Mõned jaburdused

Eilne päev lõppes kesköise suitsukala söömisega. Kõigil oli nii kiire, et ei olnud aega oodata, millal kalad soolas on ega millal nad natukenegi ära jahtuvad. No igatahes olid nad veel paar tundi varem Peipsis ringi ujunud. Muuseas leidis Õie-Li endale kodusadama Kalmakülas. Kalalkäigule eelnes eriti romantiline öine vihmaussijaht taskulampide valgel. Võtsin sellest osa ussijahtijatel järel käies ja hambaid pestes (mul olid omad põhjused selliseks käitumiseks).

Eile õhtul oli köögist kuulda arusaamatut müra. Kestvat müüra. Müra põhjuseks oli Ronja, kes mingis meeltesegadushoos oli roninud põrandal seisvasse suurde keedupotti ja kuidagi poti ja kaane vahele kinni jäänud. Tema tulutuid katseid potist väljuda saatis korralik kolin. Ülejäänud õhtu olin ma naerust kõveras.

Janil õnnestus just hetk tagasi tühi šašlõkiämber auto kõhu alla kinni sõita. See veeres auto all mööda muru nii imeilusti ja kui selgus, et seda kuskil muru sees ei paista, kust auto oli üle sõitnud, tuli välja, et ämber on endiselt kenasti auto all kinni (ja tegi mööda asfalti sõites pisut kolinat).

L väitis täie tõsidusega, et Ronja oli paar ööd tagasi nende magamistuppa lisaks tavapärasele öisele hiirele toonud ka surnud hamstri (või kellegi sarnase). Pole veel kuulnud, et ühelgi naabril hamster oleks viimasel ajal kaduma läinud. Viimati kahtlesime kõik enda mõistuses, kui aias korduvalt omast arust nirki nägime. Mõne aja pärast selgus, et see oli üle tee naabrite juurest jalga lasknud kodustatud nirk.

T otsis paaniliselt juba mitu nädalat oma pluusi. Ajak tegi eile sügavkülma ukse lahti ja leidis sealt ... voilaaa! ... kilekotti pakituna T pluusi. No siis meenus T-le küll, et ta oli pluusi taskusse nätsu pannud. Täiesti normaalne käitumine, nii näritud nätsu taskusse toppimine kui unustamine, et sa pistsid oma pluusi sügavkülma. Ma peaksin kramplikult meeles hoidma, et ma ei usaldaks oma asju enam tema kätte, mis tuletab mulle meelde, et laenasin talle paar päeva tagasi korraks oma tutikaid kõrvaklappe :s

Good morning :)

"When anything is blocking my head or there's worry in my life, I just go sit on Mars or something and look back here at Earth. All you can see is this tiny speck. You don't see the fear. You don't see the pain. You don't see Thought. It's just one solid speck. Then nothing really matters. It just doesn't."

It doesn't really matter whose quote it is. It's beautiful.

Koristasin köögikappe. Midagi väga erilist ei leidnud, need leiud on toimunud eelmistel aastatel, tähelepanuväärsemateks asjadeks võib ehk pidada kolme hakklihamasinat ja munalõikurit, mis oli ära pakitud läbipaistvasse karpi ja meenutas mulle seetõttu millegipärast hoopis hiirelõksu :s Ah jah, ühte pealtnäha kinnist topsi raputasin kah, mille tulemusena olin ülepea valge, sest üllatus-üllatus, topsis oli tuhksuhkur. Mu koristamisleidude vaieldamatu tipp on mõne aasta tagune valge täistopitud sokk, millele on nööpidest silmad ja nina külge õmmeldud. Loomulikult ei visanud ma seda ära...

Eile vaatasin sel kuul vist esimest korda telekat - Ameerika supermodelle ja alustasin Batmani filmide vaatamist 1989. aasta Batmanist. Kim Basingeril oli võrratu soeng ja jäi mulje, nagu ta oleks enamuse ajast öösärki kandnud. Ma usun, et see oli vale mulje.

Lisaks muudele registreeritud ja registreerimata sõiduvahenditele on meil nüüd juba mitu aega õues olnud ka täiesti ametlikult registreeritud sinine paat. Nime pole küljele maalitud, kuigi ma lubasin seda juba mitu aastat tagasi teha, kohe peale pisut eufoorilist nimede välja mõtlemist, aga üldiselt on ta tuntud Õie-Li nime all. Mida sa selles nimes näed, sõltub su rikutuse astmest.

I've just finished watching Eternal Sunshine of the Spotless Mind. I can't believe I'm saying this, but I actually really liked Jim Carrey there. I have never ever liked him in any film before, honestly. And I've never ever liked any of his films either. But what is even more bizarre - I liked Jim in the film, but I didn't like Spotless Mind as a film. Complicated. Another thing were my otherwise very quiet stupid neighbours, who decided to start listening to the radio very loud in their garden and I happened to watch the film in my garden. I don't have anything against listening to the radio, but the three o'clock news followed by Dagö and what not don't make a very favourable soundtrack. What else about the film? Kirsten Dunst was there and I still think she's a total bitch and she didn't fit in at all. Sorry... Besides, I just found out that she's the blonde girl on the subway in SG's I Knew I Loved You. How on earth didn't I know that before? Fortunately she doesn't make me like the song less.

Last night I watched Casanova. Oh dear I'd say :D Heath in a whitish grey wig was incredibly lame, but he sure did save the film, which was dead funny at places and a bit too long at other places, but all in all, the film was just a bit too stupid, so you couldn't possibly not like it. Among those Heath's films I've seen, it places on the fourth spot I believe, after BBM, 10 Things and A Knight's Tale, closely followed by Monster's Ball, Candy and The Brothers Grimm. Casanova sort of helped me keep awake till sunrise, because I wanted to go and take some photos, I had my bike ready and everything, but it turned out that it was cloudy and there was no fog and I didn't go anywhere, so much about that. I've managed to switch day and night completely. No surprises there.

Mk ja teised jõudsid lõpuks Iisraelist päriselt koju. Reede õhtu oli kuidagi eriti kodune, pesakonna elutuba, vein ja palju muljeid.

Olen korjanud vaarikaid ja teinud toormoosi. Aedvaarika toormoosi ja metsvaarika toormoosi ja aedvaarika-metsvaarika toormoosi. Sügavkülm hakkab täis saama. Täna hommikul tõdesin, et ükski normaalne inimene ei lähe vaarikaid korjama lühikese kleidiga, nüüd näevad mu jalad välja nagu kurjade okaspõõsaste küüsi jäänud sõjaveteranil. Teisalt on vaarikate korjamine hea võimalus lõputult kõrvaklappidest muusikat kuulata, laadisin ettenägelikult augustikuu pikkade bussisõitude poole vaadates oma tuhat uut laulu, mida tee peal või siis vaarikapadrikus kuulata.

Some random crazy Syrian guy called "lonely is god of LOVE muzic and peace?" decided to pop up in Skype today and send me the following messages that go waaayyyy beyond deep:

"u know the hardest dream is that great one ,small dreams are much better but i cant breathe when loneliness imprrisons my pleasure"

"u feel as lonely as this heart learned never when his prison called love to depart"

"haha i hope i had my feelings all of a sudden but oh they are every breath of me but here they found space" then

"u have just to uncover your words"

"le me taste your sweetest word u hide deep inside"

"secrets words tell them selves when they hear thier music"

"but alas iam without muzic still in the dark"

My answer: poor you, maybe you should switch on the radio

It went on for a bit until I asked if he was on some kind of a drug and he, graciously and without poetry, left.

Who on earth actually uses the word "alas"?!?! (Besides Shakespeare that is)

Geeeehhh.

A perfect textbook example of how NOT try to woo me ;)

And then ... whatever.



It's f*** 3 a.m. and I promised Vi half an hour ago that I'd go to sleep half an hour ago :s

Ei no dohhh

Vähemalt on mõnel spämmijal natukesekenegi huumorimeelt. Mulle potsas postkasti kiri:

From: "L"
To: mina
Sent: Thursday, July 17, 2008 6:46 PM
Subject: **Spam**: Beijing Olympics cancelled, moved to Atlanta

Wargamäe Wabariik

Käisime laupäeval Vargamäel Wargamäe Wabariiki vaatamas. Kui sõitma hakkasime, oli ilm pilves. L-il hakkas maja ees autos meid oodates igav, nii kaunistas ta enne minekut auto ära. Seda, miks tal mullitaja käepärast oli, ei oska ma kuidagi kommenteerida.



Tee peal hakkas meeletult sadama. Kuna aega oli rohkem kui küll, käisime ka sellistes toredates kohtades nagu Järva-Madise ja Aravete. Vihm jäi ka lõpuks järgi, aga vahetult enne etendust hakkas uuesti sadama ja ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma istun ka teise etenduse lausvihmas. Õnneks kestis see vihmake vaid umbes 10 minutit ja edasi oli juba perfektselt päikeseline suveilm väikeste valgete pilvetupsudega.



Etendus ise oli super. Kui ma üritaksin võrrelda Kuningriiki ja Wabariiki, siis ütleksin, et nad on üsnagi võrreldamatud. Juba Jaanus Rohumaa ja Elmo Nüganen on nii erinevad lavastajad ning Tallinna Linnateater ja Endla/Rakvere teater on nii erinevad teatrid, et siit midagi sarnast oodata ei olegi mõtet. Wabariik oli igapidi grandioosne, lava tohutu ja näitlejatelt maratoonarivõimeid nõudev, Kuningriik aga natuke intiimsem, humoorikam ja ... nojah, vihmasem. Erinev oli vast ka see, et olin III osa just vahetult enne Wabariigi vaatamist läbi lugenud ja sellepärast oli pisut parem vaadata ning ka krabisev kapuuts ei seganud kuulmist. Kuningriigi Märt Avandi Indrek oli ehk pisut usutavam/mõtlikum/minu jaoks Indrekulikum kui Wabariigi Alo Kõrve Indrek, kuigi ka Alo mängis väga hästi.

Esimeses vaatuses lendas üks rantsanik ülepeakaela hobuse seljast alla. Teise käsikirjavälise seiga eest hoolitses vastupandamatult ilusat pikka kuube kandev vägagi karvakasvanud Meigas/Priit, kes koos teistega võidukalt revolutsiooni kuulutades raudteerööbastel liikuval laval mööda tuhises ja siis rööbaste lõppu jõudes lähima pidurikangi otsas rippus ja mitte just liiga sosinal üsnagi närviliselt läbi hammaste hüüdis "Pidurda! Pidurda!" Kuna keegi ei taibanud otsekohe teisest pidurist kinni haarata, pidas Priit paremaks peaagu kõhuli lavalt maha viskuda, mitte et see nüüd väga vajalik oleks olnud. Õnneks oli Nüganen otsustanud seda mitte mainida, et ka Meigas tegelikult raamatus surma sai, niigi oli neid surmasid ülearu palju.

Edasistest suve teatriplaanidest nii palju, et 31. juuliks on piletid olemas Murdlainetusele Suursadama kail (jah, ära arvasid, kus Suursadam asub) ja vähe lähemal, nimelt Kassikas, etendub juuli lõpus-augustis Klaver ehk Veikko Täär siinsamas. Viimasel ajal olen vägagi osavalt oma rattaringid just Kassika kaudu planeerinud :p

Sõidame rattaga. Kahekesi kõrvuti tee peal, kus väga tihti autosid ei sõida. Ühtäkki T kukub kisama, et meie taga on auto. Laseme selle siis viisakalt mööda. Mõned meetrid edasi suudan ma lambist rattaga põllu peale keerata. Mõtlen veel, et siia käin ma nüüd küll külili. Ei käi. T küsib, miks ma põllu sees sõidan või midagi sarnast. Tagasi teele. Ja siis üks kena kokkupõrge T rattaga. Järgmine asi on mina selili keset teed. Pea käib kolksuga vastu maad. Küll on tore, et mul kiiver peas. Naer. Kohutavalt naljakas on. Haiget ei saa. Ainult vasaku käe näpuotsad natuke valutavad ja käsi on pisut marraskil ja vasak jalg tundub ka kahtlane. Edasi kulub jupp aega lihtsalt keset teed naermisele ja tolmu maha pühkimisele ja avastusele, et parem jalg on natuke katki, ehk siis see jalg, kust valus ei olnud. No ja lõpuks väntame edasi kodu poole. Väga ilus pühapäevaõhtu.

Vellavere-Vitipalu-Vapramäe ehk meie Evu ja kahe neljateistaastasega kolmepäevasel jalgsimatkal

Kõigepealt peaks mainima, et matka peategelane oli ilm. Et saaksid omale paremat ilma ennustada, tee endale lihtne burromeeter.


Materjal:

1. Kasepuust teivas.
2. Tükk vineeri.
3. Köiejupp.
4. Neli puupulka.
5. Naelad.

Konstruktsioon:

Kasepuust (kuusepuust) teivas lüüakse maa sisse 71 cm sügavuselt nii, et maapealse osa pikkuseks jääks 151 cm. Teiba ülemise otsa külge lüüakse naeltega neli puupulka, millede külge omakorda kinnitatakse vineerist välja lõigatud eesel. Eesli kõrvad peavad teiba ülemisest otsast asetsema 59.5 cm kaugusel. Eesli tagumise otsa külge seotakse köiejupp (soovitav sünteetilisest materjalist).

Tööprintsiip:

1. Kui saba liigub, on tuuline ilm.
2. Kui saba ei liigu, tuult pole.
3. Kui saba otsast tilgub, sajab vihma.
4. Kui saba heidab varju, paistab päike.
5. Kui saba on härmas, on pakane.
6. Kui saba pole näha, on udu.

Mõistliku ilma puudumisele vaatamata sai matkatud mööda igasuguseid teid,

mäest üles


või mäest alla ja üle silla,


lõputute metsade vahel


või hoopis pisut ülekäte läinud heki sees.

Vett oli piisavalt, nii voolaval,


















seisval,





alla sadaval


kui ka juba alla sadanud kujul.


Põhitegevuseks oli korraga kolmes kohas olemine, ehk siis matkaraja kaardi järgi ühes, orienteerumiskaardi järgi teises ja tegeliku looduse järgi kolmandas.


Äraeksimist aitasid edukalt korraldada lauatäis kaarte ja kompass.


Pisut eksinud vaprad küürkääbikud keeramas teelt kõrvale ja vallutamas Keskmaa orgusid,

mägesid





ja metsi,


viskumas austusest põlvili jõgede ees


või lihtsalt otsimas iseennast.


Lõppkokkuvõttes ei heidutanud vesi kedagi, isegi mitte puhtasse Fairy vette sulpsanud telefoni. Nüüd kuulavad Evu telefoni haldjad pealt ;)


Täna hommik, kell 8:27. Turvaliselt herilaseks maskeerunud 3 unimütsi.


Kogu selle vee keskel olime aga alati rõõmsad ja vahel isegi mitte nii väsinud ja mitte nii väga läbi ligunenud, et ei oleks jõudnud pisut keksida ;)

Matkamängu kohta saab rohkem informatsiooni siit.

Hiiumaa 22.juuni-4.juuli

Kui alustada üsna algusest, siis kõigepealt olid

Pakri saared.


Siis oli jaanipäev ja taevas oli sinisinine ja päike paistis ja bänd Kaabu mängis ja tegi nilbeid nalju ja Artur Raidmets juhtis õhtut ja tegi ka natuke nilbeid nalju.


Oli ka hiigelsuur külajaanituli


üsna öiselt rahuliku mere lähedal (Hellamaa).


Mõnes kohas oli rand aga hoopis teistsugune, kas rohkem liivane (Lõimastu)


ja asju liiva alla peitev (Lõimastu),


kõrkjane (Lõimastu),


kändudene (Tõrvanina)


või hoopis üsna rohune (Tikka). Ehk rand, kus me ainukese inimesena kohtasime kummikutes ja fotoaparaadiga VH-d, P-E R-i abikaasat. No ega ma mingi Kroonika ole, et nimesid nimetama hakkan ja reedan, millega prominendid (koondnimega Vip Lala) vabal ajal tegelevad, mina näiteks lugesin parajasti rannas rohu peal kõhuli Tõe ja õiguse kolmandat osa, aga ma pole prominent, nii et seda ma võin sulle öelda küll.

Veel suutsin ma nende pea kahe üsna vihmase nädala jooksul (piltidelt pole õnneks vihma näha) läbi lugeda Stardusti ja Douglas Wellsi Jänki seiklused Hiiumaal, mis oli kohati täiesti hüpernaljakas. Soovitan ;)


Rannale võib vaadata ka ülevalt alla


või katsuda randa vaadata pea alaspidi.


Mere vahele ka üks tüüpiline Hiiumaa jõgi (on ju need keskmiselt ikka oma paar meetrit laiad lausa ja ohtlikult põhjatud).

Randadesse viivad teed,





mõned neist lõpevad aga tuletorniga.


Tahkuna, vaieldamatult üks mu lemmiktuletorne.


Estonial hukkunud laste mälestusmärk Tahkunas.


Pisike õigeusu kirik Malvastes, kiriku ümber piinlikult puhas surnuaed


ja hiljuti uuesti avastatud ja täiesti rohtukasvanud salapärane Kummistu kalmistu.


Kasvada saab nii kivide vahel,

rannal peaaegu et liiva sees,





rannal rohu sees,


kui ka lihtsalt heinamaal.


Ja maasikad olid valmis ;)


Kui mõned käbid saavad kenasti puu otsas kõlkuda,


siis mõnede puude otsa ei kasva enam kunagi käbisid (sinna see Eesti mets siis lähebki).

Metsast võib leida näiteks Lõimastu kaitserajatised




kui ka pesast välja kukkunud linnupoja.





Soera talumuuseumi


valvavad lisaks meeletult häid pannkooke küpsetavale perenaisele ja muudele puuskulptuuridele ka sellised tegelased


samal ajal kui Suuremõisa lossis saab Ungru krahvi vaim rahulikult ringi kolistada, sest seda ei valva pealtnäha keegi.


Lõpetuseks veel üks võrratu ajutine kohvik, kus nurgas seisis ahi ja hunnik meie märgasid vihmavarjusid


ning vana kohvitermos oli kõrvuti läpakaga.


Vihmale vaatamata sõidab üks korralik hiidlane kohale jalgrattal, kus kenasti korv küljes. Jalgratas ja korv tunduvadki olevat kohaliku tunnuseks, kusjuures endalegi ootamatult suutsin ma, seistes keset Kärdlat just ühe sellise korviga ratta kõrval, küsimusele, "Kas te olete kohalik?" vastata enesestmõistetava "Ei" asemel esimese hooga hoopis "Mitte päris". Võib-olla see oligi tegelikult õigem vastus.

Ratastest veel nii palju, et loomulikult ei pane keegi poe ees ratast lukku ja enamuse oma kraamist võib kah rahumeeli ratta korvi või lenksu otsa rippuma jätta.


Öös on asju…


Täna hommikune praam St. Ola ehk Hiiumaa mõistes Saaremaa Tola (leia pildilt ökul).

Leidsid ökuli? Ei leidnud? Siis oled tola.

Aga kapten pole enesestmõistetavalt mingi tola, mille tõestus seisab aknal.


Ja lõpuks tagasi sisemaale. Rongiga.