muru

Mulle tegelikult meeldib muru niita. Pärast on aeda ikka hirmus ilus vaadata. Või tegelikult - ma sõnastaksin selle esimese lause ümber - mulle tegelikult meeldib muru niita juhul, kui plats on mõnusalt lage ja ei pea ümber kõikvõimalike takistuste nõkerdama. Loomulikult jääb selle platsi peale, kus ma reeglina edasi tagasi vantsin aga rohkem kui mitu erisugust takistust. Siis tulebki enne igasugused nukatagused ette võtta, et pärast oleks hea siledale (unistuste ideaal) platsile triipe niita ja üritada mitte mingeid sinka-vonka kriipse tekitada. Eile just kirusin, et milline suslik siin niitnud on, kõik põõsaalused niitmata ja mina pean niidukiga kuskil tikripõõsa all jõristama. Vastus oli suhteliselt lihtne, nimelt ostis üks tuttav endale mõnda aega tagasi muruniidutraktori. Õnneks on meil traktori headuse katsetamiseks muru rohkem kui küllalt. Kui mina esimest korda seda trakatsit nägin, röögatasin üle õue ja müra: "Oiiii kuiii arrrmas!" (ehtnaiselik, ainult asjade välimust hindav vaatepunkt igasugustele masinatele). Aga tõsiselt armas ta ka on, selline kollane ja ümmargune, meenutab natuke mesilast (kollane ja ümmargune mesilane :p). Ühesõnaga teostasin antud tingimustel (traktoriga igale poole lihtsalt ei pääse) oma järelniitmist tunduvalt parema meelega kui siis, kui keegi laiskvorst oleks täiesti vastutustundetult lihtsalt keerulisemad kohad niidukiga vahele jätnud. Nii palju siis mu muruniitmisfilosoofiast.

Ja poest ostsin täna kommi - Kalevi Draakoni komme (miks just neid? pole aimugi, sest ega mulle sellised nätsked asjad eriti ei maitse). Igatahes avasin ma seda kommipakki sularahaautomaadi juures järjekorras seistes nii, et käis väike pauk ja enamik komme lendas suures kaares maha ja veeres laiali. Nagu kommipurskkaev. Lõbus :)

Päeva sõna on JALGRATAS (see küll juba eilne teema, aga kui ikka esimest korda hooajal ratta selga istud, ei maksa kohe liiga pikka matka ette võtta, eriti veel siis, kui õues on paras orkaan ja osa koduteest läheb üle lageda künka ja vastutuult...)