Ühtkomateist

Tea, kas minu huumorisoon on täna kuidagi eriti erk või on pigem teised mõnuga sõnadel voolata lasknud, aga pole kohe ammu niimoodi nende paari blogi üle naernud, mida ma siin regulaarselt loen (on ju ometi nii vahva võhivõõraste eluga kursis olla). Võib-olla aitab inimeste heale tujule kaasa ka see, et lõpuks ometi on maailm veidi rohelisemaks läinud (mis ei käi loomulikult nende tammede kohta, mis mulle aknast välja vaadates esimesena silma jäävad). Peale kolmveerandaastast vaheaega on see rohelus kuidagi pisut harjumatu. Tegelikult jõudis suve(?)hooaeg minu jaoks kätte juba reedel, sest siis tundsin sel aastal esimest korda värskelt niidetud muru lõhna. Miskipärast märgib aga just see lõhn minu jaoks soojema (loe: muruniitmise) aastaaja algust. Ja talvehooaja lõpetasin ametlikult täna - vedasin oma paksu jope Tartust koju!

Ühikas teatas keegi kõvahäälne meesterahvas üks õhtu ukse taga, et tema hakkab kartulikoori sööma. Head isu! ütleks ma selle peale. Kõik kahjuks aga selliseid eluviise ei harrasta. Näiteks eile oli keegi tarkpea köögis pliidi nii endast välja viinud, et see ajas tagaseinas olevatest aukudest paksu sinist tossu välja. Terve koridor oli maast laeni mõnusat vingu täis - harjuta tossusukeldumist nii palju kui jaksad. Keegi oli aga ka sellist olukorda ette näinud, kuna just reedel oli mu riidekappi tekkinud uus kuueliitrine vahtkustuti (mida siiski seekord õnneks vaja ei läinud) - peame ju just meie olema need trepi lähedal toas elavad pritsunaised (hea on, et olen päästeametis korra ka pannitäie tuld ära kustutanud). Igatahes mõjus see ving suhteliselt uimastavalt - köögi poolt tagasi kõmpides pidin mitu korda silmi hõõruma, enne kui veendusin, et see ei ole mitte hallutsinatsioon, vaid päris lihast ja luust vöödiline kass, kes mu ukse taga istub... Istub ja laseb kuuldavale ühe õnnetu nääuuu. Põgenesin kassi eest kähku tuppa, mul kodus ootavast isiklikust elajast enam kui küllalt.

Pühapäeval käisin järjekordselt teatris. Mu repertuaar ulatub lasteetendustest ...hmmm... vanainimesteetendusteni. Vaatasime Vladimiri väljakut ja mis ma oskan öelda - jällegi äärmiselt positiivne kogemus. Tekkis tunne, et olin saalis küll kõige noorem inimene - kui ise olen pärit kaheksakümnendate algusest, siis suurema osa publiku sünniaasta võis tõenäoliselt paigutada sinna 1930. aasta kanti. Aga see ei lugenud midagi, etendus oli mõtlemapanev ja vahepeal nii üüratult kurb, et...