Õhtune rong oli meeletult rahvast täis. Mõned inimesed isegi seisid. Mingil hetkel seiskus ka aeg. Oli tunne, et rong sööstab läbi pilkase pimeduse tundmatusse ja ümberringi on ainult üüratult lage kõnnumaa. Ja silmipimestavalt eredalt valgustatud vagunis on kõik need erinevad inimesed tihedalt kokku pakitud ja keegi tegelikult ei tea, kus rööpad äkitselt lõpevad. Üks laps igatahes aimas ees ootavat ähvardavat varju ja röökis ennastunustavalt.

Suurema osa teest magasin ma lihtsalt maha ja kui aeg uuesti liikuma hakkas, paistis juba ka kodulinn. Ja pimedus ei tundunudki enam nii pime, kuigi tegelikkuses alles siis õues pimedaks minema hakkaski. Varem oli lihtsalt olnud natuke hämar.

Kahe nädala jooksul kaks korda Tallinnas... Kui eelmisel nädalal oli terve kesklinn täis kollaste ja roosamummuliste kilekottidega HulluRallil käinud inimesi, siis seekord oli asi veidi rahulikum. Eile hommikul oli vanalinn ikka päris tühi, turistidehordid polnud päikesest hoolimata veel patseerima jõudnud. Vabatahtlike loovuskoolitus oli ka päikeseline. Täiesti juhuslikult ürituse maskotiks kujunenud jänes ei olnud sugugi seotud sellega, et asja toetas Tartu Linnavalitsus. Kaks pikka päeva täis muusika joonistamist, kollaažide tegemist, lõikumist ja rebimist, õhupallide purustamist ja heade soovide väljamõtlemist, plaanide ja mõtteskeemide koostamist, probleemide püstitamist, lahenduste otsimist ja üksteise tudmaõppimist. Hetkel ei taha ma enam kuulda sõna 'loovus'. Aga eilne õhtusöök restoranis Moskva oli väga šeff :p Ja keskendumispunkt viis sentimeetrit allpool naba on väga šeff. Aga näägutajalinnuna teisele õelalt, kättemaksuhimuliselt, neutraalselt, süüdistavalt, sõbralikult, nördinult ja naeratades öelda 'Sa oled ülbe!' ei olnud üldse nii väga šeff.

RAAMIST VÄLJA.