BLOGINDUSEST - all caps

Viimasel ajal olen lugenud paari arutlust teemal, et vanad blogijad lõpetavad ja uusi ning häid ei tule peale. Sellel teemal ei kavatse ma hetkel peatuda, aga natuke tahaks blogimisest kirjutada küll. Veidi teise nurga alt. Nimelt leidsin ühest blogist nimekirja asjadest, mida igal blogijal tuleks vältida. Minu arvates on see üks kaunikesti imelik nimekiri, kui päris aus olla. Tekkis tahtmine teada saada, kust selline nimekiri pärit on, sest ka seal, kust ma seda lugesin, viidati kellelegi teisele. Jõudsin välja sellise kirjutise juurde, mis kannab pretensioonitut pealkirja Weblog Usability: The Top Ten Design Mistakes. Ma eeldan, et see on algallikas.

10 välja toodud viga olid siis järgmised (paksus kirjas on tekstist meelevaldselt eemaldatud tsitaadid, millele saab loomulikult mitmeid tähendusi külge pookida ja harilikus kirjas minu kommentaarid, kusjuures neid viimaseid ei tasuks ka päris puhta kullana võtta):

1. No Author Biographies
Miski ütleb mulle, et sõnad 'female' ja 'pisces' ei kata kogu mu elulugu :s Samas ei tunne ma ka olulist vajadust siia enda kohta rohkem kirja panna. Anonymous writings have less credence than something that's signed. Eks ta vist nii tõesti on ka, aga ma ausõna ei ole eriti õnnetu, kui sa mind alati ei usu ;)
2. No Author Photo
Olen selle lisamise üle isegi natuke mõelnud. Aga ainult natuke. A huge percentage of the human brain is dedicated to remembering and recognizing faces. For many, faces work better than names. For me they don't. I'm terrible with remembering faces. Well, I'm terrbile with remembering names too :s Pealegi, kui siin oleks minu pilt, siis oleks see nagunii töödeldud kujul ja ei mahuks endiselt punktis kaks kirjeldatu alla, nii et lõpptulemus ikka sama :p
3. Nondescript Posting Titles
Avoid cute or humorous headlines that make no sense out of context. Thank you very much!!! By the way, the title of this post does tell you at least something about what I'm going to say here. Or doesn't it? Minu jaoks on kolm võimalust: pealkiri, mis ütleb midagi sisu kohta, pealkiri, mis ei ütle midagi sisu kohta ja pealkirja polegi. Ja mulle meeldib nende kolme võimaluse vahel valida, pidevalt.
Sample good headlines:
Ice cream trucks as church marketing
This last headline works on a church-related blog. If you're writing an ice cream industry blog, start the headline with the word "church" because it's the information-carrying word within a context of all ice cream, all the time. Lovely tips :) And definitely true, but still... In my vision a blog is something you can play with, not an article. An ice cream industry blog would be great though, why on earth I didn't think of it myself!?! In browsing weblog headline listings to extract these examples, I noticed several headlines in ALL CAPS. That's always bad. Reading speed is reduced by 10% and users are put off by the appearance of shouting. Fair enough. No caps, no shouting ;) I changed the headline of this post to ALL CAPS.
4. Links Don't Say Where They Go
Many weblog authors seem to think it's cool to write link anchors like: "there's more here and here." Guilty as can be... Kui nagunii ei huvita, siis ära klõpsa! Kesse käsib?
5. Classic Hits are Buried
Hopefully, you'll write some pieces with lasting value for readers outside your fan base. Don't relegate such classics to the archives, where people can only find something if they know you posted it, say, in May 2003. Highlight a few evergreens in your navigation system and link directly to them. I just looove this one :))) Hopefully, all my classics are buried very deep. It's a pot of gold waiting for you at the other end of the rainbow :p Tegelikult oleks see mu meelest piisavalt tobe, kui ma hakkaksin mingeid endale rohkem meeldinud postitusi eraldi esile tõstma. See poleks üldse minulik... Kuigi ma kunagi arvasin, et ka blogimine pole üldse minulik. Tuleb jälle oma sõnu süüa. Whatever...
6. The Calendar is the Only Navigation
A timeline is rarely the best information architecture, yet it's the default way to navigate weblogs. Categories must be sufficiently detailed to lead users to a thoroughly winnowed list of postings. No ma kardan, et mul tuleks neid kategooriaid umbes sama palju kui postitusi. Aga tegelt on see suhteliselt asjalik nõuanne. P.S. Säänne verb nagu 'to winnow' tõesti eksisteerib, Longman ütleb, et 'to blow the chaff (=outer part) away from grain'. Vott.
7. Irregular Publishing Frequency
Pick a publication schedule and stick to it. Juba sõnapaar publication schedule toob silme ette miskit kohustuslikku. Certainly, you shouldn't post when you have nothing to say. Polluting cyberspace with excess information is a sin. I've sinned :((( Pealegi, kas märkad vastuolu? Kui ma olen paika pannud, et kirjutan midagi igal esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval, siis kes garanteerib, et mul just esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval midagi ka öelda on?
8. Mixing Topics
Busy people might visit a blog to read an entry about a topic that interests them. The only people who read everything are those with too much time on their hands (a low-value demographic). ??? I sense some definite over-simplification here. Besides, noone can possibly read absolutely everything!
9. Forgetting That You Write for Your Future Boss
Selle peale unustasin ma lausa suu ammuli. I can't forget something I've never ever thought worthwhile remembering and/or thought about in the first place. Whenever you post anything to the Internet -- whether on a weblog, in a discussion group, or even in an email -- think about how it will look to a hiring manager in ten years. I'd probably go crazy in no time if I thought about that every time I post! Üks hea põhjus jääda natuke anonüümsemaks :p Once stuff's out, it's archived, cached, and indexed in many services that you might never be aware of. I admit it, that's somewhat spooky. Think twice before posting. If you don't want your future boss to read it, don't post. Sometimes I think thrice before posting, but my future boss is a way behind the very last person I think about when I can't decide whether to push the button that says 'publish' or not to push. And I do have some unpublished posts :s
10. Having a Domain Name Owned by a Weblog Service
Having a weblog address ending in blogspot.com, typepad.com, etc. will soon be the equivalent of having an @aol.com email address or a Geocities website: the mark of a naïve beginner who shouldn't be taken too seriously. I bear the mark of a naïve beginner who shouldn't be taken too seriously. Kill me for that if you must!

Nagu näha ei taha ma kohe mitte sinu kui lugeja elu lihtsamaks teha. Teen täpselt nii, nagu pähe tuleb. Pealegi ei ole see üldse selge, et ma just sinu jaoks kirjutan, sama palju ikka enda jaoks ja kui ma hakkaksin siin mingeid erilisi reegleid järgima, täpselt sisu seletavaid pealkirju treima ja ma ei tea mida kõik veel tegema, siis muutub see kõik ju pigem tööks juba! Aga ma võtaks seda parema meelega kui lõbu :)

Lõpetuseks tuleks veel mainida, et some weblogs are really just private diaries intended only for a handful of family members and close friends. Usability guidelines generally don't apply to such sites, because the readers' prior knowledge and motivation are incomparably greater than those of third-party users. When you want to reach new readers who aren't your mother, however, usability becomes important. irvikkala.blogspot.com on kahtlemata (published) private diary. Samas aga ma tean, et osa lugejaist ei kuulu mu perekonna ja lähedaste sõprade hulka. Nii et teoreetiliselt peaksin ma selle järgi siis ikkagi kasutatavusele tähelepanu pöörama! Rõhk sõnal teoreetiliselt ;)

Päeva sõna on (VILJA) TUULUTAMA :)

Minu mõttetu virisemine

Südaöö. Miks ei ole kopsuööd? Ega maksaööd? Öö südames. Kas sina oled öö südames või öö on sinu südames? Kas öö süda ka kunagi ära väsib?

Pühapäev, 5. juuni

Kui oled juhtumisi näinud kuskil elukat pealkirjaga Kontsentreerumis Võime ringi luusivat, siis palun küsi ta käest, ega ta juhuslikult ära eksinud ei ole, sest üks kalake igatseb teda siin pikisilmi. Kui Kontsentreerumis Võimega on juhuslikult kampa löönud ka Teo Tahe ja muud sellelaadsed sellid, siis võiksid kogu pundi kenasti koju tagasi suunata, sest muidu läheb siin kodus olukord juba VÄGA kriitiliseks. Õigem oleks öelda, et ongi juba väga (märka läbivat suurtähte eelmises lauses) kriitiline.

Pühapäev, 30. oktoober

VÄGA kriitiline. Punkt.

Terita silma!

M-il sai Hollandist kõrini. Nii ta siis otsustas sealt jalga lasta. Tema hommikusest e-mailist lugesin ma, et "täna siirdun Prantsusmaale". Eino, kui Prantsusmaale siis Prantsusmaale. Mulle tundub see kuidagi natuke ebareaalne, aga loomulikult see tegelikkuses nii ei ole :) Igatahes mõjutas Prantsusmaa tänase illusiooni valikut. Loe silti!

Lugesid? Kõik oli õige? Kui oli, siis loe veel ;) Kui ei olnud, siis oled väga tähelepanelik :) Tähelepanelikum kui mina, sest esimesel korral läksin kenasti õnge. Nüüd seda silti vaadates ei saa ma muidugi enam üldse aru, kuidas ma alguses seitsmenda sõna lugemata sain unustada! Said ikka seitse sõna kokku ;)?

Härra Kessu on emotsionaalselt kõige ebastabiilsem elusolend, keda mina tean. Nüüd on tal juba mitmendat nädalat käin-igal-õhtul-kodus-söömas-ronin-sülle-olen-armas-pehme-karvane periood. Minu pärast võiks tal selline periood olla aasta ringi, kuigi tuleb tunnistada, et ta on süles hoidmiseks pisut liiga raske ja mu vaesed jalad kipuvad ära surema. Enamus aastast on tal aga käin-kodus-heal-juhul-kord-kuus-kardan-kõike-ja-kõiki-ja-olen-täiesti-pulstunud periood. Ja siis mina aga palveta kuskil põõsa all kõhuli ja pea läbirääkimisi teemal "Ma ostsin sulle head paremat, tule ikka koju sööma". Saa sa siis temast aru!

Kui midagi segaseks jäi, siis härra Kessu on mu viieaastane kass, kes sai nime Kessu ja Tripi lastesaate järgi, aga kes on vägagi isane. Näeb ta välja umbes nagu mustavalgekirju pikakarvaline lehm, ainult tumedamad lapid ei ole mitte päris mustad vaid hallitriibulised. Nägin teda esimest korda siis, kui ta oli vaid paaritunnine ja kui ma oleks teadnud, et temaga nii palju jamamist tuleb, siis ma poleks vist nii innukalt teda enda kaela peale võtnud.

Tegin hommikul silmad lahti, tõmbasin kardinad eest ära ja...vauka!...kogu maailm oli valge! Või noh, õunapuude lehed on endiselt rohelised ja sireli lehed ka ja kase lehed on täitsa kollased, aga maapind oli täitsa valge. Nii et siis siin kohal tähendas kogu maailm ainult maapinda :s Aga see ei ole üldse õige esimene lumi/lörts, sest see suvatses alla sadada just siis, kui mina magasin, st. öösel. Kuna ma ei näinud, kuidas lund sadas, siis ei ole mul ka esimese lume tunnet :p Ootame teist esimest lund :)

Olen kaks päeva raamatuid ühest kohast teise vedanud. Ühest kapist teise, ühest toast teise, kapist välja ja samasse kappi tagasi, üks kapp ühest toast teise ja teine kapp teisest toast esimesse ja üks kapp toa ühest seinast teise ja kõik muud võimalikud ja võimatud variandid. Hetkel ei taha eriti olla bibliograafide tütar. Aga bibliograafigeenid on ka minus kahtlemata olemas. Bibliograafigeenid segamini ilumeelega - kas kokku peaks panema ühte sarja kuuluvad ja ühte moodi kujundusega raamatud või tuleks kõik rühmitada hoopis kirjanike kaupa ja alfabeetilises järjekorras? Suvaliselt läbi segi ei tule minu puhul kõne alla. Kompromiss - sarja kuuluvad raamatud ikka kõrvuti ja siis sarja sees kirjanikud tähestiku järjekorda :p Iseasi on muidugi see, kas ühte ja sama raamatut ikka peab ostma iga kord, kui uus trükk välja tuleb? Tundub, et mõned inimesed on kunagi pidanud sellist käitumist äärmiselt vajalikuks. Ma ei ole selles osas veel otsusele jõudnud.

Päeva mõte on, et JÄÄRAD JÄÄVAD JÄÄRADEKS. Ma saan veel kuidagi aru, et vahel on ikka meeletult tarvis peaga kõigepealt vastu seina joosta ja alles siis avastada, et ups, sein oli vist ees. Aga igal aastal järjekindlalt proovida, kas su suur ja raske neljarattaline sõber jääb ühe teatud koha peale mutta kinni või mitte on küll juba liigne jäärapäisus. No loomulikult jääb ta mutta kinni ja kui selline ilm jätkub, siis aina pehmemaks maapind muutub. Homme hakkab tõenäoliselt väga mudast nalja saama. Miks küll mu lähemad sõbrad-sugulased laias laastus jääradeks ja amburiteks jagunevad? Esimesed ei usu kunagi, kui sa neile ütled, et nii ei saa, enne kui nad on ära proovinud, et nii tõesti ei saa ja teistega juhtub pidevalt midagi :p Oijah. Sellegipoolest on jäärad ja amburid supertoredad, nii et kui sa nende alla liigitud, siis võid ennast kõrvust tõstetuna tunda :) Ja kui ei liigitu või kui sul on igasugustest tähemärkidest täiesti suva, siis võid sellegi poolest rahumeeli ennast supertoreda ja kõrvust tõstetuna tunda :)))

Kalduvus šokoholismile :)

Tegelikult ma tahtsin täna kirjutada hoopis sellest, et teisel katsel leidsin ma kaubamajas ka toiduosakonna üles :))) Ei saanud sealt ju ometi midagi ostmata ära tulla :s Ostsin müslit, et oleks, mida järgmisel hommikul ühikas süüa, sest minu mäletamist mööda olid mu müslivarud täiesti otsas. Loomulikult tuli välja, et ühika kapis olnud müsli oli minu ja mitte mu toanaabri (kelle nädalavahetuse plaanid ma pisut palju segi lõin ja mul on selle pärast tõesti väga kahju - p.s. see märkus ei seostunud mitte kuidagi müsliga :p) oma ja nüüd on mul kokku nii umbes kolm kilo müslit :))) Lisaks müslile ei suutnud ma loomulikult toiduosakonnast lahkuda ilma kohukeseta. Just hetk tagasi tekkis aga ketserlik mõte, et ma peaks homme Kalevi šokolaadi ostma, sest kes ei tahaks šokolaadiga kohvritäit raha võita. Või no mis raha, lähem eesmärk on ikkagi söömine, sest kui ma juba tean, et mul on kapis šokolaadi, siis ei suuda ma tõesti mitte mingi valemiga oma näppe sellest eemal hoida :p Viimane ongi üks äärmiselt hea põhjus, miks ma reeglina ise šokolaadi ei osta. Egas muud, kui lihtsalt oodata, kuni keegi tark taipab šokolaadi kinkida :)))))

Päeva sõna on KONTAMINATSIOON (sügava tagamõtteta valik).

Imelik nädalavahetus oli. Ebaharilik. Ma poleks arvanudki, et ma selline susserdaja võin olla. Anda silmagi pilgutamata osadele inimestele asjast selline ülevaade, mis tegelikke sündmusi kohe üldse ei kajastanud. Lühidalt öeldes: valetada. Ma võin ju mõelda, et see oli nende inimeste endi huvides. Aga tegelikult olid siin ikkagi ainuüksi minu enda huvid mängus. This time truth wasn't stranger than fiction. Fiction. Suutsin ennast täna keskenduma sundida. Keskenduma millele? Loetavale raamatule. Ilukirjandusele. Mulle tundub, et mu keskendumisraskused on hullemad kui kunagi varem. Olen välja mõelnud ka suhteliselt äärmusliku viisi, kuidas mõnda aega töö kirjutamist edasi lükata. Või vähemalt minu jaoks on see hirmus äärmuslik. See on üks ammu pooleli olevatest asjadest. (Lisandus: Ja selle lõpetamiseks tuleb kunagi kirjutada järjekordne töö. Tundub vist pigem nii, et vihma käest räästa alla :p) Tibusid loetakse veebruaris. Ülikooli raamatukogus käisin. Kodune paik. Reastub mu kodude hulgas umbes neljandale kohale või siis kolmandale. Raamatukogus tehakse remonti ja need trepid, millest ma tavaliselt üles lähen, olid kilega kinni pandud. Kasvuhoone keset raamatukogu. Läbikäiku ei ole. Jan alustas oma koolivaheaega kipsis käega...

No Fear Destination Darkness

Täna neli aastat tagasi oli kurb päev. Kurb kolmapäeva hommik. Neli aastat tagasi oli liiga väikese vahega kaks liiga kurba kolmapäeva hommikut. Ühest suvisest kolmapäevahommikust alates hakkasid asjad viltu vedama ja kiskusid kiiva kohe mitmeid kuid järjest. Kuni järgmise suveni. Mõni asi ei saa enam kunagi korda. Imelikult eredalt mällu sööbinud hetked. Abitus. Aknakardinad. Hommikune telefonikõne. Sussid. Haiglad. Külastusajad. Suurendatud foto. Õhtune telefonikõne. Mustvalge foto. Pisarad. Prioriteedid loksusid paika.

Õues on täiesti hall ja sajab. Räästad tilguvad ja puu okstelt tilgub vett alla. Akna taga kasvav kastan on juba üsna raagus. Tammed mitte, neile jäävad osad lehed vahel terveks talveks külge. Saabus Anttila jõulukataloog. Mina otsustasin jõululaule kuulata. Jõulutunnet õnneks ei ole.

Õhtune rong oli meeletult rahvast täis. Mõned inimesed isegi seisid. Mingil hetkel seiskus ka aeg. Oli tunne, et rong sööstab läbi pilkase pimeduse tundmatusse ja ümberringi on ainult üüratult lage kõnnumaa. Ja silmipimestavalt eredalt valgustatud vagunis on kõik need erinevad inimesed tihedalt kokku pakitud ja keegi tegelikult ei tea, kus rööpad äkitselt lõpevad. Üks laps igatahes aimas ees ootavat ähvardavat varju ja röökis ennastunustavalt.

Suurema osa teest magasin ma lihtsalt maha ja kui aeg uuesti liikuma hakkas, paistis juba ka kodulinn. Ja pimedus ei tundunudki enam nii pime, kuigi tegelikkuses alles siis õues pimedaks minema hakkaski. Varem oli lihtsalt olnud natuke hämar.

Kahe nädala jooksul kaks korda Tallinnas... Kui eelmisel nädalal oli terve kesklinn täis kollaste ja roosamummuliste kilekottidega HulluRallil käinud inimesi, siis seekord oli asi veidi rahulikum. Eile hommikul oli vanalinn ikka päris tühi, turistidehordid polnud päikesest hoolimata veel patseerima jõudnud. Vabatahtlike loovuskoolitus oli ka päikeseline. Täiesti juhuslikult ürituse maskotiks kujunenud jänes ei olnud sugugi seotud sellega, et asja toetas Tartu Linnavalitsus. Kaks pikka päeva täis muusika joonistamist, kollaažide tegemist, lõikumist ja rebimist, õhupallide purustamist ja heade soovide väljamõtlemist, plaanide ja mõtteskeemide koostamist, probleemide püstitamist, lahenduste otsimist ja üksteise tudmaõppimist. Hetkel ei taha ma enam kuulda sõna 'loovus'. Aga eilne õhtusöök restoranis Moskva oli väga šeff :p Ja keskendumispunkt viis sentimeetrit allpool naba on väga šeff. Aga näägutajalinnuna teisele õelalt, kättemaksuhimuliselt, neutraalselt, süüdistavalt, sõbralikult, nördinult ja naeratades öelda 'Sa oled ülbe!' ei olnud üldse nii väga šeff.

RAAMIST VÄLJA.

Silmad krõlli!

Pane see enda arvutile taustapildiks. Proovisin. Ei olnud väga meeldiv kogemus :p

Ja kui veel eelmise nädala "Terita silma!" sissekannet mainida, siis ise küsin, ise vastan - this is a picture of a face, but it is also the word LIAR.

Kolm korda võid arvata, kas mööbli jalgade alla käivad poest ostetud pehmendused (et põrandat ei kriibiks) seisid diivani jalgade all või mitte :s

Vastusevariandid:
a) seisid jahhh
b) vist ikka ei seisnud
c) variant c on antud selleks, et sul oleks võimalus kolme variandi vahel valida

Vihjeid annan ka - katki lõigutud vana ruuduline talvemantel ja kergekujuline Momendi liimi mürgitus.

Tegelikult olen pool päeva raamatukappe saunalakiga üle lakkinud. Ära küsi, miks... Igatahes saavad need nüüd vee- ja kuumakindlad. Ja mis siis, et nomraalsed inimesed nii ei tee. Pealegi, ma pole kunagi väitnud, et ma nomraalne olen.

Härra Kessu porised jäljed algavad aknalaualt, tulevad akna alt mööda tapeeti põrandani ja liiguvad edasi köögi poole... Jalad võiks ikka enne sisenemist ära pühkida. Soovitavalt kõik 4 jalga.

T on tõsiselt mõnus tibi. Ta õmbles õmblusmasinaga sõrmeotsast läbi. Nii et ka niit oli läbi näpu... Temaga ikka juhtub... Ja kuna pidevalt juhtub, siis ega ta ise neist juhtumistest erilist numbrit ei tee. Ei virise ega oiga. Aga mul hakkab valus juba ainuüksi ta järjekordset haiget saanud kohta vaadates.

Eile käisin uues kaubamajas. Seal seina peal on tartu linna nimi väikse tähega kirjutatud :( Majas sees tuli liiga tallinna tunne peale. Ei teagi, kas see on nüüd siis hea või halb. Et kui tahad tallinna tunnet, teed kaks sammu keset tartu kesklinna ja saad oma tallinna tunde kätte. Iseasi muidugi, millal mul seda tallinna tunnet peaks ülepea vaja olema genereerida. Nojah ja siis vaatad aknast välja ja seal laiub perfektne vaade Vanemuisele...

Oma hirmus kehva suunataju juures mul väga ära eksida ei õnnestunudki. Korra ei leidnud ainult eskalaatorit üles, mis alla poole viiks. Ühel tädil oli vist sama probleem, ta siis tegi hea näo pähe ja sõitis üles. Mina keerasin lihtsalt otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Apollo raamatupood on seal väga tore, asub kõige ülemisel korrusel, et mul sinna minek ikka võimalikult kaua aega võtaks... Aga ruumi ja õhku ja valgust on palju ja vaade on ka ilus ja õnneks jällegi täiesti ebatallinnalik.

Tänase päeva sõna on VIRKOOSID ehk Jan ei tee koogi sees vahet virsikute ja aprikooside vahel ning tal on juba hommikusöögi ajal keel sõlmes. Virsikud + aprikoosid = virkoosid.

Birds flying high
You know how I feel
Sun in the sky
You know how I feel
Breeze driftin' on by
You know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me
And I'm feeling good

Fish in the sea
You know how I feel
River running free
You know how I feel
Blossom in the tree
You know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me
And I'm feeling good

Dragonfly out in the sun you know what I mean, don't you know
Butterflies all havin' fun you know what I mean
Sleep in peace when day is done
That's what I mean
And this old world is a new world
And a bold world
For me

Stars when you shine
You know how I feel
Scent of the pine
You know how I feel
Oh freedom is mine
And I know how I feel
It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me

And I'm feeling good

(Michael Bublé "Feeling Good")

Et sa teaks - I'm not feeling good... Just waiting for one thing to happen... And it doesn't seem to be happening in the near future...

Aga laul on sellegipoolest imeilus ja Michael Buble muusika on imekena...

Päeva sõna on FOG.

Terita silma!

What do you see? (And it isn't just a rhetorical question!)

Mul on uus sõnaraamat. Tal on niiii hea uue (sõna)raamatu lõhn :p Seda sõna, mida ma sealt kõige esimesena otsisin, ei olnud seal :s Igavesele hunnikule toredatele sõnadele lisaks on seal aga ka 43 lehekülge eesti keele vormiviiteid. Näide: alfons/i, -eid -->alfons (mille ingliskeelseks vasteks on gigolo). :s Liiga öö on ja ma tõesti ei suuda välja mõelda, kuidas ma neid vormiviiteid kuidagi mõistlikult kasutada võiksin :s Neid on mudugi tore ka niisama lugeda ning käänata ja pöörata :p Öö ülesandeks on meelde jätta, et on aster - astr/i, mitte aster - astr/a! See on tõenäoliselt mu isiklik kiiks, et sellise asja üldse sassi ajan... Teatud inimeste südame rahustuseks - mul ei ole üldse kavas tervet sõnaraamatut otsast lõpuni läbi lugeda.

Oi, aga nüüd leidsin midagi lahedaks päeva sõnaks - ARGOID (see ei ole nimetavas käändes).

Vajalikud ruumid

Esmaspäeval üle hulga aja ühikas käies avastasin üllatusega, et keegi hea inimene on ühe peldiku (näpud mitte kuidagi kohe ei paindu viisakamat sõna siia kirjutama) uksele haagi ette pannud. Ma kaldun arvama, et see on terve maja peale ainus haagistatav peldikuuks. Muidugi tuleb eelkõige tänulik olla selle pärast, et meie korruse peldikutel üldse uksed ees on :))) Ja siis kirjutab mu toanaaber mulle: "Jah mõni tublim on endale haagi ukse ette pannud tõesti ning üks poiss käis oma prill-lauga vetsus ;)" Ma leian, et see viimane on päris hea praktika :) Mõned pildid ühikast on siin. Ah soo, üks uuendus veel - naiste duširuumi uksele oli ilmunud mingi ähmase pildikesega varustatud silt "Naiste dušširuum. Koristus 12-13". Korralikult arvutiga tehtud ja puha. Meeste duširuumi uksele oli ilmunud prinditud silt "Meeste dušširuum". Kogu silt. Seal ei koristata?

Ja kui juba tualettruumide teema üles võetud sai - käisin täna ühes väga peenes WC-s, kus mängis muusika, kasvas palmipuu ja WC ukse siseküljele oli kleebitud silt "wifi area" :s Jaa, see on tõesõna see esmane koht, kus inimestel ilmtingimata on vaja internetis ringi surfata.

Täna oli halb päev. Sest ma sattusin jällejällejälle hambaarstile, sedakorda Tartu hambapolikliinikusse. See oli juba neljas hambaarst viie kuu jooksul, kelle juures ma käisin ja ta avastas hambaaugu, mida eelmised kolm arsti polnud märganud. Selline asi lihtsalt ei ole võimalik!!! Mul hommikul hammas valutas :( Nüüd hakkab tuimestus ära kaduma ja valu tuleb tagasi :((( Ma ei taha enam, eitahaeitahaeitaha!

Olen tubli :) Ehk vahel leian ka mina põhjust iseenda kiitmiseks ehk kesse muu ikka mind kiidab kui mitte mina ise

Käisin täna talgutel :) Need olid Tartu Vabatahtlike Keskuse, Eestimaa Looduse Fondi ja Looduskaitseühingu "Kotkas" ühised talgud Alam-Pedja looduskaitsealal asuval Kirna matkarajal. Ilm oli fantastiline, päike siras pilvitus taevas ja oli niiii soe. Oktoober! Väga väga väga väga positiivne päev. Ära sai parandatud üks vana sild, juurde tehtud üks uus sild ning välja veetud ja lõkkes ära põletatud hulga maha saetud võsa. Alam-Pedja on piltilus, eriti sügisel, kui kõik on värviline ja pole enam tüütuid putukaid. Looduskaitsealal on Pedja jõgi üritanud ennast võimalikult pikaks venitada võimalikult väikesel maa-alal. Ühesõnaga selline ülimalt käänuline Pedja seal välja näebki.

Sellise pildi juures ei ole ka midagi imestada, et oksalõkke juurest lõunasöögipaika minemiseks tuli jõge ületada. Kuigi köögitoimkond paistis üle luha täitsa hästi kätte ära vaid paarisaja meetri kaugusel, tähendanuks kuiva jalaga nende juurde jõudmine viie kilomeetrist rännakut lähima rippsillani ja tagasi. Tühja kõhuga pole sellised tunniajased rännakud just kõige parem idee. Niisiis läksime läbi jõe. Ma olen küll elu aeg kõik vähegi soojemad perioodid Pedjas sulberdades veetnud, aga oktoobrikuist vette minekut polnud siiamaani veel ette tulnud. Õnneks vesi eriti üle põlve ei olnud, aga jalad võttis ikka jalamaid krampi. Järjekordne uus ja mõnus avastus oli paljajalu langenud lehtedel käimine. Paljad jalad ja kuivad lehed ei lähe nagu eriti kokku, sürrr :))) Tagasi läksime korralikult mööda matkarada ehk siis viiekilomeetrise ringiga. Saaga "Mina ja rippsillad" järge ei saanud, sest Soomaaga võrreldes oli see sild ikka päris leebe ja usaldusväärne. Õhtuks nägid mu riided välja nagu eriti koledasse mudamülkasse kukkunud sookollil, jalad olid üle mõistuse väsinud ja varbad valutasid. Tegelikult võib selle lause ka vabalt olevikus öelda :) Vahe on ainult selles, et vahepeal olen jõudnud juba ujulas basseinis mulistada ja teha kiirvisiidi ühe sünnipäeva järelsünnipäevale. Tort oli päris hea, endiselt :p Kokkuvõttes olen ma selle laupäevaga ülimalt rahul ja ka pööraselt väsinud :) Nii et magama!

Sul aga soovitan soojalt minna Alam-Pedjat kaema, kui sa veel sinna jõudnud ei ole :) Või kuhugile talgutele :) Mõnus päev värskes õhus kuskil ilusas kohas on parem kui ükskõik milline muu (rahaline) tasu :) Käimas on ka vabatahtlike tunnustamiskampaania, mis saab piduliku lõpu detsembri alguses vabatahtlike nädalal. Selle aasta vabatahtlike nädala üleskutse on muideks "Vabatahtlikkus on võimalus - ka sinu jaoks!"

Love Is War

Filmi Swimfan lühitutvustus TV3 koduleheküljel:

Ben Croninil on kõik, mida hing ihaldada võib: sõprade imetlus, kaunis tüdruksõber ja helge tulevik paljulubava sportlasena. Kõik see on tulnud aga raske töö tulemusena, sest lõviosa päevast võtavad kooliõpingud ja ujumistrennid. Beni tulevik ja suhe armastava Amyga pööratakse aga pea peale, kui mängu tuleb "linna uus tüdruk" Madison, kelle pilk peatselt Benile pidama jääb. Kuigi nende esimesed kohtumised on süütud ja pealtnäha tühised, selgub peatselt, et Madison tahab sellest suhtest midagi sootuks rohkemat. Beni suurimast fännist saab peatselt tema suurim luupainaja...

Filmi žanr: sõjafilm

Õukei... Vaatasin filmi ja sõjafilm see nüüd küll ei olnud. Või olen ma lihtsalt millestki väga valesti aru saanud.

See teema muutub juba tõsiselt tüütavaks, aga ma käisin jälle hambaarstil. Midagi superhead ma teada ei saanud. Aasta aega ravitud väike põletik hamba all on endiselt alles ja kui see nüüd mingi ime läbi (ma üsnagi usun imedesse, aga mitte praegusel hetkel) otsustab sealt järgmise kuu jooksul kaduda, siis tahetakse mu rahakotti kergendada sellise korraliku neljakohalise summa võrra, mille esimene number ei ole 1 ega 2 :( Kui põletik ära ei lähe, siis ma ei teagi, mis saab :((( Ma igatahes eelistaksin esimest varianti.

Kirjutasin täna neli plaati. Päevakorral on endiselt 80ndad ja sedakorda lausa videodisko tasemel. Sugulane korraldab oma 35. sünnipäeva auks 80. aastate stiilis videodisko ja seega varustasin teda Modern Talkingu, Toto Cutugno, Ricchi E Poveri ja OMD-ga. Ise ei tea ma mingitest videodiskodest muidugi midagi... Aga eks ma siis usalda sel alal endast nii umbes 10-15 aastat vanemaid inimesi :p Ja sellises vanuses rahvast siin õnneks jagub :) Üks mu teine sugulane pidas mõne aasta eest oma 35. sünnipäeva pioneerilaagri stiilis. Pioneer pole ma ka olnud (oktoobrilaps siiski vist olin, kui mu mälu mind ei peta), aga ühest laagrist olen osa võtnud, sest terve me aed oli üks suur laager ja tervitusplakat tuli mul nii vahvalt suur välja, et ka suvalised möödasõitvad autod tasandasid käiku. Külalised saabusid aga täiesti autentsete punaste kaelarättide ja kohvritega, millega kunagi päris-laagris käidi :) Punast lippu me võimalike sekelduste vältimiseks igatahes masti ei tõmmanud. Ühele ontlikule pioneerile õiget käitumist meelde tuletavaid üleskutseid oli aga see-eest igale poole üles riputatud. Näitena ehk olulisim teade, mis ütles "Pioneer ei anna koerale alkoholi!" Sest just see oli juhtunud kuu aega varem ühel järjekordsel 35. sünnipäeval ja kannatajaks pooleks oli tol ajal napilt pooleteisekuune Neti. Ma ei ole Em-i vist kunagi nii tigedana näinud. Igatahes ei väsi ta seda lollust teatud inimesele siia maani nina alla hõõrumast. Nüüd on need 35-sed inimesed igatahes märkamatult juba 38 saanud... Ja võib ju loota, et ka mõistus on vahepeal pähe tulnud :p :p :p

Nii et nostalgia nostalgitseb, ainult mina olen sedasorti nostalgia jaoks natuke liiga hilja sündinud. Ega ma sellepärast kurb ei ole, mul oma nostalgiad :)

Päeva võtab hästi kokku Ricchi E Poveri Mamma Maria refrään:

Ma ma ma Mamma Maria ma
ma ma ma Mamma Maria ma.
Ma ma ma Mamma Maria ma
ma ma ma Mamma Maria ma.

Terita silma!

This is an illusion that you'll see only once. This is because if you look at the funky black lines above, and try to figure out what they spell, at first, all you'll see is giberish. BUT once you figure out what the black lines are actually telling you, your mind now knows what it is supposed to be and it will be very difficult to look at them as just a set of black lines.

Give Up? The black lines represent the shadow of the most popular letter in the english alphabet. E.

Kusjuures täpselt niimoodi oligi :) Alguses võttis mul ikka natuke aega, enne kui ma seda E-d seal nägin, aga enam ma tõesti ei suuda seal lihtsalt suvalisi kriipse näha :) E mis E!

Missugused konnad ei krooksu?
Ülikonnad

Missugust vorsti ei sööda?
Laiskvorsti

Missugune koor ei laula?
Hapukoor

(Allikas: Eesti liitsõnamängude andmebaas)

Missuguseid seadusi ei rikuta?
Murphy seadusi

(Allikas: Irvikkala)

Järgnev osa spetsiaalselt Evule :) Edu!

Rakendusliku kabuhirmu seadused:
1. Kui te enne eksamit konspekti uurite, on selles kõige tähtsamad kohad loetamatud.
2. Mida rohkem te eksamiks õppisite, seda vähem te teate, millist vastust nad ootavad.
3. 80% lõpueksamist põhineb ühel puudutud loengul, mis käsitles raamatut, mida te pole lugenud.
4. Õhtul enne kontrolltööd Inglismaa ajaloost käsib bioloogia õppejõud teil läbi lugeda kakssada lehekülge ripsusside kohta.
Ääremärkus: Iga õppejõud eeldab, et teil pole midagi muud teha, kui õppida tema kursust.
5. Kui te võite eksamil kasutada raamatut, unustate te vajaliku raamatu koju.
Ääremärkus: Kui te võite eksamiks kodus ette valmistuda, unustate te, kus te elate.
6. Semestri lõpul meenub teile, et semestri algul panite end kirja mingile kursusele — ja ei käinud kordagi.

(Allikas: Murphy seadused ja nende täiendused)

Ma ei tea peast koodi, mida mu mobiil enne sisse lülitamist küsib. Aga mu näpud teavad, mis kujundi koodi numbrid moodustavad :) Ja siis mu näpud ise vajutavad õiges järjekorras nuppe, ka hommikul, unise peaga.

Kas sa mõtled kodus pimedasse tuppa astudes ja tulesid põlema pannes kui kõrgele täpselt on vaja käsi tõsta, et lülitile pihta saada? Ega ikka ei mõtle küll. Su käsi enamasti ise teab, kus lüliti asub. Võõras kohas võid aga pimeduses kobama jäädagi. Minu käsi näiteks teab, kus asusid kodus lülitid vanasti (st. umbes kuu aega tagasi). Uute asukohtadega pole ma ikka veel harjunud ja seega pean iga kord ka tule põlema panemise üle mõtlema. Vot see, et ma pean sellise asja üle mõtlema pani mind ka kogu selle teema üle mõtlema. Põnev igatahes. On ju nii palju asju, mille üle mõelda ei tule, sest need tulevad automaatselt. On aga ka väga palju asju, mille üle tuleb mõelda, sest need ei tule automaatselt. Selline lollikindel loogika :p

Eile hakkas mul keset päeva ühtäkki kummitama Smilersi "Viis kasti õlut". Lisaks tegin mingil päeval tähelepaneku, et inimese kohta, kes Smilersist just eriti lugu ei pea, tean ma üllatavalt paljude nende lugude sõnu. Mingi paratamatus tõenäoliselt :s Vot selline oluline hommikune mõte siis.

Täna hommikul oli nii lahe udu. Jõe ääres rohtu söövast naabrite vasikast oli näha ainult ebamääraselt lapiline kogu. Aga õues oli soe ja rongi peale oli ka mõnus minna. Mõtlesin siin, et on olemas kahte tüüpi vedurijuhte:

Tüüp üks pöördub reisijate poole lühikeste ja löövate sõnavõttudega. Enne iga peatust on kuulda umbes midagi sarnast: raginmühinsahin-shskttklmnnt-kolinmühinragin, kusjuures "shskttklmnnt" käib ühtlaselt kõigi peatuste kohta.
Tüüp kaks pöördub reisijate poole pikkade ja lohisevate sõnavõttudega. Ta ütleb enne iga peatust, mis peatus tuleb (näiteks Tapa) ja peale iga peatust, mis peatus järgmisena tuleb (näiteks Tamsalu). Ta ütleb, kus asuvad rongis prügikastid ja tualettruumid, millistest ustest on parem väljuda kõrgele ja millistest madalale perroonile. Ta vabandab, kui rong paar minutit tehnilistel põhjustel hiljaks jääb ja soovib Tartus reisijatele head päeva.

Staažika reisijana võin öelda, et vedurijuhtide hulgas on vaieldamatus ülekaalus tüüp üks. Täna hommikul oli tüübi kaks päev :) Lootuses aga jälle sattuda sõitma tüübi kaks juhitud rongi, eelistan ma järjekindlalt seda rööbastel liiklusvahendit igasugustele bussidele ka olukorras, kus 99% kehtib ütlus "seal, kus lõpeb mõistus, algab Eesti raudtee".

Ma ei olnud juba kaks nädalat Tartus käinud. Otsisin kingitust, nii et päevakorral oli väike pooding (vrd shoping). Kolm peamist tähelepanekut:

*Uut õudsaltjubedaltjõledat kaubamaja ei avatudki septembris.
*Seal kohas kaubahallis, kus veel õige natuke aega tagasi oli Ilvese esinduskauplus oli nüüd hoopis teine pood.
*Seal kohas kaubahallis, kus veel õige natuke aega tagasi oli üks jalanõude pood (ei mäleta milline) oli nüüd Tiimari.

Tahtsin eelmainitud jalatsikauplusest omale uued toasussid osta. Marssisin aga hooga sisse, ise süvenenult selle üle juureldes, kuhu Ilves kadus ja leidsin ennast, pauhhh, keset Tiimarit. Nomraalne. Ostsin siis sussid Tiimarist :D Ootan pakkumisi teemal, kui kaua need vastu võiksid pidada. Minu pakkumine on selle nädala lõpuni ;) Tiimarisse on juba jõudnud tore Ameerikamaine püha Halloween. Igasuguse nahkhiirenduse, nõianduse, ämblikunduse ja muu eriti koleda kommertsstufi kõrval müüdi ka Jack-o'-lanterna kujulisi plekist topsikuid, kuhu sisse saab küünla toppida. See selleks. Aga kogemata lugesin ma selle küünlaasjanduse kasutamisõpetust ja oleksin kõige parema meelega koos selle kasutamisõpetusega sealt poest ka lahkunud, kuid ma kartsin, et müüjad ei taha mulle seda paberilehte ilma selle plekikolakata eriti kaasa anda. Nimelt võis kasutamisõpetuselt lugeda midagi umbes säärast: "Küünalt ei saa panna süttivale alusele ja küünlaleegi kohale ei saa panna süttivaid esemeid". Ei no tõepoolest, kes see nii saamatu on, et selliste asjadega hakkama ei saa??? Viimases lauses oli veel üks eriti räige rektsiooniviga kah.

Kusjuures ma käisin Tiimaris vahetult enne oma armsat tähenärimise seminari. Täna närisime tähte ainult natuke, aga et kõht ikka täis saaks, siis närisime ka numbrit ja punkti ja sidekriipsu, nii et vähe polnud (ehk siis numbrid tekstis ja lühendid tekstis). Weeeeeeeeeeeee!!! ütleks ma selle peale.

Väike läbinäritud näpuharjutus ehk paranda vead (näited elust enesest):
1) Pühavaimu kirik, mille põhikuju on püsinud XVI-ndast sajandist muutumatuna koosneb 2-löövilisest ja 5-võlvilisest pikkihoonest, koori ruumist ja lääne-viilul kõrguvast 8-tahulisest tornist.
2) Riigikogu tegi Parkimisseaduses muudatusi §-i 7 lg.-s 2 ning §-i 10 p.-des 1, 2 ja 4.

Ma olen unustanud need vähesedki eesti keele reeglid, mida ma kunagi pole osanud.

Päeva sõna on SUMMUTI. Ma tõsimeeli arvasin varem, et see sõna on tegelikult hoopis sumbuti...

Time takes too much time

Test: How is your inner child?

Your Inner Child Is Sad

You're a very sensitive soul. You haven't grown that thick skin that most adults have. Easily hurt, you tend to retreat to your comfort zone. You don't let many people in - unless you've trusted them for a long time.

Miks mind selline tulemus ometi ei üllata?

Täna on olnud meeletult vastuoluline päev. Vastuolud välimise ja sisemise minu, minu ja maailma vahel. Mul on hea meel, et see päev otsa saab ja samas ei ole ka, sest homne ei tule suurt parem. Ma tunnen seda. Aga lootus sureb viimasena. Nagu ma asjade keeruliseks mõtlemisega ise hiilgavalt hästi hakkama ei saaks, sain just täna ka juhendajalt kirja. Ta arvas, et ta tahaks mu töö laiendatud kavandit näha ja siis vaadata neid asju, mida ma õppejõud X-iga teinud olen. Oma töö laiendamiseks või kitsendamiseks ei ole ma mitte kui midagi ära teinud. Õppejõud X-ist olen ma suhteliselt edukalt siiamaani eemale hoidnud. Ma ei suuda mingeid materjale vaadata. Ega keskenduda. Mul puudub igasugune võime ennast kokku võtta ja Bourdieu'sse või Foucault'sse süveneda. Ja ma ei tea, kust otsast alustada. Aga ma pean kuskilt otsast alustama. Aja maha võtmine ei aita, sest aeg on niigi maas. Varsti mattub see juba mulla alla või tolmub täitsa ära või hakkab talle sammal selga kasvama.

Päeval ma tundsin, et ma ei taha ega suuda üldse alustada. Ma läksin magistrisse täiesti valedel põhjustel ja need ei motiveeri mind enam asja lõpule viima. Huvitav miks küll? Sest sellel rindel on asjad täpselt sama lootusetud kui kolm või viis või seitse aastat tagasi. Aga ma olen nii pagana kohusetundlik. Ja mulle ei meeldi inimesi alt vedada. Ja tegelikult aega ju veel on. Ja võimalusi. Ja kõik päevad ei ole nii mustad kui tänane. Päeval ma niiviisi ei arvanud, aga nüüd juba küll. Öö annab arutust. Sest ma tean, et ma saan selle kõigega tegelikult hakkama. Varem või hiljem.

Blogimine. Millist blogi ma kirjutan ja miks ma seda teen? Selline küsimus tekkis mul samuti täna. Tekkis peale seda, kui olin lõuna paiku kahe tunni sees valmis kirjutanud kaks täiesti täiesti täiesti erinevat sissekannet. Esimene (ja probleeme mitte tekitav) siis see, kus jäätist nõuan (eilse kuupäevaga) ja teine (ja juba tunduvalt problemaatilisem) see, mille publish nuppu ma vajutasin kell 14:11. Peale seda kuulasin Twin Peaksi soundtracki (viib igasuguste probleemideta nullis tuju miinustesse), riisusin ukse eest lehed kokku, naeratasin külalistele ja enesetunnen ei läinud paremaks. Tulin tagasi ja vajutasin edit nuppu. Save as draft. Nii see postitus siis jälle avalikkuse eest kadus. Siin on aga tema kordustulemine... Sest ma otsustasin ikkagi, et las ta siis olla:

Ma lugesin ühte blogi..Ja mida rohkem ma lugesin, seda tumedamaks kõik läks..Ma ei ütle, kelle blogi see oli, sest ma ei taha seda öelda..Ja ma ei taha, et sinu päev ka tumedaks läheb..Aga ma tundsin, et ma ei taha, et päike paistab..Et õues on päev..Ja et puude otsas on lehed..Ja et rohi on roheline..Ma tahtsin vihma ja tuult ja raagus oksi..Tahtsin novembrit..Ja pimedust..Ma tahtsin, et kell oleks 3 öösel, mitte 2 päeval..Päästev pimedus ja vaikus..Kõik magavad, keegi ei sega..Öösel on meeled ergud

(mu näpud trükkisid sõna 'ergud' asemele 'argus', kas tõesti alateadlik põgenemine üksindusse, pimedusse?)

ja unised korraga..Kõige julgem tegu on tunnistada, et sa kardad..Kardad mida?.Maailma..

Inimesi..
Üksildust..

Ja seda, mis on sinu eest varjul..Peitunud kuskile nurga taha..Aga see nurk on ümmargune ja krobeline, sa ei julge nurga taha piiluda, sest sa ei taha teada, mis seal taga on..Eitus..Tegelikult sa juba tead seda, seal on sein..Tumesinine..Ja ka krobeline, ajahambast puretud..Ja seinale on joonistatud taevatähed..Kollased..Ja siis sa taipad, et siinpool nurka on valgus, päev, ja sealpool pimedus, öö..Kuud ei ole..Täiskuu ei luba magada..Taipad, et ööd ei maksa karta, sest öös on kõik sama, aga sa tajud kõike erinevalt..Nii kaua, kui ma ise olen, on mul alati olemas mina..Ja nii ongi meid kaks..Päev ja öö..Sama mina..Kaks mina..Päeva-mina ja öö-mina..Öö-mina ei sobi päeva, ta tunneb ennast seal halvasti..Ma tunnen ennast halvasti..Sellepärast et öö- ja päeva-minad on kohad ära vahetanud..Õues paistab päike, ikka veel..Mul oli hommikul hea tuju..Üleeile öösel ei saanud ma magada..Kirjutasin..Vihmast..Vihmast, kes on mees..Ja kellel on seljas pahupidi pööratud taskutega mantel..Aga see ei olnud veenev..See ei veennud isegi mind..Mulle meeldib sõna veenma..Aga vihm jäi vanaks ja sai otsa...

Aga otsustama peaksin ma ka seda, mil viisil siin jätkata. Mul ei olnud veebruaris mõtteski oma virtuaalkodust teha mingit isiklike läbikukkumiste üle halamise tallermaad. Või mingit eriliselt sügavate tunnete välja näitamise paika (siin tuleb meeles pidada, et minu tunnete näitamine või mitte näitamine käib minu enese kriteeriumide järgi, mingit selgelt sõnastatud kriteeriumit ei ole ega tule). Aga hetkel vaatan hirmuga, et eriti viimasel ajal hakkab asi kahtlaselt sinnapoole kiskuma. Või ei olegi see hirm, äkki hoopis omalaadne vabanemine? Arglik rõõm, et mulle hakkab pärale jõudma, et pärast ei pruugigi tekkida otsatut paanikat minus endas, et kuidas ometi sain ma midagi (minu jaoks) isiklikku (siia alla võib käia täiesti x teema) kõva häälega välja öelda. Kirjutada on kergem kui öelda. Kui ma vaid teaks, et ma saan pärast neile inimestele, kelle kohta ma tean, et nad seda loevad, samamoodi otsa vaadata nagu varem. Mõtlen just neid inimesi, keda tean seal päriselus, väljaspool siinset virtuaalsust. Võõrastega sellist probleemi vist ei tekiks. Ja sellist probleemi ei oleks sellisel kujul üldse, kui poleks seda blogi!

M ütleks selle peale, et deem juu! Tõepoolest, deeeem mii!!!

Ühesõnaga, kas ma tahan ka edaspidi siia kirja panna sellist segast teksti nagu praegu või jään jäigalt oma enamasti irooniliste sissekannate juurde? (Viimased on lihtsalt minu viis maailmaga toime tulla.) Kas nii erinevad eneseväljendused mahuvad kõrvuti? Ma ei tea vastuseid. Võtan aja maha. Siin. Veidikeseks. Võib-olla olen homme tagasi. Võib-olla nädala pärast. Aga ma usun, et tagasi ma olen. Sest ma vajan oma virtuaalkodu. Kasvõi endale olematute probleemide tekitamiseks ;) Ja mulle hakkas praegu hirmsasti meeldima idee, et aega saab kuskilt maha võtta ja eriti idee, et aeg on maas :) Kuna ma mäletatavasti mongistun, siis maas näen ma ennekõike muda ja mustust. Ja üks mudane ning koerakarvadega kaetud aeg oleks päris koomiline vaatepilt :) Pole hullu :) Kirjutamine aitas :) Ma arvan, et ma saan nüüd ka magada :)

Oma arvult 200. sissekande magasin maha! See siin juba 204. Tähistaks siis 204. üllitist. Jäätisega näiteks :) Kas leidub vabatahtlikke, kes läheks mulle poest jäätist tooma? (Ma annaks ikka sulle ka jäätist, toomise eest või nii :p)

Eile ostsin ma kiiltõkise. Ei noh, ega ma nüüd nii poodi küll ei läinud, et peas oleks vasardanud sõna "kiiltõkis kiiltõkis". Läksin hoopis ostma jubinat, mis takistaks ust liiga lahti minemast. Ja sain klammerdaja kujulise plastmassist asja, mille sildi peale on kirjutatud "kiiltõkis 28 mm". Suu jäi hämmastusest ammuli, kui lugesin, et sellel plastmassjublakal on aastane garantii. Garantii garantiiks, aga oma funktsiooni ta igatahes ei täida.

L-i telefon pani pildi taskusse. L-ile anti garantiiremondi ajaks asendustelefon. Ilusa suure ekraani ja digikaameraga Ericsson. Põlise Nokia kasutajana ei osanud ta algul sellega suurt midagi peale hakata. Et teaks, milline helin tal on, proovisin siis talle helistada. Helistan. L istub minust kahe meetri kaugusel aknalaual, ise täiesti vait ja telefon ka ei helise. Aga ometi kostub kuskilt kellegi hääl. Ja see hääl kostab minu enda telefonist, mis on minu käes ja minu kõrvast ikka väga kaugel. Ja mu telefoni ekraan väidab, et ma tõesti helistan L-ile. Aga L on ikka vait ja L-i telefon on vait. Aga hääl hüüab mind kärsitult nime pidi ja nõuab, et ma rääkima hakkaksin. Otse loomulikult oli L-i telefon ära suunatud ja otse loomulikult ta seda ise enam ei mäletanud. Järgmine veerandtund kulub suunamise maha võtmisele, sest algul on probleeme menüü üles leidmisega. Aga lõpuks kuulame läbi ka kõik helinad ja valime kõige ilusama välja :) Ilma lahkarvamusteta kusjuures :)

Päeva sõnadeks on NÄNNIMA (näpukas - tegelt oleks pidanud olema bännima) ja MONGISTUMA (sihipärane tuletis nimest Adrian Monk). Nimelt hakkan ma varsti ise mongistuma, sest ei ole võimalik isegi mõelda põranda värvimisele, kui mu neljajalgne sõbranna on otsustanud just nüüd oma suvekarva talvekarva vastu vahetada.