Ma ei vajuta publish nuppu nende postide puhul, mis ma siia vahepeal kirjutasin. Las nad olla, kogu oma segaduses ja selgusetuses.
Täna on kestnud juba terve igaviku. Ärkan iga päev enne äratussignaali, vahet ei ole, mis kellaks äratus pandud on. Kuidas ma saan magades teada, et kahe või kolme minuti pärast hakkab telefon piiksuma (mul on uus telefon muideks)? Kuidas ma tean, et kell saab kohe 7:07 või 5:57 või 6:27?
Kolmapäeval läksin lõunase bussiga Tartusse. Kohalikust bussipeatusest kaugemale ei jõudnud. Buss oli käima pandud ainult neljapäeviti, reedeti ja laupäeviti. Paar nädalat tagasi käis see veel iga (töö)päev. Internetis oli vana info. Sama targalt koju tagasi. Hilisema bussiga ei olnud mõtet minna.
Eile turul - palju sügisesi värve ja inimesi. Päike paistis ja päikse kõrval oli taevas suur tume pilv, ere valgus, kuidagi natuke ebaloomulik. Aga päike oli ikka soe ja särav. Osad inimesed olid riides veel üsna suviselt. Sobisin sinna imehästi - sall ninani ja kurk nii valus, et oli pidevalt tunne, nagu neelaksin nuge.
Õunad, pirnid, kartulid, kapsad, jõhvikad, seened, porgandid, kõrvitsad, arbuusid, kabatsokid, peedid, kaalikad, tomatid, kurgid ja kõiki neid palju. Üks suurte vuntside ja blondeeritud peaga vene vanamees. Istub ja suitsetab. Luudasid, vihtasid ja muud säärast kraami müütav vanapaar, lausa ühte nägu ja tegu. Müüjaonu, kelle jutust ma peaaegu mitte midagi aru ei saa. Kirjakeelne nagu ma olen.
Herilased.
Soovite midagi? Ei, ei, ma niisama vaatan. Kus need lillkapsad kasvanud on? Elva lähedal.
Raske kott ja igasugused mõtted. Pea ees tundmatusse. Kas see olin ikka mina, kes nõus oli? Ma vist ei mõelnud päris selgelt. Kogemuste kogumine katse-eksitus meetodil. Valest otsast alustamine. Homme on tööpäev.
