Hambaarst vol. n+2

Järjekordne hambaarstil käik oli tunduvalt sündmustevaesem kui vol n+1 kirjeldatu. Esimese asjana topiti mulle röntgeniaparaat põse vastu ja põll ette. Arst veel lohutas mind, et ta käis vahepeal röntgenitegemise koolitusel :D See tegi nüüd küll enesetunde paremaks! Aga tehtud see pilt sai, lausa esimese korraga. Kuu aja pärast on oodata sissekannet hambaarst vol n+x :)

Sedakorda on päeva "sõnaks" terve keeleväänamise luuletus (pärit inglise keele õpikust "I Love English"), võid sealt ise lemmiksõna välja valida (soovitan sõnu WITCH, WHICH, ITCH või TWITCH :p)

Two Witches

There was a witch.
The witch had an itch.
The itch was so itchy
It gave her a twitch.

Another witch
Liked the twitch
So she started twitching
Though she had no itch.

Now both of them twitch
So it's hard to tell which
Witch has the itch and
Which witch has the twitch.

Teade...

...üleeile, so teisipäeval ph 140 uksel: Teisipäeval, 29. veebruaril jääb Olev Nageli loeng ära. Eilseks oli sama teade kolinud ph 139 uksele. Tore on teada, et kellelgi loengud ära jäävad. Kahju ainult, et nad ärajäämisest tervelt kuu aega hiljem teada saavad... Meil ju praegu ikka märtsikuuga tegemist :)

No one way of doing things.

Pühadejänkud tõid shokolaadist üllatusmune. Ühe muna sees oli ilmeksimatult äratuntav sinise-kollase-punasekirju plastmassist lennuk, vot milline üllatus! Mina aga teatasin, et seal sees oli... lammas!!! No ma tõesti ei tea, eriti lammastunud olek! Õnneks ei ole ainult mina selline sügavale oma mõtetesse vajunud professor (kes juurdleb lammaste üle!?! - väheusutav mõtteaines igatahes, võib-olla kuskil alateadvuse tasemel :p Ei tea, mida Freud selle kohta arvaks? Ma parem ei tahagi teada...). Naabrite juures hommikukohvil (minu puhul siis endiselt ikka hommikuteel) öeldi mulle, et vesi on keedetud ja tee omale teed. Tegin ka, suskasin kaltsutee tassi ja valasin vee peale. Välja tuli muidugi see, et vesi oli jumala külm ja üsna keetmata. Veekeetja juhe oli isegi pistikus, aga seekord oli lihtsalt unustatud nupp alla vajutada... Peale seda tunnistati, et kohvi keetmine oli sellel hommikul käinud nii, et vesi kohvimasinasse, filter ka ja isegi kohv sinna sisse, aga milleks lükata filtrihoidjat kannu kohale, tilkuva vee alla, kui selle saab ka sinna niisama töllerdama jätta? No kohvi asjade sellise seisu juures sealt igatahes ei saanud.

Word of the day: LAMMAS, mis muud!

Pisike matk ja mis seal näha oli

Täna jätkasin eile pooleli jäänud matka jõe äärde. Võtsin julgestuse ka kaasa, seltsis segasem. Kui osalt heinamaalt oli lumi juba päris ära sulanud, siis osades kohtades võis vabalt päris sügavale sisse vajuda. Jõgi on juba päris lahti ja nii palju meil aru oli, et väga jää peale ei roninud ja läbi jää jõkkekukkumine jäi paremaid aegu ootama. Huvitav vaatepilt avanes heinamaal aga just neis kohtades, kus koltunud rohi lume alt välja turritas. Nimelt on ka mullamutid avastanud kevade mõnud ja hakanud aga usinalt oma hunnikuid maapinnale ajama. Selliseid hunnikuid polnud ma aga varem näinud. Vist on maa hind talvega nii palju tõusnud, et enam ei saa suuri ja laiu losse kuhjata, tuleb hoopis kõrgustesse ehitada ja mullast pilvelõhkujaid kujundada, millel siis sellised toredad tornid otsas. Või on muttidele kuskilt kõrgemalt antud käsk, et peab detailplaneeringust kinni pidama ning maastikul rohke pokudearmeega kenasti kujus ja kõrguses harmoneeruma? Pilte sai igatahes päris palju tehtud, pajuurbadest ja sinisest taevast ja päikesest ja muudest asjadest ka :)

Päeva sõna oleks sedakorda PÄIKE.

Päike oli :)

Mõistus pole oma teha

Üritasin mingil õhtul (või noh, pigem siiski öösel, see seletab veidi mu mõttelagedust) ühte asja välja printida. Printeri juhe mul kogu aeg stepslis ei ole, seega tuleb enne printimahakkamist veidi laua all roomata. Otsisin sahtlist veel paberid ka välja, et oleks, kuhu peale printida ja ronisin otsustavalt laua alla. Seal siis avastasin, et mul on paberid endiselt käes ja ma peaaegu et üritasin juhtme asemel hoopis neid stepslisse toppida...

Virgutuslugemine

Täna lugesin hommikusöögilauas pakendilt leiva koostist. Sain teada, et täisteraleiva üks koostisosa on rukkitäiterajahu :) Edasi Fazer Pagarid - just nii peabki!!!

Siit ja sealt ja pühendusega M-ile

Täna oli õues tõeline kevad :) Päike siras ja lumikellukesed ka juba õitsevad! Mõtlesin teha ühe kena jalutuskäigu jõe äärde, aga see ei osutunud väga heaks mõtteks, sest kaks suurt võõrast koera võtsid end mu sappa ja haukusid mis hirmus. Eest ära minna ka kuhugile nagu polnud ja lumi oli pea põlvini. Sattusin ikka parajasse paanikasse, sest mul on endiselt liiga hästi meeles see koerahammustus, mis lõppes traumapunktis õmbluslaual :( Õnneks seekord päris kallale ei tuldud :)

Eelmisel nädalavahetusel käisin järjekordselt meie armsas pealinnas. See kahe ja poole tunnine bussisõit Tartust Tallinnasse on ikka paras kannatuste rada, eriti kui su kõrvale juhtub istuma keegi äärmiselt paks tädi, nii et sa oled kinni kiilutud tädi ja akna vahele. Tädi oli muidugi enda arust äärmiselt originaalne, sest selle asemel, et küsida, kas mu kõrval olev koht on vaba, küsis tema hoopis: "Kas teie olete KA kahe koha eest maksnud?" Minu pärast oleks ta hoopis ise võinud tõsiselt kaaluda kahe koha eest maksmist, sest erinevalt temast mahtusin mina koos oma suhteliselt koguka seljakotiga siiski oma pingile ära. Millegi lugemisest ei tulnud aga loomulikult mitte kui midagi välja, sest kotist oli suhteliselt võimatu midagi kätte saada. Tallinnas peatusin ühe sõbranna juures, kes elab jube lahedas majas, kus on täiesti pööraselt palju kappe. Ükskõik, kuhu pilgu pöörad, on mingid uksed, seda ka täiesti ootamatutes kohtades. Lisaks on maja täis ka kõikvõimalikke nagisid ja termomeetreid :) Mulle tuli millegipärast meelde Weasley'de elamine Harry Potteris. Paralleel pole küll eriti õnnestunud, aga üllatusi seal jätkus. Küll peab palju asju olema, et kõik need kapid täis panna. Ja teisest küljest - peab ikka hea pea olema, et pärast ka mäletaks, kuhu sa mis asja toppisid!

Irvitasin just mingipäev selle üle, kuidas mulle väga värvikalt kirjeldati libedal teel õnnekombel püstijäämist stiilis, et telefon lendas laias kaares ühele ja mapp paberitega teisele poole. Teiste jutu üle hea naerda küll, aga ega ma ise oleks ka äärepealt külje maha pannud; vahe oli vaid selles, et mina juba telefonist lahti ei lasknud! Sellegipoolest sai mu armas uunikum sellisest jõnksutamisest paraja kreepsu ja otsustas, et ta ei reageeri enam üldse ühelegi nupuvajutusele. Õnneks aitas lihtlabane aku väljavõtmine. Aga kuna see ei olnud tal sugugi esimene kord niimoodi ettearvamatult käituda, peaksin vist hakkama uue telefoni ostmise peale mõtlema, et vana saaks auga pensionile minna. Esimesel aprillil ma ta ostsin ja eks ta seega üks paras aprillinali ole ka.

Laupäeval sai jälle käidud majas, kust väljumiseks tuleb vajutada kellanuppu - ei suuda kohe seda suurepärast loogikat ära imestada! Lisaks unustas mu juhendaja mulle meie viimasel kohtumisel lubatud raamatud anda ja nii sain talt kirja, et raamatud ootavad mind õppetoolis tema kastis. Kast ise on aga alumisele riiulile tõstetud, sest ülemisele ei mahtunud enam ära... Sellise teate peale ma juba muidugi kujutasin ette, mis mind seal ees ootab ja pettuma ma tõesti ei pidanud - jõudsin pärast oma kotti vaevalt tõsta. Koju ma raamatud siiski tarisin, aga kes need ka läbi loeb, jääb mulle endiselt mõistatuseks - eriti olukorras, kus suutsin just broneerida teatripiletid järjekordsele Ugala (laste)etendusele "80 päevaga ümber maailma" ja osta poest ühtlasi Jules Verne'i "Around the World in Eighty Days" ja siis seda muidugi kohe lugema hakata. Ja siis on mul veel 3 raamatut peale selle pooleli... Hmmm... Mu ainuke argument enda õigustuseks on, et loen Verne'i vähemalt inglise keeles :) Samas tuli raamatute suur valik mu kotis kohe päris kasuks siis, kui bussiga koju sõitsin. Buss oli muidugi rahvast pungil täis nagu ikka enne pühi. Seekord olin surutud akna ja kellegi ülikonnas mehe vahele, kes vedas riidepuu peal kaasas varuülikonda. (Jumal teab, mis kõik võib juhtuda, eksju?) Ülikond riputati minu peast õnneks nii kaugele, kui see neis kitsastes oludes võimalik oli, kaabu ja mantel läksid kah üles pakiriiulile, aga oma portfellist võttis mees välja eriti toreda raamatu, kuhu peale oli kirjutatud kriminaaltäitevõigus või midagi umbes sinnakanti, ja asus seda hoolega lugema. Selle peale ei saanud ma ju ometi oma kotist välja tirida Penguin Popular Classics sarjas ilmunud rongipildiga lasteraamatut! (Pretty absurd desire to save face in any circumstances I'd say :p) Igatahes kulus E. L. Doctorow "The Book of Daniel" nüüd marjaks ära ja kõigele lisaks osutus algus päris huvitavaks, nii et nüüd on mul kokku vist 5 raamatut korraga pooleli :(

Tänane päeva sõna võiks olla RANGIPALI. Ega ma kade ei ole, võin näitelause ka tuua: Mees võtnud vorsti põuest, tahtis juba tükigi hammustada - aga ennäe, see olnud ju tema hobuse rangipali. Võrratumast võrratuimad eesti rahvajutud :)

P.S. Hea uudis on see, et vahepeal on ühikas trepi käsipuu kenasti kinni keevitatud :) Ei mingeid öiseid PLINN-PLÕNN-PLINN-plõnn-plõnne enam :) Ei jää üle muud, kui uut meelelahutust oodata :)

Mõtle, mõtle veel (hoolikamalt) ja siis unusta ikka midagi ära

Ühikas elan toas, mis asub kolmepliidijakahekraanikausiruumist (alias köök), neljakraanikausijaühepisikesepeegliruumist (alias pesuruum) ja peldikust (selle koha kohta ei saa mitte öelda tualettruum) nii kaugel kui üldse võimalik. Igasugused kärsahaisud ja muud pikantsed lõhnad meieni ei ulatu, mis on hea, see-eest kostub ära kõik see, kuidas keegi kontsade klõbinal või jalgu järel lohistades trepist üles-alla käib. Lisaks on keegi suutnud trepi käsipuud ülevalhoidva võre poolenisti lahti kangutada ja kui siis nüüd mõni hooga trepist alla läheb ja käsipuust täpselt õigel kohal kinni haarab, siis see ripakil võre seal hakkab vastu veel suhteliselt kindlalt kinniolevat võreosa peksma ja pauk on selline, et ühel öösel kargasin ikka voodis päris istukile, kui see PLINN-PLÕNN-PLINN-plõnn-plõnn-plõnn võimendatult läbi suhteliselt vaikse maja kaikus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Neist kolmest eelpoolnimetatud elutähtsast ruumist nii umbes kolmveerandsaja meetri kaugusel (igasugune kauguse hindamine on minu puhul muidugi äärmiselt problemaatiline) elamine on iseenesest äärmiselt sportlik tegevus, aga inimene on ikka piisavalt laisk ja niisiis üritad võimalikult vähe kordi edasi tagasi joosta. Nii peabki enne igat uksest väljumist ajusid ragistama, kas lisaks veepudelile, mustadele nõudele, kahele rätikule, hambaharjale, hambapastale, seebile, tualettpaberile ja võtmele oleks veel vaja miskit kätte ära mahutada. Reeglina ununeb ikka midagi maha :p Näiteks tühi veepudel... Parim on muidugi see, kui oled kõmpinud kolm korrust allapoole ja sada meetrit paremale või siis sada meetrit vasakule ja kolm korrust allapoole (jõuad ikka samasse kohta välja) ja avastad alles pärast dushiruumi ukse lahtimuukimist ja enda järel lukkukeeramist, et plätad jäid maha - ja kordad oma matka vastupidises suunas... Mulle tundub, et unustan varsti iseenda ka kuhugile maha :p

Päeva sõna ka (vaatangi siin, et mõnikord teine päris ära ununenud): INCULCATION.

Silt tualettruumi uksel:

Palume WC potti paberit mitte panna.

Sama silt tualettruumi uksel mõned päevad hiljem, ainult veidi muudetud kujul:

Palume WC potti paberisse mitte panna.

Buratino ruulib :D

Sellel nädalal käisid Buratino, Artemon ja Malvina vaatamas, kuidas Genialistid stuudios tegutsevad :) Tulevane kuulus staar Malvinah alustas oma lauljateed Genialistide taustalauljana :p Millegipärast mõtlesin, et ei tea, kas mõni tulevane täiskasvanu meenutab just Genialiste kui seda kõige kõige esimest ansamblit, mida ta kauges lapsepõlves nähtud Buratino-saatest mäletab. Nagu Kukerpillid Leopoldis - nostalgia... Huvitav, kas Genialistid peavad sama kaua vastu kui Kukerpillid? Järele mõeldes ei saa ei neid saateid ega muusikakollektiive omavahel siiski võrrelda, aeg lihtsalt liiga teistsugune ja suurema tõenäosusega ei ole Genialistid mitte selline ansambel, mis kellegi mällu just lastesaatest sööbib... Aga väga seff osa oli Buratinos seekord sellegipoolest :)

Suusatamine

Täna käisin metsas. Ametlikult metsa tegemas. Hmmm... Mõni mees seal tõesti üritas saega tuules murdunud puude kallale asuda, vanade traditsioonide kohaselt oli naiste ülesanne sel ajal, kui mehed metsas ohtlikul missioonil olid
kenasti "kodus" (koopas?) istuda, lapsi karjatada ja tuld hoida :) Koduga (ja ka koopaga, kui just lumest ei tahtnud mõnd ehitada, sest lund oli ikka kohati põlvist saadik) oli seal keset metsa veidi probleeme... Lastega ka, kui mõned teismelised välja arvata... Neljajalgne sõbranna oli küll kaasas, eks siis karjatasin teda (või pigem hoidis tema minul silma peal, sest ta arvab raudselt, et just tema on karja juht) :) Tule hoidmine käis ka nii, et peaaegu suutsin teise ära kustutada... Aga vorstid said mõningate kadudega siiski pealtpoolt soojaks (seest olid pisut jääs, aga see käis asja juurde) ja ära söödi nad kõik :)

Teine metsaga seotud nali oli muidugi see, et metsa sisse tuli sõita suuskadega. Millal ma viimati suusatasin? Õige vastus: algklassides. Mingi Veerpalu ma seega polnud (õnnitlused talle tänase suurepärase võidu puhul muide, ninanips norrakatele nende endi kodus), pigem takistasid need kohmakad ja pööraselt rasked asjandused mu Moon Bootside otsas liikumist ikka päris oluliselt. Suusad olid muidugi vastavad, laiad ja pikad ja puust ja sellised, kuhu ei lähe mingeid spetsiaalseid suusasaapaid vaja. Ometi polnud neid tehes mõeldud minu ümmargusi tulnukajälgi jätvatele tibukollastele jalavarjudele - kui saabas on ikka enam-vähem sama lai kui pikk, siis katsu sa seda sinna suhteliselt kitsa klambri vahele suruda!

Tänase päeva sõna on SUUSATAMINE.

Normaalsuse mõõdupuu???

Esmaspäevane suurim uudis oli muidugi see, et ma leidsin, et ma ikka PÄRIS normaalne ei ole. Või mis ma nüüd siin õige ajan, see polnud mingi uudis, see oli ammuteada fakt. Võiks asja tegelikult hoopis niiviisi ümber sõnastada, et mul ei ole päris normaalne huumorimeel. Oma edukat nädalat alustasin ma sellega, et jäin jalgupidi laualambi juhtmesse kinni ja lamp lendas laualt muidugi suures kaares põrandale. Keerasin siis ennast ümber ja vaatan - ohhooo!!! - lamp maas ja kogu mu paberihunnik ühes sellega kah põrandale prantsatanud. Ja alles siis kukub lambist pirn välja, tillat-töllat-tillat-töllat, ja veereb minu pärani silme all kapi alla. Loomulikult ei õnnestunud seda pirni enam tagasi keerata ja nii tuligi meil nädal otsa ilma laualambita läbi ajada. Esmaspäeval vean siis sellise lambi kohale, mis käib laua külge, kuigi sel juhul on juhtmetesse kinnijäämine mõnevõrra problemaatilisem - kas lendan ise ninuli või käib laud kummuli. Aga see lambi lend ja pirni soolo olid ikka nii pööraselt koomilised, et ma ülejäänud osa päevast ainult irvitasin omaette. Nagu mingi ohmu! Siiamaani ajab naerma! No mõtle peaga - lambi lammutamine ei peaks olema nädala lõbusaim kõrghetk (hmmm, mida ta järelemõeldes ikkagi ei olnud ka, sest terve see nädal on olnud üks paras kõrghetk :D).

Hambaarst vol. n+1

Käisin täna jälle hambaarstil. Täna polnud selleks aga üldse mitte hea päev, sest peaaegu kõik mis sai metsa minna, sinna ka läks. Kõiksepealt tuli ühest mu hambast teha tervelt 3 (!!!) röntgenipilti, sest esimesed kaks ei tulnud välja. Sain teada, et pilti tuleb peale tegemist loksutada, mudida ja hõõruda, et sinna ka midagi peale jääks ning seda tuleb loksutada, mudida ja hõõruda mingil eriliselt kavalal viisil, sest valesti loksutades, mudides ja hõõrudes ei tule pilt välja. No see selleks. Teine pilt läks aia taha, sest üllatus üllatus, see kes mulle seda pilti tegi sai alles pärast teada, et selle jõhkralt suhu topitava asja peal on mingi täpike, mis peab olema keele poole. Nojah, ju siis mul oli see hammaste poole, sest mingit kujutist pildile ei jäädvustunud. Kolmandal katsel olin küll juba nii staažikas pildistamisobjekt, et pidasin ennast piisavalt kompetentseks meelde tuletama, et võiks selle võrratu põlle ka ikka mulle enne järjekordset röntgenikiirte annuse jagamist ette panna. Võttis aega mis võttis, aga pilt sai siis lõppude lõpuks ikkagi tehtud! Asi ei lõppenud aga hoopiski mitte sellega, sest juurekanalitesse rohtu pannes lendas mulle mingi osa sellest vedelikust otse silma. Kui me siin istume ja loodame, et see sama põletikuvastane rohi imbub läbi mingite poolluustunud juurekanali seinte ja ravib seal all olevat põletikukollet, siis sattudes nii õrnale asjale nagu silma võrkkest, peaks see rohi hetkega mu ajudesse imbuma :p Ega tea, võib-olla ongi juba otsaga kukla juures väljas, silm on punane ja valutab igatahes siiamaani :( Sellist põletikuvastast profülaktikat poleks nüüd küll olnud vaja teha!

Märts

Just siis, kui mina pean hommikul enne kella 7 toast välja astuma, on õues üle 20 kraadi külma! Jaama traavimine võttis küll oma pool tundi aega, aga polnudki nii hull, päike siras ja kena oli hoopis :) Puud olid lahedalt härmas ja kui päike peale paistis sillerdas kõik jube mõnusalt.

Ma polnud ikka ammu-ammu juba endale nii palju vett kurku tõmmanud kui kolmapäevases trennis. Minu ajud ei ole mitte võimelised mõtlema korraga selle peale, et ma pean jalgadega seal elu eest sibama, siis veel õigesti kätega vehkima ja siis veel hingama ka!!! No ja see ongi kõikse kehvem lugu, kui ma neist kolmest asjast just hingamise ära unustan ja siis poole basseini peal seal igasuguse krooli moodi ujumise pooleli pean jätma ja õhku ahmima hakkama. Aga ma olen endale pähe võtnud, et ma saan sellega hakkama ja ma saan ka :D

Eile mängisime Aliast. Nalja sai. Nagu tavaliselt.

"Noh see paat, millega nad Veneetsias ringi sõidavad."
"Kanuu!!! Kkkk... Klausel!"

"See valge asi, mis näe seal on."
Vaatan juhatatud suunas ja esimene asi, mis silma jääb, on ülimalt punast värvi hommikumantel...
"Hommikumantel!" (Tegutse alati põhimõttel - enne ütle, siis mõtle.)
Tegu oli siiski külmkapiga.

"Ettevõttel on... see mees, noh nagu peamees või nii."
"Juht!"
"Peaaegu. Teise sõnaga."
"Liider! Eestvedaja! Direktor!"
"Ei, ei, selle eelmise sõna sarnane."
"Juhtmees!!!"
Dear me - no kui ikka ei tule meelde sõna juhataja, aga juhtmees see-eest tuleb, siis minu mõistus on küll otsas :)

"Selline lollakas."
"Rumal!"
"Mkm, iiihhahaa, iiihhahhhaa!"
"Eesel!?!"
"Eesel ja....!!!"
"Hobune!"
"Vot! Ja nüüd sealt võta üks osa sõnast ainult."
"Hobu? Ahhaaa! Tobu!!!"
"Esimene täht on vale."
"Jobu!!!"
Läbi raskuste tähtede poole (ja ikka võimalikult keerulist teed pidi).

"Noh, et saad selga panna."
Näitab midagi tooli peal olevat, mida ma oma istekohalt ei näe.
"Kott!"
"Jep."
Arutelu: selga panna ja kott? Hmm, mul kangastub silme ees räbaldunud kartulikott, mis on selga tõmmatud. Võtab veel oma mitu aega, enne kui mulle kohale jõuab, et tegu oli seljakotiga... Inimestel seostuvad erinevate asjadega ikka väga erinevad asjad :p

Ja tagatipuks kirjutab üks inimene siin Eestimaal oma doktoritööd sellest, kuidas inimesed Aliast mängides sõnu seletavad... Võid selle peale vaadata ka mu kõige kõige esimest sissekannet veebruari algusest, sest see Aliase temaatika ju peaaegu sama jabur (kuigi äärmiselt huvitav peaks mainima) kui siis väljapakutud teema Lindgreni tegelastega seoses.

Päeva sõna - JUSSIIV.

Eile teel Tallinnasse sugulase 70. juubelile peatusime Kükita grilli juures. Tore, tore, mind pandi kõiksepealt igaks juhuks autosse luku taha :D Vabandus oli see, et uups, ma ei näinud, et sa veel autos olid ja keerasin juba väljast uksed lukku - nomraalne.... aga selle konkreetse inimese puhul täiesti ootuspärane ja tervenisti andeksantav käitumine :)

Sünnipäeval oli hea nali, kohale saabus üks lilledega tädi, oli juba kenasti mantligi seljast võtnud ja siis avastas, et ta nagu ei tunne kedagi. Küsis siis, et kus see sünnipäevalaps on ja kui sünnipäevalast nägi, taipas, et see ei ole õige sünnipäevalaps ja et see ei ole üldse õige pidugi. Tädi oli majaga eksinud, tal oli vaja minna kõrvalasuvasse Teatriliidu majja, sattus aga hoopis Kinoliidu omasse :) Üks kunst ja liit kõik :p

Selle peale räägiti muidugi kohe teine sarnane lugu. Juhtus see nii umbes 30 aastat tagasi. Tuli kuhugi väikesesse kohta pulma minna. Läksid siis kolm kahekümnendates neiukest, võõras koht ka, jõudsid kõige hiljem kohale. Pulmas nad külalistest kedagi ei tundnud, ruum oli jube väike ja niipea, kui nad uksest sisse said, suruti kohe ühispildile, ämmade-äiade taha seisma. No ja kui siis noorpaar sisse astus, tuli välja, et ka nemad on täiesti võõrad inimesed... No pärast pilte vaadates võis olla üksjagu imestamist, kes need peigmehe kolm tundmatut südamedaami küll olla võiksid...

Tänane päeva sõna on SÜNNIPÄEV, palju õnne mulle :)

Konn

Jeesus! Unustasin! Mu nädala tippsündmus!!! Õppisin koos kaunis suure karja nii umbes seitsmeaastaste poistega lastebasseinis konna ujuma. Hahahaaaaaaa Minu jalad õnneks nii ei paindu nagu peab :p Sellel hetkel oli suht nukker tunne, et mingi seitsmene mulistab edukalt, aga minu ajud jalgade teadliku liigutamisega hakkama ei saa, nüüd on juba pööraselt naljakas :D Edu mulle!!!

Päeva sõna: CRIMSON. Erilist põhjust valiku taga pole, lihtsalt hästi kõlab :)

Ühikasse!

Oleksin esmaspäeval peaaegu jalgratta alla jäänud. Õues on viisteist kraadi külma ja paks lumi, jalgrataste osakaal liikluses on kaduvväike ning siis suudab see üksainus eksemplar ikkagi peaaegu üle minu kimada. Tüüpiline! Mõned tunnid enne seda ratturit rammisid Cleanaway tegelased mind ühe eriti suure prügikonteineriga... Ei olnud päris minu päev...

Sellel nädalal on ühikateema minu puhul eriliselt populaarne. Sai jälle oma sõnu süüa ("mina nüüd küll ühikasse elama ei lähe"), no esimesed kolm päeva on seljataga ja paarile shokile vaatamata olen endiselt suhteliselt elus. Naersin just hetk tagasi kõht kõveras selle üle, kuidas üks mu tuttav rääkis seal samas ühikas temaga juhtunust (kirjapilt muutmata):

1kord kui ma olin köögis ja veeel 1 saiko oli seal...umm..prilliklaas 10 cm jne jne...ja jõlllee kummaline vend nuuh, olen seljaga ukse poole ja tead, ta HIILIS mulle seljataha ja BANGGGGGGGG!!!PAUHHH:....kärgatas täispuhutud kilekott mu kõrva..umm..ma siis vaatasin ringi..tüüp nii8-: mõdlesin, ed deen hnaljjjaa...haaa, eino head naljad sul, ants eks..JESUS CHRIST!!! ma olin ikkka +o(

Appiiiii!!!