Craziest moment of Eurovision 2010 - so random

Haaa, I watched the season finale of Castle and Skinner was there! I mean, not Skinner but Mitch Pileggi, obviously. But the casting was fabulous, since the episode dealt with a game gone bad, before the viewers knew it was a game, Skinner, sry Hans, was supposed to be some kind of secret agent/government official or who knows what and of course, every person who has seen even a little bit of The X-Files would automatically think Skinner was an agent and not an ordinary person from the street with enough money to buy himself a costly spy-game entertainment. I bet you understood what I meant :p Clear as crystal. Anyway, it was Skinnneerr! Muuuuch older, but still the same. Otherwise, Castle rocked. Now all three of my TV series are on a long hiatus, so let the summer commence! I'm not even sure which season finale I liked the most - SPN was a bit painful, beautiful but painful (ok, who am I kidding, a BIT painful?!?) and Castle was somewhat predictable, though the murder and the investigation were extremely cool. And it was really cool that Beckett dumped the guy, whatever his name was. Out of the three I might have to choose The Vampire Diaries (plus the show has/had Julian Sark from Alias aka David Anders). Now that Damon can't quite decide whether he's good or bad and starts to be a tad vulnerable, things might get interesting. Besides, it's the most extremely impossible to hate a villain like him. But the ending sure was unexpected...

Some of Salvatore goodness :)

I'm just so incredibly impossibly tired right now. And I can't even get some sleep right now. I need a vocation and I'm tired of decisions, tired even before I've made a single one. And my throats hurts like a bitch, yes hurts, it's not sore any more. It was sore on Friday and has been getting worse ever since. It's just one of those days that nothing goes the way you want. Thank god vh1 is playing Mika right now.

Tulin just Liblikapüüdja 20. sünnipäevalt. Mitte et ma ise sellega kuidagi seotud oleksin olnud, aga kuna T on, siis ma pean ikka oma fänniklubi kohuseid täitma. Vaatasin veel korra tükki Imelise nimeline ja oli ikka endiselt täitsa täitsa hea. Lisaks veel Betti Alveri luulepäevade kava ning kõige noorema ja keskmise trupi etendusi. Oli hästi armas, et kohale olid tulnud ka Hele ja Alo Kõrve ja Tiit Sukk. Hele laulis kaks laulu ja mängis klaverit. Ma võiks üsna lõputulu kuulata, kuidas ta laulab (mina, kes ma ei kuula peaaegu mitte kunagi naislauljaid). Hele, Alo ja Roosi (kes on muideks superübernunnu) kolmikpöördumine Lianne ja Liblikapüüdjate poole oli selline muhedalt mõnus ja hästi vabas vormis, kusjuures Roosi rääkis kohati kõige kõvemini. Roosi jutust kahjuks eriti midagi aru saada ei olnud, aga ega Alo kah selgusega ei hiilanud, lõpuks suutis ta oma kõnesse kaasata ka saali teises otsas istunud Tiit Suka. See oli täitsa naljakas. Kui kõik kõned kah kuulatud said, sai sünnipäevale kohaselt torti ja kohvi ka :)

Millile ilusat nimepäeva :)

Trips-traps-trull seebimull, tõuse lendu niidirull

Reedel oli mul Millist natuke kahju. Mul oli tööpäeva lõpu ja rongi väljumise vahel täpselt pool tundi, mis tähendas seda, et tormasin koju, võtsin pahaaimamatult mulle vastu tõtanud pisut unise Milli kaenlasse ja pistsin ta puuri. Ta vaeseke sai alles siis aru, mis juhtus, kui puuri uks juba kinni klõpsas. Vastutasuks mu reeturlikkuse eest lõugas ta rongis terve tee sellise häälega nagu ta hakkaks kohe surema ja kuna rongis oli tapvalt palav, võis tal see suremise tunne tõesti peal olla, sest selle järgi otsustades, kuidas ta nagu koer, keel suust väljas, lõõtsutas, võis ta ikka üsna ülekuumenenud olla. Nüüd on ta rahul, et sai jälle koju tagasi, koju, kus pole hirmusõudset koera ja magab mul süles kõht lae poole ja käpad suvalises suunas püsti, ise valjult nurrudes.

Laupäeval alustasin vapralt muruniitmise hooaega. Me tuttuuel niidukil on kindlasti ka mõni positiivne omadus, mina neid lihtsalt esimese kolme tunni jooksul ei avastanud. Või õigemini avastain küll - aia niitmine võrdub kõva jõusaalitrenniga, sest niidukit lükates on kogu aeg selline tunne, et pidur on peale unustatud. Käed raputas nii läbi, et tänagi on veel peopesad valusad. Kui ostate omale niiduki, vaadake, kas käepideme kõrgust saab reguleerida, sest on VÄGA raske lükata midagi, mille käepide on sul peaaegu rinnakõrgusel (muruniiduk korvpalluritele), eriti, kui oled harjunud niidukit kõigist künklikumatest kohtadest lihtsalt puusadega üle lükkama (milleks mul need puusad siis olemas on?!? mis mina teha saan, et ma kätega ei jaksa). Kõhuga lükkamine tulemusi ei anna, ainult sinikaid tekitab (järele proovitud). Ühesõnaga, mingil hetkel ma lihtsalt andsin alla, vedisin vana niiduki kuuri alt välja, tõmbasin käima (jah, see nõuab osavust, jõudu ja õiget randmenõksu, mida tuleb teha kogu kehaga kaasa aidates ise samal ajal ettepoole joostes) ja nautisin niitmist.

Õhtul helistas üks õnnetu T, kellel oli õnnestunud ilma võtmeta tööle minna ja nüüd ei saanud ta enam koju, sest kõik varuvõtmed olid salongist kuhugile minema kõndinud. Peale mõningasi jõupingutusi suutsin ma  võtmekimbu ta toast tuvastada, ajasin T jalgratta välja, pühkisin oma kiivri tolmust puhtaks, tegin kindlaks, kumb on tagumine pidur ja väntasin linna. Iga pidurdamise ajal oli tunne, et nüüd lendan kohe üle pea, aga loomulikult nii ei juhtunud. Oli juba aeg ka uuesti ratta selga istuda, muidu oleks eelmisest korrast juba hakanud varsti kaks aastat täis saama. Oleks vist aeg ka oma ratta kummid täis pumbata.

Selle sama päeva õhtul toksisin arvutisse suures koguses Liblikapüüdja etendusi ja seal mänginute nimesid. Alustades üheksakümnendate algusest ja lõpetades selle aastaga. Loodan, et T saab oma Liblikapüüdja ajaloo alase uurimustöö õigel ajal valmis ja ka minu tagasihoidlikest jõupingutustest on kasu. Eriti pingutas jõudu see, et me lausa pidime töö tegemise kõrvale ära sööma suures koguses kergelt kõrbema läinud popcorni, nii et meil oli mõlemal süda kergelt paha.

Aga muidu on suvi!!!! Ja kõige viimane asi, mida ma teha tahan, on homme tööle minna. Aga vaheaeg juba paistab ning homsest algab viimane täisnädal, siis veel kaks kaootilist nädalat tunde ja eksamitel istumist ja ekskursioone, siis poolteist nädalat niisama asjaliku näo tegemist ja konsultatsioone, siis üheksanda klassi lõpueksam, peale seda veel mõned päevad asjalik olemist, siis lõpuaktused ja siis on jaanilaupäev. Kõige selle vahele mahub muidugi veel n+1 töövälist asja ja ma üldiselt üritan seda numbrit suurendada 2xn+1ni (keeruline matemaatiline võrrand, korrutamine tehakse enne liitmist), et ei oleks aega järgi mõelda ega üle mõelda ega üldse mõelda. Eelmisel pühapäeval poolkogemata saadud uudise seedimiseks läks mul isegi kõigest paar päeva, nii et olen kuradima tubli. On halenaljakas, kuidas mulle lihtsalt unustati öelda, kuigi olen ainuke, keda see otseselt puudutab. Aga ise olen süüdi ka, eks ma oleks võinud ju küsida, näiteks kakskümmend aastat tagasi. On päris põnev omada elu, mis on Mehhiko seebiooperi ja Sind otsides saate ristand.

Mul on vaatamata Supernaturali viienda hooaja viimane osa. Ma natuke kardan selle vaatamist, sest spoilerites on kirjas "character death". Või õigemini ei taha ma seda sellepärast vaadata, et siis on kõik ja uusi osi ei tule enne sügist :p

This never gets old, we watched it with Milli today, she liked it

Mänguasjamuuseum

Käisime juba eelmisel nädalavahetusel Tallinnas mänguasjamuuseumis ja Keskkoolimuusikali vaatamas (jah, ma tean, väga eakohane tegevus), aga mul ei ole siiani aega olnud ühtegi pilti siia postitada. Keskkoolimuusikalist nii palju, et üllatavalt vaadatava oli. Publik oli enamasti vanuses 7-13. Istusime kolmandas reas hästi ääre peal ja eriti naljakas oli see, kui Ott Lepland kohe üsna etenduse alguses tuli ja just meie ette lava äärele maha istus, sest siis hakkasid väiksed tibid meie ees, taga ja külgedel erutusest pinkidel üles-alla hüplema ja kuuldavalt õhku ahmima. Aga muidu oli lahe :) Nüüd mänguasjamuuseumi juurde tagasi.

Muuseum oli väga šeff, hästi interaktiivne. Võib-olla oleks asjale natuke juurde andnud see, kui ma oleks lapsena hästi palju nukuteatris käinud, siis oleks osad nukud tuttavad olnud. Kuna ma olen nukuteatris käinud aga ainult paar korda, siis seda ahhaaa, ma mäletan! efekti väga palju ei olnud. Need kaks selli pildil õnneks väga interaktiivsed ei olnud, muidu ma poleks neile tõenäoliselt nii lähedale läinud.

Klaabu! Pisike, aga kahtlamata Klaabu. Kus tundlad on?

Ekraanile sai vajutada ning nukk hakkas oma sildri sees liigutama. See oli natuke õõvastav, sest jättis sellise mulje, et nukk elab. P.S. Leia pildilt Buratino.

Keldris oli õudustetuba ka. Paar kolekolli sealt ruumist. Kui ma oleksin väike ja läheksin nukuteatrisse, siis selliseid elukaid ma küll kardaksin.

Jup, ekraanil on tõesti Priit ;) Grease'i Priit. Sealt ekraanilt sai vaadata Riski ja Romeo ja Juliat ja Leopoldi tunnuslaulu ja Äpu näärilaulu ja veel igasuguseid uuemaid ja vanemaid lindistusi.

Üks suuremaid vaatamisväärsusi, siseõue ehitatud üleni klaasist rippuv kõnnitee. Võttis põlve natuke värisema. Mina ja mu kõrgusekartus...


Täna oli riigieksam. Ma olen sellest lihtsalt passimisest ja lakke vahtimisest täiesti läbi. Ja hommikul olin ma väga närvis.