kitty kitty

Naabrid läksid Venemaad avastama. Neljaks päevaks. Ah et mis mul sellest? Tundub, et üht koma teist ikka on ka:
1) ma olen harjunud, et keegi neist ikka kodus on
2) seega on mul üsna igav
3) nende kass ei ole harjunud üksi kodus olema
4) seega on ka kassil hirmus igav
5) siit loomuliku jätkuna 1)+2)+3)+4)=5), mis tähendab seda, et ma nõustusin T pealekäimise tulemusena kuni naabrite enda tagasitulekuni kõik ööd nende juures ööbima, et Ronja ei peaks üksinda kodus olema

Ja see on juba ülim kassiarmastus.

Eile vaatasime siis koos Ronjaga Johnny Depi filmi. Johnny Ronjat eriti ei huvitanud, teda huvitas palju rohkem see, et ta saaks ronida mulle võimalikult lõua alla, et ma üle tema karvase kogu filmi ei näeks või istuda otse ekraani ette, eesmärk tõenäoliselt sama - et ma filmi ei näeks. Pilgu filmile heitis ta ise korraks vaid siis, kui Mort alias Johnny oma vannist hiire leidis ja mul on kahtlaselt karvane aimdus, et tema tähelepanu pälvis ka see stseen ainuüksi hiire pärast.

Vähemalt oskab Ronja mu eneseohverdust hinnata ja on käitunud äärmiselt armastusväärselt. See tähendab seda, et ta ei ole siiamaani mind veel öösel ninast hammustanud (mida ta on varem korduvalt teinud nende öömajalistega, kes talle ei meeldi).

Päeva sõna: SALAJANE.

HP

Mul pidi selle eelmise sissekande kirjutamise ajal küll päikesepiste olema. Ja kas see positiivsuse puhang leidis aset tõesti alles sellel esmaspäeval? Täna olen ma täiesti lohutamatult kurb Tolkieni maailmaga võrdselt ebareaalses maailmas toimunu pärast. Päris ohtlik, kui võlumaailm peas pärismaailmaga seguneb. Aga mul on tõesti selline tunne, nagu surnud (see oli ju ammu teada, et keegi saab selles osas surma, nii et ei riku ma siin kellegi lugemiselamust) oleks keegi, keda ma päriselt tundsin. Siriuse tapmine oli juba liig mis liig, aga nüüd astus JKR küll kõigist piiridest üle. Ma olen enda peale suhteliselt tige, et ühel tühipaljal RAAMATUL on mu meeleolude üle nii palju võimu.

Kapis oli katki läinud Sarumani pildiga joogiklaas. Gandalf, Frodo, Arwen, Aragorn ja Legolas on veel üsna terved. On äärmiselt kosutav teada, et kuri saab enne otsa kui hea, ka sellessinatses maailmas.

Väike ekskursioon ühikas

Jõuame siis toa ukse juurde, et sealt välja astuda. Vaade põrandale - ajalooline vaatamisväärsus - siin astus kunagi sinise tallaalusega hiiglane (heh, oleks peaaegu kirjutanud hiidlane, kohe näha, kuhu suunas mu mõtted tüürivad :p)

Järgmine vaatamisväärsus on koridor. Hirmus pikk ja alati pime. Kuskil seal kauguses koridori lõpus asuvad elutähtsad ruumid - kolmepliidijakahekraanikausiruum, neljakraanikausiruum ja peldik (vabandust väljenduse eest).

Esimene pikem peatuspaik - köök.

Köögis elavad igasugused olevused - kellelegi Meelile pühendatud ontlik meesinimene, kellel veel sarved maha jooksmata, nõuab majajuhataja nimel tähelepanu ja palub prügi tubadest kööki mitte tuua.

Talle sekundeerivad üks krõllis silmadega olevus ja...

...ja üks punaseid hallutsinatsioone nägev luukere.

Järgmise peatuspaiga uksel ilutsev kiri teatab, et tegemist on Euroopa Liidu infokeskusega,...

(pildi eest tänud psychodelicate girl'ile)

...mis näeb seestpoolt välja selline (neljas kraanikauss ei mahtunud pildile).

Kiirvaade peldiku laele (iseenda nina tervise huvides ei tasu mainitud ruumi eriti kauaks jääda).

Edasi võib juba keldris asuva duširuumi poole suunduda. Seal ootab ees järjekordne pikk ja põnev koridor, mis on kunagi olnud täitsa kollast värvi.

Koridori laes jooksvate torude väljanägemisest ei tasu heituda. Vett (ka sooja) reeglina jätkub.

Duširuumi ukse tunneb kaugelt ära - iga intelligentne dušivõtja oskab sildi "Koristus 12.00-13.00" ridade vahelt välja lugeda, et tegu on just duširuumiga.

Duširuum ise näeb seestpoolt välja siis selline - võrratud kummist matid, oranžid plastmasstoolid ja mustaks värvitud radiaatorid...

Uuema aja hõngu toovad ruumi päris kobeda väljanägemisega puust pingid ja plastmassist prügikastid.

Detailidest hakkavad silma duššide kõrval rippuvad plastmassist karbid,...

...võretatud lambid, millest enamus ei põle,...

...nurgas tolmuvad nagid,...

...kohad, kus kunagi on olnud nagid...

...ja üks eriti kole toru.

Välja pääseb loomulikult ukse kaudu...

...ja trepist tagasi üles minnes.

Täna õues natuke sajab

The three slogans of the Party:
WAR IS PEACE
FREEDOM IS SLAVERY
IGNORANCE IS STRENGTH
(from the book - The Theory and Practice of Oligarchical Collectivism - by Emmanuel Goldstein, qtd in George Orwell 1984 :p)

An old rhyme:
"Oranges and lemons," say the bells of St Clement's,
"You owe me three farthings," say the bells of St Martin's,
"When will you pay me?" say the bells of Old Bailey,
"When I grow rich," say the bells of Shoreditch,
"When will that be?" say the bells of Stepney,
"I do not know," says the great Bell of Bow.
(remembered by only some people in Oceania)

Narnia lugude teise osa "Prints Caspian" lugesin ma siiski läbi ja oli pisut parem kui esimene. Kaalun tõsiselt ka järgmiste osade lugemist. L igatahes arvas, et temale ei ole neid rohkem mõtet pakkuda.

Väike armas Matu

Kata sõidab rattaga tänaval meie väravast mööda, Matu istub rõõmsalt pakiraamil oma toolis. L istub toa ukse ees trepi peal ja tahab teada, mis Kata õhtul teeb. L hõikab Katale: "Kata, mis sa teed?" Kata ei jõua veel suudki lahti teha, sest Matu (2 aastane 2 kuune lobamokk ja üldse mitte suu peale kukkunud) hüüab vastu: "Rrrattaga sõidab!!!" Matul endal selline nägu peas, et ei no tõesti L, oled suur mees ja puha, aga ise aru ei saa, et emme sõidab rattaga!

Natukese aja pärast istub Matu keset õue maas ja loetleb oma elus eriti tähtsaid asju: "Mootorrrrrratas! Murruniiduk! Trraktorr!"

Veidi hiljem toimub ühine ujumaminek. Jõe äärde jõudnud, kargab suurem osa seltskonnast eesotsas Netiga kohe vette, Katal läheb kaldal natuke aega. Matu palub siis emmet: "Emme, ära mine ujuma!" Kata: "Miks ma ujuma ei tohi minna?" Matu tõsine vastus: "Sest terve jõgi on (siinkirjutaja nimi) täis!" See on tõesti piisav põhjus ;)

Päeva sõna on LUMERÕNGAS (täispuhutav ümmargune asi, millega saab talvel mäest alla lasta - snowtubing). Ja loomulikult saab sellega suvel mööda jõge pladistada ja eriti efektiivselt Neti vedamisteenuseid kasutada ilma, et oleks vaja karta, et mingid eriti nilbed vetikad kõhu alt läbi jookseksid. Ja nuuuuuuks, keegi on tammi lahti teinud ja vesi alaneb nüüd jões mühinal :(

Tänane päev oli igati kordaläinud. Sadasin T-ga pildistamas käies kenasti ühest künkast tagumendi peal alla ja maandusin nõgesepõõsas. AiAiAiAi. Aga fotokas jäi vähemalt terveks. Tagatipuks pidime veel üle traataia ka ronima. Ma olen selliste asjade jaoks juba liiga vana! Aia pealt käisin ma ka istuli alla ja äestasin päris korralikult põlve ära. Kui siia lisada veel lõputud veealused kokkupõrked Neti küüntega, näen ma üle kere ikka päris kriim ja sinililla välja. Ja nõgesekublad endiselt valutavad!

Päeva sõna: ŠOKEERIV. Sain järjekordselt teada midagi, mida ma tegelikult eriti teada ei tahtnud. Sest mitteteadmine oli palju parem. Veendusin jälle kord, et inimesed suudavad üllatada, korralikult üllatada... Ka need, keda sa oled tundnud nii kaua, kui sa ennast üldse mäletad või hoopis nii kaua, kui nemad siin ilmas elanud on. Ja siis sa kuulad ja unustad üllatusest suu lahti ja mõtled, et jumal küll, kas jutt käib ikka tõesti neist samadest inimestest. Aga ma lubasin selle koha pealt oma suu kinni hoida ja hoian ka.

Mittevajalik Mõttetus

Täna koristades jäi mulle silma üks roosade sukkpükste kaltse täis topitud säär, mis mul millegipärast seinal rippus ja millega ma juba nii harjunud olin, et ma enam üldse tähelegi ei pannud, et see mul seinal ripub. Samal hetkel tekkis mul ka meeletu soov see pika vorsti moodi moodustis otsemaid ära visata. Jutt käib loomulikult kuue aasta tagusel rebaste ristimise peol (kui ma ei eksi, siis tuli seal isegi midagi eriti pühalikult tõotada, käsi Saagpakul) kõigile noortele ja rohelistele inglise filoloogidele jagatud imetoredatest sabadest. Imetoredaks tegi täna pidulikult ära visatud sukksaba eelkõige ta suurepärane lendamisoskus, mida ta tollel ammusel õhtul/öösel edukalt demonstreeris nii pea, kui me kodu poole kõmpima hakkasime. Oli ju hirmus vahva saba niisama käes viibutada. Eriti vahvaks läks asi aga siis, kui sukasäärt kooshoidev haaknõel järele andis ja viiiuuhhh pool saba sisust keset sõiduteed laias kaares laiali lendas. Ma ei kujuta ette, kas minuga koos olnud ühe teise saba omanik seda pööraselt koomilist hetke veel mäletab, aga naerust kõveras olime me igatahes mõlemad. Kokkuvõtvalt oli tänase sissekande mõte siis järgmine: ma suudan ikka otsatult mittevajalikke asju alles hoida...

Niisama (ideede hapukurgihooaeg)

Sattusin kogemata vaatama National Geographicu üllitist sarjast film ja tegelikkus, kus otsiti paralleele LOTR-i ja reaalse elu vahel. Osad neist ühisjoontest olid üsna ootuspärased, osad aga ikka päris üllatavad. Ma saan veel kuidagi aru, et Aragorni võiks võrrelda William Vallutajaga ja eks nende mõlemaga käib kaasas ka mõõga lugu... Aga Aragorni kuninganna Elizabeth I-ga (siduv teema armastus)? Ega Gandalfilgi väga vedanud - tema oli segu Benjamin Franklinist kui lihtsalt väga targast mehest ja William Cecilist kui võimekast nõuandjast. Kuningas Théodeni salakavala nõuandja Gríma alias Wormtongue'i võrdlemisel Rasputiniga oli vähemalt täppi pandud, sest kust sa neid õelaid kaaskondlasi mujalt ikka leiad kui Venemaalt, sedakorda siis tsaar Nikolai II õukonnast. Sarumani ja Hitleri võrdlus kuulus kahtlemata ootuspäraste hulka... Kokkuvõttes tekkis tahtmine uuesti LOTR-i lugema hakata, aga seda tuleb veel natuke kaaluda, sest rangelt võttes oleks mul oma ajaga ka palju muud peale hakata. Pealegi lõpetasin just Narnia lugude esimese osa ja ei oska hetkel üldse seisukohta võtta (ka selles osas, kas lugeda ka teist osa või mitte), sest midagi jäi seal nagu puudu. Kuigi nimi Mahekastilise Varakella loss kõlas üle mõistuse hästi (peale põgusat googeldamist kõlab see nimi veel võrratumalt paremini, sest kui ma nüüd väga valesti aru ei saanud, siis inglise keeles on lossi nimi Cair Paravel. Milline geniaalne mõttevälgatus tõlkija poolt :p) Seega on vist kõige targem kannatamatult Potteri kuuendat raamatut oodata.

Reaalsemast elust ka - teisipäev ei olnud ühele nelja-aastasele tüdrukutirtsule just kõige parem päev, kõigepealt õnnestus tal keset jõge kivilt vette pudeneda (ta tõmmati veest küll sama kiiresti välja, kui ta sinna sisse sai) ja siis ronis ta koos ühe omavanusega redelit mööda lakka, aga sealt enam alla tulla ei julgenud. Tekkis ikka paras paanika, sest laps oli kohe tükk aega täitsa kadunud. Üleüldise müra keskel keegi siiski kuulis lakast tulevat hädist häält ja lõpp hea kõik hea.

Jõega seoses peaksin tänama seda inimest, kes on otsustanud lasta tamm kinni panna, sest jões on vesi tavalisest rohkem kui poole meetri võrra kõrgem. Kuuldavasti pidid tammist allavoolu asuva kalatalu tiigid küll varsti kuivale jääma, mis on muidugi kurb, aga samas - nii kõrge veeseis on ujumiseks ikka hirmus tore küll. Samal arvamusel on ka mu isiklik ujumismootor Neti, kelle veoteenuseid kasutades peab aga eriti valvas olema, sest ta armastab liiga tihti käia kõrkjaid uurimas ja vesikuppe ampsamas. Seda arvestades ei oleks ma pidanud eriti hämmastunud olema, kui Neti kaelarihmast kinni hoides ja mõnusalt selili ta järel lohisedes leidsin end ühtäkki keset kaunis suurt veetaimede rägastikku (polnud just KÕIGE meeldivam üllatus).

Tänast päeva sõna asendab päeva mõte (sorteerisin oma paberipahna ja leidsin ühe lehe ülaservale kritseldatuna) - KIRVES EI OLE MÄNGUASI, RAIU SEE ENDALE PEALUUSSE!

Lõpetuseks veel sellest artiklist. Eriti meeldib mulle esimene soovitus:

•Veeb on peaasjalikult visuaalne meedia. Hoia oma lood nii lühikesed kui võimalik, sest keegi ei viitsi lugeda pikemat kui ekraanitäit teksti.

Loodan, et annad mulle andeks, sest tundub, et mul on väike loba pidamatus ja ma enamasti ei suuda mitte kuidagi ainult ekraanitäiega hakkama saada. Kui ei viitsi rohkem kui ekraanitäit lugeda, pane oma ekraanile väiksema fondiga kiri (ehk mahub siis ära :p) või ära loe üldse, su oma vaba valik ju!

Vapper vabatahtlik hansapäevadel

Kolm päeva hullumaja! Väga vahva oli, kuigi jalad olid üle mõistuse väsinud ja kohati aeg venis lausa väljakannatamatult. Pole Tartus elu sees nii palju rahvast kesklinnas näinud, eriti öisel ajal. Ja ka armas proua linnapea pole nii tihedalt rahva ees figureerinud, ei öisel ega päevasel ajal. Vabatahtlike igakülgse tunnustamise pärast igatahes kurta ei saanud :) See selleks. Sedakorda on illustreeritud materjal. Ja alustada tuleb ikkagi sellest kõige tähtsamast. See kõige tähtsam oli Jaani linn, vähemalt minu jaoks. Ja Jaani linna kõige tähtsam paik oli loomulikult Jaani kirik oma terrakotaskulptuuride ja sajandite taha ulatuva ajalooga.

Jaani kiriku kõrval oli loomulikult Jaani linna kui kaunite kunstide linna teiseks keskuseks vastavatud Antoniuse gild.

Gildihoones asusid mitmesugused kojad nagu vitraažikoda, nahakoda (pildil), vaiba- ja lapikoda ning savikoda ja ruumitekstiili, portselanimaali, majoolika, puunikerduse ning moe- ja stiilistuudiod,...

...maja ees käis kauplemine...

...ja maja taga oli gildi euroremonditud õuel väike ja armas Jaani linna lava, kus kolme päeva jooksul astusid üles väga erinevad esinejad alustades Gdanski tuleneelajate ja karkudel kõndijate, Tartu Üliõpilasteatri ning suupilliklubi Piccologa ja lõpetades Saltatriculise ja Ellerino, Sigyn Brassi ja metsasarveansambliga.

Selline näeb aga Antoniuse õuel välja üks majasein lähivaates.

Kuna gildi sopiline õu läks sujuvalt üle Tampere maja hooviks, mahtus sinna lisaks paljude teiste tsunftide töö- ja õpitubadele ka muinasjutulise väljanägemisega keraamikute meistriklass...

... ja väike muhe päkapikk, kes sepa tegemistel silma peal hoidis.

Hansalisi oli mitmesuguseid - nii pakse, peenikesi kui ka...

...päris parajaid.

Mõned pidulised tuli küll ka rahva hulgast kinni püüda ja häbipostile toimetada, olgu siis nende kuriteoks kasvõi armujookide segamine.

Auväärt linnarahvas kogunes reede õhtul tuhandete kaupa Emajõe äärde tuleskulptuuride etendust "Päikesekaravan" vaatama, sest põlema oli lubatud süüdata isegi kaarsild isiklikult. Tossu oli kahtlemata rohkem kui rubla eest.

Lõpuks venisid silla alt välja päikesemaa asukad, põlevad ujuvkaamelid, kes truult suurt tulekera vedasid.

Laupäeva öösel tulevärk Emajõel jätkus. Pimeduse varjus purjetas kohale hansalodi ja sättis ennast keset jõge ootele.

Peale enam kui pooletunnist ootust pandi paljureklaamitud lodi põlema. Nii lihtne see oligi.

Lõvid jäid kenasti puuri ka pühapäevahommikuse pannkoogiküpsetamise järel (üritus, mis oli välja kuulutatud kui pannkoogisöömine lõvidega), kuigi...

...mõned temperamentsemad tüübid julgesid taielda ka lõvipuuri peal.

Lõvidest vähemohtlike loomadena olid kohal ka hobused, kes hoolega selle eest hoolitsesid, et Tartu tänavatel oleks tavalisest 100 % rohkem hobusesõnnikut.

Seega oli tunduvalt esteetilisem kohale tulla vankriga, kuhu ette polnud vaja hobuseid rakendada.

Iga pidu saab lõpuks otsa, isegi keskaja oma. Kuna nimetatud ajaperioodil korraldati rongkäike iga olulise, vähemolulise ja mitteolulise sündmuse puhuks, tuli hansapäevad ka väärikalt lõpetada. Kuidas siis muidu, kui ikka ühe suurejoonelise lõpurongkäiguga, kuhu oli kogunenud üks vapper kits (ja suure tõenäosusega ka üks veel vapram kukk, keda oma silmaga küll näha ei õnnestunud, kuid kes lõputseremoonia ajal ennastunustava kiremisega korduvalt mängitud signatuuri järel rahva seas elevust tekitas) ja...

...palju värvikirevaid pidulisi :)

Nii need 25. rahvusvahelised hansapäevad siis otsa saidki...