Imelik nädalavahetus oli. Ebaharilik. Ma poleks arvanudki, et ma selline susserdaja võin olla. Anda silmagi pilgutamata osadele inimestele asjast selline ülevaade, mis tegelikke sündmusi kohe üldse ei kajastanud. Lühidalt öeldes: valetada. Ma võin ju mõelda, et see oli nende inimeste endi huvides. Aga tegelikult olid siin ikkagi ainuüksi minu enda huvid mängus. This time truth wasn't stranger than fiction. Fiction. Suutsin ennast täna keskenduma sundida. Keskenduma millele? Loetavale raamatule. Ilukirjandusele. Mulle tundub, et mu keskendumisraskused on hullemad kui kunagi varem. Olen välja mõelnud ka suhteliselt äärmusliku viisi, kuidas mõnda aega töö kirjutamist edasi lükata. Või vähemalt minu jaoks on see hirmus äärmuslik. See on üks ammu pooleli olevatest asjadest. (Lisandus: Ja selle lõpetamiseks tuleb kunagi kirjutada järjekordne töö. Tundub vist pigem nii, et vihma käest räästa alla :p) Tibusid loetakse veebruaris. Ülikooli raamatukogus käisin. Kodune paik. Reastub mu kodude hulgas umbes neljandale kohale või siis kolmandale. Raamatukogus tehakse remonti ja need trepid, millest ma tavaliselt üles lähen, olid kilega kinni pandud. Kasvuhoone keset raamatukogu. Läbikäiku ei ole. Jan alustas oma koolivaheaega kipsis käega...