and here we go again

Peale eileõhtust totaalset tohuvapohut. Paras seep.

Ma nüüd panen pea padja alla ja kuulan radio 1 chartshowd või midagi. Või tegelikult teen enne natuke teed ja vähemalt üritan teha seda, mis peaks kohe kohe valmis olema, aga mitte valmis ei ole. Võib-olla.

Lumi!

Tänane suusateemaline hommikupoolik teleka ees läks sujuvalt üle väikseks kelgutamiseks. Või õigemini oli minu kohalolek vajalik eelkõige selleks, et T oma tutika lauaga peale järjekordset külje mahapanemist ikka jälle püsti saaks. Aga ta oli ülitubli, mina sellise asjaga küll mäest alla tulla ei suudaks, aga näe, tema suudab, vähemalt mingil määral. Ülesminek oli muidugi problemaatilisem (loe: täitsa pikk ja vaevaline), nii me siis lesisimegi pigem üleval päikese käes ja unistasime tõstukist ja pubist. Aga no mõned korrad sõitsin ikka alla ka, põhiliselt küll selg ees, sest selle täispuhutava ufo juhtimine on suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Samas veendusin veel kord, et tavalise salvoka peale ma enam küll ei istuks, ei ole piisavat tugitoolitunnet (tugitool lisavarustusega - pidev tuisk otse näkku).

Sattusin hommikul mingeid vanu pilte vaatama. Väga informatiivne oli. Näiteks tean ma nüüd täitsa täpselt, kus ma olin täna 11 aastat tagasi - klassiõhtul. Pildil meie, keset bioloogiaklassi õpetajalauda, tahvlil ilutsemas kiri "Happy birthday Mark Owen!" Eks siis 11 aastat hiljem ka, happy birthday, Markie ;)

Heh, just praegu meenus, et ma vist lubasin enne T-le mingis suuremeelsushoos, et punun talle täna õhtul n+1 patsi pähe. Lubada on muidugi hea, aga pärast on sõrmed tõsiselt kanged, sest tal on vähemalt kaks korda rohkem juukseid kui mul (jah, olen küll kade) ja lisaks on need veel tunduvalt pikemad. Õhtu sisustatud.

Things are getting more surreal at a slower pace

Ja Roman lasi mingil tibil omale oda õlga kõmmutada ja ei tulegi ja seni kuni nood teatud teised inimesed siia natukenegi lähemale suvatsevad tulla kasvab mul küll sammal selga. Yay, Gaz's biiig announcement. Hehhhh.

Absolutely Gorgeous*

See oli üks hirmus piiikk päev, algas kuskil pühapäeva keskpäeva paiku ja lõppes eile õhtul. Kohati topeltkoormus. Pluss igaõhtune harjutamine. Kolmapäevaõhtune eufooria, et kellelgi ei läinudki esimene tants sassi, teisest polnud nagunii midagi head loota, läks nii nagu ta läks. Mingil hetkel mul aju igatahes täiesti seiskus ja mul polnud hetkeks tõesti halli aimugi, mis järgmisena tuleb, aga õnneks teistel oli. Rõõmustava poole pealt nii palju, et vahelduseks ei käinud ma ülevaatusel isegi mitte kõhuli, see võrratult ergas kogemus pärineb keskkooli ajast. Mataki. Põlv hirmus valus ja peaaegu et lõhki. Aga teine ülevaatus on veel ees, nii et asja annab ju alati korraldada, näiteks pastlad jalga panna või midagi sellist. Need on raudselt tunduvalt libedamad kui kingad. Muidu oli nostalgia, ainult rahvariideid ei olnud, koos nendega oleks olnud nagu päris. Need, kes ei suuda labajalavalssi tantsida, platsile ei saa. Mul on sellega tõsiseid probleeme :s Rohkem maa külgetõmbejõudu.

Muidu on kõik mingil seletamatul põhjusel suhteliselt lilleline. Igasuguste tegemist vajavate asjade graafik on teoorias paigas. Vähemalt laias laastus. Mul on endiselt tunne, et ma olen midagi suurt ja olulist ära unustanud. Et ma peaksin lisaks sellele tõlkele ja sellele ülevaatele ja sellele artiklile midagi veel kirjutama, aga ma ei suuda meenutada, mis see on. Võib-olla ma kujutan seda endale ainult ette. Ma loodan vähemalt. Kui ma suudaksin sellest graafikust ka praktikas kinni pidada, võiksin endale märtsi algul näiteks medali anda. Aga üldiselt ei ole selle medali hankimisega mõtet eriti kiirustada. Olen ju teada-tuntud asendustegevuste leiutaja. See siin on enesestmõistetavalt üks neist.

*YouKnowWho

Hopelessly Lost

Ma nägin unes, et kellegi teise kassi nimi oli ka Kessu. Aga mul pole õrna aimugi, kes see teine olla võis. Ja veel ühe teise inimese koera nimi oli Ronja, aga seda ma ka muidugi ei mäleta, kelle nimelt. Huvitav, mis põhjustel ja missuguste inimestega selline jutuajamine võis üldse aset leida? Seitsmes meel ütleb, et tegu on millegi eriliselt jaburaga. Vahel on mul tõesti kahju, et ma nii harva mäletan, mida ma unes nägin.

Eile väitsin ma täie tõsidusega, et Pearl Harbor oli esimese maailmasõja ajal ja et Whitmani luuletust O Captain! My Captain! kasutati filmis Cider House Rules (mitte Dead Poets Society). Aga ma magasin täna öösel natuke rohkem kui eelmistel öödel ja ma hetkel neid asju enam võib-olla nii kindlalt ja nii valesti ei väidaks. Who cares! I do.

Veel natuke eilsest vestlusest

L says: ja tead :):)
L says: ma käisin täna kinos
L says: eragoni vaatamas
PB says: soo?
L says: sa EI KUJUTA ette, kui armas
L says: võib olla
L says: üks
L says: ....
L says: :D
PB says: taramtaramtaraaaa
L says: lohepoeg :D
PB says: :D:D:D
L says: :D:D:D:D
L says: no mida sina siis mõtlesid???

Veidi vihmavarjudest

Tänane vestlus siis:

PB says: kas sul see trikivihmavari on alles veel?
L says: ei ole :D ära viskasin


[see konkreetne vihmavarjujutt on üüüks piiikk jutt juba üsna mitme aasta tagusest ajast, aga see-eest kustumatu mälestus :p]




Aga antud jutu juurde käis see pilt.

L says: vihmavarjusid tahtsid
L says: nad äkki laenavad
PB says: no ma heameelega jagaks... jasoniga näiteks
L says: eisaa, mina jagan jasoniga :D
PB says: arvad, et me kolmekesi ei mahu ühe alla? a las jason seisab vihmakäes, ongi nunnum

Parim lahendus :))) PB, you're the best :)
Juba pikemat aega ajab meeletult naerma :)))

The Lake House

T. says: aga ma juba vaatasin ta eile ära.. aga ma võin uuesti ka vaadata.. sest natuke jäi segaseks
L says: meeldis?
L says: see jääbki segaseks
T. says: jah :D ma nutsin pool film
L says: :D :D :D
L says: siis oli hea film