Tantsupeo järelkaja. Olen uhke, et mul oli au seal osaleda.

Naer, rõõmupisarad, raske rahvariideseelik, igapäevane lõputu logistika ja igahommikune asjade pakkimine, koosolemise tunne ja hea seltskond, tunne, et olen selle kõige jaoks üheksa kuud roppu vaeva näinud ja oi kui palju pisaraid valanud ja et nüüd on see hetk siin ja praegu, üleväsimus ja eufooria, ootamine, lõputu ootamine ja seismine, puu all istumine, päikese eest varjumine, vihma käes kummikutega tantsimine, lõputu ühe ja sama tantsu harjutamine, jooksmine, kui tegelikult enam ei jõudnud kõndidagi, maast numbrimärkide otsimine ja hunniku numbrite meelde jätmine, segadus, kui platsil on tantsu nii palju muudetud, et ei saa enam mitte millestki aru, kergendustunne, kui selgub, et su jalad endiselt teavad, kuidas samme astuda, oma asjade otsimine nii platsil kui kohvris kui koolimajas, naeratamine, šokolaad, riietumise alustamine kaela käivast rahakotist ehk esimene pesutükk on kott, pead sügelema ajav tutimüts, mitte just pikalt kõndimise jaoks loodud tantsukingad, Viru keskuses käimine jalas kummikud, vihmakindlad püksid, trenniseelik, seljas fliis, jope, vihmakeep ja seljakott, külm, tuul, vihm, päike, kuumus, juhuslikult kohatud tuttavad, rongkäik, vaade, mis avaneb ülalt treppide otsast enne staadionimurule jooksmist, vaade, mis avaneb staadionilt paksult rahvast täis tribüünide poole, silma paistev päike ja paanika, et ma ei näe, kus ma olen ja kuhu ma jooksma pean, õikehõlmav tunne, et oled osaks millestki suurest ja olulisest. Tulin Tallinnast tagasi ja lubasin endale, et terve selle nädala teen ma kõike aeglaselt ja just siis, kui mina seda tahan, ei söö hernesuppi, ei seisa järjekordades, ei käi teisaldatavates WC-des ja magan rohkem kui tavaliselt. Seda ma olen tegelikult ka teinud. Oskan hinnata ilma järjekorrata duši all käimist ja seda, et minu päralt on terve duširuum ja terve dušš (mitte neli nirisevat dušši ruumis, mis on umbes sama suur kui pool minu kööki ja neid tuleb jagada sadade teistega), oskan hinnata seda, et WC-s on korraga tuli, vesi, paber ja prügikast (koolimaja tualetid muutusid teisel korrusel suhteliselt ruttu kuivkäimlateks, kolmanda korruse peale ei taha ma üldse mõeldagi, lisaks puudus tualettidest kummalisel kombel valgus, kuna liikumisanduriga lambid lihtsalt ei läinud alati põlema, prügikaste oli terve WC peale üks ja paberirull seisis heal juhul aknalaual), oskan hinnata seda, et süüa saab ilma järjekorrata ja siis, kui mul kõht tühi on (mitte hommikut kell 7, lõunat kell 4 ja õhtut kell 10.30 pärast järjekorda, mida tekitab üliaeglaselt taldrikuid täitev onkel), oskan hinnata seda, et ma ei pea olema päev otsa vihma käes ja saan tuppa kuivama minna, oskan hinnata seda, et ma ei pea olema päev otsa päikese käes (vaatamata korralikele ettevaatusabinõudele, on mu näonahk ikkagi suhteliselt põlenud), oskan hinnata seda, et ma ei pea 12 tundi järjest ühel või teisel väljakul seisma ja kuulama, kuidas me ei oska leida maast kujuteldavaid knopkasid, mida Hipodroomil pole, aga Kalevi staadionil on, oskan hinnata seda, et keegi ei karju me peale, et me vait jääksime, ja oskan hinnata ka seda, et ma ei pea tormama eelmisesse trammipeatusesse, et oleks mingitki lootust trammi peale mahtuda. Jään igatsema lõputut naeru ja absurdihuumorit, kui olime nii üleväsinud, et kõik tundus naljakas, jään igatsema Maire häid sõnu, kui olime teda oma tantsuga puudutanud, jään igatsema seda tunnet, mis tekib, kui sa tunned, et oled andnud endast kõik, jään igatsema külmavärinaid ja klompi kurgus, mis tekkisid teiste tantsu vaadates, jään igatsema publiku aplausi ja tunnet, mis tekib, kui staadionitäis rahvast juba kaks tantsu enne lõppu püsti tõuseb ja maruliselt aplodeerib, jään igatsema puudutust.