Kreisi kreisiness, aga see elutempo ei ole praegu enam normaalne, nuuks.


Ja ma kaotan pidevalt pastakaid :D Kõiki värve ja nõrkemiseni.

Septembri lõpuga jõuab kätte ka Elva matkamängus registreerumise tähtaeg. Meie seiklustest oli pilte selles sissekandes, aga mängu esitatud matkapäevikut võid vaadata siit :)

oijajjaa, tulin täna koju ja leidsin postkastist mulliümbrikus pakikese. minu nimele ja saatjaks oli as ajakirjade kirjastus. väga tore. tegin siis selle lahti ja ümbrikus oli ... max factori ripsmetušš. ja muud mitte midagi. hämmeldus. miks ajakirjade kirjastus mulle ripsmetuši saatis? mitte et mul selle vastu midagi oleks. supertore. aga ikkagi!

Eilse laadapäeva tähtsündmuseks oli kahtlemata pg auto heinamaale parkimisel kahe tagumise ratta vahele tekkinud suur heinapall, mis meenutas natuke rulli keeratud traataeda. Ma pole ammu midagi nii naljakat näinud :D

See ei ole enam naljakas, et nii pea, kui nädalavahetus kätte jõuab, on mul automaatselt kohe paha olla. Eelmisel nädalavahetusel kurk, nüüd nohu. Ei no tõesti, mida veel.

What else? Hahaa, I saw the funniest interview last night, those guys are officially crazy and have the most amazing sense of humour :p Only SUPERlatives :) CAPS are always a hint ;)

And now I've reached the point where Love You Anyway keeps haunting me. It should probably help if I stopped listening to it :p

At least those guys know how to make fun of themselves :D The dance is hilarious :D Absolutely hilarious :D

Eelmise posti kommentaari peale oleks vist see kõige kohasem :p



Amen.

Patience

Noh nii jah, palun kohe ruttu tulla lagedale mõne eestikeelse lasteluuletuse või -lauluga, mis mahuks märksõna alla kannatlikkus.

Sest minu aju keeldub mõtlemast kaugemale neist ridadest:

Just have a little, patience

I'm still hurting from a love I lost
I'm feeling your frustration
Any minute all the pain will stop
Just hold me close inside your arms tonight
Don’t be too hard on my emotions

Cause I, need time
My heart is numb has no feeling
So while I’m still healing
Just try and have a little patience

LUVELY.
:p :p :p

I love the song

Appike kui külmaks tänase päeva jooksul ilm läks. Kui ma hommikul mingil suht ebanormaalsel ajal tööl jõudsin (umbes täpselt 7:15), oli veel täitsa soe, aga peale viit tagasi tulema hakates oli juba täiesti hirmkülm (või oli mul lihtsalt ilmselgelt liiga vähe riideid seljas).

Päeva kõrghetkedeks on endiselt kõikvõimalikud trepid, märjad vihmavarjud ja kaks maja. Ja see, et teistega töö juures suhtlemine käib MSN-is stiilis „Kus oled?“ „Uues majas. Sa?“ „Vanas.“ „Mis teed?“ „Käisin just söömas, nüüd tunnis, teevad iseseisvat tööd.“ „Mis sa teed?“ „Üritan järjekordset tööplaani valmis vorpida. Huh, just läks asi täitsa sassi.“

Teine suhtluspunkt on garderoob. „Vihma sajab või?“ „Jaaa.“ „?%¤! Ma tahtsin vanasse majja sööma minna.“ „Ometi ei taha sa ju süüa enam.“ „Tahan küll! Kelle vihmavarju ma siit siis valin?“ „EEIII, seda kirjut sa mitte ära üritagi vaadata, see on minu oma!“ „Meil peaks üldkasutatavad varjud olema. Selline varn või miskit sarnast.“
Või:
„Sa JÄLLE siin!“ (Võimalikult etteheitva häälega.) „Eiii, sa näed valesti.“ „Kas sa lähed või tuled?“

Kolmas koht, kus teisi korraks näha võib, on kahe maja vahel tee peal üle lompide hüppamas, kogu vajalik (ja minu puhul reeglina ka mittevajalik) kaadervärk näpu otsas kõlkumas. Ja siis on alati hästi kiire.

Ja siis muidugi vana maja söökla. „Nonii, söö aeglasemalt. Sa ei liigu siit enne, kui ma lõpetan. Selge?“ Mis lõpeb sellega, et ma söön tund aega, sest enamus aega kulub itsitamisele.

Mis on kõige jaburam põhjus, miks ei ole võimalik klassis dataprojektorit kasutada?
Sest sul pole dataprojektorit? Vale.
Sest sul pole arvutit? Vale.
Sest sul pole projektor arvutiga ühendatud? Vale. (Tegelt ma ei tea, võibla ei ole ka.)
Sest sul pole pulti? Vale.
Sest sul pole vaba seina, kuhu pilti näidata? Vale.
Sest tahvlivalgustus ripub liiga madalal ja jääb lakke fikseeritud projektori kiirele ette? ÕIGE!

Jeee, raadio Uuno mängib Patience’i :))))) Niiiiiiii nunnu.




Või tegelt see ei olnud raadio Uuno, mis Patience’i mängis :D :D Kuna Internet lahkus natuke aega tagasi kuhugi teadmata suunas ja pole kuidagi võimalik, et ma ilma netita saaks läpakast raadiot kuulata (kirjutan Wordis mitte Bloggeris), oli see mu iTunes, mis selle laulu välja valis. Ja arvestades TT osakaalu, oli see suhteliselt loogiline valik :p

Ma suren siin praegu üksinda naeru kätte, kuidas ma saan nii tobe olla? Ainuke lause, mille ma täna blogisse panna tahtsin oligi rõõmusõnum, et Uuno on nii normaalne raadio, et mängib Patience’i (kogu muu pikk jura tuli eitea kust ja plaaniväliselt). Mõtsin, et kuna netti pole, panen selle Wordi kirja ja pärast kopin dashboardile ümber. Hea mõte küll. Aga siis, kui ma peale (ruumiliselt küll pigem enne) seda lauset olin jõudnud veel n+1 asjast kirjutada, koitis mulle ühtäkki, et ma ei kuula ju raadiot. DOHHH. :D See on umbes sama, et kui elekter on ära ja tahaks hirmsasti midagi kasulikku teha, siis mõtled, et imeks natuke tolmu :p

What a day!

Tänane päev oli piiiikk, no tundus keskeltläbi umbes kahe nädala pikkune. Viie minutiga ühest majast teise jõudmine, koos jalanõude vahetamise ja riietumisega ei ole füüsiliselt võimalik. Eriti, kui tuleb välja, et su võti ei keera kumbagi välisust lahti ja sa istud lihtsalt ukse taga vihma käes, kolm vajalikku ja viis mittevajalikku õpikut, hunnik pabereid ja vahetusjalanõud näpu otsas. Lisaks olen täna kokku vähemalt kolmekümnendale korrusele roninud ja siis sealt jälle alla tulnud. Sportlik vorm missugune. See oli alles esimene päev... Ja ma pean hakkama iga jumala päev kahe maja vahet jooksma, esmaspäeviti veel sik-sakis, kord siin, kord seal. Kevadeks olen välkriietuja. Aga oma ruum on laheeeee :)