Kõige asjalikum asi, mida ma täna siiamaani teinud olen, on väiksed lumekoristustööd õues.

Tegelikult on olnud piisavalt kohutav päev. Hommik algas paraja ehmatusega ja edaspidi kiskusid kah asjad üksteise järel viltu... Säh sulle päikesepaistelist pühapäeva.

Hommik oli täiesti ebareaalne. Ja seminaris olid mul ka korralikud keskendumisraskused. Eriti toredaks pööras asi siis, kui õppejõud järsku leidis, et nii, nüüd on teil 10 minutit aega ette valmistada üks viieminutiline ettekanne ja see siis loomulikult kohe ka ette kanda. See oli tõesti kõige viimane asi, mida ma sel hetkel teha tahtsin, aga mida ma loomulikult ikkagi tegin. Pärast vantsisin läbi sopa raamatukogu poole, et ühte raamatut ära viia. Õnneks juba poole tee peal tuli mulle meelde, et täna oli raamatukogu lahti ainult kella 12ni. Hea, et päris kohale ei läinud. Raamatu sain rõõmsalt koju tagasi tassida. Seega jalutasin pg & co juurde lihtsalt suure ringiga. Edasi läks nii nagu oodata oli. Väike vestlus (no oma kolm tundi) köögis, pg andis mõningase ülevaate oma (või pigem siiski co) eelmise õhtu ja öö tegevustest ja siis igasugustest muudest asjadest, jõime hulga teed, sest söögiga olid neil vähe kehvad lood, kui just pool kohukest ja natuke kaunis jubeda maitsega šokolaadi välja arvata, ja lõpuks vedasime ennast rongi peale, kus oli tunduvalt rohkem sõitjaid kui istekohti. Pg oli sunnitud sõidu esimese veerandi püsti seisma, aga siis pärandasin ma talle lahkelt oma istekoha. Järgnes koju söögi ostmine. Poes oli nii palju rahvast, et seal veetsin ma kolm korda rohkem aega kui tavaliselt ja kõik vähegi nomraalsed leivasordid olid ka juba ära ostetud. Tüüpiline.

Homme ma laisklen, mõnuga.

Pg jagas järjekordselt oma asju laiali. Mu raamaturiiulit täiendab nüüd hiiglama vajalik raamat aastast 1982 pealkirjaga "Juhend inglise keele õpetamiseks 6. klassis", autorid loomulikult Renel ja Sotter.

Naerust päris kõverasse võttis aga Hiinas toodetud pisikese harja ja kühvli kasutamise õpetus, mis oli kirja pandud täpselt niiviisi:

"Practicality, convenience. apply clean dust at every turn along with mucky thing. Use for outdoor and indoor, especially use for clean angle."

Et siis praktilisus ja mugavus. Need kaks olid seal ka ainukesed selged sõnad. Edasi? Lisa juurde puhast tolmu igal korral koos öäki (sõnnikuse, sopase, sodise) asjaga. Kasutamiseks ukse sise- ja välispinna puhastamisel, eriti puhta nurga puhul. Või kui angle on valesti kirjutatud, siis võiks olla ju ka, et eriti võib kasutada puhas ingel. Või tuleb sulle mõni targem tõlge pähe?

Ja veel - kapsaks lehitsetud sõnaraamatu kleeplindiga parandamine ei kuulu tegelikult mu lemmikajaviidete hulka :p

Jaama kraadiklaas näitas eile miinus null. Huvitav, milline see ilm veel siis olema peaks, et ta pluss null näitaks? :s

Kaks rida jälgi läheb mööda jääkaane all olevat jõge allavoolu. Üks üsna sirge jäljerida keset jõge ja teine hästi sinka-vonka rida ühe kalda juurest teise juurde, ühe põõsa juurest teise juurde. Hommikuks on maha sadanud päris palju lund, kalda ääres on kohati põlvini. Seal käia ei saa, keset jõge on kergem. Värske lumevaiba alt ei paista jõel ühtegi vanemat jäljerida. Näha on vaid mõned veevõtukohad. Tuult ka ei ole ja ilm on päris soe. Kõik on pühapäevaselt vaikne, ainult üksik lind laulab kuskil põõsas. Vastulauljaid ei kostu. Jõgi lookleb rahulikult oma sängis, paremale ja vasakule, ikka edasi, kord laiem, kord kitsam, kord turritavad jääst välja kõrkjad, kord on kõik täiesti lage. Ei ühtegi kalameest, ei ühtegi suusatajat. Mõned üsna jõekaldale ehitatud majad, korstnad tossamas. Kuskil haugub vahel mõni koer. Risti üle jõe on silganud keegi väike ja kerge loom. Kiirustanud oma asju ajama. Mõnus on niiviisi astuda, ei ole vaja karta ära eksimist. Tuleb lihtsalt minna senikaua, kuni sild vastu tuleb. Läheb aega, siis läheb veel aega ja siis läheb natuke veel aega ja siis lõpuks hakkab järgmise käänaku tagant ka sild paistma. Varsti on kuulda vee lõbusat vulinat. Silla all on jõgi lahti. Tagasi tuleb minna mööda raudteed...

Ühesõnaga käisime täna Netiga raudsillal :)

Reede. Ärkan. Kell on kuus. Miks ma üleval olen? Kell on kuuuus! Okei, kui kuus siis kuus. Magama minnes oli ka reede. Aga siis oli kell natuke vähem.

Tuleb välja, et selle asemel, et hakata jaama poole astuma, saan hoopis autoga Tartusse. Sobib.

Ajan M-i ühikas üles.

Marsin peahoone poole, seal kopeerin vajalikud asjad mälupulgalt arvutisse (kusjuures see kopeerimine möödub ilma igasuguste tõrgeteta, kuhugile tuleb rist teha) ja otsustan, et ees on ootamas täiesti mõttetu üritus ja ma vaataks parema meelega kodus Andruse sõitu. M otsustab ka tapeedijahi edasi lükata ja tunnikese akadeemilises õhkkonnas veeta. Peale esimest poolt saab tal igatahes kõrini :)

Blablabla, kuulan blablablad, joon kohvi, kuulan blablablad ja joon veel kohvi. See on vist mu rekord, kaks tassi kohvi päevas. Viimati ma jõin kohvi vist oktoobris... Kui oled mind hiljem sellelt tegevuselt tabanud, siis vabandan eksitava informatsiooni edastamise pärast.

Helistan ja saan teada, et Andrus võitis. Jipppiiii!!!

Ostan jogurtit (mille söömiseni ma lõpuks ei jõuagi) ja salatit (millest enamus jääb ka järele).

Marsin ühikasse ja leian, et kell neli pärastlõunal on duširuumis kahtlaselt palju rahvast. Ei peaks nagu eriline tipptund olema. Hiline ärkamine? Varane magama sättimine? Reede õhtuks valmistumine?

Poes. M ostab kõrsikuid ja õunu.

Olen endiselt äärmiselt skeptiline ja ei taha uskuda, et ma tõesti lähen vabatahtlikult teatrisse Jan Uuspõldu vaatama. Mõned tunnid hiljem muudan mõnevõrra oma arvamust Uuspõllu kohta (päris plusspoolele see vist siiski ei jõudnud). Ta ei olegi niiii jube, kui ma siiamaani olen arvanud. Näidelda ta igatahes oskab ja vabamõtleja rolli sobib ka suurepäraselt. Kes tahab teada, kas ta ennast laval alasti võtab või mitte, mingu vaatama ;) Etendus ise on kohati päris naljakas ja üks läbiv nali puudutab kasse, kui nii siis nii. Lõppkokkuvõttes ei kahetse ma üldse, et ma siiski otsustasin seda vaatama minna.

Kuna kõrsikud on otsas, astun ma selle päeva jooksul juba kolmandat korda Konsumi uksest sisse. Ostame natuke kräsupea kooki ja siis klopime poole öö ajal ühika ees vaipa. Klassikaline õhtune tegevus.

Kell on üks. Ja ma mitte sugugi veel ei maga. Mõned teised ka ei maga. Keegid tulevad meeletu kolinaga trepist alla. Siis kostub ukse tagant selline müdin, et on suhteliselt selge, et labajalavalssi seal nüüd küll ei tantsita. Mingi vene tibin tormab edasi tagasi ja hädaldab millegi üle. Keegid klohmivad vaikselt nohisedes üksteist. Ei ühtegi kõvemat sõna, ainult mütsud ja mööda koridori edasi tagasi jooksmine. Siis lähevad mingid eesti keelt kõnelevad tüübid sinna midagi seletama ja lubavad politsei kutsuda. Natukese aja pärast tuleb valvur (selleks ajaks on kaklejad loomulikult ammuilma jalga lasknud ja paigale on jäänud vaid inimesed, kes väidavad veendunult, et ühel kaklejal oli seljas valge jope) ja meie naabrite naabrite toa ukse peale koputatakse niimoodi, et ka meie toa akna klaasid põruvad. Kell on pool kaks ja mul on kõigest sellest täielik kopp ees. Lohutan ennast ainult sellega, et olen ju ametlikult juba tervelt seitse päeva tagasi ühikast välja kolinud. Mis tähendab siis seda, et pooled mu asjad on endiselt seal ja ma olen ise ka endiselt seal.

Teen silmad lahti ja vaatan, et kell on seitse läbi. Telefoni äratus on pandud poole üheksaks. Ootan siis poolt üheksat ja vahin lakke.

Buss on totaalselt rahvast täis. Üks kahe suure pillikotiga bändipoiss on äärmiselt suhtlusaldis ja uurib, et kas see on selline kuri buss, kus peab oma kohal istuma. Me arvame M-iga, et kui mõni tige tädi tuleb tänitama, et siis vist peab. Lõpuks ei taha ta tigedate tädidega riskida ja kolib kogu oma tavaariga ettepoole oma õigele kohale. Meelde jääb ülikena naeratus. Buss sõidab ja sõidab ja sõidab - tund aega ja viisteist minutit! Viiskümmend kilomeetrit ja tund aega ja viisteist minutit. Kogu aeg ei saa ju ometi sõita ka. Vahepeal tuleb suvalises põõsas seista ja oodata, et kogu see reis ikka tund aega ja viisteist minutit aega võtaks. Rong sõidab sama maa poole tunniga.

Väike lõunane naabrite külastus. L määrib keset köögilauda hoolega suuski. Põrandal vedelevad tolmuimeja (?) ja triikraud.

L: Suusad tuleb homseks valmis määrida.
Mina: ???
L: Maratonile!
Mina: ??????
L: Ma olen registreerunud. Mine vaata internetist kui ei usu. (Usun usun. Aga vaatasin üle :p :p Sest L-i jutu liigse uskumisega olen varemgi pange astunud. Korduvalt.)
Mina: Segane oled vä!?!? Palju sa see aasta sõitnud oled???
L-i vastus ei kuulu avalikustamisele. Homme õhtuks on tagasi oodata lonkavat ja surmväsinud kedagit, kes ülehomme hommikul kurdab selle üle, et tal on selline tunne nagu oleks terve eelmise päeva varbaid vastu ahju peksnud. Loomulikult on võimalus saada järjekordne mustikasupiallergia või midagi umbes sama toredat. Ja Ajak juba kurtis, et tal jääb selle kõige pärast meeste teatesõit nägemata. Homseni!

Nii lärmakat sõbrapäeva mul enne küll olnud ei ole. Nagu eile õhtupoolikul selgus, suudab kolmkümmend viiendikku teha täiesti uskumatult kõva lärmi. Uskumatult. Mingist hetkest me Kassuga lihtsalt vaatasime ja ei proovinudki rääkida. See tähendab, et me ei proovinud isegi omavahel rääkida, sest see oleks tähendanud üksteisele täiest kõrist kõrva karjumist ja ikka poleks kõike kuulnud. Oleks ikka pidanud vile kaasa võtma, hääl on täna natuke ära.

Ostsin märke ja toetasin Tartu kodutute koerte varjupaika. Otsin sõpra. Aita sõpra hädas. Šokolaadi ostsin ka. Ja T-le armsa südamekujulise šokolaadikoogi.

Üritasin meeleheitlikult eile oma kindaid ära kaotada, kolm korda järjest. Ei läinud õnneks, seekord. Olin sunnitud tagasi minema sinna kohta, kust ma just olin tulnud, sest ma unustasin ühed asjad maha. Olin sunnitud tagasi minema ühte teise kohta, kust ma just olin tulnud, sest ma unustasin ühe asja tegemata. Mulle ei meeldi niimoodi tagasi minna.

Käisin arenguvestlusel. Ma ei saa aru, miks mind sinna aeti. Põhjus oli, tsiteerin, "sellest oleneb, kas teie diplomitel on tulevikus mingi väärtus või ei". Miks ma peaks kellegagi vestlema mingi õppekava jätkusuutlikkusest, mis ametlikult nagunii enam jätkusuutlik ei ole, sest uus süsteem tuleb peale ja vana järgi enam keegi õppima hakata nagunii ei saa. Et mulle meelde tuletada, et ma olen siin juba liiga kaua olnud ja aeg oleks lõpuks ometi mingi diplom kätte saada ja jalga lasta? Pean neid kurvastama, mul ei ole kuhugi kiiret ja sel kevadel nad mulle seda olulisemat diplomit igatahes kätte andma ei hakka. Venitamistaktika võidutseb. Tegelikult on nüüd kätte jõudnud siin postituses mainitud veebruar (ma luban, et seal mainitud susserdused olid ühekordsed, eriti selle inimesega seoses, kelle pärast need toimusid), mis tol ajal tundus nii ääretult kaugel, mis aga tegelikult välgukiirusel kohale jõudis. Loomulikult ei olnud eelneval paanitsemisel mitte mingisugust mõtet. See kümme nädalat koolis ei olnud väärt kahe aasta pikkust hoovõttu, see on nüüd küll täiesti selge. Ja nüüd tuleb lihtsalt ennast kokku võtta, üles otsida see kadunud konspekt (ma olen vahepeal isegi aine nime välja selgitanud), ära kirjutada essee ja siis lõputöö (mille teema mul on õnneks olemas ja asi seegi). Oi kui kerge see kõik niimoodi kirja panduna paistab, tegelikult asi ikka päris nii ladusalt ei lähe (ma tunnen ennast). Et oleks pärast, millele viidata - juunis olen siis loodetavasti paberitega pedakook (kõlab nagu mingi tõukoer) nagu PsychoBunnygi :p Ma luban, et ma loen seda siin peale kaitsmist uuesti ja mõtlen, et oi kui kiiresti aeg läks...

Sain teada, et Mati Erelt on Eesti süntaksiguru. Süntaksi guru. Guru süntaksi alal. Mida rohkem ma mõtlen, seda totram see sõnapaar tundub. Tasub ikka loengus käia, kui nii targaks saab.

Lõpetuseks midagi Lembitu Kuuse kullavaramust (ütlus käis Kristina ühe ammuse võistluse kohta): tahe oli 30 cm pealuust eespool. Eks ta ole...

Otsisin ja otsisin. Ei leidnud. Tüüpiline! Mul on alles kõiksugused konspektid, aga just seda, mida vaja läheb ei ole. Lihtsalt ei ole ja kõik. Ja loomulikult jätsin ma kaks aastat tagasi just selle aine lõpuessee kirjutamata! Kolm korda võid arvata, kas ma pean selle lähiajal tagant järele valmis kirjutama või mitte. Ja endast mõistetavalt ei taha ma uuesti loengusse minna, et teada saada millest seda esseed veel kirjutada tuli... Kavatsen otsinguid jätkata, sest on ju ennegi juhtunud, et leian mõne asja sealt, kuhu ma olin eelnevalt juba vähemalt kolm korda seda sama asja taga otsides vaadanud. Loomulikult on olemas võimalus, et ma laenasin selle konspekti kellelegi välja :s Ah soo, kas ma seda mainisin, et ma ei mäleta ka seda, mis aine nimi oli? :p :p Meenub vähemasti üks asi, mida seal loengus räägiti, aga see polnud üldse ainega seotud ja seda sama asja rääkis see õppejõud appsoluutselt igas oma loengus, nii et võib-olla mäletan ma seda täiesti ebaolulist juttu hoopiski mõnest teisest tema loengust. Ühesõnaga, kui sul juhtumisi on selle aine konspekt, mille nime ma praegast ei mäleta, siis ole palun nii lahke ja laena seda korraks mulle ;)

P.S. Marfa - nii palju oli asjast kasu, et ma leidsin otsimise käigus oma sahtlist ühe sinu konspekti. Aastast 2000. Jumala eest, kuus aastat tagasi! Nii et kui Sul seda vaja peaks minema (mis on äärmiselt ebatõenäoline), siis tea, et see on täiesti kindlas kohas ja mul ei ole vähemasti kavas seda lähiajal ära kaotada :p

Kui ma nägin, kuidas üks tüdruk raamatukogu WC-s peegli ees endale läätsi silma pani, meenus mulle järjekordselt, et ma juba vähemalt kolm aastat (kui mitte rohkem) ostan endale värvilisi kontaktläätsi, aga pole selleni siiamaani jõudnud. Ma tean, et ma ei viitsi nendega mässata, aga muidu võiks nad ju olla :s Kindlasti mitte pruunid vaid sinised või rohelised, mis siis lahtiseletatult tähendab, et kui ma kunagi peaksin jõudma selleni, et ma nad tõepoolest ka ostan, siis on nad pruuni värvi :p

T otsustas sõbrapäevaks oma sõpradele kinkida pildiraamid oma pildiga. Mis tähendas loomulikult seda, et tuli välja valida, millised pildid ta teha laseb. T-st on tõesti sadu ja sadu pilte ja valimine oli üks üüratult keeruline tegevus, kuhu mind lahkelt appi kutsuti. Lõpptulemus jäi suhteliselt lahtiseks, sest need pildid, mis meeldisid mulle, ei meeldinud talle ja vastupidi. Igatahes oli igal pildil tema arust midagi viga ja kui lõpuks mõni oligi igapidi kena, oli fotograafi käsi parajalt värisenud. Asjale lisas keerulisust tõik, et kuna T arvas, et ta võiks oma pildi ka oma vanaemale kinkida (mis on iseenesest ju väga kiiduväärt mõte), oli vaja välja valida pilt, mis sobiks vanaemale kinkimiseks. Ma julgesin kobiseda, et see, kus sa seisad karvastes saabastes ja päevitusriietes keset lumehange (kintsud sinised) ei ole päris õige valik, sest vanaema saab raudselt iga kord uue kreepsu, kui juhtub pildile pilku heitma. Õnneks ühtisid meie arvamused selles osas sajaprotsendiliselt. Kogu selle pildiralli kõrvalt tegime me tegelikult kooki ka, kusjuures seekord lasti mindki jahu ligi ja mu ülesanne ei piirdunudki ainult lõputu nõudekuhja pesemisega. Seekord oli nõudehunnik lihtsalt ekstraboonus.

Lisandus järgmisel päeval: Ronjale maitses kook kohe eriti, nimelt jõudis ta sinna paraja augu sisse närida veel enne, kui keegi teine üldse maitsta sai. Aga kui sa oled nii üliarmas kui Ronja, siis antakse sulle kõik andeks.

Üleeile sellel kellaajal ootasin ma näiteks rongi, mis oleks pidanud tulema juba pool tundi tagasi. Mida aga polnud, see oli rong. Lõpuks ta siiski saabus, peaaegu kolmveerandtunnise hilinemisega. Põhjuseks probleem pöörangutega ja seda juba Tallinnas. Oleks siis võinud vähemalt teadagi anda oodanud inimestele, kui kaua rong hilineb. Aga seda on meil siin küll tõesti liiga palju nõuda. Isegi läks hästi, on ka kauem oodata tulnud.

Täna olen ma aga muidu väga edumeelne olnud, vara tõusnud ja juba nii mõndagi jõudnud ära teha. Ehk on täna üks neist päevadest, kus saab palju asju tehtud. Loota võib alati, eriti hommikuti :p

Lisa: Päeva sõna on MILLILIME ehk mina kui tuntud kiivalugeja (vähemalt mõnede arvates) olen ka tuntud kiivatrükkija. Mõeldud oli see sõna kujul LIIMIMINE. Teised tähed peale n-i olid ju sõnas kenasti olemas, nende järjekord sai aga pehmelt öeldes natuke vale.

Täna hommikul kooli poole astudes nägin ma kõnniteel paari saapaid. Nii nad seal seisid, kenasti üksteise kõrval ja kõnnitee sõidutee poolses ääres. Nägid natuke vanad ja väsinud välja, aga tõesti ainult natuke. Saabaste omanikku ei paistnud küll kuskilt. Huvitav, mis asjaoludel olid sellised saapad kõnniteele unustatud? Kellelgi oli palav ja ta otsustas sokkis/palja jalu edasi astuda? Pehmelt öeldes vähetõenäoline, sest kuigi -27 kõrval tundub -13 väga soe olevat, ei ole see siiski selline soojus, mis kutsuks saapaid jalast võtma. Kellelgi olid varusaapad kotis, kott läks aga katki ja ta ei pannud tähele, et saapad välja kukkusid? T puhul oleks see isegi tõenäoline stsenaarium, aga isegi temast oleks sellistesse mõõtmetesse sirutuvat hajameelsust natuke palju tahta, mis siis veel teistest inimestest rääkida. Keegi astus kõnniteelt autosse ja oli nii viisakas, et võttis enne autosse sisenemist välisjalanõud ära? Tean ühte inimest, kes suutis ükskord metsas käies nii teha poriste kummikutega. Võttis kummarid jalast, et mitte autosse muda vedada, tõmbas autoukse kinni ja avastas mõnda aega hiljem, et kummikud jäidki ukse taha. Tagasi sõitnud, tuli aga välja, et neid enam samas kohas ei olnud, kellelgi oli keset metsa poriseid kummikuid vaja läinud. Aga antud juhul ei olnud tegu ju ometi poriste kummikutega vaid natuke lumiste talvesaabastega, ja kohaks oli ka Tartu kesklinn mitte mingi mets.

Tegelikult ootan ma siin ühte inimest, et talt mingit paberit manguda, aga see inimene lahkus teadmata suunas teadmata ajaks ja ma jäin juba ühest bussist maha ja kohe varsti jään teisest ka, kui ta lähimas tulevikus kohale ei ilmu. Ühesõnaga olen ma natuke tige ja üritan saabaste üle arutledes aega "sisukalt" veeta.

Täna...

...paistab õues päike
...sain ühe kaunis kummalise e-kirja
...printisin selle välja
...otsustasin hommikul juuksed patsi punuda
...kütsin järjekordselt saunaahju, et torud ära ei külmuks
...tõstsin pabereid ühest hunnikust teise
...tõstsin osad paberid teisest hunnikust esimesse tagasi
...jagasin seejärel paberid n+1 hunnikusse
...laotasin hunnikud voodi peale laiali
...valisin hunnikutest 3+3 paberit, mida vajadusel kellelegi esitada
...alustasin 3+3 paberile lisaks veel 5 paberi tekitamist (seekord elektroonilisel kujul)
...tegin silmad lahti täpselt kell 8:15 (olin eile õhtul mõelnud, et ärkama peaks 8:15)
...panin seejärel silmad kinni tagasi
...ärkasin 20 minutit hiljem
...vaatasin, et õues on 17 kraadi külma
...mõtlesin, kas 1. või 2. märtsil toimub üks asi või mitte
...rääkisin telefoniga
...tõin puid (Neti tõi ka)
...lugesin horoskoopi ja irvitasin kogu selle värgi peale
...jätkan 5 paberi tekitamist

Ülle Lichtfeldt on päris kadestamisväärselt heas hundiratta viskamise, käte peal seismise ja muidu ülehelikiirusel edasi tagasi sibamise vormis peaks mainima :) Eefraim Pikksuka vuntside taga oli Tarvo Sõmer vaevalt ära tuntav... Koomilistes ribaseelikutes pärismaalastena tantsu löövad väga valged inimesed olid muidugi omaette vaatepilt. Väga naljakas vaatepilt. Aga nii mõnigi koht etenduses oli mu meelest mitmeti tõlgendatav - jummel, jummel, ma olen igasuguste teooriate poolt nii ära rikutud, et ei saa enam rahus ilma mingit analüüsi tegemata isegi mitte lasteteatrit vaadata! Kõigele vaatamata sai see Pipi siiski vaadatud, kõik need seffides prükkarikinnastes röövlid ja kukepükstes politseinikud ja hiidkiikhobused ja kõvera sabaga härra Nilssonid ja erivärvilised sukad ja takjapaelaga taskuga põlled ja lahtiminevad sukatripid ja suvevaheajajajõuluvaheaja olemasolu ja nii edasi ja nii tagasi.

Rong õnneks hommikul hiljaks ei jäänud ja seega ma ka perrooni külge kinni ei külmunud, kuigi varbad olid küll kahtlaselt jääs. Rongis seletati mulle järjekordselt pikalt ja põhjalikult Talvesõja ajalugu, vähemalt oli selleks ilm äärmiselt sobiv. Aga ma oskasin Talvesõda hinnata - mida iganes, peaasi, et ei panda mingit tankiajakirja lugema. Meie arusaamad sõja vajalikkusest on igatahes kardinaalselt erinevad.

Päeva sõnadeks on JÕULUVAHEAJAJA ja LIHAVÕTTEVAHEAJAJA ja SUVEVAHEAJAJA. Kujutad sa ette kui ebaõiglane - kui sa koolis ei käi, siis sul neid vaheajajaid lihtsalt ei ole!

Mulle tundub, et Paadamil õnnestus võidulaulu valimise süsteemi järjekordse muutmisega enda peale tõmmata suure hulga eurolaulu vaadanud eestlaste pahameele. Igatahes oli me eilne kirsikook tunduvalt etem kui see laul ;) Tean, tean, et kohatu võrdlus.

Eile sai selgeks, et jõgi ei olegi päris jääs (ei, ma ei kukkunud sisse). Kohati oli jõgi lahti keskelt, kohati kalda äärest, tee valimisel tuli lihtsalt kõhutunnet usaldada. Kui me parajasti seisime kohas, mille kohta T arvas, et see oli eelmisel talvel küll lahti, käis üks korralik raksatus. Õnneks sellele raksatusele küll midagi ei järgnenud, aga jalga lasksime me sealt igaks juhuks küll kiiremas korras. Talvine jõgi on suviselt tuttavast jõest igatahes äärmiselt erinev. Seal, kus kasvasid kõrkjad, kasvab nüüd lumi ja jää, seal, kust ulatusid veest välja kivid, on nüüd jäähunnikud, aga seal, kus vool oli kõige tugevam, sillerdab endiselt lahtine tume vesi. Vähke parve ümber ronimas ei näinud. Pole päris õige jõgi :p

Tegelikult ma tundsin, et ma oleks sel nädalavahetusel tahtnud olla hoopis kuskil mujal...

Topeltoluline sissekanne

Täna on hirmus tähtis päev :p Täpselt aasta tagasi kolisin ma siia virtuaalkoju :) Juba aasta! Täitsa uskumatu...

Ja lisaks on just see mu 300. postitus. Ilus ümmargune arv tähistamaks ühe (ka ümmarguse?) aasta möödumist :)

Aitäh, et Sa ikka mul külas käid :)))

Silmad krõlli!

Vaata musta täppi..Ainult musta täppi..Siis hall udu hajub..

Tanker Flawless. Perfect! No flaws, destination pollution.

;)

:D :D :D :D :D

:))))

:)))))))))) :D :D

:p

Ma kohe pidin selle siia "kirja panema" :)

Ma istun raamatukogu arvutiklassis ja siin on peale minu veel täpselt kuus inimest. Kuus!!! Kohe näha, et on vaheaeg.

Ühika võtme unustasin ma koju. Tore mina! Nii palju siis ühikasse minemisest.

Aga õues on nii kena, lund sajab :) Eile õhtul oli ka väga kena, käisime ujulas ujumas ja olime sunnitud pärast küla vahel väikse jalutuskäigu ette võtma, sest valesti parkimise tõttu olid väikesed sekeldused ühe teatud ametivõimu esindajatega ning meid oli selles sõidukis ka natuke rohkem kui olla oleks tohtinud (ma tean, et nii ei tehta). Lihtsalt leidsid kõik korraga, et just täna tulevad nad ka ujuma... Ma polnud kunagi antud kohas jalutanud, sest sinna naljalt jala ei satu, ainult auto või jalgrattaga. Kõnnitee oli puhtaks lükkamata ja lumme sai kenasid jäljeridu tekitada. Pimeduses vaikselt langevad lumehelbed olid suured ja pehmed, mitte sellised teravad, mis tuulega vastu nägu peksavad. On nii tore, kui lumi ripsmetesse kinni jääb ja siis seal ära sulab, jättes mõneks ajaks järgi sätendavad veepiisad :)

PB+A=HP? :p

Eelmisele postitusele jätkuks (see tähendab üldse mitte samal teemal). Mulle meenus, et kui ma viimati psychodelicate girli käest viisakalt luba küsisin katkendit meie msn-i vestlusest avaldada (küsisin viisakalt peale seda, kui olin selle juba avaldanud), siis ta ütles, et tal pole kuulsuse vastu midagi :))) Ma siis mõtsin, et kui kuulsaks ma PsychoBunny kirjutanud olen, irww. Toksisin PsychoBunny googlisse ja sain vastuse, et sa olid juba ennegi kuulus, enese teadmata :p Või noh, võib-olla mitte sina, aga igatahes keegid teised PsychoBunnied. No ja siis ma toksisin googlisse PsychoBunny Arabella, sain kaks sarnast tulemust (mis ei viita teps mitte siia, kuigi ma seda arvasingi) ja esimene sõna mida ma seal näen, on Dumbledore. Hea nali! Järgmine mõte - who on earth is Arabella Figg? Some kind of neighbour living in Privet Drive? Vastus - Arabella Doreen Figg is a Squib, living in a house on Wisteria Walk in Little Whinging, Surrey. I swear, I had no idea that Mrs. Figg's first name was Arabella :) Ma tegelt eriti ei mäletanudki, et selline tegelane nagu Mrs. Figg üldse eksisteeris. Aga mõned inimesed mäletasid, sest siis ma lugesin sealt foorumist, et "I also think that Arabella Figg is Dumbledore's sister and will now acquire her magic since he is dead, sort of like Riddles' mother did." Conspiracy theories :p

Kollane lumelill

Alustasin paberimajanduse täitmist kõige ebameeldivamast otsast - eneseanalüüsi kirjutamisest. Peale oma nime lisamist paremasse ülemisse nurka leidsin, et võiks igaks juhuks kirja panna ka näiteks martiklinumbri. Ma pole juba päris ammu ühtegi matriklinumbrit vajavat asja kirjutanud, aga raudselt peas mul see number igatahes oli. Sellest edasi hakkasin ma millegipärast mõtlema numbritele, mida ma peast tean. Ma ei oska öelda, kas neid on palju või vähe, aga peas on mul lisaks mu enda matriklinumbrile näiteks ka PsychoBunny matriklinumber... Äärmiselt vajalik teadmine. Kuna viimane ühtib osaliselt TÜ asutamisaastaga, siis on tegelikult ka vajalik :) Veel tean ma peast oma isikukoodi ja pangakonto numbrit ja raamatukogukaardi numbrit. Telefoninumbritest oma mobiilinumbrit ja L-i mobiilinumbrit ja T mobiilinumbrit (miks just neid kahte viimast? Pole aimugi, mingit freudilikku analüüsi selle kohta ma igatahes kuulda ei taha), tavatelefonidest kodust numbrit ja veel mõnda numbrit (kunagi oli neid tunduvalt rohkem, aga ma lihtsalt ei kasuta tavatelefoni enam eriti palju). Siis tulevad telefoni PIN kood ja pangakaardi PIN kood ja Em-i pangakaardi PIN kood ja mõned eelmiste pangakaartide PIN koodid, mis enam kasutuses ei ole - et oleks ikka suurem võimalus neid sassi ja segamini ajada, kaks korda järjest vale kood sisestada ja siis kolmandat korda seda enam mitte teha julgeda, kartuses, et muidu masin omastab su kaardi. Ja siis veel kõikvõimalikud salasõnad ja kasutajanimed (kaasa arvatud sitemeteri omad, mis on täiesti ajuvabad), mis pole kõik küll numbrilisel kujul, kuid mida meelde tuleb ikkagi jätta ja mida saab ka suurepäraselt segi ajada. Lisaks siis päris paljude inimeste sünnipäevad ja sünniaastad ja mõned nimepäevad (nende kõikide teadmine ei takista neid mul õigel hetkel ära unustamast). Mõned aastaarvud ajaloost ja üldse mingid numbrilised näitajad maailma kohta. Siis veel igasuguseid niisama mõttetud numbrid (eilses Lostis olnud numbreid ma õnneks ei mäleta, aga päris spooky osa oli küll), mille mäletamise tegelikuks eesmärgiks on kindlasti mitte mäletada seda, mida tegelikult vaja on. Ühesõnaga, sain nüüd aru, et tegelikult oli juba selle sissekande alustamine täitsa mõttetu ülesanne. Ja veel, kas sa tõesti lootsid, et siin tuleb juttu kollastest lillekestest?