...

Eile ma värvisin lippe. Šoti lippu ja Põhja-Iirimaa lippu ja Inglismaa lippu ja Walesi lippu. Ja kui kellelegi teisele kõik need pealinnad ja sümbolid meelde ei jää, siis mulle vähemalt küll jäävad, asi seegi. Mul on tunne, et see september on kestnud vähemalt terve igaviku või siis äärmisel juhul natukene kauem. Esmaspäevad kujutavad endast täielikku hullumaja.

Helkur tuleb välja otsida.

Täna õhtul oli õues nii soe. Peaaegu sama soe kui eelmise neljapäeva õhtul. Mina lippasin Riia mäest alla bussi peale. Lippasin iga foori juures ilmatu kaua oodates. Kui ma õigel ajal lõpetan, ma peaaegu et jõuan.

Ma jäin eile rongis täiesti magama ja täna bussis ka. Kui ma siis ärkan, ei saa ma hetkeks üldse aru, mis kellaaeg või päev parajasti olla võiks või kuhu poole ma sõidan. Kui need olulised asjad selgeks mõeldud, tuleb järgmisena välja selgitada, ega õigest kohast mööda sõitnud ei ole. Paanika. 

Paneks kuhugile sildid: Herilastele sisenemine keelatud. Lugeda oskavatele herilastele ja neile ka, kes lugeda ei oska.

Ma tahan kuhugile mujale. Kasvõi natukeseks.

Ideid?