Aktus

Lõpetajad võtke sappa! Mida ma siin ometi teen? Miks ma siia jälle tulin?

Appi, me istume täiesti rea keskel! Kuidas me siit kähku välja saame Aaviksoo kätt suruma?

Issand jumal milline kleit! Kas see tibi ise ka teab, et see on külje pealt vaadates lausa jube?

Plaksutamine, plaksutamine ja veel kord plaksutamine, 401 lõpetajat. Miks mulle kollast roosi ei jätkunud? Ei taha roosat!

Paber käes siis, lõpuks ometi. Tegelikult oli kena ja rahvast oli palju ja päike paistis ja palav oli. Ja E-R S tõi mulle kimbu rukkililli, mul vajus konkreetselt suu lahti. Pärast istusime Eva-Liisaga kohvikus, akna taga mängisid onud väntoreleid. Me juba arvasime, et ainult mehed neid mängivadki, aga ei, pärast mängisid kaks saksa tädi ka. Üks neist oli eriti stiilselt riides, üleni mustas, kübara ja valge pitskraega :) Mul tekkis soov talle üks rukkililleõis anda nööpauku panemiseks :p Ta lihtsalt nägi välja täpselt selline, et just üks sinine lilleke oli puudu. Tegelikult jäid kõik lilled koos õitega mulle siiski alles :) Väntorelid on täiesti müstilised asjad mu meelest. Evu pakkus, et need sobiksid hästi õudusfilmi, olen nõus. Pole midagi hirmsamat, kui kuskil pimedas ilma väntajata mängiv tontlikult kirev väntorel. Tõsiselt ka!

P.S. Pierre Cafe ja Chocolaterie on nüüd ka Tartus. Tallinna Vene tänava oma vastu see aga kahjuks ei saa, vähemalt esmamulje jäi selline. Võibla ma olen lihtsalt liiga kriitiline... Ja las see Tallinna oma jääda selliseks eriliseks kohaks.

Tagasivaade jaanipäevale ehk killukesi PB mõisapiltide kogust (ja mujalt)

Algus veidi hall ja vihmane, pärast läks päikselisemaks :)

Kuremaa. Böö, mahtus küll autoga ringi keerama!


Luua. Et kust poolt me tulime? Millist teed pidi? Kuhu poole me siis nüüd pöörama peame? Kaardist ei ole eriti palju abi, kui puudub suunataju.


Varss!!! Oi kui nunnu. Jajaa, see pisike sitikas seal on varss, just see kahe jalaga ja kohe ninali kukkuv. Tippsaavutused pildistamisel, täitsa ise tegin.


Vaade Saadjärvele ja kellegi endiselt tossav jaanituli.


Oluline detail "Riietatud Vihmaveetoru"


Kaagvere. Kas nad saadetakse siit suveks koju? Ma ei tea, ma arvan küll. Keegi kõõlus akna peal, nägid? Ei tasu nii palju arvata.


Alatskivi. Moodsal ajal moodsad hobused. Värvilised ja neljal rattal. Nurga taha jäi mõnusalt mustavalgekirju nõukaaegne prügikast.


Pg hobi pildistada inimesi selja tagant? Järgmise vaatamisväärsuse juurde? Kes kuhu, mina näiteks ujuma (küll nüüd mitte päris jala).


Peipsi. Siin mina ujun. Leia pildilt mina. Mina ei leia mind. Pildi tegija ei leia ka enam mind.

Väärib veel ära märkimist, et pildistasid PB ja pg (välja arvatud sitikvarssa).

Ratastest ja maasikatest

Oojee, ma ostsin eile endale jalgratta. Mu eelmine ratas oli tõeline uunikum, ostetud kuskil 90ndate alguses, vene oma ja kolme käiguga. Tol ajal oli käikudega ratas midagi ennenägematut (vähemalt siin kandis) ja siis oli see ikka väga kõva sõna. Aga siis tulid 21-käigulised mürinal peale ja minu ratta käigud otsustasid enam mitte funktsioneerida ja piduritega oli ka pidevalt jamasid. Ainuke suurepärane asi selle ratta juures oli sadul - istuks nagu diivanil :p Kuigi õppisin täiesti osavalt sõitma peaaegu piduriteta rattaga, võib siiski väita, et viimased viis aastat ma just väga tihti ratta selga ei hüpanud. Selle ratta selga ma mõtlen. Aga kaua sa ikka L-i või T rattaga ringi uhad, kui L-i oma on ilmselgelt liiga suure raamiga ja hirmus ebamugav ja T tahaks nagu vahel ise kah sõita. Ühesõnaga, võttis aega mis võttis (oma viis aastat vähemalt), aga nüüd on mul pisike armas sinivalge ratas :))) Ma loodan, et ta peab kaua vastu, sest eilsed rattaliigud olid igatahes korralikud :p

Kas sa sel aastal metsmaasikal oled käinud? Viimane aeg minna, enne kui kõik maasikad ära korjatakse! Meil oli eile tegu kuhugi auto parkimisega, kassika metsad pole ammu nii populaarsed olnud. Parima koha pealt ajas maaomanik meid minema (nojahhh, aga silti ju kuskil ei olnud. Selle kahtlase tädi arvates ei ole ju silti ometi mingit mõtet üles panna, sest kaua see silt ikka vastu peab... Huvitav, kas tal on sildivarastamise luulud?), läksime siis mk metsa ja otsustasime, et kui ka seal mingi tige tädi vastu hüppab, siis on sada protsenti kindel, et see tädi blufib. Maasikaid oli täitsa korralikult. Sääski oli veel korralikumalt. Puuke oli ka ja A sai mesilase käest pähe nõelata. Väga sündmusterohke metsaskäik. Täna õhtul lähme T-ga siia lähedale maasikale, selleks tuleb natuke üle aia ronida, aga maasikad on seal kasvanud nii kaua, kui mina mäletan ja vanadest harjumustest ei saa ju loobuda.

Ja veel - homsest olen paberitega pedagoog, nii et palun tule mulle lilli tooma :) Aktus algab kell 12 ja ikka peahoones. Nägemiseni ;)

Mythical Creatures

Olen vahelduva eduga Narnia lainel. Eile olid teemaks faunid. Kui Sulle ei peaks sõna 'faun' otsemaid ühtki fauni silme ette tooma, siis niimoodi on üht korralikku fauni kujutanud ungarlasest maalikunstnik Pál Szinyei Merse.

Teisel pildil aga on härra Tumnus (James McAvoy), esimene olend, keda Lucy Pevensie raamatus "Lõvi, nõid ja riidekapp" Narniasse sattudes kohtab. Lucy näeb härra Tumnust kohe laternaposti juures ning faun viib tüdruku oma koju, et talle kooki ja teed pakkuda ning talle oma flöödil mängida. Lucy jääb võlujõul magama ning leiab ärgates eest nutva härra Tumnuse, kes tunnistab üles, et ta oli sunnitud õela Valge Nõia teenistusse astuma ning et tal oli plaanis magav Lucy Valgele Nõiale viia, kuid ta ei suutnud seda teha. Seejärel aitab härra Tumnus Lucy tagasi laternaposti juurde ja saab sellise allumatuse eest Valge Nõia käest loomulikult karmilt karistada. Sealt lugu tõesti algabki.

Faunide kohta ehk veel nii palju, et Rooma mütoloogias on nad metsa kaitsjad, keda kujutatakse sarviliste, alt poolt vööd kitsega ning ülevalt poolt inimesega sarnanevate olenditena, keda on kõrvutatud Kreeka saatüritega.

See, miks ma faunidest kirjutan, jääb hetkel mulle endale ka suhteliselt arusaamatuks. Ehk ma kunagi oskan selle ka mõistlikult ära seletada, aga vaevalt küll :p

Soga

Sadas ja suhteliselt mõttetu oli, välja arvatud ehk Poisikõsõ ja Genialistid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mingil organiseeritud jaanitulel käisin, seekord veendusin veelkord, et ega ma selle tõttu midagi kaotanud küll ei ole.

Vaatasin just üht eriti haiget saadet "Majasokud ründavad" ja mõtlesin, et ma vist tean, kelle kööki koristama nad hästi kõlbaksid. Ei, mitte minu oma.

Pisike punane auto hakkab kuskil suvalise küla vahel hästi silma. Eriti kui hästi hoolikalt majade vahel sõeluda ja täiesti eksinud välja näha. Ei ole mitte mingit mõtet hakata sellise auto sabas sõitma, muidu olete mõlemad kellegi hoovis ja ruumi ringi keeramiseks on kah na vähevõitu. Põhimõtteliselt olen ma oma kaardilugemisoskustega peaaegu et rahul (pg tasemeni on veel muidugi piiikk tee), oleks võinud hoopis hullemini minna. Ma varem ei teadnuki, et Eestis on koht, kus autosid parvega üle jõe veetakse ja et Emajõgi nii ilus võib olla. Tegelikult ma seda viimast ikka teadsin, aga ma polnud lihtsalt varem sealkandis käinud, kus me eile seiklesime. Erilised kohad. Peipsi oli suur ja sinine ja tunduvalt külmem kui kolmapäeval. Veest välja tulles oli selline tunne, nagu sa tõesti väljuksid järvest, mitte vannist. Kõik need Peipsiäärsed väiksed armsad majakesed, treppidega otse küla ainsale tänavale. Sibulamaa. See, kui küla on näiteks seitse kilomeetrit pikk muudab küla teises otsas elavale inimesele külla minemise kahtlemata kaunis aeganõudvaks tegevuseks. Kui iga värava peal mõne naabrinaisega paar sõna vahetad, peab tõenäoliselt hommikul kodust minema hakkama, et õhtuks küla teise otsa külla jõuda. Erilised tänud tunne-oma-kodumaad tuuri eest pg-le ja loomulikult PB-le (we would never have made it without you).

"Andke oma pärlid siia!"
"Mõh?"
"Ma teen noogutit."
"Mida asja?"
"Ei noh, võivad plastmassist ka olla."
Milline kergendus, ei peagi päris olema. Ajaki pärlid oli T juba ammu pihta pannud, mina hoian õnneks või kahjuks kõikvõimalikku sodi alles.
Ups, topsik läks ümber. Kõik pärlid on nüüd porimati sees. Korjamistalgud. Ma oleksin pidanud seda oodata oskama.
"Kas sa selle asjaga oma näppu ei lase sinna pärlisse auku puurides?"
Väga demonstratiivne võpatus, aietus ja käe raputamine.
Mina loll ehmatasin pooleks sekundiks muidugi tõsiselt. Seda oleksin ma pidanud kohe raudselt oodata oskama.

"Noore perenaise käsiraamat" ruulib. Varsti olen ma juba liiga tark. Kala tähemärgi all sündinud koerad paistavad silma erilise intelligentsusega ja sobivad kõige paremini veeturistile ja kalurile. Tell me about it. Mis pistmist on noorel perenaisel lemmikloomade horoskoobiga? Tegelikult sain teada, et kui ma midagi ei oska, siis tasub minna nõua küsima elukogenud tädi käest. Mmmm, aga kui mul ei ole tädi?

"Väga kummaline on kuulda noore neiu suust selliseid sõnu: "Minu suur unistus on osta endale vaip!" Tekib küsimus, kas siin pole tegu mitte selle tütarlapse piiratud maailmavaatega."

Upsiksupsik, mul oleks küll paari kaltsuvaipa vaja. Milline ülim piiratus. See on nüüd küll täitsa õige, et liiga palju korraga seda raamatut lugeda ei ole soovitatav, põhiliselt vist seetõttu, et muidu saab koomusk liiga ruttu otsa. Õnneks pole ma veel arvutama õppimisest kaugemale jõudnud. Aga ees ootab riiete ja jalanõude hoidmisele pühendatud osa ja kui mu silmad mind ei petnud, siis ma vist nägin kuskil pealkirja "Kübarast toasussid!" Miski ütleb mulle, et see ei ole päris sama mis kübarast välja võetav jänes.

To be continued...

Õues on nii hea vihma lõhn, puude otsast tilgub vett alla ja jõe poolt tõuseb udu. Magic :)

Õnneks läks

Kui sa vette minnes saad valida n+1 koha vahel, kuhu oma jalg maha panna, siis milline on tõenäosus, et su talla alla jääb katkine pudel? Ma olen liiga palju päikest saanud, et hetkel nii raskete matemaatiliste probleemidega tegeleda, aga Sina võid loomulikult miskit pidi selle asja välja arvutada (ja ühtlasi mulle ka siis teada anda).

Kõigele vaatamata vedas mul hullupööra, katki on ainult ühe varba alt (seda küll päris korralikult). L-il kulus pärast pea tund, et see paganama pudel sealt veest üles leida, sest ega ma ise ju ometi nii tark ei olnud, et oleks kohe vaadanud, mille peale ma siis astusin. Mina nägin ainult verd ja seda ei olnud just väga vähe. Hiljem kildude hunnikut vaadates jõudis mulle endale ka pärale, et oleks võinud hulga hullemini minna.

Põhimõtteliselt ei meeldi mu katkisele varbale, kui ma:
a) liigun
b) paigal olen

Ma siis üritan neid kahte asja vältida.

Ma käin pidevalt jões, kus põhjas on kaunis teravad kivid läbisegi kõige muu kirjeldamatuga ja siis ma lähen kenasse liivaranda ja astun seal pudeli otsa!!! Deeeeeemmm

Helin-Mari

Helin-Mari Arderi kontsert eile öösel oli üliarmas. Õrnalt öine salapäraselt punakas valguses, mõnusalt jahe ja soe korraga. Tundega. Hingega. Sära silmis.

Põhimõtteliselt oleksin seda võinud ka kodus kuulata, sest asi toimus ühe eramaja aias siit paarsada meetrit edasi, aga öö oli lihtsalt nii ilus ja jalutasin seega korralikult kohale.

"Kas sääsed on teid juba täiesti ära söönud?"
"Mmmmhm"
"Oh, meil ei ole siin küll ühtegi sääske. Neile ei meeldi meie muusika. On nii tore, et see neile ei meeldi!"

Kontserdi algust ootasin sillal kõõludes ja kell 00:17 oli vaade jõele selline:



Ööd on meil lausa süsimustad.

mitte et see üleüldse oluline oleks

Sellise ilmaga kuhugi kasvuhoonesse taimi ostma minna ei ole just parim idee. Kui õues oli palav, siis aiandis näitas kraad palavust kuubis. Poe, kust süüa osta, valisime igatahes selle järgi, et seal sees oleks kõige jahedam. Selle, milline on siin kõige jahedam toidupood, saime teada stiilis naised-saunas-rääkisid või noh pigem naised-kasvuhoones-rääkisid. Kuumad kohad mõlemad.

Ahjaa, viimati, kui ma bussiga Tartust tulin (st. siis eile), oli bussis 38 kraadi. Mul kulus koju jõudes tõesti nii umbes täpselt 2 minutit, et üleliigsetest riietest vabaneda, rätik ühte ning rihma otsas Neti teise kätte haarata ja jõe poole lipata.

suvene

Tänases hommikuprogrammis näitas Buratinot ja selle peale kohe edvistavat Veikko Tääri. Täiuslik algus nädalale. Naer :D Põhimõtteliselt saigi eile liiga palju päikest, nii et tänane sunduslik toas istumine ei tundugi nii kole. Kui ma olen rongis ära loksunud ja kesklinna ning tagasi kõmpinud, jõuan ma veel muidugi selle koha pealt sada korda meelt muuta. Või tegelikult, ma ei taha Tartusse, ujuma tahan, ja kohe. Jões on vesi mõnusalt kõrge ja ilma vooluta, elagu hüdroelektrijaamad!

Käisime T-ga meie uut (nojah, mitte nüüd VÄGA uut, me oleme pikaldased) jalgrattateed proovimas. Oli tee, täitsa oli kohe, ainult pikem võiks olla. Ja kuna kohati läks tee päris kitsaks, oli T-l piisavalt võimalusi ohtlikke olukordi tekitada ja mind tee pealt välja rammida. Seekord jäin õnneks täiesti terveks. Sõidad sõidad ja siis on ees märk, et enam rattaga sõita ei tohi. Kuna ühel pool on kraav ja põld ja teisel pool maanteele sõitmist takistav piire, siis sõidad lihtsalt edasi, märgi alt läbi, suurest puust mööda ja näed uut märki, mis jälle lubab rattaga sõita. Terve mõistus võidutseb. Avastus oli aga see, et Õuna on nii siin pool kui seal pool, ehk siis üldse igal pool :p

Kunagi õhtul Liisule lilli viima, esimene tähtsam lõpetamine :)

Hiidsõnajalad :p

Täitsa lõbus oli

Hommikul tööl ja siis raamatukokku. Kirjutasin pg töösse numbreid ja voltisin A3 suuruseid pabereid nii, et need kenasti teiste A4 lehtedega koos kaante vahele mahuksid. Käisime köitmas ja õppetoolis ja osakonnas. Lõuna paiku söömas. Ja raamatukogus, veelkord. Ja kinos.

On võimalik arendada peaaegu et normaalset vestlust kolme inimese vahel, kui üks räägib, et on vaja tuua tööga CD, teine, et allkirjaga CV ja kolmas saab aru, et ta peab tooma allkirjastatud CD ja küsib siis veel, et kas ta võib tuua mälupulgal, sest et tal CD-d ei ole. Mõni ime, et CV-d küsinud isiku nägu pisukest arusaamatust väljendab, kui mälupulga küsimus küsitakse - kes siis CV-d mälupulgal toob, sellele on ju vaja allkiri anda. Ja siis selgub, et allkirjaga CV on ju tegelikult juba kenasti olemas ja CV-st huvitunud inimene on rahul, sest siis peaks ju kõik korras olema, aga segaduses isik lubab allkirjaga CV-d küsinud isikule endiselt asja mälupulgal (mitte CD-l) tuua ja CV inimene näeb jällegi suhteliselt hämmeldunud välja. Nii minnaksegi laiali.

Minu ja segaduses pg vahel jätkub aga arutlus mälupulga või CD allkirjastamise teemadel ja vahepeal möödub märkamatult nii umbes 4 tundi. Selleks ajaks on Da Vinci koodist juba rohkem kui pool vaadatud. Siis saabub selgus, sest eks need CD-d ja CV-d ole ühed samasugused koodid kui Robert Langdoni omad :p Pg müksab mind ootamatult energiliselt ja teatab, et ma teannnn!!! See, kes teadis, et ma olen CV ära toonud, küsis mu tööd CD-l, aga see, kes dokumente ise vastu ei võtnud ja mu CV-d ei näinud, arvas, et jutt käib CV-st, mitte CD-st ja arvas, et ma ei ole veel CV-d ära andnud, sest töö elektroonilise variandiga pole ju üldse nii kiiret, kui CV-ga.

Ja keegi kolmest aru ka ei saanud, et räägitakse erinevatest asjadest. Või õigemini keegi neljast, sest mina seisin lihtsalt seal kõrval. Kui see film ükskord lõppes, me ainult naersime. Totaalselt jabur. Kuidas üldse annab niimoodi mööda rääkida?

Film oli nii ja naa. Tom Hanks mulle üldiselt ei meeldi ja seal meeldis ta mulle isegi veel vähem kui tavaliselt, sest raamatu põhjal oli mul sellest tegelaskujust hoopis teine kujutluspilt tekkinud. Igatahes ei oleks tal tohtinud olla sellist kartulinina. Aga mulle meeldis, kuidas ajaloolisi sündmuseid kujutati segamini tänapäevaga, Big Ben lihtsalt haihtus ja double deckerid sõitsid keskaegsete nunnade vahel ringi :) Filmi kaalus siiski üle see CV ja CD nali.

Päeval raamatukogus üksikus päikeselaigus istudes ja vanu SL Õhtulehti lapates tundus kõik täiesti ebareaalne. Mõned tunnid hiljem mööda Kuperjanovit raudteejaama poole astudes oli kõik umbes sama ebareaalne. Õnneks oli pg selleks ajaks juba suhteliselt maha rahunenud ja otsustas kaltsukasse minna. Täiesti eluterve käitumine :) Võisin rahuliku südamega rongi peale tulla :p

Läbiiii...

...selleks korraks. Hea on olla. Kaitsmine oli lõbus, 9 inimest ja pea kolm ja pool tundi. Pr. Reet oli endiselt täielik naerupall, kuigi niimoodi lühiajaliselt oli ta tunduvalt kannatatavam kui loengus. Seal ajas ta hüperaktiivsus mu konkreetselt hulluks. Hr. Rain küsis iiiigasugguseiid mõeldavaid ja mittemõeldavaid küsimusi. Õnneks õnneks õnneks hakkas ta minu teema peale silmi pööritama, tegi tööd lehitsedes arusaamatust väljendavaid nägusid ja oli üsna vait. Õnneks õnneks õnneks. Mulle sobis sajaga. Pr. Ülle nokkis ka parasjagu, kõigi kallal, aga vastas minu asemel Pr. Reeda küsimustele. See mulle sobis ka, kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, miks ta seda teha otsustas. Who cares!!! Pr. Piret säras niisama vahelduva eduga, aga kadus hinnete panemise ajaks üldse minema. Päeva parim hetk saabus kindlasti Pr. Leili kohale hõljumisega (täpselt viimase kaitsekõne ajaks). Kui ta oli natuke väga pikalt retsensendina viimast tööd äärmiselt ajuvabalt kommenteerinud ja töös juba vastatud küsimusi raudse järjekindlusega uuesti küsinud, teats Pr. Reet, et kulla Leili, MEIE oleme siin juba kolm tundi istunud. She had a point, you know...

Läbiii, juuhhheiiiiiiiiiiii...

Maasikasupp jäätisega oli nämma ;)

Pealkirjata

Peale eileõhtust kahetunnist Skypes laterdamist otsustasime M-iga täna päriselus kokku saada ja kondasime paar tundi jõe ääres ringi. M võttis isegi leiba partidele kaasa, aga kuna me piisavalt lähedalt ühtki parti ei näinud, sõime selle leiva lõpuks ise ära. Sordis oli kõik muinasjutuliselt roheline ja vaikne. Jõgi, nõgesed, kohalik pood (kust ma ostsin ühe lömmis jäätise), palja jalu lippavad lapsed, telgid, mööda jõge allavoolu sõitev paat, iidvanad puud pargis, katkiste aknaklaasidega sordi klubi ja kinnilöödud akendega kuivati, sirelid, varsti õitsema hakkavad mairoosid, värvilised verandadega nukumajad, linala, tamm, koht, kus kunagi oli söökla, sild, teine sild, puude vahel looklev tee. Järgmine kord võtan fotoka kaasa.

Hommikul võtsin päikest ja lugesin Narnia lugusid, täielik pühapäev.

Homme on kaitsmine ja ülehomme on kaitsmine. Homme panen mina hinde, ülehomme pannakse mulle hinne. Veits segane. Ma tahan, et see kõik juba läbi oleks.

suvi

Poole ühesele bussile ei olnud võimalik 25 minutit enne bussi väljumist enam pileteid saada. See tähendas seda, et järgmise bussini oli poolteist tundi ja see aeg tuli ometi kuskil parajaks teha. Kes on käinud viimasel ajal Tartu bussijaamas, see teab, et otse kesklinna suunas on sealt suhteliselt raske astuma hakata. Nii tarastatud pole see olukord seal igatahes enne olnud. Kuna ma ei viitsinud enam ühtki auringi teha, läksin hoopis Zeppelini. Igasuguste muude väärt kohtade kõrval on seal ju ometi Koduekstra ja see on üks neist poodidest, kus juba igav ei hakka. Igasuguste vajalike pottide, pannide, nõude, vaaside, saiaküpsetajate ja vähemvajalike jubinate kõrvalt leidsin näiteks nagi, mille kohal oli väike katus ja katusel vihmavarju pea kohal hoidev karu. Õuekaunistuseks võib igasugustele konnadele, seentele, kassidele ja muule taolisele lisaks osta näiteks uhkelt värvilise kuke (Kui ma väike olin, olid mu vanaemal kanad ja suur ilus kirju kukk nimega Priidu. Kanad said ükshaaval otsa ja lõpuks jäi Priidu üksinda. Ta siis vaatas, et ohhoo, üle tee naabritel terve kari kanu ja kolis sinna elama. Algul käis küll hommikuti kodus akna taga kiremas, aga siis jäigi oma uute kanade juurde. Vot, selline ebaoluline vahelepõige kuke teema juurde. Kes on siis maailma parim kukejoonistaja?). Tohutu suurtes pudelites vene šampoonid kõrvuti presskannudega, plastmassist aiatoolid ja magamiskotid, kaltsuvaibad ja töökindad. Käisin ja näppisin moppe (totter sõna) ja harju ja kühvleid. Miks mitte osta endale punane südamekestega harjake ja kühvlike? Või kahe käepidemega varre otsas tolgendav karvastest ribadest asi, mis näeb välja midagi kohvikannusoojendaja, lambivarju ja hiina laterna vahepealset? Ainuke silt, mille ma selle atribuudi juurest leidsin, ütles "Our product", et siis miks mitte soetada endale üks our product? Kujutasin elavalt ette, kuidas kõik need punutud korvid ühel hetkel lae alt riiulilt alla sajavad ja kõik ettejuhtuva laiaks lömastavad. Sain teada, mis vahe on narmastega vaiba ja kaltsuvaiba vahel. Viimasel ei olnud narmaid, vist. Leidsin suurte kahvlite (või nagu hiljem selgus, väiksemat sorti harkide) moodi asjandused, mis ei olnudki mõeldud hiigelmõõtmetes grillipeole, vaid hoopis maa kaevamiseks (või vähemalt olid nad kõrvuti labidatega, kuigi ega keegi ei keela ju labidaga grillvorstil teist külge keerata). Ühesõnaga tuiasin ringi poe tagumises otsas, kus teisi inimesi just palju polnud. Lõpuks käisin veel Säästumarketis, seisin pikalt kohukesteleti ees ja pidasin iseendaga võitlust ostan-ei osta. Ei ostnud. Kolm banaani ostsin hoopis.

Täna hommikul juhtus kummalisi asju. Selliseid kokkusattumusi ju tegelikult ei juhtu, ega ju?

Learning collocations may take time, but it is definitely worth the effort. Punkt. Kõik.

Edastan kirjalikud tänusõnad oma tujukale printerile tänase koostöö eest. Tea, et ma oskan Sind vääriliselt hinnata.

psychodelicate girl says:
wow ....ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kadestan sind!
psychodelicate girl says:
muuseas, kas sa teadsid, et konnaperspektiiv on inglises worm's eye view?
psychodelicate girl says:
tea kas hanko-liivi sõnastikus ka olemas on?...mina leidsin ehitussõnastikust...
L says:
veldistu vähem
L says:
upppsss, i said the v-word

Ajuvabalagedus. Ajulagevabadus.

Pole hullu, tervelt kuus päeva aega ennast närvi ajada :)))

Rong jäi hiljaks. Buss jäi hiljaks. Jäi hiljaks ja siis seisis ka veel kolme kuuse all. Seisis. Mitte keegi maha ei läinud, mitte keegi peale ei tulnud, ustki ei tehtud lahti. Üldse oli kahtlane buss. Uus ja väga plastmassist.

Vanu autosid käisin vaatamas raekoja platsil (Eva-Liisa juba kirjutas neist). Niiiii sefid olid, eriti osad. Ja seal oli üks saksa tädi (või noh, õigemini oli seal palju saksa tädisid, aga enamus neist ei paistnud silma mitte millegi muu kui saksa tädiks olemisega), kellel oli suuuuurte taskutega kampsun seljas ja ühes suuuuures taskus oli suuuuur kimp piibelehti. Oi kui lahe :) Ei no kohe näha, et ma käisin autosid vaatamas, kui kõige suuremaks elamuseks olid piibelehed :s

Risustamine

Spämmkirjad ruulivad. Eriti, kui nad on saadetud kellegi teise meiliaadressile, aga sina oled see, kelle postkasti nad lõpuks potsatavad. Mulle tuleb õnneks suhteliselt vähe spämmi, aga ma pole siiamaani taibanud vaadata, missugusele meiliaadressile need saadetud on olnud. Ja algab kiri sõnadega: Insider information that brings about tremendous profits Radar for helping you make stoock market decisions. Mul on seitse korda plaanis stoooock market otsuseid teha ja eriti veel siseinfo põhjal. Tore, et jälle viagrat ei pakutud.

. . .

Kuidagi tühi ja lootusetu on hetkel. Eile oli küll hirmnaljakas, aga täna pööras asi veidi teises suunas. Või tegelikult ei juhtunud midagi väga konkreetset, mille pärast nüüd väga nukrutsema peaks, aga ikkagi. Muuhulgas sain teada, et ma pean ikka täiesti ise asja valmis kirjutama ja siis esitama. Ei mingit juhendamist. Milleks veel see? Tõepoolest. Ma näen vigu teiste töödes, mitte enda omades. Hea inimene lubamagi. Hetkel on mul lihtsalt mõistus otsas. Ja tahan seda, mida ei saa. Kena reedet.