Test: How is your inner child?
Your Inner Child Is Sad
You're a very sensitive soul. You haven't grown that thick skin that most adults have. Easily hurt, you tend to retreat to your comfort zone. You don't let many people in - unless you've trusted them for a long time.
Miks mind selline tulemus ometi ei üllata?
Täna on olnud meeletult vastuoluline päev. Vastuolud välimise ja sisemise minu, minu ja maailma vahel. Mul on hea meel, et see päev otsa saab ja samas ei ole ka, sest homne ei tule suurt parem. Ma tunnen seda. Aga lootus sureb viimasena. Nagu ma asjade keeruliseks mõtlemisega ise hiilgavalt hästi hakkama ei saaks, sain just täna ka juhendajalt kirja. Ta arvas, et ta tahaks mu töö laiendatud kavandit näha ja siis vaadata neid asju, mida ma õppejõud X-iga teinud olen. Oma töö laiendamiseks või kitsendamiseks ei ole ma mitte kui midagi ära teinud. Õppejõud X-ist olen ma suhteliselt edukalt siiamaani eemale hoidnud. Ma ei suuda mingeid materjale vaadata. Ega keskenduda. Mul puudub igasugune võime ennast kokku võtta ja Bourdieu'sse või Foucault'sse süveneda. Ja ma ei tea, kust otsast alustada. Aga ma pean kuskilt otsast alustama. Aja maha võtmine ei aita, sest aeg on niigi maas. Varsti mattub see juba mulla alla või tolmub täitsa ära või hakkab talle sammal selga kasvama.
Päeval ma tundsin, et ma ei taha ega suuda üldse alustada. Ma läksin magistrisse täiesti valedel põhjustel ja need ei motiveeri mind enam asja lõpule viima. Huvitav miks küll? Sest sellel rindel on asjad täpselt sama lootusetud kui kolm või viis või seitse aastat tagasi. Aga ma olen nii pagana kohusetundlik. Ja mulle ei meeldi inimesi alt vedada. Ja tegelikult aega ju veel on. Ja võimalusi. Ja kõik päevad ei ole nii mustad kui tänane. Päeval ma niiviisi ei arvanud, aga nüüd juba küll. Öö annab arutust. Sest ma tean, et ma saan selle kõigega tegelikult hakkama. Varem või hiljem.
Blogimine. Millist blogi ma kirjutan ja miks ma seda teen? Selline küsimus tekkis mul samuti täna. Tekkis peale seda, kui olin lõuna paiku kahe tunni sees valmis kirjutanud kaks täiesti täiesti täiesti erinevat sissekannet. Esimene (ja probleeme mitte tekitav) siis see, kus jäätist nõuan (eilse kuupäevaga) ja teine (ja juba tunduvalt problemaatilisem) see, mille publish nuppu ma vajutasin kell 14:11. Peale seda kuulasin Twin Peaksi soundtracki (viib igasuguste probleemideta nullis tuju miinustesse), riisusin ukse eest lehed kokku, naeratasin külalistele ja enesetunnen ei läinud paremaks. Tulin tagasi ja vajutasin edit nuppu. Save as draft. Nii see postitus siis jälle avalikkuse eest kadus. Siin on aga tema kordustulemine... Sest ma otsustasin ikkagi, et las ta siis olla:
Ma lugesin ühte blogi..Ja mida rohkem ma lugesin, seda tumedamaks kõik läks..Ma ei ütle, kelle blogi see oli, sest ma ei taha seda öelda..Ja ma ei taha, et sinu päev ka tumedaks läheb..Aga ma tundsin, et ma ei taha, et päike paistab..Et õues on päev..Ja et puude otsas on lehed..Ja et rohi on roheline..Ma tahtsin vihma ja tuult ja raagus oksi..Tahtsin novembrit..Ja pimedust..Ma tahtsin, et kell oleks 3 öösel, mitte 2 päeval..Päästev pimedus ja vaikus..Kõik magavad, keegi ei sega..Öösel on meeled ergud
(mu näpud trükkisid sõna 'ergud' asemele 'argus', kas tõesti alateadlik põgenemine üksindusse, pimedusse?)
ja unised korraga..Kõige julgem tegu on tunnistada, et sa kardad..Kardad mida?.Maailma..
Inimesi..
Üksildust..
Ja seda, mis on sinu eest varjul..Peitunud kuskile nurga taha..Aga see nurk on ümmargune ja krobeline, sa ei julge nurga taha piiluda, sest sa ei taha teada, mis seal taga on..Eitus..Tegelikult sa juba tead seda, seal on sein..Tumesinine..Ja ka krobeline, ajahambast puretud..Ja seinale on joonistatud taevatähed..Kollased..Ja siis sa taipad, et siinpool nurka on valgus, päev, ja sealpool pimedus, öö..Kuud ei ole..Täiskuu ei luba magada..Taipad, et ööd ei maksa karta, sest öös on kõik sama, aga sa tajud kõike erinevalt..Nii kaua, kui ma ise olen, on mul alati olemas mina..Ja nii ongi meid kaks..Päev ja öö..Sama mina..Kaks mina..Päeva-mina ja öö-mina..Öö-mina ei sobi päeva, ta tunneb ennast seal halvasti..Ma tunnen ennast halvasti..Sellepärast et öö- ja päeva-minad on kohad ära vahetanud..Õues paistab päike, ikka veel..Mul oli hommikul hea tuju..Üleeile öösel ei saanud ma magada..Kirjutasin..Vihmast..Vihmast, kes on mees..Ja kellel on seljas pahupidi pööratud taskutega mantel..Aga see ei olnud veenev..See ei veennud isegi mind..Mulle meeldib sõna veenma..Aga vihm jäi vanaks ja sai otsa...
Aga otsustama peaksin ma ka seda, mil viisil siin jätkata. Mul ei olnud veebruaris mõtteski oma virtuaalkodust teha mingit isiklike läbikukkumiste üle halamise tallermaad. Või mingit eriliselt sügavate tunnete välja näitamise paika (siin tuleb meeles pidada, et minu tunnete näitamine või mitte näitamine käib minu enese kriteeriumide järgi, mingit selgelt sõnastatud kriteeriumit ei ole ega tule). Aga hetkel vaatan hirmuga, et eriti viimasel ajal hakkab asi kahtlaselt sinnapoole kiskuma. Või ei olegi see hirm, äkki hoopis omalaadne vabanemine? Arglik rõõm, et mulle hakkab pärale jõudma, et pärast ei pruugigi tekkida otsatut paanikat minus endas, et kuidas ometi sain ma midagi (minu jaoks) isiklikku (siia alla võib käia täiesti x teema) kõva häälega välja öelda. Kirjutada on kergem kui öelda. Kui ma vaid teaks, et ma saan pärast neile inimestele, kelle kohta ma tean, et nad seda loevad, samamoodi otsa vaadata nagu varem. Mõtlen just neid inimesi, keda tean seal päriselus, väljaspool siinset virtuaalsust. Võõrastega sellist probleemi vist ei tekiks. Ja sellist probleemi ei oleks sellisel kujul üldse, kui poleks seda blogi!
Täna on olnud meeletult vastuoluline päev. Vastuolud välimise ja sisemise minu, minu ja maailma vahel. Mul on hea meel, et see päev otsa saab ja samas ei ole ka, sest homne ei tule suurt parem. Ma tunnen seda. Aga lootus sureb viimasena. Nagu ma asjade keeruliseks mõtlemisega ise hiilgavalt hästi hakkama ei saaks, sain just täna ka juhendajalt kirja. Ta arvas, et ta tahaks mu töö laiendatud kavandit näha ja siis vaadata neid asju, mida ma õppejõud X-iga teinud olen. Oma töö laiendamiseks või kitsendamiseks ei ole ma mitte kui midagi ära teinud. Õppejõud X-ist olen ma suhteliselt edukalt siiamaani eemale hoidnud. Ma ei suuda mingeid materjale vaadata. Ega keskenduda. Mul puudub igasugune võime ennast kokku võtta ja Bourdieu'sse või Foucault'sse süveneda. Ja ma ei tea, kust otsast alustada. Aga ma pean kuskilt otsast alustama. Aja maha võtmine ei aita, sest aeg on niigi maas. Varsti mattub see juba mulla alla või tolmub täitsa ära või hakkab talle sammal selga kasvama.
Päeval ma tundsin, et ma ei taha ega suuda üldse alustada. Ma läksin magistrisse täiesti valedel põhjustel ja need ei motiveeri mind enam asja lõpule viima. Huvitav miks küll? Sest sellel rindel on asjad täpselt sama lootusetud kui kolm või viis või seitse aastat tagasi. Aga ma olen nii pagana kohusetundlik. Ja mulle ei meeldi inimesi alt vedada. Ja tegelikult aega ju veel on. Ja võimalusi. Ja kõik päevad ei ole nii mustad kui tänane. Päeval ma niiviisi ei arvanud, aga nüüd juba küll. Öö annab arutust. Sest ma tean, et ma saan selle kõigega tegelikult hakkama. Varem või hiljem.
Blogimine. Millist blogi ma kirjutan ja miks ma seda teen? Selline küsimus tekkis mul samuti täna. Tekkis peale seda, kui olin lõuna paiku kahe tunni sees valmis kirjutanud kaks täiesti täiesti täiesti erinevat sissekannet. Esimene (ja probleeme mitte tekitav) siis see, kus jäätist nõuan (eilse kuupäevaga) ja teine (ja juba tunduvalt problemaatilisem) see, mille publish nuppu ma vajutasin kell 14:11. Peale seda kuulasin Twin Peaksi soundtracki (viib igasuguste probleemideta nullis tuju miinustesse), riisusin ukse eest lehed kokku, naeratasin külalistele ja enesetunnen ei läinud paremaks. Tulin tagasi ja vajutasin edit nuppu. Save as draft. Nii see postitus siis jälle avalikkuse eest kadus. Siin on aga tema kordustulemine... Sest ma otsustasin ikkagi, et las ta siis olla:
Ma lugesin ühte blogi..Ja mida rohkem ma lugesin, seda tumedamaks kõik läks..Ma ei ütle, kelle blogi see oli, sest ma ei taha seda öelda..Ja ma ei taha, et sinu päev ka tumedaks läheb..Aga ma tundsin, et ma ei taha, et päike paistab..Et õues on päev..Ja et puude otsas on lehed..Ja et rohi on roheline..Ma tahtsin vihma ja tuult ja raagus oksi..Tahtsin novembrit..Ja pimedust..Ma tahtsin, et kell oleks 3 öösel, mitte 2 päeval..Päästev pimedus ja vaikus..Kõik magavad, keegi ei sega..Öösel on meeled ergud
(mu näpud trükkisid sõna 'ergud' asemele 'argus', kas tõesti alateadlik põgenemine üksindusse, pimedusse?)
ja unised korraga..Kõige julgem tegu on tunnistada, et sa kardad..Kardad mida?.Maailma..
Inimesi..
Üksildust..
Ja seda, mis on sinu eest varjul..Peitunud kuskile nurga taha..Aga see nurk on ümmargune ja krobeline, sa ei julge nurga taha piiluda, sest sa ei taha teada, mis seal taga on..Eitus..Tegelikult sa juba tead seda, seal on sein..Tumesinine..Ja ka krobeline, ajahambast puretud..Ja seinale on joonistatud taevatähed..Kollased..Ja siis sa taipad, et siinpool nurka on valgus, päev, ja sealpool pimedus, öö..Kuud ei ole..Täiskuu ei luba magada..Taipad, et ööd ei maksa karta, sest öös on kõik sama, aga sa tajud kõike erinevalt..Nii kaua, kui ma ise olen, on mul alati olemas mina..Ja nii ongi meid kaks..Päev ja öö..Sama mina..Kaks mina..Päeva-mina ja öö-mina..Öö-mina ei sobi päeva, ta tunneb ennast seal halvasti..Ma tunnen ennast halvasti..Sellepärast et öö- ja päeva-minad on kohad ära vahetanud..Õues paistab päike, ikka veel..Mul oli hommikul hea tuju..Üleeile öösel ei saanud ma magada..Kirjutasin..Vihmast..Vihmast, kes on mees..Ja kellel on seljas pahupidi pööratud taskutega mantel..Aga see ei olnud veenev..See ei veennud isegi mind..Mulle meeldib sõna veenma..Aga vihm jäi vanaks ja sai otsa...
Aga otsustama peaksin ma ka seda, mil viisil siin jätkata. Mul ei olnud veebruaris mõtteski oma virtuaalkodust teha mingit isiklike läbikukkumiste üle halamise tallermaad. Või mingit eriliselt sügavate tunnete välja näitamise paika (siin tuleb meeles pidada, et minu tunnete näitamine või mitte näitamine käib minu enese kriteeriumide järgi, mingit selgelt sõnastatud kriteeriumit ei ole ega tule). Aga hetkel vaatan hirmuga, et eriti viimasel ajal hakkab asi kahtlaselt sinnapoole kiskuma. Või ei olegi see hirm, äkki hoopis omalaadne vabanemine? Arglik rõõm, et mulle hakkab pärale jõudma, et pärast ei pruugigi tekkida otsatut paanikat minus endas, et kuidas ometi sain ma midagi (minu jaoks) isiklikku (siia alla võib käia täiesti x teema) kõva häälega välja öelda. Kirjutada on kergem kui öelda. Kui ma vaid teaks, et ma saan pärast neile inimestele, kelle kohta ma tean, et nad seda loevad, samamoodi otsa vaadata nagu varem. Mõtlen just neid inimesi, keda tean seal päriselus, väljaspool siinset virtuaalsust. Võõrastega sellist probleemi vist ei tekiks. Ja sellist probleemi ei oleks sellisel kujul üldse, kui poleks seda blogi!
M ütleks selle peale, et deem juu! Tõepoolest, deeeem mii!!!
Ühesõnaga, kas ma tahan ka edaspidi siia kirja panna sellist segast teksti nagu praegu või jään jäigalt oma enamasti irooniliste sissekannate juurde? (Viimased on lihtsalt minu viis maailmaga toime tulla.) Kas nii erinevad eneseväljendused mahuvad kõrvuti? Ma ei tea vastuseid. Võtan aja maha. Siin. Veidikeseks. Võib-olla olen homme tagasi. Võib-olla nädala pärast. Aga ma usun, et tagasi ma olen. Sest ma vajan oma virtuaalkodu. Kasvõi endale olematute probleemide tekitamiseks ;) Ja mulle hakkas praegu hirmsasti meeldima idee, et aega saab kuskilt maha võtta ja eriti idee, et aeg on maas :) Kuna ma mäletatavasti mongistun, siis maas näen ma ennekõike muda ja mustust. Ja üks mudane ning koerakarvadega kaetud aeg oleks päris koomiline vaatepilt :) Pole hullu :) Kirjutamine aitas :) Ma arvan, et ma saan nüüd ka magada :)
2 comments:
Sa võid kirjutada siin ju mida tahes, sest see on päris sinu oma koht. Ma arvan, et sul peab olema see õigus kusagil täitsa vabalt end välja elada.
Selles on sul muidugi õigus :) Eks ma katsu ka asja sellest küljest näha.
Post a Comment