Eoin Colferi "Artemis Fowl" on üks äärmiselt eriskummaline raamat. Tagakaanel hakkas silma sõna 'haldjas' - loomulikult pidin ma selle raamatukogust kaasa vedama ja läbi lugema. Tasus lugeda küll ja kiiresti läks ka, eriti võrreldes Le Guini "Meremaa võluriga", mille 158 lehekülge lugesin ma ikka otsatult kaua. Erilist isu triloogia teist osa lugeda ka ei tekkinud. Eile leidsin ma aga olevat paraja aja endale "The Da Vinci Code" osta, sest raamatukogus on sellele raamatule millegipärast enam vähem miljoniinimeseline järjekord. Tavaliselt ma neid moeraamatuid lugema ei torma (kui just võluv Potteripoiss välja arvata), aga Dan Browni puhul ütles miski, et selle võiks läbi lugeda küll. Vähemalt algus on paljulubav, sest eriti kaugemale ma sellega veel jõudnud ei ole, kuna lihtsalt aega ei ole olnud. Näiteks saabus T pühapäeval minu juurde kaasas lõng ja vardad, sest talle oli järsku õudne kudumisisu peale tulnud. Ma siis otsisin ka kapist pooliku kampsuni välja, mis oli seal vähemalt paar aastat lihtsalt seisnud ja otsustasin, et ma ei viitsi varrukaid kududa. Nii et sellest tuleb siis vest. Võib-olla.

Ma naersin täna pisarateni. Pole ammu nii palju naernud. Sõbrad on üle kõige :)

Päeva mõtteks oleks MINNA HÄMARAS MIINA HÄRMASSE (aitäh Evule!)