See oli üks hirmus piiikk päev, algas kuskil pühapäeva keskpäeva paiku ja lõppes eile õhtul. Kohati topeltkoormus. Pluss igaõhtune harjutamine. Kolmapäevaõhtune eufooria, et kellelgi ei läinudki esimene tants sassi, teisest polnud nagunii midagi head loota, läks nii nagu ta läks. Mingil hetkel mul aju igatahes täiesti seiskus ja mul polnud hetkeks tõesti halli aimugi, mis järgmisena tuleb, aga õnneks teistel oli. Rõõmustava poole pealt nii palju, et vahelduseks ei käinud ma ülevaatusel isegi mitte kõhuli, see võrratult ergas kogemus pärineb keskkooli ajast. Mataki. Põlv hirmus valus ja peaaegu et lõhki. Aga teine ülevaatus on veel ees, nii et asja annab ju alati korraldada, näiteks pastlad jalga panna või midagi sellist. Need on raudselt tunduvalt libedamad kui kingad. Muidu oli nostalgia, ainult rahvariideid ei olnud, koos nendega oleks olnud nagu päris. Need, kes ei suuda labajalavalssi tantsida, platsile ei saa. Mul on sellega tõsiseid probleeme :s Rohkem maa külgetõmbejõudu.
Muidu on kõik mingil seletamatul põhjusel suhteliselt lilleline. Igasuguste tegemist vajavate asjade graafik on teoorias paigas. Vähemalt laias laastus. Mul on endiselt tunne, et ma olen midagi suurt ja olulist ära unustanud. Et ma peaksin lisaks sellele tõlkele ja sellele ülevaatele ja sellele artiklile midagi veel kirjutama, aga ma ei suuda meenutada, mis see on. Võib-olla ma kujutan seda endale ainult ette. Ma loodan vähemalt. Kui ma suudaksin sellest graafikust ka praktikas kinni pidada, võiksin endale märtsi algul näiteks medali anda. Aga üldiselt ei ole selle medali hankimisega mõtet eriti kiirustada. Olen ju teada-tuntud asendustegevuste leiutaja. See siin on enesestmõistetavalt üks neist.
*YouKnowWho
No comments:
Post a Comment