Suusakommentaarideta oleks elu igavam

Piinatud geenius. Suurepärane film. Võttis aega mis võttis, aga lõpuks jõudsin ka mina selle vaatamiseni. Igatahes oli asi seda väärt :)

Suusatamise maailmameistrivõistlused Oberstdorfis lõppesid siis täna ära. Pea viimase alana oli kavas midagi uut - suusasumpamise maraton. Kohutavates ilmaoludes oli pidu norralaste leeris :) Siin aga veel paar näidet, et meie kommentaatorid ei ole hoopiski mitte suu peale kukkunud. Näiteks on mõnel inimesel väga eriline arusaam tõusudest ja langustest: "Väike laskumine ja raja kõrgeim punkt on kohe saavutatud." Mehed tuhisevad ülipikas hanereas mäest alla, puna-mustad norrakad uljalt kõige ees. Sellisele jõudemonstratsioonile järgnenud kommentaar võtab kõik kenasti kokku: "Frode Estilil olid ohtlikult head suusad." Iga eestlane saab loomulikult aru, kelle jaoks ohtlikud... Lisaks sai see teada üsna prohvetlikuks, kuna Veerpalu ju napilt poodiumile ei mahtunud. MM-i pidulikuks lõpetamiseks veel tõdemus, et "jootmist teostavad profid." Profid võivad seda toimingut küll teostada, kuid meie kommentaatorid ei jõudnud kuidagi termini osas kokkuleppele - kas suusatajad on nagu loomad, keda tuleb Tiit Peki arvates joota või meenutavad nad hoopis autosid, mida tuleb Lembitu Kuuse arvates tankida...

Tänase päeva sõna üle peab kohe veidi mõtlema.... No nii, läksin kergema vastupanu teed - tegin sõnaraamatu suvalisest kohast lahti ja sõna, mis näpu alla jäi oli PHAETON (a light open carriage used in the past, usually pulled by two horses).

Uitmõtted vol 2

No nii, järgmiseks nädalaks lubas siis külma kuni 30 kraadi. See saab talvine olema, peaks ütlema. Ja kui juba nii palju lubab, siis pole mingit kahtlustki, et meil nii palju seda külma ka tuleb või natuke rohkemgi, boonusena.

Eile õhtul vaatasin Hannibali filmi, jube uni tuli peale, aru ma ei taipa, kust see uni siis nii vara kohale kappas, teinekord jälle istun kella kaheni üleval nagu mingi öökull. Nii palju jõudis mulle igatahes pärale, et Anthony Hopkins mängis jube hästi!

Täna see kirjutamine kohe mitte ei suju... Täielik pubeka jutt tuleb! Asi on tõenäoliselt seotud sellega, et üks 14 aastane just hetk tagasi mu toas ringi kargas ja endale juukseklambrist vuntse üritas ette panna ja keeleotsaga nina katsuda. Kumbki üritus ei olnud eriti õnnestunud, aga selline jabur käitumine oli raudselt nakkav. Appi! Õnneks ma tean, et see 14 aastane oskab olla ka suhteliselt mõistlik ja igapidi vahva, seekord esines lihtsalt suuremates kogustes eufooriat.

Ja kui ma nüüd ikka tõesti õigesti kuulsin ja aru sain, ütles Lembitu Kuuse tänase suusaülekande alguses, et olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu. Mida see ometi tähendama pidi? Võttes appi kõik oma teksti interpreteerimise ja ridade vahelt lugemise oskused jõuan endiselt vaid ühele järeldusele - sügavat mõtet pole sellest mõttest vist mõistlik otsida.

Word of the day: HUMDRUM. Kõlab ju kenasti!

Uitmõtted

Eile oli siis järjekordne vabariigi aastapäev. Vaatasin päeva jooksul rohkem telekat kui tavaliselt kahe nädala peale kokku. Hommik algas paraadiga (seekord läks õnneks ja president tervitas kõiki kohaletulnud sõjaväelasi ikka õige tähtpäeva puhul), paraadile järgnes fiktsionaalne dokumentaalfilm Eesti taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis. Tankid tulid jälle meelde, ma mäletan oma lapsepõlvest piisavalt vähe, aga neid vastusõitvaid jubedusi on üsna võimatu unustada... Muidu oli see film täitsa vaadatav, mulle igatahes meeldis. Vahepeale mahtus suuskamise ülekanne, sakslaste meeskond tegi venelastele lõpusirgel ära ja võitis juubeldavate pealtvaatajate silme all ise hõbemedali, nii et ka seda võistlust võib kokkuvõttes õnnestunuks lugeda, kuigi eestlased jõudsid finishisse oma neli minutit pärast võitjana triumfeerinud Norrat. Pingviinide paraadil oli nii väga ilusaid kleite kui ka mõned ekstra-jõledused. Ma siin nimesid mainima ei hakka, aga üks proua meenutas küll kapsaussi (või pigem päevakoera, kusjuures mul ei ole kummagi loomakese vastu absoluutselt mitte midagi, nii et pean vabandust paluma, et ma neid nii rängalt solvan), mõned olid otsustanud tulla öösärgis (väga mõistlik muidugi, kui pidu kaua kestab, saab koju jõudes kähku magama heita) ja mõned endale lihtsalt liiga palju liiga erinevaid asju üksteise otsa kuhjanud (aga mine võta kinni, äkki järgmisel aastal ei kutsutagi enam vastuvõtule ja siis tuleb igaks juhuks korraga kõik oma riided letti lüüa). Õhtul vaatasin veelkord Nimesid marmortahvlil. Minu suhet sellesse filmi demonstreerib võib-olla kõige paremini tõsiasi, et see on ainuke linateos, mida olen käinud kinos vaatamas kaks korda. Või tegelikult - Sõrmuste isanda esimest osa vaatasin kinos oma poolteist korda. Esimesel katsel läks peale kahetunnist vaatamist kinos lihtsalt elekter ära ja mõistliku aja jooksul tagasi ei tulnudki. Niisiis tuli järgmisel seansil need kaks tundi uuesti ära vaadata, et viimase tunni jooksul veenduda, et see on kõigest triloogia esimene osa ja edaspidise teadasaamiseks tuleb aasta aega oodata. Olin siis veel nii loll ja roheline, et polnud ennast sellise tõsiasjaga kurssi viinud. Arusaamine, et see on üks minu mõttemaailmaga äärmiselt hästi sobiv raamat, tuli õnneks väga kähku ja Kahte kantsi läksin vaatama juba paraja Tolkieni fännina.

Kui jutt juba LOTR-i peale läks, oleks asjakohane võtta päeva sõnaks midagi Tolkieni loomingust. Kuna mul eestikeelset raamatut ei ole, oleks see midagi ingliskeelset. Ja kuna ma just taipasin, et ma ei suuda ühtainsat sõna või nime välja valida, sest nii paljud kõlavad liiga suurepäraselt, tuleb neid mitu: SHADOWFAX, MOUNT DOOM, MISTY MOUNTAINS, MORDOR ('r' tuleb mõnusalt kurgupõhjast hääldada), GALADRIEL, RIVENDELL, ELENDIL, ARATHRON, ISILDUR.... Nüüd aitab küll!

Ilm

Imekena päike säras täna taevas, tegi kohe tuju heaks. Külmakraade oli muidugi veel rohkem kui päikest, aga antud juhul anname ilmataadile andeks, veebruar ikkagi! Peaasi, et ei hakkaks jälle maikuus lumega kollitama. Mul isegi üks pilt, kus ma seisan õitsva sirelipõõsa all lume sees, jalas oranžid villased sokid ja suurte värviliste lilledega sinised plätud. Aasta oli siis.... vot ei olnud 65! Nii vanaks tahtsid mind teha jah!?! Oli hoopis see aasta, kui ma keskkooli lõpetasin :)

Ilmast veel. Eilehommikune Terevisiooni ilmateade eelnenud öö kohta - kuulen, kuidas öeldakse, et külma oli 8-15 kraadi. Vaatan siis silmanurgast ekraanil laiutavat kaarti ja ennäe imet! seal ilutseb meie kohal miinus 16. Selliseid anomaaliaid ei tasu jah kõva häälega välja öelda.

Eile õhtupoolikul oli õnn mässata ühe viieaastasega. Ka peale pikka päeva lasteaias ja tundi aega lauluringis jätkus tal kadestamisväärselt palju energiat ringi rahmeldamiseks ja tänaval mulle suurema osa oma laulurepertuaari ettekandmiseks, hästi kõva ja heleda häälega :) Õhtul vaatasin esimest korda elus Nõrgimat lüli. Hale saade peaks mainima. Tuuli üritab nii meeleheitlikult range ja salvav olla, et kokkuvõttes tuleb välja selline ülepingutatult imelik ja kohmakalt veniv liiga pikk saade.

Tänaseks päeva sõnaks midagi imeliselt lühikest ja lihtsat, aga see-eest iseenesest ilusat: TALV.

Igapäevased jaburdused

Tänahommikune seminar oli lootusrikkam. Avastasin enda rõõmuks, et tunduvalt paremini sõnaliikide määramisest saan ma hakkama aglutinatiivsete ja flektiivsete sõnavormide määramisega :) Kõlab kurjakuulutavalt, aga nii see on. Kõhutunne ütleb, et kolmapäeva hommikul enam nii lõbus ei ole...

Eile suutsin jälle täiesti võimatuid asju kokku lugeda. Reklaam etv-s, mina loen - Välisilm esitleb: Hiidlane, mis raputas maailma. Ja jõuan veel enne õige asja kokkulugemist mõelda, et kes see nii võimas veel olla võiks? Kui päris aus olla, siis selle ühe väikse i kahe silma vahele jätmine (hiidlane vs hiidlaine) ei ole kuidagi võrreldav sellega, mida ma paar tundi hiljem raamatust lugesin: Need Inglise pannkoogid, mis oksjonil välja ilmusid... See lause tundus mulle siiski õnneks liiga veider - pannkoogid oksjonil? Lugesin siis üle, oksjonil olid ikka pannood, mitte pannkoogid!

Mu viimase aja parim lugemisega seotud nali oli siis, kui ma mitte enda lahendatud ristsõna vastust kujul HILINEVARABAROKK kõva häälega kokku veerisin ja sain HILINEVA RABA ROKK. Vaatan ristsõna pilti ja mõtlen, et miski ei klapi - mis sellel skulptuuril seal rabadega (ja ma ei suutnudki kohe otsustada kas toidu või muusikaga) pistmist on? Hiljem tegin sama testi ka paarile teisele ohvrile, ühe tähe vahelejätmisel saab väga edukalt kokku lugeda ka näiteks HILINE VARBA ROKK... Võimalusi kui palju :) Elagu HILINE VARABAROKK, sest mul oli tänu temale küll kohe jupp aega ääretult lõbus :D

Õnneks ei hiilga ainult mina jaburdustega. Vaatasin eile meeste suusavahetusega sõitu. Näen - Jaak Mae tuleb, tema kannul sõidab keegi Rootsi dressis suusataja.
Kuuse kommentaar: Jaak Mae on jäänud üksi.
Tiit Pekk lõpetab lause: Koos Johan Olssoniga.
Kokkuvõtvalt siis nii, et Mae üksi koos Olssoniga. Täiesti nomraalne lause olukorra ainuõigeks kirjeldamiseks.

Nägin täna linnas väga huvitavat paarikest - tüdruk oli lühike ja pisut paksuke, aga see-eest täiesti kiilakas, poiss oli kõhn, suhteliselt pikka kasvu ja pikkade, poolde selga ulatuvate laineliste juustega. Või ma vähemalt arvan, et määrasin nende inimeste sood õigesti....

Endas kahtlemast ma ei väsi. Astun poest välja ja lähen üle sõidutee, sest otse poe ukse vastas teisel poole teed läheb trepp mäest üles, või vähemalt minu mäletamist mööda... Üllatus üllatus, aga treppi seal otse poe ukse vastas teisel pool teed küll ei ole. Trepp on hoopis uksega võrreldes nii oma 25 meetrit vasakul. Esimene mõte on, et ju see nii siis ongi alati olnud! Kahtlusta ikka oma tervet mõistust ja mälu enne kui hetk hiljem avastad, et see 25 meetrit vasakule tõstetud trepp on hoopis mingi ajutine puust monstrum, mis peab nii kaua otse poe ukse vastas teisel poole teed olevat treppi asendama, kui viimase juures mingeid kaevetöid teostatakse.

Las see VARABAROKK täidab siis ka tänase päeva sõna auväärt platsi.

IT'S NOT HOW SMART YOU ARE - IT'S HOW YOU ARE SMART!

The paomnnehil pweor of the hmuan mnid.

Aoccdrnig to a rscheearch at Cmabrigde Uinervtisy, it deosn't mttaer in waht oredr the ltteers in a wrod are, the olny iprmoetnt tihng is taht the frist and lsat ltteer is at the rghit pclae. The rset can be a total mses and you can sitll raed it wouthit porbelm. Tihs is bcuseae the huamn mnid deos not raed ervey lteter by istlef, but the wrod as a wlohe.

The word of the day: QUIXOTIC

Üks puhas taldrik kaalub sama palju nii täna, homme kui ülehomme

ja sellepärast ei saa ma absoluutselt aru sellest, miks peab söögikohas, kus inimesed saavad endale ise sööki taldrikule tõsta, enne iga uue kliendiga arveldamist ja toidu kaalumist seda puhast taldrikut ikka uuesti ja uuesti üle kaaluma. Lolli järjekindlusega ja sadu kordi päevas. Tühi väiksemat sorti taldrik kaalule, kaalult maha, sabasseisja väike taldrik koos salatiga kaalule, kaalult maha, tühi suuremat sorti taldrik kaalule, kaalult maha, sabasseisja suur taldrik koos sooja toiduga kaalule, kaalult maha, uus klient ja kõik otsast peale ja nii pea lõpmatuseni! No kas tõesti ei jää siis meelde need 2 numbrit, et sisestaks peast? Ja selleks ajaks, kui ükskord oma kahe suurepärase taldriku ja mahlaklaasiga sinna kassani jõuad, on toit juba ammu ära jahtunud. Tõsiselt kummaline süsteem.

Majja sisenemiseks tulge kohale täpselt kell 11:15, alt on uks lukus, aga siis tullakse ja lastakse teid sisse. Majast väljumiseks vajutage palun seda väikest valget nuppu, mis meenutab uksekella... Äkki oleks siiski mõistlik panna päris ehtne uksekell ka väljapoole maja sisemust? Lõppkokkuvõttes sain nii sisse kui välja :)

Mu tänases horoskoobis oli kirjas, et vajad mütsi, kuhu varju peituda ja omi mõtteid mõlgutada. Lugesin horoskoopi küll alles õhtul, aga kõik võimalused mütsi varjus mõtteid mõlgutada olid mulle kellegi poolt igatahes loodud, sest bussis oli nii külm, et ei raatsinud kindaidki käest võtta. Mütsist bussis siiski loobusin ja polnud teist mõtlemise soodustajana vajagi, sest teel bussijaama valgusfoori taga seistes mu peas (mütsi varjus :p) lahti rulluma hakanud väikeste toredate lume-eeslikute maailm muutus bussis mütsi abitagi arvestatavalt detailirohkemaks. Sündisid need lume-eeslikud küll juba mõni aeg tagasi ja umbes kell pool kaks öösel, aga vahepeal tuleb neil lihtsalt lasta oma elu elada! Võib-olla mõnikord kuulete neist rohkem, hetkel aga mitte :) Ja ega ma kindlalt ei luba ka, et kuulete!

Tänast päeva sõna tuleb lugeda paremalt vasakule!!! KUULILENNUTUNNELILUUK

Sakslased panevad Itaaliat!

Tiit Pekk Oberstdorfi suusaalade MM-il eilse naiste 10 km vabatehnikasõidu ajal selle kohta, et sakslaste rahvusvaheline telepilt meenutas suurema osa ajast kohaliku maavõistluse kajastamist: Sakslased panevad Itaaliat aeg-ajalt!
Lembitu Kuuse: Väga Itaaliat!

Telefon. Arst. Kass.

Arvestades seda, kui vähe mina oma telefoni rääkimise otstarbel kasutan (suurem osa ajast on ta kasutusel tõhusa kirjapressina), tuleb ikka piisavalt tihti igasuguseid kummalisi kõnesid ette. Lisaks igasugustele venelastele, kellele mu number millegipärast hiiglama armsaks on saanud, leidis eelmisel nädalal jälle keegi suhteliselt ehmatanud häälega kodanik teisel pool toru otsas, et vist on vale number. Kui vale number, siis vale number. Laupäeval oli aga jälle helistatud kuskilt tundmatult numbrilt (otse loomulikult selle aja sees, kui ma mitte kuidagi ei saanud telefoni vastu võtta). Millega siis seda seletada, et pärast pisukest detektiivitööd avastasin, et see tundmatu number on identne ehmatanud häälega kodaniku numbriga? Kas ta arvas, et nüüd satub minu asemel kellegi teise otsa või? Loll lootus igatahes.

Täna suudeti jälle loengu ajal helistada, võõralt numbrilt muidugi. Mingi tobeda impulsi ajel helistasin tagasi ja ütlesin, et mulle on sellelt numbrilt helistatud. Mulle vastati väga entusiastlikult: "Jaaa!!!" Iseenesest täiesti mõistlik vastus muidugi, ainuke häda oli selles, et peale seda 'jaaad' lõpetati kõne ära... Oskad sa siis selle peale midagigi asjalikku arvata?

Käisin järjekordselt hambaarstil. Kõigepealt puuris mõnuga ühte mu eeldatavalt täiesti surnud hammast ja siis sorkis oma nõeltega juurekanalites kuni, uups! selgus, et see hammas ikka ei olegi nii surnud kui arvata võis. Tüüpiline! Ühesõnaga, kui hommikul oli tuju üsna nullis ja kuskilt ei paistnud paremaks ka minevat, siis peale seda, kui olin pidanud suud tund aega ja viisteist minutit järjest pärani hoidma, tundus elu peale lõugade kokkupanekut hirmus ilus :)

Koju jõudes leidsin naabri kassi meie köögist. Magas teine keset söögilauda, pea mõnusalt pesemata taldrikus. Loo moraal? Ära jäta nõusid pesemata, muidu on pärast naabri kassi kõrvad pudrused :p

Tänane päeva sõna on OBLIIKVA.

Jaan Kross ja teised

Päeva algus küll meeldiv ei olnud, täielik krahh praktikumis lauseliikmete määramisel. Lohutan ennast sellega, et ma pole seda kunagi osanud ja olen suutnud järjekordselt valida sellised ained, mille eeldusained mul tegemata on... Ootan pikisilmi, millal ometi komasid panema saab hakata! Kui keegi teine mu elu raskeks ei tee, peab seda ju ometi ise tegema. Igatahes, peale seda ilmatut mõttekrampi läks asi veidi lõbusamaks, sest toimus Jaan Krossi 85. sünnipäevale pühendatud kollokvium. Hr. Kross ise koos pr. Ellen Niiduga istusid hr. Jaak Aaviksoo ja pr. Laine Jänese vahel esimeses reas. Peale meie elava klassiku igakülgset ülistamist mitme erineva kandi pealt mitme erineva kõneleja poolt, astus kõnepulti linnapea pr. Jänes isiklikult ja kinkis õnneks suhteliselt lühikese õnnitluskõne järel Ellen Niidule 11 punast roosi, mis olid umbes sama pikad kui Ellen Niit ise. Veel andis ta Jaan Krossile üle mingisuguse medali Tartu linna poolt. Selle kõige peale alustas Kross oma tänukõnet sõnadega: "Ah nüüd siis pean mina ka oma suu lahti tegema!" Ja arvas, et jutt tema üüratutest teenetest Tartu linna ees on puhas jama, kuid Tartu tunnustus on talle tõesti "hiiglameeldiv". Igapidi tore üritus igatahes :)

Muidu võtaksin tänase päeva kokku sõnapaariga: süvenev hädapätaklus.

Ja tänase päeva sõnaks oleks vastandina kõigele muule midagi tõeliselt ilusat: TRANQUILITY.

Kaks väga pikka päeva jälle seljataga. Pikka sõna otseses mõttes, sest uneaega on kuidagi vähemaks jäänud... Täna hommikul olin jälle nii tubli ja jõudsin ujuma, ei jõua kohe ennast ära kiitagi, sest hommikune ujumine on ikka superhea tegevus :) Muidu oli ka eile juba päris lõbus, peale pea kuueaastast vaikust, jõudsin ringiga tagasi tüüpiliste lindude arutelu juurde. Kui inglaste tüüpiline lind on robin, no las tema siis olla. Minu mõistes on tüüpiline lind siiski jätkuvalt pingviin. On ju lindude esmane iseloomulik tunnus see, et nad oskavad lennata, kujutame siis ette puuoksal või telefonitraadil istuvat pingviini või lihtsalt uljalt tiibade laperdades taevas ringe tegevat pingviini... Kujutasin ette, päris hea vaatepilt. Ja kasvõi nui neljaks, aga stereotüüpne puuvili on siiski banaan mitte õun :D

John and his driving licence expired last Thursday. Kui nii, siis nii... Kahju Johnist.

Poiss ja vesi jooksid mööda tänavat. Ei tea, kumb võitis?

Avan ka uue rubriigi - Päeva sõna. Peale pikka kaalumist ja raske otsuse langetamist on tänane päeva sõna KLIITIK.

Sõbrapäeva eelõhtul on paras aeg hea sõnaga meenutada mu kõige vähemlemmikut õpetajat (ooo irooniat). Hea sõnaga selles mõttes, et need on tema enda sõnad, minu ajud sellise värgi genereerimiseks küll võimelised ei ole :p Õnneks on leidunud helgeid päid, kes parimad killud kirja panid :) Aitäh!

*Ega koolis pole õpilastega tegemist, koolis on loomaaed
*Te olete nigu ahvid Tarzani filmis, teete ainult oho-hoo-hoho
*Sama hästi võiks õpetada loomaaias elevandipuuri ees
*Vehkle nagu tumm saunalaval
*Jälle hakkas see tilu-lilu pihta, ole nagu rahvatantsuringis (koolikella kohta)
*Olete vait nagu Riigikogu, kes loeb ajalehte, kes sööb pannkooki, kes klatsib naabrit, kes unistab õhtusest visiidist mõnusasse kohta
*Kõigepealt tõmbab kriipsu ja siis hõõrub veel karvale ka
*Kui see on karu, siis mina olen tramm (suure vankri kohta)
*Minge parem missideks ja metsatöölisteks, te ei saa isegi Kükaküla ooperikooli sisse

Koha peal olles oli sellistel teadustustel küll traumaatiline maik juures, isegi turvalisest ajalisest kaugusest vaadatuna ei suuda vähemalt mina asja kontekstivabalt võtta.

Ilma vembud

Ka Tartu maraton sai siis see aasta kehva ilma kiuste peetud. Millegipärast ründab tugev tuul juba teist korda sellel aastal suusavõistlusi :( Vaene Raul Olle, sai selle eest karistada, et pikalt juhtis - pidi vahelduseks suusad jalast võtma ja üle mahakukkunud puu ronima. Selleks ajaks, kui ülejäänud seltskond selle kohani jõudis, oli puu juba ära koristatud. Tuleb vaid õnne tänada, et puu Ollele päris pähe ei lajatanud! Sellist tormi tekitatud suusatakistusraja läbimist sai jälgitud viimane kord kelgutamas käies, oli päris huvitav - osa inimesi ronis kuidagi üle puu, teine osa roomas alt, kas siis suuskadega või ilma, omal vabal valikul :)

Ära hõiska enne õhtut (või noh praegusel juhul enne südaööd), asjad saavad alati koomilisemaks minna (õnneks). Mu kass kargas karsumdi koera veekaussi, pool kööki lainetas. Aru ma ei taipa, mida ta sealt ometi otsis!!!

Lõppude lõpuks on pärlid päevas ka kolmekordselt olemas, võib-olla oleks pidanud varem vigisema hakkama :)

Tänane päev läheb aina kummalisemaks (hea, et ta varsti otsa saab, muidu olen varsti parajalt hull märtsijänes valmis :p). Just pidasin msn-is maha üliveidra vestluse ja üliveidra all mõtlen ma ikka ÜLIveidrat (mina olen siis seekord Eleanor):

Eleanor says: hei!
K says: Tere mina olen Anna, arvuti kaitseingel, ja ma lobiseks Sinuga hea meelega kuni peremeest läheduses pole, aga ma pole veel eesti keelt ära õppinud, nii et kui inglise keelt oskad siis vestleme, eks !
Eleanor says: ah soo
K says: What kind of food do you like?
Eleanor says: what kind of question is that?
K says: Do you think it's impolite to ask?
Eleanor says: very much so
K says: Yeah.
Eleanor says: indeed
K says: Indeed it is so.
Eleanor says: so so
K says: Yeah.
K says: ups, sa rääkisid praegu mu arvutiga

Rain Man the Fabulous

Täna on olnud päris eriline päev. Käisin esimest korda elus Punase Risti koolitusel ja sain palju targemaks :) Leidsin kogemata pilt.ee-st Noole fänniklubi ekspresidendi tütre albumi koos selle aasta reval cupi piltidega, saatsin ise laiali mõned suurepärased Soomaa laagri pildid ja tagatipuks sain meie muinasjuttude toimetajalt veel sellise teate:

There was an article in one of our national newspapers (The Guardian) today about an autistic genius, a sort of English "Rain Man" if you know what I mean, but he can talk about his own peculiarities. You know - can count instantly in the millions, remember whole telephone directories, speaks seven languages. He has changed his name from a name he refuses to say to Daniel Tammet, because it sounds Estonian, and he "loves" the Estonian language. The article said that he has invented his own language, which he calls Mändi - but from the examples of it that the newspaper gave, you can see that the language IS actually Estonian. Scientists are wondering about his fabulous"creation" - has nobody checked?

See oli tõesti paras üllatus!!! Tormasin siis The Guardiani kodulehele ja leidsin sealt näiteid mr. Tammeti väljamõeldud keele kohta:

The vocabulary of his language - "Mänti", meaning a type of tree - reflects the relationships between different things. The word "ema", for instance, translates as "mother", and "ela" is what a mother creates: "life". "Päike" is "sun", and "päive" is what the sun creates: "day". Tammet hopes to launch Mänti in academic circles later this year, his own personal exploration of the power of words and their inter-relationship.

Tore on, aga väljamõeldis see nüüd küll ei ole!!! Või räägin ma siin iga päev kellegi autisti väljamõeldud keeles?!? Tore on, et just eesti keeles sõnade jõud nii hirmus hästi välja tuleb, et seda peab kohe akadeemilistes ringkondades tutvustama! Olen kohe väga uhke, et seda suurepärast keelt emakeelena kõnelen :)

Päeva pärl oleks see, kui üks teatud inimene välja ilmuks, igavaks läheb ilma temata :p

Kirjutasin juba pika jutu siia valmis, aga viimase lause juures läks elekter ära. Mina ei kavatse kilplasetööd teha ja sama asja uuesti kirjutada, nii et nüüd te ei saagi teada, mis mul täna öelda oli :p Räägin hoopis muust.... Eile saabusid lõpuks, peale pooleaastast ootust, ka suvise laagri pildid ning laagriliste koostatud raamatuke. Päris nomraalne ettevõtmine peaks ütlema. Soo pildid olid head, kõik olid poolsurnud nägudega ning jalgupidi laugastes. Ühe võrratu looduspildi panin oma arvutile desktopiks ka - õhtune uduvine päikeseloojangu ajal Soomaa kohal. See tõi jälle meelde selle varahommiku, kui asjad kokku pakkisime ja Tipult startisime, siis oli ka udu ja ilm oli selline karge ja juba veidike sügisene. Kahju oli ära minna... Tundub, et eredaimad loodusega seotud mälestused haakuvad mul just augustihommikutega, kui on juba tunda, et sügis hakkab varsti pärale jõudma ja see teeb olemise kuidagi nukraks, aga ilus on ikkagi. Eriti eredalt meenub üks jahedavõitu hommik Hiiumaal. Hakkasin just praami peale tulema (mis iseenesest on mu aasta traditsiooniliselt kõige kurvem sündmus) ning kadakate vahele punutud ämblikuvõrkudel sätendasid kastetilgad läbi kerge uduvine tungivate varahommikuste päikesekiirte valguses. Aga Hiiumaast ma siin rohkem rääkima ei hakka, nagunii kipub asi juba suht roosamannaks, isegi minu jaoks :) Nii palju vast siiski, et lisaks inimestele on täiesti võimalik ära armuda ka mingisse kohta, sest mina olen igatahes kõrvuni armunud... Hiiumaasse. Ja ärge palun paluge mul seletada miks, see lihtsalt on nii. Ja üleüldse ei ole väga soovitatav selle peale mõelda keset veebruari, sest siis ma hakkan tahtma suve ja kohe! Aga vot ei saa!Eelmisel suvel nägin, kuidas Kõpu tuletorn pimedas plinkima pandi, tuletornid on mu jaoks nagunii nagu mingid muinasjutulised väravad kuhugi hoopis teise maailma. Huvitav, kust selline seos küll pärit on? Ei saa öelda, et Sõrmuste isand või Harry Potter oleks tuletornirohkusega hiilanud. Tegelikult ma tean küll, Muumitrollist loomulikult, veel üks mõnusalt lihtne ja turvaline maailm koos Muumimamma, rändurihingega Nuuskmõmmiku, Urri, hatifnattide, salapärase talvemaailma, moosipurke täis keldri ja pliidile pandud kohviveega (ma muide ei joo kohvi). Ja kuidas ma sain unustada supelmaja!!! Või värviliste klaasidega verandat! Nii minu moodi, alustada Soomaalt, jõuda sujuvalt Hiiumaale (päris lähestikku need paigad küll pole, aga kohanimi Kõpu esineb küll mõlemal pool) ja sealt edasi juba ei tea kuhu. Mõni teine kord võtan Kalle Blomkvisti ette, selle raamatu kohta on mul ka rohkem kui palju öelda (olgem ausad, olen seda ka lugenud tunduvalt rohkem kordi kui mõistlik oleks) ja vahelduseks ei olegi tegu fantaasiakirjandusega :) Peaksin nüüd tõesti siin jahumise asemel miskit mõistlikku tegema.

Öö merel

Lainete vaikne loksumine vastu paadipära,
vee murdumine rannakivideni jõudes.
Veel päikesesooja liiva pehmus talla all
ja vaikse meretuule õrn puudutus sumedas öös.
Reisitakse ikka öösiti,
päeval võib vaid lõbusõitu teha,
nii ütles üks inimene, kellest ma väga lugu pean.
Öine reis jääb meelde kummitama ka siis,
kui silmad sulgeda.
Mõrkjassoolane maitse ei kao huultelt,
liivaterad on kleepunud pruuni naha külge.
Tormilaterna valguses võib paadi rannaliivalt
rahulikult vabasse vette lükata
ja sõuda mustendavasse pimedusse maailma
kaugeima ääre poole, kus saabub lõpp.

***
Neeme tipus heidab kiiri vette üksik hele tuletorn.
Kollane valgusvihk liigub laisalt üle lahe, et
teise serva jõuda ja siis uut ringi alustada.
Majakavahi suur koer istub kangestunult veepiiril,
ta vanad silmad läbistavad pimedust.
See on tema maailm, kuhu sissetungijad on
kontvõõrad, ohtlikud, rahutukstegevad.
Hilise öölinnu üksik huige kauguses meenutab,
et tardunud maailmas on veel elu.
Kõik seiskub millegi ootuses, salapäraselt, hoiatavalt.
Võib kuulda, kuidas vaikus heliseb...
ja siis tormab üle sileda veepinna esimene
rahutu tuuleiil. Esimesele järgneb teine, siis
kolmas, lained loksuvad vastu paadikülgi,
üks unine kajakas lendab vaevaliselt mööda,
tuli kustub tuletornis. Suur, truu ja karvane
majakavalvur hülgab enda tavalise koha
kahe lainetest siledakslihvitud kivi vahel.
Õhus on tunda ootusärevust ja õhinat. Ja
sealt maailma ääre alt ta lõpuks tulebki -
PÄIKE.

Peaaegu oleksin unestanud...

...VÄRVILIST KUKEAASTAT :) Loodame, et see tuleb parem kui eelmised...

Tänase päeva peal jälle linnuke kirjas - sain palju targemaks (ülimõttetutes asjades), rong tuli järjekordselt teise perrooni äärde, istusin ja plärasin kolm tundi kohvikus, ostsin endale raamatu ja laadisin lõpuks Reval Cupi pildid arvutisse. Õues oli jube külm, mõte ei liigu kuhugile poole ja väsimus miskipärast tapab.

...

Must on valge.
Talv on suvi.
Vaikus on lärm.
Või oli see kõik vastupidi või hoopis teisiti?
Kes seda nüüd enam teab...

Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt.

Jää

Eile kohtasin libedal tänavanurgal üht meest. Tema tuli suure hooga ümber nurga, mina üritasin siis temast kitsal kaldus kõnniteel välistrajektoori pidi mööduda. Jõudsin veel mõelda, et kui see kiirustav onkel nüüd libastub, on tõenäosus äärmiselt suur, et ta ka minu jalust niidab. Ja kohakuti olles ta tõesti koperdaski! Aga õnneks jäi ta püsti ning ka mul endal tuleb traditsioonilist talvist külje mahapanekut veel oodata, kogemused näitavad, et ega see tulemata jää...

Õigekirjast

Mulle siin väideti, et -mata vormi on lubatud ka kahe t-ga kirjutada, sattusin päris paanikasse ja tegin väikest uurimustööd, õnneks see vist siiski tõele ei vasta, ei saa ju kõiki reegleid ka keelest ära kaotada!!! Isegi teatati mulle, et nüüd võib sõna pensionär kirjutada ka j-ga, seegi oli paras ehmatus, kuigi jah siin on tõepoolest olemas analoog sõnaga misjonär. Sarnase analoogiaga võime ju siis kirjutada ka lõppeb ja sittub!?!

Mõtteid lemmikalast

Miks küll kahepäevane seitsmevõistlus nii läbi võtab? Emotsionaalselt ma veel saan aru, aga füüsiliselt!?! Pühapäeva õhtuks on alati selline tunne, nagu oleks ise kõik alad kaasa teinud ja tundub, et väsimust jätkub ka tänasesse päeva... Aga selliste postiivsete elamuste nimel olen peaaegu kõigeks valmis :p Miks mulle meeldib kümnevõistlus - sellepärast, et ma ei pea valima, kelle poolt olla! Ja sellepärast, et tegu on sellise armsalt ühtehoidva kambaga, kes staadionil üksteisega taaskohtumist ja suurepärase ning asjatundliku eesti publiku ees olemist naudivad. Lisaks väike lõõp Šebrle ja Noole vahel: Šebrle ei taha uskuda, et Nool sel talvel poole jõuga treenis. "Armastan Erkit, aga tema juttu ei tasu alati puhta kullana võtta!" Nool vastu: "Roman on kaks laagrit teinud, mina mitte ühtegi. Viletsalt harjutanud oleme mõlemad." Madridis näeme, kui hea Nool kõva harjutamisega on. Maskott Magnussoni suurepärane trummisoolo enne võistluste algust ning tema kuulsad villased põlvikud, uued toredad kujud mitmevõistlusareenil nagu Jaakko Ojaniemi ja Andrei Kravtšenko, silmnähtavalt tippvormis mitteoleva Romani mõnus võistlemine, fänniklubi oma trummi ja lõbusa tujuga, katuselt alla sadanud lumi ning rahva üksmeelne aplaus akna taga lumehangest auto väljalükanud tegelastele, Erki äärmiselt pingevaba ja Noolelik võistlemine, 5. 35 ületamine teivashüppes ning suurepärane võit tegid võistlusest õige võistluse...

Käisin nädalavahetusel meie armsas pealinnas. Keset raekoja platsi oli keegi paigutanud mingid suured hallikasvalged õhupallid, peale mõningast ajude ragistamist meenus mulle, et nood ju needsamad (kuri)kuulsad Yoko Alenderi valgusfestivali valgustpeegeldavad pallid, millest osad enne õiget aega lihtsalt jalga lasid. Nägid küll üsna haledad välja. Vanalinn oli muidu ka üsna lage, isegi turiste ei jõlkunud karjade kaupa ringi, kuigi tuleb tunnistada, et ainuke keel, mida seal kuulda võis, oli soome keel. Lisaks ilutses ühe poe aknal suur silt: Jalanõudel hinnad all! Ja mina juhmard olen alati arvanud, et jalanõudel on all näiteks tallad...

Poeskäimine pole naljaasi

Täna oli mul vaja üht-teist osta, aga just siis, kui minul selline vajadus tuleb, ei tahtnud mulle keegi midagi müüa :( Ühe poe uks oli lihtsalt niisama lukus, teisel oli vähemalt silt "Tulen kohe" (kui kaua see kohe veel kestab? see ju peaaegu sama hea kui silt "Tulen 15 minuti pärast", no kust mina kui ostja tean, millal need 15 minutit parajasti hakkasid ja millal lõpevad!) ja kolmanda uksel ilutses ruudulisest vihikust väljarebitud lehel sinise pastakaga kirjutatud teade "Haiguse tõttu suletud." Kas poe ruumides oli mõni epideemia lahti läinud? Või taheti ostjaid lihtsalt säästa teatest "Müüa haige"? Igati kordaläinud poeskäik igatahes!

Jälle telefoninalja...

Kostub tuttav Addams Family tunnusmuusika (keegi teine ju ometi sellist helinat oma telefonis ei kasuta, jääb ära iga muu helina peale asjatu tõmblemine) - "Hallo" - "Tere! Helistan kuulutuse peale, et te soovite siin klaverit osta." Mul järjekordselt üllatusest suu ammuli - "Eeee, ei mina küll ei ole mingit kuulutust kuhugi pannud. Mis numbril te helistate?" Loetakse mulle ette täiesti õige telefoninumber. Jõuame lõpuks järeldusele, et keegi on rumalat nalja teinud või lihtsalt trükiviga kuhugi sisse lipsanud.

Kohe, kui olen kõne lõpetanud, meenub mulle, et üks mu tuttava tuttav tõesti tahtis oma lapsele harjutamiseks klaverit osta. Küsin siis tuttavalt selle tuttava telefoninumbri ja annan klaveripakkuja numbri kohusetundlikult edasi. Järgmisele tädile, kes mulle klaverit pakub annan juba kohe tuttava tuttava telefoninumbri. Rohkem õnneks rahval klavereid müüa pole ja rahu jälle majas :)

Ei enne ega pärast seda pole mu tutvusringkonnas olnud kedagi, kes oleks tahtnud klaverit müüa või osta, jällegi üks uskumatu kokkusattumus...

Veel mõni hommikune üllatus

Ajan ennast pühapäeva hommikul voodist välja, topin sussid jalga ja teen paar sammu kuni hetkeni, mil ma pilgu põrandalt üles tõstan. Igasugune uni on korrapealt läinud, sest korralikult niidetud muruplatsi asemel, mida ma aknast tavaliselt näen laiub nüüd midagi musta-valge lapilist. Röögatan täiest kõrist: "MEIE AIAS ON LEHM!!!" Selle peale kostub köögist stoilise rahuga, peaaegu venitades - "see on v a s i k a s."

Toimumisaeg: täna hommikul
Toimumiskoht: kodu

Tirr-tirr-tirrrr
"Hallo" pomiseb unine mina.
"Tere hommikust!" ütleb meeldiva häälega naisterahvas.
"Tere" mida muud sa ikka selle peale vastad...
"Kas kauplus Kördiööbik kuuleb?"
???
"Emmmm, oih, te vist eksisite numbriga."

15 minutit hiljem tuuakse mulle voodisse (kuhu ma igaks juhuks tagasi pugesin) 3 küpsist teatega, et need on valmistanud pagariäri Kördiööbik. Ma lihtsalt armastan selliseid kokkusattumisi!

Enne ütle siis mõtle...

Reegel number 1 - enne kontrolltöö kirjutama hakkamist tuleb alati kuulata, mida õpetaja räägib! See ei pruugi alati parim idee olla, eriti kui ajaloolised sündmused kästakse panna õigesse järjekorda, et mis oli enne ja mis oli varem :p

Miks ma siin üldse olen?

See ju selline väga oluline küsimus :) Lihtsalt üks hea koht, kus enda ja maailma asjade üle naerda, parimal juhul on lõbus ka mõnel teisel minu blogi lugema sattunul. Ja noh, eks vahel satu ikka mõni tõsisem teema ka sisse... Ütlen ausalt, et tõuke andis polaarkaru blogi, naera nii, et kõht kõveras! Ja eks ma sealt inspiratsiooni ka ammuta :)

Polaarkaru eilset sissekannet lugedes tabas mind igatahes ÕUD! Tsitaat ise järgmine:

2.2.05

Ilmselt kerge palaviku tõttu, mis mind täna ründas, tabasin end mõtlemast, millised Lindgreni lapstegelased võiksid täiskasvanult geid olla. Kas mulle ikka miski püha pole, lapsepõlve süütud muretud mängud jne? Ilmselt mitte. Kas see oli Anders, kellel oli karm isa kingsepp (selge negatiivne eeskuju) ja kes tundis öösel ootamatut soovi juukseid lõigata? Olle, kes oli märksa osavam väikelapse taltsutaja kui Liisa? Lasse, kelles paistis kõvasti olevat drag queen'i-materjali? Tjorven ja Pipi, tugevad tüdrukud isikupärase riidemaitsega (Tjorveni püksid, Pipi meestekingad)? Kõige hullem on see, et kui see idee lõpliku absurdini välja arendada, tsiteerides Kristevat ette ja Foucault'd taha, oleks kardetavasti soo-uuringute bakalaureus käes küll.

posted by polaarkaru at 20:35
(Head akadeemilist tava järgides toon ära ka allika: http://nanooq.blogspot.com/)

Kas mõnele inimesele pole siis tõesti midagi püha!?! Ja see viimane kommentaar oli õigemast õigem, selliste absurdsustega tegeldaksegi siis ülikoolis! Ja ma ei saa vist enam kunagi Kristevat või Foucault'd sama pilguga lugeda :D AITÄH POLAARKARULE! Minu päev lõi kohe särama 8-)