rännakud just kõige parem idee. Niisiis läksime läbi jõe. Ma olen küll elu aeg kõik vähegi soojemad perioodid Pedjas sulberdades veetnud, aga oktoobrikuist vette minekut polnud siiamaani veel ette tulnud. Õnneks vesi eriti üle põlve ei olnud, aga jalad võttis ikka jalamaid krampi. Järjekordne uus ja mõnus avastus oli paljajalu langenud lehtedel käimine. Paljad jalad ja kuivad lehed ei lähe nagu eriti kokku, sürrr :))) Tagasi läksime korralikult mööda matkarada ehk siis viiekilomeetrise ringiga. Saaga "Mina ja rippsillad" järge ei saanud, sest Soomaaga võrreldes oli see sild ikka päris leebe ja usaldusväärne. Õhtuks nägid mu riided välja nagu eriti koledasse mudamülkasse kukkunud sookollil, jalad olid üle mõistuse väsinud ja varbad valutasid. Tegelikult võib selle lause ka vabalt olevikus öelda :) Vahe on ainult selles, et vahepeal olen jõudnud juba ujulas basseinis mulistada ja teha kiirvisiidi ühe sünnipäeva järelsünnipäevale. Tort oli päris hea, endiselt :p Kokkuvõttes olen ma selle laupäevaga ülimalt rahul ja ka pööraselt väsinud :) Nii et magama!

Sul aga soovitan soojalt minna Alam-Pedjat kaema, kui sa veel sinna jõudnud ei ole :) Või kuhugile talgutele :) Mõnus päev värskes õhus kuskil ilusas kohas on parem kui ükskõik milline muu (rahaline) tasu :) Käimas on ka vabatahtlike tunnustamiskampaania, mis saab piduliku lõpu detsembri alguses vabatahtlike nädalal. Selle aasta vabatahtlike nädala üleskutse on muideks "Vabatahtlikkus on võimalus - ka sinu jaoks!"

Love Is War

Filmi Swimfan lühitutvustus TV3 koduleheküljel:

Ben Croninil on kõik, mida hing ihaldada võib: sõprade imetlus, kaunis tüdruksõber ja helge tulevik paljulubava sportlasena. Kõik see on tulnud aga raske töö tulemusena, sest lõviosa päevast võtavad kooliõpingud ja ujumistrennid. Beni tulevik ja suhe armastava Amyga pööratakse aga pea peale, kui mängu tuleb "linna uus tüdruk" Madison, kelle pilk peatselt Benile pidama jääb. Kuigi nende esimesed kohtumised on süütud ja pealtnäha tühised, selgub peatselt, et Madison tahab sellest suhtest midagi sootuks rohkemat. Beni suurimast fännist saab peatselt tema suurim luupainaja...

Filmi žanr: sõjafilm

Õukei... Vaatasin filmi ja sõjafilm see nüüd küll ei olnud. Või olen ma lihtsalt millestki väga valesti aru saanud.

See teema muutub juba tõsiselt tüütavaks, aga ma käisin jälle hambaarstil. Midagi superhead ma teada ei saanud. Aasta aega ravitud väike põletik hamba all on endiselt alles ja kui see nüüd mingi ime läbi (ma üsnagi usun imedesse, aga mitte praegusel hetkel) otsustab sealt järgmise kuu jooksul kaduda, siis tahetakse mu rahakotti kergendada sellise korraliku neljakohalise summa võrra, mille esimene number ei ole 1 ega 2 :( Kui põletik ära ei lähe, siis ma ei teagi, mis saab :((( Ma igatahes eelistaksin esimest varianti.

Kirjutasin täna neli plaati. Päevakorral on endiselt 80ndad ja sedakorda lausa videodisko tasemel. Sugulane korraldab oma 35. sünnipäeva auks 80. aastate stiilis videodisko ja seega varustasin teda Modern Talkingu, Toto Cutugno, Ricchi E Poveri ja OMD-ga. Ise ei tea ma mingitest videodiskodest muidugi midagi... Aga eks ma siis usalda sel alal endast nii umbes 10-15 aastat vanemaid inimesi :p Ja sellises vanuses rahvast siin õnneks jagub :) Üks mu teine sugulane pidas mõne aasta eest oma 35. sünnipäeva pioneerilaagri stiilis. Pioneer pole ma ka olnud (oktoobrilaps siiski vist olin, kui mu mälu mind ei peta), aga ühest laagrist olen osa võtnud, sest terve me aed oli üks suur laager ja tervitusplakat tuli mul nii vahvalt suur välja, et ka suvalised möödasõitvad autod tasandasid käiku. Külalised saabusid aga täiesti autentsete punaste kaelarättide ja kohvritega, millega kunagi päris-laagris käidi :) Punast lippu me võimalike sekelduste vältimiseks igatahes masti ei tõmmanud. Ühele ontlikule pioneerile õiget käitumist meelde tuletavaid üleskutseid oli aga see-eest igale poole üles riputatud. Näitena ehk olulisim teade, mis ütles "Pioneer ei anna koerale alkoholi!" Sest just see oli juhtunud kuu aega varem ühel järjekordsel 35. sünnipäeval ja kannatajaks pooleks oli tol ajal napilt pooleteisekuune Neti. Ma ei ole Em-i vist kunagi nii tigedana näinud. Igatahes ei väsi ta seda lollust teatud inimesele siia maani nina alla hõõrumast. Nüüd on need 35-sed inimesed igatahes märkamatult juba 38 saanud... Ja võib ju loota, et ka mõistus on vahepeal pähe tulnud :p :p :p

Nii et nostalgia nostalgitseb, ainult mina olen sedasorti nostalgia jaoks natuke liiga hilja sündinud. Ega ma sellepärast kurb ei ole, mul oma nostalgiad :)

Päeva võtab hästi kokku Ricchi E Poveri Mamma Maria refrään:

Ma ma ma Mamma Maria ma
ma ma ma Mamma Maria ma.
Ma ma ma Mamma Maria ma
ma ma ma Mamma Maria ma.

Terita silma!

This is an illusion that you'll see only once. This is because if you look at the funky black lines above, and try to figure out what they spell, at first, all you'll see is giberish. BUT once you figure out what the black lines are actually telling you, your mind now knows what it is supposed to be and it will be very difficult to look at them as just a set of black lines.

Give Up? The black lines represent the shadow of the most popular letter in the english alphabet. E.

Kusjuures täpselt niimoodi oligi :) Alguses võttis mul ikka natuke aega, enne kui ma seda E-d seal nägin, aga enam ma tõesti ei suuda seal lihtsalt suvalisi kriipse näha :) E mis E!

Missugused konnad ei krooksu?
Ülikonnad

Missugust vorsti ei sööda?
Laiskvorsti

Missugune koor ei laula?
Hapukoor

(Allikas: Eesti liitsõnamängude andmebaas)

Missuguseid seadusi ei rikuta?
Murphy seadusi

(Allikas: Irvikkala)

Järgnev osa spetsiaalselt Evule :) Edu!

Rakendusliku kabuhirmu seadused:
1. Kui te enne eksamit konspekti uurite, on selles kõige tähtsamad kohad loetamatud.
2. Mida rohkem te eksamiks õppisite, seda vähem te teate, millist vastust nad ootavad.
3. 80% lõpueksamist põhineb ühel puudutud loengul, mis käsitles raamatut, mida te pole lugenud.
4. Õhtul enne kontrolltööd Inglismaa ajaloost käsib bioloogia õppejõud teil läbi lugeda kakssada lehekülge ripsusside kohta.
Ääremärkus: Iga õppejõud eeldab, et teil pole midagi muud teha, kui õppida tema kursust.
5. Kui te võite eksamil kasutada raamatut, unustate te vajaliku raamatu koju.
Ääremärkus: Kui te võite eksamiks kodus ette valmistuda, unustate te, kus te elate.
6. Semestri lõpul meenub teile, et semestri algul panite end kirja mingile kursusele — ja ei käinud kordagi.

(Allikas: Murphy seadused ja nende täiendused)

Ma ei tea peast koodi, mida mu mobiil enne sisse lülitamist küsib. Aga mu näpud teavad, mis kujundi koodi numbrid moodustavad :) Ja siis mu näpud ise vajutavad õiges järjekorras nuppe, ka hommikul, unise peaga.

Kas sa mõtled kodus pimedasse tuppa astudes ja tulesid põlema pannes kui kõrgele täpselt on vaja käsi tõsta, et lülitile pihta saada? Ega ikka ei mõtle küll. Su käsi enamasti ise teab, kus lüliti asub. Võõras kohas võid aga pimeduses kobama jäädagi. Minu käsi näiteks teab, kus asusid kodus lülitid vanasti (st. umbes kuu aega tagasi). Uute asukohtadega pole ma ikka veel harjunud ja seega pean iga kord ka tule põlema panemise üle mõtlema. Vot see, et ma pean sellise asja üle mõtlema pani mind ka kogu selle teema üle mõtlema. Põnev igatahes. On ju nii palju asju, mille üle mõelda ei tule, sest need tulevad automaatselt. On aga ka väga palju asju, mille üle tuleb mõelda, sest need ei tule automaatselt. Selline lollikindel loogika :p

Eile hakkas mul keset päeva ühtäkki kummitama Smilersi "Viis kasti õlut". Lisaks tegin mingil päeval tähelepaneku, et inimese kohta, kes Smilersist just eriti lugu ei pea, tean ma üllatavalt paljude nende lugude sõnu. Mingi paratamatus tõenäoliselt :s Vot selline oluline hommikune mõte siis.

Täna hommikul oli nii lahe udu. Jõe ääres rohtu söövast naabrite vasikast oli näha ainult ebamääraselt lapiline kogu. Aga õues oli soe ja rongi peale oli ka mõnus minna. Mõtlesin siin, et on olemas kahte tüüpi vedurijuhte:

Tüüp üks pöördub reisijate poole lühikeste ja löövate sõnavõttudega. Enne iga peatust on kuulda umbes midagi sarnast: raginmühinsahin-shskttklmnnt-kolinmühinragin, kusjuures "shskttklmnnt" käib ühtlaselt kõigi peatuste kohta.
Tüüp kaks pöördub reisijate poole pikkade ja lohisevate sõnavõttudega. Ta ütleb enne iga peatust, mis peatus tuleb (näiteks Tapa) ja peale iga peatust, mis peatus järgmisena tuleb (näiteks Tamsalu). Ta ütleb, kus asuvad rongis prügikastid ja tualettruumid, millistest ustest on parem väljuda kõrgele ja millistest madalale perroonile. Ta vabandab, kui rong paar minutit tehnilistel põhjustel hiljaks jääb ja soovib Tartus reisijatele head päeva.

Staažika reisijana võin öelda, et vedurijuhtide hulgas on vaieldamatus ülekaalus tüüp üks. Täna hommikul oli tüübi kaks päev :) Lootuses aga jälle sattuda sõitma tüübi kaks juhitud rongi, eelistan ma järjekindlalt seda rööbastel liiklusvahendit igasugustele bussidele ka olukorras, kus 99% kehtib ütlus "seal, kus lõpeb mõistus, algab Eesti raudtee".

Ma ei olnud juba kaks nädalat Tartus käinud. Otsisin kingitust, nii et päevakorral oli väike pooding (vrd shoping). Kolm peamist tähelepanekut:

*Uut õudsaltjubedaltjõledat kaubamaja ei avatudki septembris.
*Seal kohas kaubahallis, kus veel õige natuke aega tagasi oli Ilvese esinduskauplus oli nüüd hoopis teine pood.
*Seal kohas kaubahallis, kus veel õige natuke aega tagasi oli üks jalanõude pood (ei mäleta milline) oli nüüd Tiimari.

Tahtsin eelmainitud jalatsikauplusest omale uued toasussid osta. Marssisin aga hooga sisse, ise süvenenult selle üle juureldes, kuhu Ilves kadus ja leidsin ennast, pauhhh, keset Tiimarit. Nomraalne. Ostsin siis sussid Tiimarist :D Ootan pakkumisi teemal, kui kaua need vastu võiksid pidada. Minu pakkumine on selle nädala lõpuni ;) Tiimarisse on juba jõudnud tore Ameerikamaine püha Halloween. Igasuguse nahkhiirenduse, nõianduse, ämblikunduse ja muu eriti koleda kommertsstufi kõrval müüdi ka Jack-o'-lanterna kujulisi plekist topsikuid, kuhu sisse saab küünla toppida. See selleks. Aga kogemata lugesin ma selle küünlaasjanduse kasutamisõpetust ja oleksin kõige parema meelega koos selle kasutamisõpetusega sealt poest ka lahkunud, kuid ma kartsin, et müüjad ei taha mulle seda paberilehte ilma selle plekikolakata eriti kaasa anda. Nimelt võis kasutamisõpetuselt lugeda midagi umbes säärast: "Küünalt ei saa panna süttivale alusele ja küünlaleegi kohale ei saa panna süttivaid esemeid". Ei no tõepoolest, kes see nii saamatu on, et selliste asjadega hakkama ei saa??? Viimases lauses oli veel üks eriti räige rektsiooniviga kah.

Kusjuures ma käisin Tiimaris vahetult enne oma armsat tähenärimise seminari. Täna närisime tähte ainult natuke, aga et kõht ikka täis saaks, siis närisime ka numbrit ja punkti ja sidekriipsu, nii et vähe polnud (ehk siis numbrid tekstis ja lühendid tekstis). Weeeeeeeeeeeee!!! ütleks ma selle peale.

Väike läbinäritud näpuharjutus ehk paranda vead (näited elust enesest):
1) Pühavaimu kirik, mille põhikuju on püsinud XVI-ndast sajandist muutumatuna koosneb 2-löövilisest ja 5-võlvilisest pikkihoonest, koori ruumist ja lääne-viilul kõrguvast 8-tahulisest tornist.
2) Riigikogu tegi Parkimisseaduses muudatusi §-i 7 lg.-s 2 ning §-i 10 p.-des 1, 2 ja 4.

Ma olen unustanud need vähesedki eesti keele reeglid, mida ma kunagi pole osanud.

Päeva sõna on SUMMUTI. Ma tõsimeeli arvasin varem, et see sõna on tegelikult hoopis sumbuti...

Time takes too much time

Test: How is your inner child?

Your Inner Child Is Sad

You're a very sensitive soul. You haven't grown that thick skin that most adults have. Easily hurt, you tend to retreat to your comfort zone. You don't let many people in - unless you've trusted them for a long time.

Miks mind selline tulemus ometi ei üllata?

Täna on olnud meeletult vastuoluline päev. Vastuolud välimise ja sisemise minu, minu ja maailma vahel. Mul on hea meel, et see päev otsa saab ja samas ei ole ka, sest homne ei tule suurt parem. Ma tunnen seda. Aga lootus sureb viimasena. Nagu ma asjade keeruliseks mõtlemisega ise hiilgavalt hästi hakkama ei saaks, sain just täna ka juhendajalt kirja. Ta arvas, et ta tahaks mu töö laiendatud kavandit näha ja siis vaadata neid asju, mida ma õppejõud X-iga teinud olen. Oma töö laiendamiseks või kitsendamiseks ei ole ma mitte kui midagi ära teinud. Õppejõud X-ist olen ma suhteliselt edukalt siiamaani eemale hoidnud. Ma ei suuda mingeid materjale vaadata. Ega keskenduda. Mul puudub igasugune võime ennast kokku võtta ja Bourdieu'sse või Foucault'sse süveneda. Ja ma ei tea, kust otsast alustada. Aga ma pean kuskilt otsast alustama. Aja maha võtmine ei aita, sest aeg on niigi maas. Varsti mattub see juba mulla alla või tolmub täitsa ära või hakkab talle sammal selga kasvama.

Päeval ma tundsin, et ma ei taha ega suuda üldse alustada. Ma läksin magistrisse täiesti valedel põhjustel ja need ei motiveeri mind enam asja lõpule viima. Huvitav miks küll? Sest sellel rindel on asjad täpselt sama lootusetud kui kolm või viis või seitse aastat tagasi. Aga ma olen nii pagana kohusetundlik. Ja mulle ei meeldi inimesi alt vedada. Ja tegelikult aega ju veel on. Ja võimalusi. Ja kõik päevad ei ole nii mustad kui tänane. Päeval ma niiviisi ei arvanud, aga nüüd juba küll. Öö annab arutust. Sest ma tean, et ma saan selle kõigega tegelikult hakkama. Varem või hiljem.

Blogimine. Millist blogi ma kirjutan ja miks ma seda teen? Selline küsimus tekkis mul samuti täna. Tekkis peale seda, kui olin lõuna paiku kahe tunni sees valmis kirjutanud kaks täiesti täiesti täiesti erinevat sissekannet. Esimene (ja probleeme mitte tekitav) siis see, kus jäätist nõuan (eilse kuupäevaga) ja teine (ja juba tunduvalt problemaatilisem) see, mille publish nuppu ma vajutasin kell 14:11. Peale seda kuulasin Twin Peaksi soundtracki (viib igasuguste probleemideta nullis tuju miinustesse), riisusin ukse eest lehed kokku, naeratasin külalistele ja enesetunnen ei läinud paremaks. Tulin tagasi ja vajutasin edit nuppu. Save as draft. Nii see postitus siis jälle avalikkuse eest kadus. Siin on aga tema kordustulemine... Sest ma otsustasin ikkagi, et las ta siis olla:

Ma lugesin ühte blogi..Ja mida rohkem ma lugesin, seda tumedamaks kõik läks..Ma ei ütle, kelle blogi see oli, sest ma ei taha seda öelda..Ja ma ei taha, et sinu päev ka tumedaks läheb..Aga ma tundsin, et ma ei taha, et päike paistab..Et õues on päev..Ja et puude otsas on lehed..Ja et rohi on roheline..Ma tahtsin vihma ja tuult ja raagus oksi..Tahtsin novembrit..Ja pimedust..Ma tahtsin, et kell oleks 3 öösel, mitte 2 päeval..Päästev pimedus ja vaikus..Kõik magavad, keegi ei sega..Öösel on meeled ergud

(mu näpud trükkisid sõna 'ergud' asemele 'argus', kas tõesti alateadlik põgenemine üksindusse, pimedusse?)

ja unised korraga..Kõige julgem tegu on tunnistada, et sa kardad..Kardad mida?.Maailma..

Inimesi..
Üksildust..

Ja seda, mis on sinu eest varjul..Peitunud kuskile nurga taha..Aga see nurk on ümmargune ja krobeline, sa ei julge nurga taha piiluda, sest sa ei taha teada, mis seal taga on..Eitus..Tegelikult sa juba tead seda, seal on sein..Tumesinine..Ja ka krobeline, ajahambast puretud..Ja seinale on joonistatud taevatähed..Kollased..Ja siis sa taipad, et siinpool nurka on valgus, päev, ja sealpool pimedus, öö..Kuud ei ole..Täiskuu ei luba magada..Taipad, et ööd ei maksa karta, sest öös on kõik sama, aga sa tajud kõike erinevalt..Nii kaua, kui ma ise olen, on mul alati olemas mina..Ja nii ongi meid kaks..Päev ja öö..Sama mina..Kaks mina..Päeva-mina ja öö-mina..Öö-mina ei sobi päeva, ta tunneb ennast seal halvasti..Ma tunnen ennast halvasti..Sellepärast et öö- ja päeva-minad on kohad ära vahetanud..Õues paistab päike, ikka veel..Mul oli hommikul hea tuju..Üleeile öösel ei saanud ma magada..Kirjutasin..Vihmast..Vihmast, kes on mees..Ja kellel on seljas pahupidi pööratud taskutega mantel..Aga see ei olnud veenev..See ei veennud isegi mind..Mulle meeldib sõna veenma..Aga vihm jäi vanaks ja sai otsa...

Aga otsustama peaksin ma ka seda, mil viisil siin jätkata. Mul ei olnud veebruaris mõtteski oma virtuaalkodust teha mingit isiklike läbikukkumiste üle halamise tallermaad. Või mingit eriliselt sügavate tunnete välja näitamise paika (siin tuleb meeles pidada, et minu tunnete näitamine või mitte näitamine käib minu enese kriteeriumide järgi, mingit selgelt sõnastatud kriteeriumit ei ole ega tule). Aga hetkel vaatan hirmuga, et eriti viimasel ajal hakkab asi kahtlaselt sinnapoole kiskuma. Või ei olegi see hirm, äkki hoopis omalaadne vabanemine? Arglik rõõm, et mulle hakkab pärale jõudma, et pärast ei pruugigi tekkida otsatut paanikat minus endas, et kuidas ometi sain ma midagi (minu jaoks) isiklikku (siia alla võib käia täiesti x teema) kõva häälega välja öelda. Kirjutada on kergem kui öelda. Kui ma vaid teaks, et ma saan pärast neile inimestele, kelle kohta ma tean, et nad seda loevad, samamoodi otsa vaadata nagu varem. Mõtlen just neid inimesi, keda tean seal päriselus, väljaspool siinset virtuaalsust. Võõrastega sellist probleemi vist ei tekiks. Ja sellist probleemi ei oleks sellisel kujul üldse, kui poleks seda blogi!

M ütleks selle peale, et deem juu! Tõepoolest, deeeem mii!!!

Ühesõnaga, kas ma tahan ka edaspidi siia kirja panna sellist segast teksti nagu praegu või jään jäigalt oma enamasti irooniliste sissekannate juurde? (Viimased on lihtsalt minu viis maailmaga toime tulla.) Kas nii erinevad eneseväljendused mahuvad kõrvuti? Ma ei tea vastuseid. Võtan aja maha. Siin. Veidikeseks. Võib-olla olen homme tagasi. Võib-olla nädala pärast. Aga ma usun, et tagasi ma olen. Sest ma vajan oma virtuaalkodu. Kasvõi endale olematute probleemide tekitamiseks ;) Ja mulle hakkas praegu hirmsasti meeldima idee, et aega saab kuskilt maha võtta ja eriti idee, et aeg on maas :) Kuna ma mäletatavasti mongistun, siis maas näen ma ennekõike muda ja mustust. Ja üks mudane ning koerakarvadega kaetud aeg oleks päris koomiline vaatepilt :) Pole hullu :) Kirjutamine aitas :) Ma arvan, et ma saan nüüd ka magada :)