Uitmõtted

Eile oli siis järjekordne vabariigi aastapäev. Vaatasin päeva jooksul rohkem telekat kui tavaliselt kahe nädala peale kokku. Hommik algas paraadiga (seekord läks õnneks ja president tervitas kõiki kohaletulnud sõjaväelasi ikka õige tähtpäeva puhul), paraadile järgnes fiktsionaalne dokumentaalfilm Eesti taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis. Tankid tulid jälle meelde, ma mäletan oma lapsepõlvest piisavalt vähe, aga neid vastusõitvaid jubedusi on üsna võimatu unustada... Muidu oli see film täitsa vaadatav, mulle igatahes meeldis. Vahepeale mahtus suuskamise ülekanne, sakslaste meeskond tegi venelastele lõpusirgel ära ja võitis juubeldavate pealtvaatajate silme all ise hõbemedali, nii et ka seda võistlust võib kokkuvõttes õnnestunuks lugeda, kuigi eestlased jõudsid finishisse oma neli minutit pärast võitjana triumfeerinud Norrat. Pingviinide paraadil oli nii väga ilusaid kleite kui ka mõned ekstra-jõledused. Ma siin nimesid mainima ei hakka, aga üks proua meenutas küll kapsaussi (või pigem päevakoera, kusjuures mul ei ole kummagi loomakese vastu absoluutselt mitte midagi, nii et pean vabandust paluma, et ma neid nii rängalt solvan), mõned olid otsustanud tulla öösärgis (väga mõistlik muidugi, kui pidu kaua kestab, saab koju jõudes kähku magama heita) ja mõned endale lihtsalt liiga palju liiga erinevaid asju üksteise otsa kuhjanud (aga mine võta kinni, äkki järgmisel aastal ei kutsutagi enam vastuvõtule ja siis tuleb igaks juhuks korraga kõik oma riided letti lüüa). Õhtul vaatasin veelkord Nimesid marmortahvlil. Minu suhet sellesse filmi demonstreerib võib-olla kõige paremini tõsiasi, et see on ainuke linateos, mida olen käinud kinos vaatamas kaks korda. Või tegelikult - Sõrmuste isanda esimest osa vaatasin kinos oma poolteist korda. Esimesel katsel läks peale kahetunnist vaatamist kinos lihtsalt elekter ära ja mõistliku aja jooksul tagasi ei tulnudki. Niisiis tuli järgmisel seansil need kaks tundi uuesti ära vaadata, et viimase tunni jooksul veenduda, et see on kõigest triloogia esimene osa ja edaspidise teadasaamiseks tuleb aasta aega oodata. Olin siis veel nii loll ja roheline, et polnud ennast sellise tõsiasjaga kurssi viinud. Arusaamine, et see on üks minu mõttemaailmaga äärmiselt hästi sobiv raamat, tuli õnneks väga kähku ja Kahte kantsi läksin vaatama juba paraja Tolkieni fännina.

Kui jutt juba LOTR-i peale läks, oleks asjakohane võtta päeva sõnaks midagi Tolkieni loomingust. Kuna mul eestikeelset raamatut ei ole, oleks see midagi ingliskeelset. Ja kuna ma just taipasin, et ma ei suuda ühtainsat sõna või nime välja valida, sest nii paljud kõlavad liiga suurepäraselt, tuleb neid mitu: SHADOWFAX, MOUNT DOOM, MISTY MOUNTAINS, MORDOR ('r' tuleb mõnusalt kurgupõhjast hääldada), GALADRIEL, RIVENDELL, ELENDIL, ARATHRON, ISILDUR.... Nüüd aitab küll!