Sajab.

Ilmateade lubas sadu. Ja sajabki. Kas ilmateade saju lubamise koha pealt kunagi eksida ei võiks? Kui lubatakse sooja ilma, aga soe unustab ennast kuhugi teise kohta, siis vabandatakse ennast välja sellega, et ilma ei olegi võimalik täpselt ette ennustada. Aga vihma? Kui seda lubatakse, siis vähemalt meil alati sajab, olenemata sellest, kas vihma lubati Põhja-, Lõuna- või Lääne-Eestis. Miks nii? Tahan päikest. Ja kohe. Ja vot käitungi lapsikult. Ja virisengi. Sellise väikese asja pärast. Täna on pahur virisemise päev. Juba hommikust saadik. Ja ma olen päev otsa ühe inimese peale täitsa tige olnud. Ilma põhjuseta. Hea, et ta seda ise ei tea, kus iganes ta siis hetkel ka parasjagu poleks. Millegipärast tunnen ma ennast nagu vihane väike My. Ja see on iseenesest päris naljakas.

Nädalavahetus

Mõned tuttavad hakkavad kooli lõpetama - millegipärast osutusin ma seetõttu sellel nädalavahetusel msn-is eriti populaarseks kujuks (msn-i vältimine ei andnud soovitud tulemusi).

Laupäev - kuule, kuidas sa seda tõlgiksid: integraalvõrrandi tükiti konstantne aproksimatsioon. Loomulikult ei jää see ainsaks matemaatikaalaseks jõleduseks. Ja need võrrandid ei olnud NAGU hiina keel, need OLIDKI hiina keel.

Pühapäev - järgmine suurepärane pealkiri: istutusmaterjali suuruse mõju ajatussibula rohelise pealse saagile. Maakeeli tähendab see siis umbes seda (sõnastasin enne asja kallale asumist värgi ümber ja küsisin üle, kas selle all tõesti mõeldaksegi seda), kuidas mõjutab mulda topitud sibula suurus sibulapealsete kasvamist. Miks inimesed ometi ei ÜTLE seda, mida nad mõtlevad?

Filme

See jäi muidugi märkimata, et mingil õhtul vaatasin eriti jaburat filmi Zoolander. Ma komöödiaid suurt ei armasta, aga selles konkreetses üllitises olid igasugused eksisteerivad piirid ületatud ja asi oli seega täitsa vaadatav, kuigi ma lubatud Carmen Kassi seal ei suutnud nüüd küll kuidagi tuvastada (mitte et see mind eriti kurvastanud oleks, öösel mittemagamise filmis sai tema "näitlejameisterlikkust" juba piisavalt "nauditud"). Aga Zoolanderi lõputiitrites oli Carmen olemas - played herself. Millegipärast meenus mulle Zoolanderiga seoses aga kuskil jaanuarikuus vaadatud üks Johnny Depi film. Peab tunnistama, et peale keskmisest tunduvalt kõrgema jaburuse astme neid miski ei ühendanud küll. Ja kui jutt juba filmide peale läks, siis viimati vaatasin Catch Me If You Can, mis oli päris kobe film ja Leonardo mängis ka hästi (kuigi seda, et ta päris andekas näitleja on, olin juba varem näiteks Raudset maski vaadates täheldanud).

Johnnyst veel nii palju, et selline näeb hetkel välja mu arvutiekraani taustapilt. Silm kohe puhkab peal :) Nii kirev on, et ikoone niisama lihtsalt üles ei leia :D

Eilse tuulise ilmaga suutis L jalgrattaga sõites saada samasuguse kahepäevase peavalu nagu mina neljapäeval tuulise ilmaga ringi vändates. Kusjuures tuli välja, et me sõitsime mõlemad üle ühe ja sama eriti tuulise künka :) Hoidke kõik teised eemale - see on peavaluküngas!

Täna olid raamatukogus teadetetahvlil nii toredad kuulutused:
VIIN MINEMA SU PUURIIDA! (inimene tahtis puid osta)
TAHAD MIND ENDALE? (müüdi akustilist kitarri)

Mul oli päeva sõna ka valmis mõeldud, aga nüüd läks meelest ära :( Päevasõna asendussõna on TEETÖÖD (võimalikult kõikjal ja eriti seal, kust läheb minu marsruut, kas siis jalgsi või mõne sõiduvahendiga).

muru

Mulle tegelikult meeldib muru niita. Pärast on aeda ikka hirmus ilus vaadata. Või tegelikult - ma sõnastaksin selle esimese lause ümber - mulle tegelikult meeldib muru niita juhul, kui plats on mõnusalt lage ja ei pea ümber kõikvõimalike takistuste nõkerdama. Loomulikult jääb selle platsi peale, kus ma reeglina edasi tagasi vantsin aga rohkem kui mitu erisugust takistust. Siis tulebki enne igasugused nukatagused ette võtta, et pärast oleks hea siledale (unistuste ideaal) platsile triipe niita ja üritada mitte mingeid sinka-vonka kriipse tekitada. Eile just kirusin, et milline suslik siin niitnud on, kõik põõsaalused niitmata ja mina pean niidukiga kuskil tikripõõsa all jõristama. Vastus oli suhteliselt lihtne, nimelt ostis üks tuttav endale mõnda aega tagasi muruniidutraktori. Õnneks on meil traktori headuse katsetamiseks muru rohkem kui küllalt. Kui mina esimest korda seda trakatsit nägin, röögatasin üle õue ja müra: "Oiiii kuiii arrrmas!" (ehtnaiselik, ainult asjade välimust hindav vaatepunkt igasugustele masinatele). Aga tõsiselt armas ta ka on, selline kollane ja ümmargune, meenutab natuke mesilast (kollane ja ümmargune mesilane :p). Ühesõnaga teostasin antud tingimustel (traktoriga igale poole lihtsalt ei pääse) oma järelniitmist tunduvalt parema meelega kui siis, kui keegi laiskvorst oleks täiesti vastutustundetult lihtsalt keerulisemad kohad niidukiga vahele jätnud. Nii palju siis mu muruniitmisfilosoofiast.

Ja poest ostsin täna kommi - Kalevi Draakoni komme (miks just neid? pole aimugi, sest ega mulle sellised nätsked asjad eriti ei maitse). Igatahes avasin ma seda kommipakki sularahaautomaadi juures järjekorras seistes nii, et käis väike pauk ja enamik komme lendas suures kaares maha ja veeres laiali. Nagu kommipurskkaev. Lõbus :)

Päeva sõna on JALGRATAS (see küll juba eilne teema, aga kui ikka esimest korda hooajal ratta selga istud, ei maksa kohe liiga pikka matka ette võtta, eriti veel siis, kui õues on paras orkaan ja osa koduteest läheb üle lageda künka ja vastutuult...)

Lihtsalt kolmapäev

Tuli selline tuju, et ostaks endale suvekleidi. Väga imelik tuju igatahes, ma polnud endale vist elu sees varem suvekleiti ostnud (ausalt! või noh vähemalt mitte viimasel ajal...). Kõige imelikum oli see, et ma läksin poodi ja leidsin endale kõigest paaritunnise otsimise järel ka täiesti normaalse hinnaga kenasti lillelise kleidi :) Vahel veab :) Loodan, et seda suve ikka see aasta jätkub ka ja on ilma, kui kleiti kanda saab. Eelmisel aastal ostsin suve algul vettpidava jope ja suvi otsa sadas... Ehk võtab nüüd päike vihmast eeskuju. Lootus igatahes sureb viimasena või ei sure üldse (täna olen optimist ja ütlen, et ei ta sure kunagi).

Muidu on viimased päevad möödunud õppimise tähe all. Täna tegin järjekordse eksami. Üks on veel ees ootamas - mitte ei taha selliste ilmadega õppida. Kui nüüd järele mõelda, siis selle asemel et õppida teen ma nagunii sadat muud asja. Lillepeenarde rohimine on kuidagi eriti armsaks tegevuseks saanud (see ju nii vajalik), alati võib süüa (kasvõi päev otsa järjest, sest see ei ole ju ka ajaviitmine), kuskil niisama ringi uidata (ettekäändeks värske õhu hingamine) või siis eilne tegevus, mis oli muidugi kõige tipp - turnisin mööda katust ringi ja kratsisin eterniidi pealt sammalt maha. L arvas, et ma olen kergem (no selles on tal kahtlemata õigus) ja kuna katus teda äkki ei kannata (milles tal ei olnud õigus), peaksin just mina olema see, kes sinna üles ronib. Ise istusid L ja Em all ning kommenteerisid minu hädist ukerdamist (ausalt öeldes, ega see väga kõrge nüüd küll polnud, aga minu jaoks piisavalt), mis nii viga! Lõpuks turnisime seal L-iga ikkagi mõnuga kahekesi ja kõik pidas vastu küll.

Täna jõudsin raudteejaama ja vaatan, et ühtegi inimest perroonil ei oota. Läks natuke aega, enne kui ma välja nuputasin, mis värk on - täna ju kolmapäev ja bungi päev! Õhtusel tipptunnil Tartu kesklinnast läbi sõites oli eriti omal kohal mu ees istuva noormehe kommentaar, et oo jess, rongiga liiklusummikus :)

Päeva sõna on NARR.

Euroviisud 2

Mõtlesin, et peaks Eurovisiooni kohta ikka paar head sõna ka ütlema :) Mis virisemine see kogu aeg olgu! Mulle meeldis Horvaatia laul, nii et:

I opet
Dunavom plove brodovi
A ti više za mene ne brini
K'o lišce sam, vjetar me raznosi
Vukovi umiru sami

Euroviisud

Eile oli siis Eurovisiooni-õhtu. Ega see õuduse-astmelt peale kontserdi lõppu vaadatud Hirmu faktori kordusele eriti alla ei jäänud. Soome lugu ei saanud ma mitte tõsise näoga kuulata, kust ometi võeti välja selline suurepärane papi, kes meeleheitlikult üritas endast vähemalt 20 aastat nooremat moosipoissi mängida? Ja see riietus? Ja tagatipuks veel see ennastunustav whaaaaaiiitamine. Portugali lugu oli ka ikka täiesti hirmuäratav, selle peale ununes suu kohe lahti. Üleüldiselt demonstreeriti üksteise võidu oma kõigest hingest röökimise võimeid - kes suudab kõvemini kriisata ja selle juures kõige valulisemat nägu teha. Peavad siis kogu maailma tunded nii ebavõrdselt jaotatud olema, et neil vähestel õnnelikel, kellele neid (üleliia) jagatud on, tuleb nende väljendamiseks selline hiina piin läbi elada ning omaenda nahast (ja häälest) välja pugeda? Ja ülejäänud vahivad tuima näoga teiste ponnistusi pealt, sest kui tundeid ei jagu, siis mis sa ikka väänad seal oma nägu.

Päeva sõna oleks WHY (eilse peale mõeldes). Tõepoolest, miks ometi?

P.S. Tänase päeva peale tuleb aga rist teha. Mu armas kassike laekus peale nädalast naabrite juures viibimist lõpuks ometi koju. Aplalt näljane nagu tige hunt ja võikalt lehkav nagu ehtne prükkar - ühesõnaga, oma sõiduvees.

Mõned natuke öised mõtted

Jälle on öö märkamatult kätte jõudnud (mitte küll veel väga hiline). Lisaks sellele, et mul nädalapäevad sassis on, olen suutnud ka öö ja päeva üsna lootusetult ära vahetada. Uni lihtsalt ei tule ja pole enam isegi vaja mõnda teist lolli, kes ka poole ööni msn-is istuks ja mind lõbustaks, saan öökullitsemisega juba täitsa iseseisvalt hakkama (ja päeval magamise korraldamiseks ei lähe üldse abi vaja, aga aitäh pakkumast).

Võib-olla ma siiski peaksin üritama rohkem ja normaalsemal ajal magada, sest vahel lähevad asjad lihtsalt üle piiri. Näiteks siis, kui ma avastasin ennast mingit silti lugedes automaatselt sõnaliike määramast. Veel õudsem oli aga üleeile peale eksamit, kui bussijaama jõudes mingi suvalise seal seisva bussi sildilt Ilmatsalu lugesin ja mõte hakkas automaatselt töötama selle poole, kas see t täht seal keskel võiks olla näiteks vana partitiivi tunnus. Või hoopis vana t-lokatiivi tunnus? Viimane ei ole väidetavalt aga eesti keeles esinenud. Tõenäoliselt on sel t-l seal Ilmatsalus hoopis mingi kolmas seletus, mida ma tegelikult eriti teada ei tahagi... Ma hoopis loodan, that I made my point clear - mu mõtted kipuvad mu kontrolli alt väljuma.

Päeva sõna olen jälle vahepeal ära unustanud. Seda viga annab aga õnneks parandada - ÜHEAVALINE SILD. Eile sain teada, et selline asi on olemas. Milline see selline asi aga välja näeb - sellest polnud mul halli aimugi. Teatasin veel, et minu pärast võib ühe pülooniga vantsild vabalt olla kasvõi kõigi sildade vanaema, aga siis hakkas asi ennast ka huvitama, uudishimulik nagu ma olen (ja noh, mul tegelikult oli ikka reaalselt vaja teada ka, mida see üheavaline sild tähendada võiks). Täna võin siis juba rõõmuga öelda, et minu meelest on Eesti sildade hulgas eriti kenad paekivist mitmeavalised võlvsillad. Sellised natuke romantiliselt muinasjutulised :)

Ühtkomateist

Tea, kas minu huumorisoon on täna kuidagi eriti erk või on pigem teised mõnuga sõnadel voolata lasknud, aga pole kohe ammu niimoodi nende paari blogi üle naernud, mida ma siin regulaarselt loen (on ju ometi nii vahva võhivõõraste eluga kursis olla). Võib-olla aitab inimeste heale tujule kaasa ka see, et lõpuks ometi on maailm veidi rohelisemaks läinud (mis ei käi loomulikult nende tammede kohta, mis mulle aknast välja vaadates esimesena silma jäävad). Peale kolmveerandaastast vaheaega on see rohelus kuidagi pisut harjumatu. Tegelikult jõudis suve(?)hooaeg minu jaoks kätte juba reedel, sest siis tundsin sel aastal esimest korda värskelt niidetud muru lõhna. Miskipärast märgib aga just see lõhn minu jaoks soojema (loe: muruniitmise) aastaaja algust. Ja talvehooaja lõpetasin ametlikult täna - vedasin oma paksu jope Tartust koju!

Ühikas teatas keegi kõvahäälne meesterahvas üks õhtu ukse taga, et tema hakkab kartulikoori sööma. Head isu! ütleks ma selle peale. Kõik kahjuks aga selliseid eluviise ei harrasta. Näiteks eile oli keegi tarkpea köögis pliidi nii endast välja viinud, et see ajas tagaseinas olevatest aukudest paksu sinist tossu välja. Terve koridor oli maast laeni mõnusat vingu täis - harjuta tossusukeldumist nii palju kui jaksad. Keegi oli aga ka sellist olukorda ette näinud, kuna just reedel oli mu riidekappi tekkinud uus kuueliitrine vahtkustuti (mida siiski seekord õnneks vaja ei läinud) - peame ju just meie olema need trepi lähedal toas elavad pritsunaised (hea on, et olen päästeametis korra ka pannitäie tuld ära kustutanud). Igatahes mõjus see ving suhteliselt uimastavalt - köögi poolt tagasi kõmpides pidin mitu korda silmi hõõruma, enne kui veendusin, et see ei ole mitte hallutsinatsioon, vaid päris lihast ja luust vöödiline kass, kes mu ukse taga istub... Istub ja laseb kuuldavale ühe õnnetu nääuuu. Põgenesin kassi eest kähku tuppa, mul kodus ootavast isiklikust elajast enam kui küllalt.

Pühapäeval käisin järjekordselt teatris. Mu repertuaar ulatub lasteetendustest ...hmmm... vanainimesteetendusteni. Vaatasime Vladimiri väljakut ja mis ma oskan öelda - jällegi äärmiselt positiivne kogemus. Tekkis tunne, et olin saalis küll kõige noorem inimene - kui ise olen pärit kaheksakümnendate algusest, siis suurema osa publiku sünniaasta võis tõenäoliselt paigutada sinna 1930. aasta kanti. Aga see ei lugenud midagi, etendus oli mõtlemapanev ja vahepeal nii üüratult kurb, et...

Hambaarst vol. n+x

Pealkiri täna selline, kuna lubasin kunagi, et sellise pealkirjaga asi kunagi tuleb :) Oma lubadustest tuleb ikka kinni pidada! (Ja parem hilja kui mitte kunagi.) Hambaarstil ma tõesti käisin. Midagi väga erilist ei juhtunud. Arst oli uues kabinetis (minu jaoks järjekorras juba kolmandas) ja ei leidnud sealt ühtegi asja üles, lippas siis mitme kabineti vahet. Jälle tehti pilti, aga seekord ei pidanudki meelde tuletama, et paneks selle põlle ka nüüd ikka ette. Röntgenipiltide vaatamisega on juba kord nii, et näed seda, mida loodad nägevat. Me siis lootsime näha põletiku alanemist - keskmiselt rohkem kujutlusvõimet kasutades see tõesti ka õnnestus. Arst rääkis, kuidas ta oli endale vahepeal tõlketööd teha võtnud - oli tõlkinud traktori kasutamise juhendit. Selle peale ei olnud mul kohe mitte kui midagi öelda... Proovi ise midagi arusaadavat kuuldavale tuua, kui pead suud pärani hoidma!

Parem, kui ma poleks kogemata järgmise asja otsa sattunud... (nostalgia? hardly!)

A Philologist's Prayer

Robert St. Vincent Philippe

Our Teacher who art in English,
Proper be Thy Noun;
Thy Adverb come,
Thy Will (and Shall) be done
In Pronouns as in Interjections.

Give us this day our Passive Verb
And forgive us our Prepositions,
As we Decline those who Conjugate against us.

And lead us not into Conjunctions,
But deliver us from Adjectives,
For Thine is the Comma,
And the Period,
And the Colon, forever.

Amen

Kõige esimese grammatikaloengu meenutamine ning veel reedel ja kolmeteistkümnendal (ja see päev alles algas)!!! Milline iroonia.

Elu on ebaõiglane?

Kinkisin L-ile nimepäevaks Kalevi šokolaadi. Ei võitnud miljonit senti... Sõime siis suurest kurvastusest kahe peale pool šokolaadi kohe ära. Teine pool jäi ülejäänud rahvale, keda oli nii umbes poole rohkem kui kaks. Vot seda nimetan ma õigluseks :)

Keemia

Eelmine nädal. Mina aga rahulikult magan bussis, kui hakkab Addams Family tunnusmeloodia kotis üürgama (ja pagana kõvasti ka veel). No mida see L siis tahab? L: Kuule, ega sa ei tea, kust lakmuspaberit saab? Mina: Mida??? L: Lakmuspaberit (nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas)! Mul on vaja mullaproove võtta. Kas Sa kujutad ette, kust seda saada võiks? (Ja see on siis nii pakiline asi, et peab mind keset päeva üles ajama või?) Mina: Ei kujuta... L: Ega sul tuttavaid keemikuid ei ole? Mina: Praegu ei tule küll ette... Kas sul on seda lakmuspaberit praegu kohe vaja või? Et ma võin põhimõtteliselt uurida.... No ja siis me uurisime, kumbki omi teid pidi. No ma ei tea, kas me olime mingid valed teed valinud, aga lakmuspaberit polnud Eestimaal sugugi nii väga kerge leida. Lõppude lõpuks see siiski õnnestus ja ei olnud selleks ka tuttavat keemikut vaja, piisas filoloogist (ja mulle tundub, et kaunis suur osa mu tutvusringkonnast ongi just filoloogid mitte keemikud) või õigemini filoloogi laboris töötavast emast. Paber osutus üllatavalt väikseks pakikeseks, kuhu peale oli kirjutatud indikatornaja bumaga. Ja mulla aluselisust või happelisust see ka tõesti näitas, veendusin selles oma silmaga, kui eile õhtul naabrite köögis teed üritasin teha. Tegelikult ei olnud see ju üldse üllatav, et mullaproovi tuli mingit vedelat pori sisaldavast mudasest topsikust võtta just köögilaual teetasside vahel...

Suurepärane teatrielamus

Käisin teatris. Olen viimasel ajal kuidagi eriti kultuurne. Seekord vaatasin balletti "Suveöö unenägu" - Shakespeare :) Kui võrrelda seda etendust paljupromotod hittmuusikaliga West Side Story, mida ma viimati vaatamas käisin, siis ütleksin, et hoopis unenägu oleks pidanud olema viimseni välja müüdud (kuigi ega saal oli suhteliselt täis)! Ju ei meelita sõna 'ballett' rahvast nii hästi kohale kui sõna 'muusikal'. Tegu ei olnud hoopiski mitte klassikalise balletiga. Alustuseks sammus kohale rohelises krokodillinaha imitatsiooniga pintsakus trakse kandev palja kõhuga kahtlaselt klouni meenutav kuju. Istus orkestriaugu äärele maha, kõlgutas jalgu ja sõi hiigelsuurt hamburgerit, mis koosnes saiast ja salatilehtedest. Salat sellele tegelasele (mulle jõudis alles veidi aja pärast kohale, et see ju Puck isiklikult) miskipärast ei maitsenud, niisiis viskas ta selle lehthaaval orkestrile pähe. Krokodillinahk ja hamburger - kohe näha, et Shakespeare... Lavakujundus oli vägev, selline salapäraselt udune ja roheline, nagu metsas ikka olema peab. Haldjad meenutasid teise käe poest läbi astunud hipisid (mis ei seganud neid suurepäraselt tantsimast), üks värvilisem kui teine :) Haldjate kuningas nägi oma peas ilutseva rohelistest juustest harja, sätendavate siniste sukkpükste, õhuliselt lehviva loori ning käsivarre ümber seatud rosetiga eriti tähelepanuväärne välja. Mul oli kohe selline tunne, et ta nagu meenutaks mulle kedagi... Lõpuks mõtlesin välja ka - ta meenutas nagu natuke Robbie Williamsit... kui Robbie oleks punkar ja transvestiit... Aga tantsida see haldjas oskas, paremini kui 10 Robbiet kokku. Paistis, et kuninga kaasa oli oma lopsakad lokid laenuks saanud Alma-Mari Haljaspuult (Buratino kallim). Väike juuksevärvi vahetus oli vahepeal küll toimunud (blondist brünetiks), kuid kui mul selline paralleel kord juba tekkis, siis sellest lahti ma enam ei saanudki :p Teiste tegelaste hulgas oli eriti armastusväärne üks mõnusalt matsakas tüüp, kes meenutas suuresti Fred Ränirahnu, kuid oleks väga hästi sobinud ka Trooja filmi kangelaseks. Ja etenduse pulmastseen üleni lumivalges riietuses pulmaliste ja sumeda rohelise väljavahetanud väga valge valgusega tegi silmad ette kõigile heade ja veel paremate pesupulbrite reklaamidele! Kui nüüd mingi kokkuvõte teha, siis soovitan soojalt - etendus tõesti tasub vaatamist :)

Päeva sõna on VÕLUPULBER (see, mida Puck kasutas :p).

Hajameelne nagu professor.

Hajameelsus võib rünnata ka ilma, et sa omaks professori austavat tiitlit. Kirjeldab siis üks mulle väga kallis 14 aastane professorihakatis üht oma täiesti kiiva kiskunud päeva, mille keskmeks oli kahtlemata järgmine sündmus: ta sõitis rattaga koolist koju ja kui koju jõudis, hakkas oma kehalise riiete kotti otsima, aga mida pole seda pole. Läks ja vaatas siis, et ohoo! ratta lenksu küljes on kilekoti sangad, kotti ennast aga netu. Ronis sadulasse ja sõitis koolitee teistpidi tagasi, kuni keset linna leidis oma kekakoti ühe posti otsast, kuhu keegi selle pannud oli. No kas sa kujutad ette, et sa kaotad ära koti lenksu otsast (mitte pakiraamilt!!! - see oleks ju käkitegu) ja veel nii, et kilekott rebeneb täiesti katki, mitte lihtsalt ei kuku maha (no ma ei tea, lasid käe lahti ja vaatasid selja taha ja siis kukkus või midagi sinnakanti)? Ja siis me kujutasime endale värvikalt ette seda, mida need inimesed pidid mõtlema, kes nägid, kui ta selle koti ära kaotas... Kaotas ära ja muudkui aga sõidab edasi, nagu poleks midagi juhtunudki :D

Soulseegis võib ka ikka koomikute otsa koperdada - keegi jumal-teab-mis-maalane oli oma jagatud kausta pealkirjaks pannud SOOLZIKK. Väga originaalne, peaks mainima :) Originaalsused on toredad asjad, aga kell näitab nüüd küll juba üsna ööd! Huvitav, kelle juurde see Une-Mati toppama on jäänud?

Oh seda imelisemast imelisemat maailma küll!

Satun mina aga lõbusate asjade otsa. Seekord juhtus poolkogemata ette siis netilehekülg, kus oli juttu puupliitidest. Ja mitte pliitide ehitamisest, vaid pliidi alla tule tegemisest. Tunnistan, et ma ei ole ise mingi proff. Kaugel sellest. Pliidi alla tule tegemine võib puude kuivusest ja jämedusest, tuule suunast ja tugevusest, õhurõhust ja õhuniiskusest, aastaajast ja nädalapäevast ja veel suvalisest arvust tuvastamata faktorist olenevalt mul aega võtta nii umbes 1 minut kuni n+1 minutit (kus n on vähemalt kahekohaline arv)... Ma ei vaidle vastu - see tõesti nõuab teatud nippide tundmist! Aga keegi James seal teispool ookeani on pliidi alla tule tegemisest teinud päris täppisteaduse kohe: Separate four or five full pieces of newspaper. Bunch and compress some newspapers and lay them on the bed of the fire box just in front of the door. Lay a few 2-inch strips of cardboard on top of the newspaper, and place several pieces of small kindling wood or dry bark on top of the cardboard. Finally, place one or two small pieces of cordwood split to about a 2-inch diameter on top of the pile. Open the stove vent as far as it will go and light the fire. Millest siis alustada? Kõigepealt tuleb mõõtühikud ära teisendada (istud külmas ja teisendad). Ja siis otsi joonlaud välja ning asu mõõtmisi teostama! Joonlauda läheb hiljem ka vaja, nii et kui see juhtub puust olema, siis ära seda kohe peale oma 2-inchise diameteri mõõtmist pliidi alla suska! After the cordwood pieces have ignited and burned for several minutes, add one or two larger pieces of wood. It's a good idea to turn and bunch the burning debris together before adding the larger pieces. In terms of flammability, cardboard strips about 2 inches wide and 6 to 8 inches long are good materials. Su joonlaud on ikka parajalt pikk 8 inchi mõõtmiseks?

Igal asjal on aga alati ka agasid: Experienced and knowledgeable wood-stove operators (vot see mulle meeldib - puupliidi operaator) know they can be confronted with variable factors when starting a fire. No põhimõtteliselt on need 'erinevad faktorid' mul juba ülalpool maakeeli üles loetud. Järgnevat võid juba ise lugeda siit.

Päva sõna on RETSIPROOKNE TIGU (PB & p.g. peale mõeldes) :)))

Mitte-moosidest

Kui mu silmad mind täna hommikul unise peaga ei petnud, siis Meieri hapupiimajoogis Hommiku Haps on pastöriseeritud väherasvase piima ja kasulikke piimhappebaktereid Lacidophilus ja Bifidobacteria sisaldava juuretise kõrval eksisteerinud müslimoosi välja vahetanud selline hoopis vähem intrigeeriv koostisosa nagu müsli. Säh sulle siis uut moosi liiki!

Oh seda imelist maailma küll!

Päeva (või ei, pigem vist ikka nädala) nali on see, kuidas Wikipedias seletakse (Soome) sauna olemust. Küll see saunaskäimine on maailma arvates ikka üks kummaline asi peab mainima! Topeltkentsakaks muutub ta muidugi selliseid seletusi ja näpunäiteid lugedes: Taking a sauna is usually a social affair in which the participants disrobe and sit or recline in temperatures of over 80°C. Finer control over the temperature experienced can be achieved by choosing a higher level bench for those wishing a hotter experience or a lower level bench for a more moderate temperature. Vot siis nii peenelt saab öelda selle kohta, kui lihtsalt liiga palav hakkab ja lavalt alla ronid :D Social and mixed gender nudity with adults and children is quite common in the conventional sauna, with a strict prohibition of any form of sexual activity. In fact the sauna is considered not only a sex-free, but also almost a gender-free zone. It may also be noted that practicing sex in an environment where the temperature approaches 100 °C would be impractical at the least. Helppp!!! Ja nüüd muutuvad müstilised käitumisnormid saunavabale maailmale üldse seletamatuks: Sometimes men and women go to the sauna together, sometimes not. For a Finn the rules are instinctive but they are difficult to put into words. Depending on the size, composition, relationships, and the age structure of the group three basic patterns (kolm käitumismustrit saunas :D) can emerge: Everyone can go to sauna at the same time, men and women may take sauna separately, or each family can go to sauna separately. Mixed saunas with non-family members are most common with young people and are quite rare with older people and in more formal occasions. It's common for teenagers to stop going to sauna with their parents at some point (why on earth didn't they try to explain at which point exactly? It would have been pretty amusing to read I'm sure :p). Veel tuleks meeles pidada, et In Finland "sauna" means only a sauna, not a brothel, sex club, or such. Foreign visitors in Finland often get invited into the sauna. This may even happen after business negotiations and other such events. In these occasions it is possible to refuse, although it will not impress your Finnish hosts. Nii et ära vihasta oma äripartnereid! Ja kui oled juba südame rindu võtnud ja otsustanud järele vaadata, mida seal kuumas pärapõrgus siis tehakse, jääb üle anda viimane tilluke näpunäide: it is rare to use titles or other honorifics in the sauna. :D

Päeva sõna võiks olla midagi umbes sama jaburat ja müstilist: OHERDI ehk äraseletatult siis rinnaga puusse surutav lusikakujuline kahapuur suuremate aukude puurimiseks. No comments.

Italo Calvino "Nähtamatud linnad"

Linnast võib rääkida näiteks ka nii:

Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja
minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade
kõlkumine; laternaposti küljest vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja
kuninganna lillevanikutest palistatud laulatusrongkäik; balustraadi kõrgus ja
abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil räästarenn ja
kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab; maanina tagant ootamatult
välja ilmunud sõjalaev ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude
räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke parandades jutustavad
sajandat korda lugu sõjalaevast, mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud
kuninganna vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha
jäetud.

Või nii:

Kohe räägin, kuidas näeb välja Ottavia, linn-ämblikuvõrk. Kahe
järsu mäe vahel on kuristik: linn ripub tühjuse kohal, kinnitudes köite, kettide
ja sildade abil mäetippude külge. Liigutakse ettevaatlikult mööda puust
liipreid, et jalg nende vahele ei satuks, või klammerdutakse kanepist köie
külge. All pole sadade meetrite sügavuses mitte midagi; mööda hõljuvad üksikud
pilved; veel allpool paistab kuristiku põhi.

See viimane ämblikuvõrk-linn toob mulle muidugi meelde selle "armsa" ämbliku, kelle ma mingil õhtul arvuti taga istudes oma käe pealt ronimast avastasin ja siis suurest ehmatusest püsti hüpates jalale korraliku sinika sain. Linnaraamatukogus on tõenäoliselt veel praegugi Salingeri "Kuristik rukkis" ühe eksemplari vahel mingi pikakoivalise ämbliku laiakslitsutud laiba jälg, mis tekkis sinna siis, kui ma keskkooli ajal (juba oi kui mitu aastat tagasi) kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust lugesin ja üks klassikahuviline ämmelgas ka üle raamatu serva otsustas piiluda. Raamat lendas kinni ja suures kaares eemale. Sellele järgnes paaniline ämbliku taga otsimine, kui aga kedagi leida ei õnnestunud, võis raamatu uuesti lahti võtta... Sellele järgnes omakorda veel üks raamatu lennutamine, sest ämbliku jäänuste järjehoidjana avastamine ei olnud just kõige meeldivam üllatus. Ma saan suurepäraselt aru, et ämblikud ei tee midagi, aga mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui nad mulle liiga lähedale tulevad.

Päeva sõna: TRÜMOOPEEGEL.