Tagasi Kooli (Mõeldes Marfale)

Ma olen täiesti lootusetu asjade ära viskaja - minu puhul tähendab see seda, et ma hoian alles kohe igasugust mõttetust. Näiteks hunnikute viisi koolivihikuid. Täpsemalt kõigi ainete vihikud ja töövihikud esimesest kaheteistkümnenda klassini. Pluss kaheteistkümne aasta jooksul tehtud kontrolltööd!!! Mis lahtiseletatult tähendab sellist 20 cm kõrgust hunnikut erinevas suuruses paberilehekesi... Täna otsustasin kappi ruumi tekitada ja kogu selle kola minema visata. Loomulikult ei raatsinud ma päris kõike ära visata. Jällegi lahtiseletatult - nüüd on mul sellest vihikuhunnikust alles ainult üks suur kohvritäis :D Alles jäid esimese klassi vihikud ja kõik päevikud ja kõik inglise keele vihikud... Sümboolselt ka üks füüsika vihik! Ja siis veel paar (oki, pigem ikka mõni) mulle eriti olulist kladet (nt. ajaloo eksami kordamisküsimuste vastused, ainult seetõttu, et olin sinna suurelt maalinud pealkirja Ruus Rõhutab :p Kusjuures pealkirjale järgnev tekst ei olnudki stiilis "paneme lipu lippuma", "rahu maha" või "las see siis olla väike 's' suurelt kirjutatud"). Parimad olid muidugi ühe matemaatika olümpiaadi ülesanded. Ka kalake on käinud mata olümpiaadil (mis ei ole tegelikult midagi ERITI iseäralikku, sest see oli ikkagi üks mu lemmikainetest. Või hoopiski see üks ja ainus lemmikaine?). Olümpiaaditöö pärines kolmandast klassist ja ülesanne, mille vastus mind naerust luksuma võttis, oli järgmine: Kumb kaalub rohkem, kas 500 grammi udusulgi või pool kilo rauda? Mida kalake kolmandas klassis selle kohta arvas? Loomulikult, et raskem on pool kilo rauda :D Ja mul õnnestus veel kolmas koht sellel olümpiaadil saavutada! Millised jobukakud need ülejäänud osalejad siis veel olema pidid!?! :D Iseenesest on täiesti võimalik, et oligi kolm osavõtjat :p

Päeva sõna on INTEGRAAL (sest matemaatika vihikuid oli mul kohe eriliselt raske ära visata, aga kohvrisse nad kohe üldse mitte ei mahtunud! Nuuks... Või tegelikult, kõik pole veel kadunud - vihikud on ju hetkel kõik veel täiesti alles, ootavad pliidi ees oma põletamisjärjekorda :p Kalake, võta nüüd ometi mõistus pähe!!! Sa EI LÄHE neid sealt ära tooma, EKSJU?).

27. september on Eesti ja Rootsi vahelisele laevaliiklusele ikka päris must kuupäev. Nüüd, täpselt 11 aastat hiljem... Ja september, üheksas kuu aastas... Loodetavasti mitte julm viide sellele, et tulemas on uus 9/11... Masendav.

Öised UITM6TTETUSed

Kell on kaks. Öösel. Mida mina teen? "Magan" on suhteliselt vale vastus. Sattusin kogemata hoopis ühe huvitava blogi peale (jälle!). Ja siin ma siis olen, löön (une)aega surnuks ja loen kellegi võõra tüdruku blogi. Loen sellepärast, et midagi tema stiilis tundus üsna tuttav ja mida edasi, seda rohkem. Ei, ma kohe kindlasti ei tunne teda, aga miski temas meenutab mulle natuke mind ennast ja see on pisut hirmutav, kui päris aus olla. Ja miks ma ei üllatunud, kui ta ühel hetkel kalade horoskoopi tsiteeris? Sain lõpuks aru, mida M mõtleb, kui mõne mu (enda meelest mitte kõige imelikuma) mõtteavalduse peale umbes niimoodi reageerib: ":D:DD:D:D:D:D:D:D:D::D:D:D:D:D:D:D:D::D:D:D:D:D:D:D::D:D:D parim kala!!!" Või "ma ütlen sulle midagi kalade kohta:D kala võib olla kõik, mida te soovite...ja kõik mida te EI soovi 100% tõsi:D blv me:D" Või: "kalake kes täna on soolane ja omme magus" Eks ta ole... M-il on MSN-i listi lihtsalt liiga palju kalasid sattunud :p Sellest ka sellised üldistused ;) M istub täna hommikul 7:20 lennukisse ja sõidab ära... Kohe pikemaks ajaks... Tegelikult on see erakordselt lahe, et ta asja kätte võttis ja oma ühe unistuse teoks tegi! Palju ilusaid hetki Sulle seal Hollandis! Pealkirja teine sõna on spetsiaalselt Sulle pühendatud :p Aga tervitusi, mida ma lubasin edasi anda, pole ma veel edasi andnud, lihtsalt pole veel jõudnud ;)

Aga tagasi eelmainitet blogi juurde. See võõras tüdruk kirjutas üles mõned mu mõtted, mida ma olen ka ise üsna samade sõnadega enda peas mõelnud, aga mis siin ilmavalgust kohe kindlasti ei näe, sest ette tuleb Ületamatu Tõke (suhtumist väljendav ortograafia): ma tunnen ennast meeletult ebamugavalt, kui ma liiga palju oma tõelisi mõtteid kellelegi avaldan. Mitte et kuude viisi seda jahu siin oleks miskitmoodi ebatõeline, oh ei, lihtsalt ei ole need mõtted siin minu jaoks nii olulised, et neid peaks kuidagi eriti kiivalt endale hoidma. Sul ei jää muud üle, kui sellega lihtsalt leppida. Võib-olla kunagi tuleb hetk, kui ma meeltesegaduses leian olevat õige aja välja öelda just need mulle kõige olulisemad asjad (ja just öelda, mitte kirjutada ja kui kirjutada, siis mitte siia, mis omakorda tähendab, et sa nagunii neid lugeda ei saaks), iial ei või teada. [Siin oli nüüd päris mitu lauset samal teemal, aga ma otsustasin need ära kustutada.]

Tegelikult tahtsin ma selle ülal laiutava mula asemel täna hoopis sellised read postitada:

Ma tahan olla öö su akna taga.
Ma tahan olla kardin akna ees.
Ma tahan olla padi, millel magad.
Ma tahan olla kaelastsaati vees.
Su jalge all ma tahaks olla sammal.
Ja tahaks olla sinu kotipannal.
Ja kevadel ma tahaks olla nohu.
Ja suvel sinu varvas allpool rohu.
Ja sügisel su keemia järeltöö.
Ja talvel sinu kirju kelgunöör.
Su jalge all ma tahaks olla muru,
su taskupõhjas tahaks olla puru.

Kui ära ei tundnud, siis loomulikult on asi pärit Kaotajatest. Ja siin on need read sellepärast, et pühapäevahommikuses Tähelaevas oli Olav Ehala ja seal lauldi seda laulu ja see tõi uuesti Päikeseratta kontserdi meelde ja see kontsert oli ikka väga-väga hea ja üleüldse on see üks hirmus ilus laul ka veel :) Muud põhjust nagu polnudki :)

Täna on mul päev otsa olnud selline tunne, nagu oleks pühapäev. Võib-olla tuleb see sellest, et ma magasin kolm tundi kauem kui tavaliselt ja ilm oli väga ilus (nonii, täiesti täpne pühapäeva definitsioon, kas pole?). Tegelikult oli täna aga hoopis laada-laupäev :) Suurel Paunvere väljanäitusel olen käinud küll vist kõigil aastatel, kui see toimunud on, ja lahkunud olen sealt ka alati positiivsete emotsioonidega. Rahvast oli murdu, juba mitu kilomeetrit enne Palamuset oli ummik. Ilm oli võrratumast võrratum, eelmise aasta laussaju ja kohati põlvini ulatuva poriga ei saa võrreldagi. Kaubandus oli veelgi laienenud ja müüdi, nagu ikka, enam-vähem kõike. Üle asula kaikus Kiire ebameeldivalt kile hääl ja Lutsu kohalolu oli Palamusele kohaselt tunda ka mujal. Ostudest nii palju, et nagu tavaliselt ei piirdunud ainult söögiga. Lisaks ökojogurtile, maasingile, millel oli juures nii hea suitsulõhn, et isegi mina otsustasin sinki süüa, Nopri sõirale ja kohupiimale, mida meie väikelinnas kahjuks ei müüda, ostsin hobuse sabajõhvidest tehtud kena harja, kus peal oli silt "Ost toetab Eesti pimedate tööd". Eks ma eelkõige selle viimase pärast raha välja käisingi, kuigi ega ka korraliku põrandaharja omamine just liigne luksus ole :p Laadal tuleb ikka ka õnneloosi võtta. Seekord läks loosi kolm loosi. Ei saanud rikkuda traditsiooni võtta Maalehe õnneloosi. Mul on kodus juba paras Maalehe poolt välja antud raamatute kogu. Seekord ei läinud kogu täiendamine õnneks, sain õhupalli :D Kui ma olin mitu tundi suurt vaeva näinud ja palli korralikult kaasas tassinud, otsustas see just enne ärasõitu oma teed minna. Iseenesest suurepärane otsus, selle peale oleks ta võinud aga juba varem tulla! Mässa siis seal oma koti ja jope ja ümber käe seotud kollase õhupalliga nii, et keegi sellega pidevalt vastu pead ei saaks. Oriflame'i õnneloosiga sain täitsa vajaliku dušikreemi ja Tupperware omaga imeliselt rohelise kiivi söömise lusika :p Just, just - ka kiivide söömiseks on välja mõeldud spetsiaalne lusikas :p Tarbimisühiskond... Nunnusid jõudsin ka vaatama, saba lookles päris pikalt telgist välja, aga me T-ga olime piisavalt ebaviisakad mühakad ja trügisime lihtsalt külje pealt telki sisse, et poolekiloseid õunu, viiekilost kaalikat ja kolmekümnekilost kõrvitsat näha.

Päeva muusika on VANGELISELT.

Tunne ennast ja teisi inimesi

Tegin psühhotüübi testi. Tulemuseks sain tähekombinatsiooni INFJ ehk E = 7 I = 32 S = 14 N = 25 T = 8 F = 31 J = 23 P = 16. Minu tulemuse kohta saab lugeda siit (hoiatus - pikk tekst!). Ise saad aga testi teha siin.

Eile, või õigemini juba üleeile, läksin äärmiselt korralikult enne keskööd magama, aga uni ei tulnud. Kella kahe paiku sai une ootamisest villand, lugesin siis poole neljani Ursula K. Le Guin'i. Ei ole veel jõudnud raamatu suhtes seisukohta võtta, aeglane lugeja nagu ma olen... Õigem oleks öelda, et olen seisukoha võtnud raamatu kaanepildi suhtes. See võtab lausa hingetuks!!! Ei saa mainimata jätta, et ma lugemise asemel ennast ikka ja jälle seda pilti imetlemast leidsin... Loomulikult ei oska ma kuidagi seletada, mis mind selle pildi juures niimoodi võlub. Lisaks tundub, et täna tuleb umbes sama unetu öö :(

Mõtlesin, et kuna ma ei ole siia juba hulga aega ühtegi pilti postitanud, võiks siin kohal selle vea parandada. Ikka kenam, kui pildid ka (mis sest, et minu pildistamisoskus jätab kõvasti soovida).

Täna on T vanemate pulma-aastapäev. Juba 16. Nüüd peaks jätkuma jutt sellest, kuidas aeg lendab, aga see on nagunii kõigile teada, nii et selle jätame vahele. Täna on veel teinegi tähtis päev - sügise algus. Seega on ka pildid natuke sügisesed.

Sügisel käivad paljud inimesed seenel. Mina seeni ei söö ja neid metsas korjamas ei käi. Nüüd on aga mets meile aeda jõudnud, sest hommikul postkastist lehti võttes avatasin ma puuriida juurest sellised vahvad seened (äärmiselt seenekauge inimesena eeldan ma, et need ei ole söödavad).

Postkasti juurest avanes päris kena vaade ka tänavale. Natukese aja pärast peaks see vaade värvilisem olema, siis teen ehk uue pildi :)

Peale seente kasvavad aias veel õunad (mida on sellel aastal üle mõistuse palju),...

...kastanid (mida ei ole üle mõistuse palju, aga mis on mu meelest äärmiselt armsad),...

...pihlakad...

...ja päevalilled. Väikesed päikesed :)))

Aias on endastmõistetavalt ka Neti. Nii ebafotogeenilist koera pole mina veel näinud :p Aga selle pildi peal näeb ta päris kobe välja, sest uudishimulik vanamutike nagu ta on, unustas ennast naabri aeda vahtima :p

Irvikkala hommikused naeruminutid oleksid tegelikult juba eile pidanud saama järje Irvikkala lõunane nutupooltund. Ühesõnaga, suhteliselt tavapärane päev kala elus - ühel hetkel naerust kõveras ja siis järgmisel täiesti endast väljas. Õnnestus ühte inimest solvata. Ma teadsin, et ta solvub, aga mul lihtsalt ei jäänud eriti muud üle, kui teha seda, mida ma tegin (ja mis loodetavasti oli õige tegu). Samas arvan ma millegipärast, et mina olin tema pärast rohkem õnnetu kui tema solvunud. Väike ülereageering minu poolt. Nagu tavaliselt oli ta aga piisavalt taiplik - üksainus õige sõna õigel hetkel õige inimese poolt ja kala tuju jälle nullist tunduvalt kõrgemal. Ma arvan, et kõige jaburamaks selliseks sõnaks läbi ajaloo on olnud "auh", aga see on üks hoopis teine ja juba ammune lugu. Eile lihtsalt ei olnud eriti hea päev, sest õhtul ei näidanud ma (teadlikult) ühe asja vastu üles sellist entusiasmi, nagu ma oleksin pidanud ja nagu minult oodati. Ootajale mõjus see tõenäoliselt nagu külm dušš. Kõige hullem on see, et ma tegelikult eriti ei kahetse, kuigi peaksin... Või ikkagi kahetsen? Kui ma selle juba pidasin vajalikuks mustvalgel kirja panna?

Midagi positiivsemat ka - elekter laelampides! Kuu aega ainult pikendusjuhtmetega läbi ajamist polnud just kõige lõbusam. Ja kaua igatsetud veksellülitid sain ma ka :)

Äärmiselt positiivne on ka Michael Bublé album mu WMP-s. Hetkel olen sõltuvuses laulust Save the Last Dance for Me. Huvitav, miks on 3 mu kõige lemmikumat lauljat pärit Kanadast?

Irvikkala hommikused naeruminutid ehk enne ütle, siis mõtle!

...arvutitööjaamade osad, sh trükkalid...
...parfümeeriatooted, sh lõuaveed, lõuakreemid, lõuabalsamid...
...teksariidest üla- ja alakeharõivad... kaelarõivastus...
...varustamine faktilise ja fiktiivse informatsiooniga...
...kaubamärk koosneb inglisekeelsetest sõnadest "Jungle Pop", mis eesti keeles tähendavad "Pauk dzjunglis" ning graafilistest elementidest
...merereiside, reiside ja puhkuste korraldamine, käitamine ja seadmestamine...
...korvpallialased arvutitarvikud, hiirepadjad, hiired... korvpallialased rõivad, jalatsid, peakatted
...lukspallid
...vesikäimlavaagnad

Viimased kaks on mu erilised lemmikud :) Rohkem nalja? Vaata SIIT.

Ma ei ole küll eriline motospordi fänn, aga eilne päev oli ikka väga väga kurb...

Kui tänased kõikvõimalikud kokkusattumused kohe ei lõpe, siis...siis ma ei tea, mis siis saab :p Päev saab kohe-kohe otsa, vot mis saab :)

Hommik ei alanud just kõige optimistlikumas meelolus. Kuidagi uimane on olla. Otsustasin siis vaikselt pühapäeva nautida ja täna tõesti mitte midagi teha. Tundub, et see oli õige otsus, sest otsides uusi blogisid, mida lugeda, sattusin ma täieliku pärli otsa. Kui lihtsalt ja ilusasti on ikka võimalik kirjutada. Liigutas kuskilt sügavamalt, umbes nagu "Salaroheline hiis" oma hingestatud loodusega või see, kui ma kunagi päris ammu vaatasin saadet, kus Jaan Tätte rääkis oma suhtest Vilsandi ja merega. Ma ei mäleta ta täpseid sõnu, aga ma mäletan seda TUNNET, mille ta jutt minus tekitas. Mäletan oma hämmingut selle üle, kuidas võõral inimesel on võimalik nii filigraanse täpsusega sõnadesse panna seda, mida mina tunnen, küll ühe teise paiga vastu siin Eestimaal. Ja kurbust selle üle, miks ma ise nii ilusasti öelda ei oska... See oli müstiline tunne. Ja tänane avastus eriti alla ei jää. Kummaline, kuidas nii erinevad asjad võivad nii sarnast mõju avaldada... Päike on jälle mõneks ajaks pilve tagant väljas (nii õues kui siin samas, kuskil minu sees) ja kõik on lihtsalt ilus. Natuke sügisene, aga see asja ilusaks teebki. Karge, tuuline ja vahel sajune, selline natuke nukker. Kõige ilusamad asjad on alati ka natuke kurvad, sest kurbus on tugevam emotsioon kui rõõm. See raputab kõvemini ja keerab hinge kergemini pahupidi. Puhas rõõm on kuidagi maine, selline sulaselge sära, nukrus ja rõõm kokku eksisteerivad aga kusagil teises maailmas, eemal reaalsusest, kusagil, kuhu teised naljalt ei pääse. Rõõmu on teistega hea ja kerge jagada, aga leida inimest, kes tõesti oskaks tunnetada ka sinu kurbusega segatud rõõmu, pole üldsegi nii kerge.

Täna on jällegi selline päev, kus Leonard Coheni hääl lausa külmavärinaid tekitab. Selline tugev ja sügav ja pehme ja natuke kare korraga; ja ma ei tea ise ka, kuidas see kõik korraga võimalik on.

weeeeeee... tapeet on seinas. pool tundi tagasi lõpetasime. igasugused emotsioonid on tegelikult otsas ja ma olen täiesti pööraselt väsinud.

Täna toimus operatsioon ahju vävimine. Mina kummikinnastes ja kirurgimaskiga, ahi kenasti ette valmistatud ja tolmust puhas. Värv oli ulmeline - kuivas kümne minutiga, kattis nii, et pool värvist jäi üle (kokku oli seda üldse ainult 0,3 liitrit) ja haises nii, et vaja oleks tegelikult läinud hoopis skafandrit või midagi selletaolist. Aga ahi ise on nüüd imeilus - hõbedaläikeline :p Näeb välja nagu toanurka maandunud kosmoselaev...

Täna sain teada uue vanasõna - TÖÖ KARDAB TEGIJAT. Et nii pea kui töö tegijat silmab, pistab kohe putku või? See oleks nüüd küll eriti geniaalne variant.

Müüa (eriti ilusate silmade eest võib ka poolmuidu ära anda :p) kaks liitrit Aquastop'i (lahti seletatult niiskustõke, aga parandab ka viimistlusmaterjalide naket aluspinnaga, nagu ma sealt kanistri pealt loen)! Ilusat helesinist värvi veidi piimjas vedelik, mõnusalt tilkuv peale kanda. Nimelt jäi mul kolmest liitrist kaks üle :p Kuigi lätikeelse Brainstormi saatel selle olluse seina mäkerdamine oli piisavalt meeldejääv kogemus.

Veel võrratuma elamuse saab aga siis, kui uksi teist korda üle värvides leiad esimesse värvikihti surutuna peotäite kaupa koerakarvu. Netil on juba nädal aega saba valgetriibuline olnud. Ja kassid teevad üksteise võidu poriseid käpajälgi mu vastvärvitud aknalaudadele (remondi auks on koju saabunud isegi härra Kessu isiklikult). No on loomaaed.

Päeva tegevus on PINTSELDAMINE.

What's your power colour?

Who would've guessed - my power colour is teal :) I've never been able to choose between blue and green and here they are - 2 in 1. And it reminds me of the colour of seawater...

Anyway, here's my result:
At Your Highest: You feel accomplished and optimistic about the future. At Your Lowest: You feel in a slump and lack creativity. In Love: You tend to be many people's ideal partner. How You're Attractive: You make people feel confident and accepted. Your Eternal Question: "What Impression Am I Giving?"

My comments: The first, the second (especially) and the last seem to be true, more or less. But the third (laughs out loud) - considering my impossibly complicated personality - no way!

Tänase hommiku küsimus on järgmine: mis küll sundis mind ostma arbuusimaitselist hügieenilist huulepulka ja siis seda ära kaotama?

Tegelikult on teine küsimus veel: miks kõik olulised kohad mu blogi dashboardil üleöö saksakeelseks on muutunud??? Veröffentlichen. Einstellungen. Vorlage. Blog anzeigen. Als Entwurf speichern. Zurück zum Dashboard. Appiii!

Jätkuvad algaja remondiinimese juhtumised

Ma olen alati arvanud, et millegi värvimise eelduseks on see, et sa värvitava asjani füüsiliselt ulatud. Nojah, tänane päev tõestas vastupidist. Ma pole ennast vist kunagi nii kaheksasse kruttinud! Ja kõike seda selleks, et ahju kohale seina värvima ulatuda. Lisaks pidin ma iga kord alla ronima, kui pintslist värv otsa sai, sest et seal oli pööraselt kitsas ja potsiku näpu otsa võtmisest ei olnud erilist kasu, sest polnud lihtalt mingit võimalust ennast nii palju liigutada, et oleks saanud pintslit koha peal potsikusse toppida. Värvimise vahepalana toimus veel jabur vaidlus L-iga teemal, kas värv on kollane või pruun. Minu meelest on ikka päris kollane, tema meelest aga täitsa helepruun. Aga tundub, et minu värvitajul on midagi kapitaalselt viga, sest kui T koolist tuli, hüüatas ta rõõmsalt: "Oi kui ilus pruun sein!" Las ta siis olla pruun pealegi. Ja õues läks ilm nii järsku nii külmaks! Ma pidin oma akende värvimisega ära tuppa kolima, nagu see meeldiv värviaroom veel vähe mõistuse peale hakkaks :p Hea uudis on see, et üks aken on täitsa valmis, nii väljast kui seest, teisega läheb aga veel aega... Tahaks lähitulevikus tapeedi panekuni jõuda, kogu see asi on nagunii pööraselt pikaks veninud.

Päeva sõna on PITS - milline tähendus sulle selle sõnaga seoses kõige enne meenub?

Oi kui tore. Ma teen ikka päris hästi vahet programmeerimiskeele leiutajatel ja sarimõrvaritel (skooriga üheksa kümnest) :D

Tänane päev algas juba eile. Või noh, tegelikult küll ikkagi tänase päeva sees - täna väga väga varajasel hommikutunnil (mis on küll pigem sügav öö), mis vaikselt lihtsalt väga varajase hommikutunni poole liikus. Ühesõnaga, kell 3 olin ma veel üllatavalt ärkvel. Ajalugu selle koha pealt vaikib, miks ma järjekordselt normaalsel ajal magama ei läinud, põhjus on lihtsalt liiga opakas (aga vähemalt filoloogiline :p). Igatahes Blomkvisti või Muumitrolli plaanitud lugemiseni ma kohe mitte ei jõudnud. Aga üllatus üllatus - ärkasin täiesti ise enne kella 8. Alustuseks üritasin kohvimasina juhet veekeetja taha toppida ja juba siis oli selline tunne, et mingit mõttetegevust täna harrastada pole just parim idee. Värvisin siis viis tundi järjest lage - peale mitmekordset vedeldamist jätkus isegi värvi. Nägu oli valgeid täppe tihedalt täis (aitäh veelkord veekindla silmameigi eemaldaja leiutajale), käed olid täpilised, riided olid täpilised ja isegi tennised olid täpilised. Lühidalt öeldes olin ma üleni täpiline. Siis värvisin veel natuke ja siis veel natuke. Ja siis olin värvihaisust uimane. Õhtune akende pesemine eriti edukas ei olnud, sest ma unustasin alguses aknapesuvedeliku pihustipudelil pihusti eest katte ära võtta. Niimoodi see asi küll midagi ei pihustanud, pigem puristas mingit vahtu välja. Tähelepanuvõime viis pluss peaks mainima. Vot selline tore päev siis, hetkel on mu eesmärgiks see päevake lihtsalt vaikselt õhtusse veeretada.

Täna oleks Irvikkalast äärepealt saanud korralik kontoriinimene. Õnneks terve mõistus võitis, sest selline töö oleks kala ikka väga õnnetuks teinud. Kala teeb ka edaspidi asju just sellel kellaajal nagu pähe tuleb ja just selles järjekorras nagu pähe tuleb. Aga esmaspäeviti on kala kella kahest kella neljani kenasti ülikooli peahoones ja naudib eesti filoloogide seminari :) Kui kala veel hetkel julgeb ennast kuidagimoodi eesti keeles väljendada, siis kevadeks on ajupesu olenud täielik ja siis kala mõtleb enne iga sõna kirjapanemist, kas seda peaks nüüd suure või väikse tähega, kokku või lahku või hoopis kuidagi muud moodi kirjutama. Ja siis ei tule sellest kirjutamisest tõenäoliselt üldse midagi välja. Nii et on vist parem, kui praegu natuke rohkem kirjutada, nii tulevaste kordade eest ka :p Tegelikult kala eriti masenduses ei ole, sest ta avastas keset seminaris tekkinud elavat arutelu selle üle, kas tervistkahjustav kirjutatakse tervist kahjustav või tervistkahjustav, et eluaeg toimetamisega tegelenud õppejõud on südame rahus tahvlile kirjutanud järkjärguline - järgjärguliselt. Eksimine ON inimlik :)

Õues on hämar ja jahe ja sajab. Kõik on kohe päris hall. Aga toas on valge ja mõnus ja soe. Vihm tõi mingi erilise sügisnostalgia kohale. Ja mul on äärmiselt hea tuju, kõigele vaatamata, lihtsalt niisama :) Any Dream Will Do instrumentaalvariandi kuulamine teeb asja muidugi veel paremaks. Peaks vist kakaod tegema ja natuke Muumitrolli lugema... või siis Blomkvisti... Mitte kohe ei oska otsustada. Vist ikka Janssonit, see selline vähemsuvine lugemine :)

Mõne päeva mölutad lihtsalt maha ja aru ka ei saa, kuhu see aeg läks. Mõnel päeval sa aga muudkui sebid ja sebid ja sebid ja päev muudkui kestab ja kestab ja kestab ja kui ükskord õhtu käes on, siis enam ise ka ei usu, et asjad, mida sa enda meelest tegid ammu-ammu-ammu toimusid tegelikult alles sama päeva hommikul. Tänane päev kuulub kahtlemata viimaste hulka. Hullumaja. Näiteks avastasin pool 8 õhtul, et mu telefon teatab "üks vastamata kõne", helistatud oli hommikul peale kella 11... Rangelt võttes ei ole see minu puhul muidugi mingi eriline näitaja, sest see, et ma telefoni vastu ei võta on tegelikult päris tavaline nähtus, aga ikkagi.

Päeva sõna on ÕUNAMAHL.

Ma olen täna terve päeva akendega mässanud. Kraapinud ja möksinud ja teipinud ja värvinud. Kell pole veel seitsegi, aga ma olen ikka päris-päris väsinud. Käed on nii lootusetult valge värviga koos, et loobusin neid puhtaks nühkimast (lootuses, et ehk saunas kulub miskit maha). Lisaks laenas L (või vabandust Raul - venita 'u'-d nii pikaks kui suudad ja ütle topaka häälega huilgavalt - Rauuul -, sest peale mingi eriti haige seebika vaatamist, kus keegi mingit mälukaotusega tibinat ära ei tundnud, sest tibil oli teine nimi või midagi seesugust, otsustas L ennast Rauliks ümber nimetada) mulle mingi musta möksiga koos olnud asja, mille nimetust ma kahjuks ei tea (lihtsalt öeldes - abivahend hermeetiku pealekandmiseks) ja seega on mu käed nüüd mustavalgekirjud. Sest enesestmõistetavalt ei tulnud ka see must tökat veega maha...

Päeva kompliment oli muidugi see, et minust pidi hakkama ka lõpuks inimene saama (kusjuures mulle endale seda otse öelda ei julgetud).

(Ja veel - ma olen kursis tõsiasjaga, et sulgudes oleva tekstiga sai seekord pisut liiale mindud.)

Lagi sai esimest korda värvitud

Nonii, kui vesi naha pealt värvi maha ei võta ja käed saab suure nühkimise peale vedeldiga enam vähem puhtaks, siis kuidas jääb näoga? Nühid ka nägu Unit Ekoga, mis mõeldud siis alküüdvärvide ja lakkide ning õli- ja akrüülvärvide vedeldamiseks ja töövahendite puhastamiseks (siit siis järeldub, et mina pintsli taga olen töövahend)? Sellist keemiat näo peale panna tundus siiski kuidagi liiga räige. Aga enam ma näost valgetäpiline ei ole! Kuidas siis nii? Lähenesin asjale äärmiselt naiselikult - veekindla silmameigi eemaldaja eemaldab tõesti vahvalt - ka universaalvärvi sisetöödeks :) Tundub, et üks hullemast hullem keemia kõik.

Päeva mõttetera on PRACTISE WHAT YOU PREACH.

Suur suur aitäh M-ile, kes appi lihvima tuli! Ja elagu möldrid (ka pahtlitolmused)! Soojad tervitused kõigile, kelle kvalifikatsioonitunnistusel on kirjas elektrigaasikeevitaja-katlaseadmete remondilukksepp. Even though you might not be aware of it - you simply made my day :)

Päeva mõttetuseks on EKSKLUSIIVSELT DESPERAATSED KAPSAD ehk DESPERAATSED EKSKLUSIIVKAPSAD ehk ajude pahemenemine (*pehmenemine). Või siis mõttekalt mõttetu lause, mille genereerimise eest ma lausa kiita sain: "sa siis kirjutad ja mõtled, et sa mõtled sellest, et sa ei ütle peaaegu kunagi seda, mida sa mõtled." Kes aru sai, on ikka päris päris mõttelage :p

psühholoogiline ajugümnastika kell üks öösel on liig mis liig

Kui ma veel vaatasin sellist toredat Austraalia seriaali nagu Meie salajane elu, siis seal keegi ükskord teatas, et igal inimesel on olemas mingi eriline oskus, mida ta igapäevases elus pidevalt ei kasuta ja mille olemasolust seega keegi teine eriti midagi ei tea. Selle konkreetse tegelase salajaseks oskuseks oli oskus ehitada eriti keerulisi liivalosse... Nii et vot sedalaadsetest oskustest käib siin jutt. Möödunud nädalavahetus jääb mulle igatahes meelde selle poolest, et ka mina taasavastasin oma salajase oskuse :p Nii salajase, et ma olin selle olemasolu kohe päris unustanud, kuna seda läheb vaja vaid kord aastas, nii 1. septembri paiku. Minu salajaseks oskuseks on raamatutele paberite ümber panemine! Paari viimase päeva jooksul paberdatud õpikuid ja töövihikuid kogunes lõpuks kokku 47... Ehk siis üks komplekt kuuenda ja üks komplekt kaheksanda klassi õppevara. Oi kui tore, et ma neid ise iga päev kooli ja tagasi tassima ei pea ja mis veel olulisem, neist ise enam õppima ei pea!

P.S. Oleks huvitav lugeda ka sinu salajasest oskusest :p

Eilsest alates olen siis õnnelik stipendiumitšeki omanik. T esindas "stipendiaatide austamisaktusel", või kuidas iganes selle asja nimi ka ametlikult ei kõlanud, edukalt nii mu perekonda kui mu juhendajaid, tekitas tikuvõileivanduse tarbimisel enda ümber põrandale korraliku hunniku puru, ei joonud šampust ja oli muidu ka igapidi tasemel. Õhtul jäi oma tikk-kontsadel kaubamaja välisukse ees olevasse poriresti kolm korda järjest kontsa pidi kinni, kohtas juhuslikult oma pinginaabrit ja suutis kohvikus valida ikka päris jäledalt lääge piimakokteili meloniga.

Tänane päev mööda kangapoode tuisates, T helerohelistes ketsides (millelt kulus pesus enamus värvi maha) ees ja mina kõrgetel kontsadel järel, oli küll üsnagi võidukas, sest T lõpuks leidis meelepärase riide oma dressipükste jaoks (ära minu käest küsi, miks harilikke dressipükse lihtsalt osta ei või, vaid peab neid õmmelda laskma), aga mu 3 in 1 tervisehädadele (valus kurk + hääl ära + meeletu nohu) lisandus pealelõunaks nagu tellitult ka peavalu ja palavik, nii et ülejäänud päeva olen ma ikka üsna audis olnud. Ei saa veel kord mainimata jätta - perfektne aeg haige olemiseks, nagu alati.

Päeva sõna on LÕVIKUTSU.

no nii. õnneks läks. kui mul eile hommikul oli kurk natuke valus, siis täna hommikuks oli asi juba nii hull, et olin vabatahtlikult nõus endale seda taruvaigu-saialille värki kurku laskma (ja seda ma teen tõesti ainult viimases hädas). ja nüüd - taga targemaks, hakkab mu hääl kuhugi lahkuma. ma kuuldun nii, nagu oleks vähemalt kolm päeva järjest joonud. ainult et ma tegelikult ei ole :s

ja M-iga jippii-s piljardit mängida on igavesti tark tegevus, eriti, kui tal ühendus pidevalt katkeb.

aga Tartus raekoja platsis on uus (tegelt juba paari kuu vanune) kohvik avatud. seal, kus vanasti oli PM-i raamatupood. kalli raha eest pakutakse kuuma šokolaadi ja käsitsi tehtud trühvleid ja igasugust muud kraami, mida ma seekord ei söönud. trühvlid tõid kohe meelde mu lemmiku cafe & chocolaterie, aga chocolateries valitsevat hubast õhkkonda ei suuda vist küll ükski teine koht lüüa.

päeva sõna on PILJARD

Ma täna mõtsin, et kogu nende PsychoBunny'de ja psychodelicate girl'ide keskel võiks ma endale nimeks võtta näiteks psychoToxicated ;)