Keemia

Eelmine nädal. Mina aga rahulikult magan bussis, kui hakkab Addams Family tunnusmeloodia kotis üürgama (ja pagana kõvasti ka veel). No mida see L siis tahab? L: Kuule, ega sa ei tea, kust lakmuspaberit saab? Mina: Mida??? L: Lakmuspaberit (nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas)! Mul on vaja mullaproove võtta. Kas Sa kujutad ette, kust seda saada võiks? (Ja see on siis nii pakiline asi, et peab mind keset päeva üles ajama või?) Mina: Ei kujuta... L: Ega sul tuttavaid keemikuid ei ole? Mina: Praegu ei tule küll ette... Kas sul on seda lakmuspaberit praegu kohe vaja või? Et ma võin põhimõtteliselt uurida.... No ja siis me uurisime, kumbki omi teid pidi. No ma ei tea, kas me olime mingid valed teed valinud, aga lakmuspaberit polnud Eestimaal sugugi nii väga kerge leida. Lõppude lõpuks see siiski õnnestus ja ei olnud selleks ka tuttavat keemikut vaja, piisas filoloogist (ja mulle tundub, et kaunis suur osa mu tutvusringkonnast ongi just filoloogid mitte keemikud) või õigemini filoloogi laboris töötavast emast. Paber osutus üllatavalt väikseks pakikeseks, kuhu peale oli kirjutatud indikatornaja bumaga. Ja mulla aluselisust või happelisust see ka tõesti näitas, veendusin selles oma silmaga, kui eile õhtul naabrite köögis teed üritasin teha. Tegelikult ei olnud see ju üldse üllatav, et mullaproovi tuli mingit vedelat pori sisaldavast mudasest topsikust võtta just köögilaual teetasside vahel...