Mõned jaburdused

Eilne päev lõppes kesköise suitsukala söömisega. Kõigil oli nii kiire, et ei olnud aega oodata, millal kalad soolas on ega millal nad natukenegi ära jahtuvad. No igatahes olid nad veel paar tundi varem Peipsis ringi ujunud. Muuseas leidis Õie-Li endale kodusadama Kalmakülas. Kalalkäigule eelnes eriti romantiline öine vihmaussijaht taskulampide valgel. Võtsin sellest osa ussijahtijatel järel käies ja hambaid pestes (mul olid omad põhjused selliseks käitumiseks).

Eile õhtul oli köögist kuulda arusaamatut müra. Kestvat müüra. Müra põhjuseks oli Ronja, kes mingis meeltesegadushoos oli roninud põrandal seisvasse suurde keedupotti ja kuidagi poti ja kaane vahele kinni jäänud. Tema tulutuid katseid potist väljuda saatis korralik kolin. Ülejäänud õhtu olin ma naerust kõveras.

Janil õnnestus just hetk tagasi tühi šašlõkiämber auto kõhu alla kinni sõita. See veeres auto all mööda muru nii imeilusti ja kui selgus, et seda kuskil muru sees ei paista, kust auto oli üle sõitnud, tuli välja, et ämber on endiselt kenasti auto all kinni (ja tegi mööda asfalti sõites pisut kolinat).

L väitis täie tõsidusega, et Ronja oli paar ööd tagasi nende magamistuppa lisaks tavapärasele öisele hiirele toonud ka surnud hamstri (või kellegi sarnase). Pole veel kuulnud, et ühelgi naabril hamster oleks viimasel ajal kaduma läinud. Viimati kahtlesime kõik enda mõistuses, kui aias korduvalt omast arust nirki nägime. Mõne aja pärast selgus, et see oli üle tee naabrite juurest jalga lasknud kodustatud nirk.

T otsis paaniliselt juba mitu nädalat oma pluusi. Ajak tegi eile sügavkülma ukse lahti ja leidis sealt ... voilaaa! ... kilekotti pakituna T pluusi. No siis meenus T-le küll, et ta oli pluusi taskusse nätsu pannud. Täiesti normaalne käitumine, nii näritud nätsu taskusse toppimine kui unustamine, et sa pistsid oma pluusi sügavkülma. Ma peaksin kramplikult meeles hoidma, et ma ei usaldaks oma asju enam tema kätte, mis tuletab mulle meelde, et laenasin talle paar päeva tagasi korraks oma tutikaid kõrvaklappe :s