Tegu on märtsi lõpu mitte mai lõpuga.

Aga see ei tähenda, et kohale pole jõudnud mai lõpu sündroom. Esmaspäeva hommikul kella üheksaks olin ma suutnud oma võtmed juba kaks korda ära kaotada, täna oli meie kord arvutikursusel itsitada, vähemalt ei joonistanud ma enam koonustesse lillekesi, tegin niisama üsnagi edukalt multitaskingut, mis koosnes powerpoindi õppimisest, tõlkimisest ja niisama sehkendamisest. Süüdistan üleväsimuses kella keeramist. Hommikul üles tõusmisega pole mul küll absoluutselt mingeid probleeme, olen juba kolm hommikut järjest kell viis üleval olnud ehk siis vana kella järgi kell neli. Oleks nagu loogline, et tunni võrra kella edasi lükkamine annaks teistsuguse efekti ja et oleks raske tõusta, aga ohhh ei, tegemist on ju minuga. Peavalu ja eufooria.

Mu päeva parim lause oli tõenäoliselt - "pidage meeles, et kõik ülakomad on inglise keeles üleval." Just. See ka muidugi õige.

The symbol of Scotland: the thistle. Q: What is the thistle in Estonian? A: Mingi lilleke. No ma kardan, et karuohakas solvub hingepõhjani, kui teda lillekeseks hüütakse.

Käisime siis täna pg-ga Ämbliknaise suudlust vaatamas. Oli üldiselt vist hea kogemus, ma arvan. Vahelduseks oli näiteljate töö üllatavalt hea ja ma veendusin veel kord, et Koit oskab laulda, väga väga hästi. Muidu seisnes suur osa ta rollist vastu seina kägaras olemises, aga eks selleks ole ka annet vaja. Grimm oli talle kah na verine tehtud. Ei ma ei kurda, ta üllatas mind, ja peaaegu et esimest korda ei karanud tema kirjeldamiseks ainukese omadussõnana mulle pähe "kahtlane". Irw, sellise sisuga muusikali puhul oleks see ehk isegi õigustatud olnud. Lauri Liiv keksis ringi nagu kesksoost viplala. Ja see on ka kiiduavaldus. Kuidagi suutis ta olla piisavalt tobe ja piisavalt gei ilma et asi liiga läägeks oleks läinud. Tatjana Mihhailova oli lihtsalt vägev. Ja kõige vägevamad olid sätendavad kostüümid, neid ei saanud väga kaua vaadata, silmadel hakkas kõhe. Seda tahtsin ka öelda, et meesbaleriinidel olid väga ilusad lihased.

we went to see remember me today. it was a hjfjytrsdjhjäplüpäouhyutsweasdfgbhk film, i mean, it's not nice to shock the viewers like that. i have to admit, the ending was totally unexpected, not that i had been expecting anything. what was i thinking, the film's called remember me! without that ending the film would have been plain mediocre, but with ... no spoilers. then i went and bought myself a pizza on the way home as i didn't feel like cooking anything. now i'm drinking orange juice and sharing the pizza with my cat. the pizza's good. and when i got home, i switched on the news and booooom, bombs have gone off in moscow underground. what else? starting to watch the mentalist now and finishing my pizza. life's a movie.

oh, wow, I've just finished watching Sherlock Holmes and that was a GOOD film. A bow to Guy Richie. The acting was superb, the plot was good, the visuals were great and London a hundred years ago wasn't too bad either. I loved Robert Downey Jr and the Thames the most, followed closely by Jude Law. The Thames was seductively grim and gloomy under the mercilessly menacing thunder clouds (yes, that alliteration was deliberate and it took me some time to come up with it). Why is it that whenever they show London of times gone by the only colour you see is grey, the only people you see are the poor, the only animals you see are the rats and the only weather you see is dark and cloudy with a ninety-nine per cent chance of precipitation? I probably watch all the wrong films. And that's why my favourite London is the Sweeney Todd kind of under-the-bridges London or that of the darkest alleys of Dr Parnassus. But how can one not be fascinated by a Tower Bridge under construction? The very first combined bascule and suspension bridge in the world, might I add. Back to the main man - Sherlock. I think the last time I saw Robert Downey Jr was in Zodiac and there he was excellent. However, the slightly longer hairdo and ragged look of a white shirt and a pair of braces really did him justice. He looked like he belonged. Somewhere there. Ageing suits him. A lot. In a word - he was frigging awesome as Sherlock Holmes. And Dr Watson wasn't bad either.

Vaatan telekast teatriauhindade jagamist Vanemuises

Ott Sepp ja Jüri Lumiste on väljas katusel, seljas satsilised pluusid, ühel lumivalge ja teisel süsimust, ümber tekid. Ott on jumala tõsine. Ott on kõige naljakam just siis, kui ta tõsine on. Seda ta tõestas juba filmis Nimed Marmortahvlil.

Loomulikult mainitakse ka Märti, ehk Ott ütleb Jürile "kogemata" ja rõhutatult Märt.

Helistab T, hõiskab, et nad said oma etendusega edasi vabariiklikule festivalile. (See ei olnud just päris teatriauhindade jagamisega seotud.)

Vaatan edasi. Ei juhtu midagi eriti huvitavat.

Milli ronib kappi ja mööbeldab natuke.

Milli ronib köögis kapi otsa ja kuna ma arvan, et ei ole hea, et ta sealt alla hüppab, lähen teda sealt alla toimetama.

Milli toob mulle mu juuksekummi, võtab ühe otsa suhu ja hoiab teist otsa käpa all, ootan põnevusega, millal ta käpa kummi seest välja võtab ja sellega nagu ragulkaga vastu nina saab. Seda ei juhtu.

Milli toob köögist märja palli ja üritab mulle selgeks teha, et ma pean seda talle viskama. Ma keeldun viisakalt.

Milli ronib mulle kurgu alla ja nurrub kõrvulukustavalt.

Milli ronib üle minu, paremalt vasakule, vasakult paremale.

Milli heidab hetkeks mu kõrvale pikali.

Jah, ma endiselt vaatan teatriauhindade jagamist.

Signatuur Päikeseratas:)

Huvitav, kas Ott Sepp on pikk või on Jüri Lumiste lühike? Mulle ei ole kunagi sellist muljet jäänud nagu oleks Ott väga pikk. Ju siis Lumiste on lühike.

Märt Avandi istub saalis.

Esimene eestikeelne ballett, see on küll naljakas :D

Mingid kaks tüüpi sõuavad gondlis üle lava. Ja siis vehib pildi peal rehaga mustvalge tädi üleelmisest sajandist. Tegu on muusikalavastuse auhinnaga või midagi sarnast.

Milli magab pea alaspidi mu süles mu käte peal ja lükkab tagakäppadega mu läpakat aina kaugemale, et tal rohkem ruumi oleks. Ja on tige, kui ma ta all käsi liigutan, et trükkida. Vahib etteheitvalt otsa, vongutab saba ja näugub aeg-ajalt.

Balletilavastuse auhind - laval on meie oma kodujaapanlane. Vist see, kes Kevades Arnot tantsis? Hoian pöialt Ruslan Stepanovile. Ei saanud tema...

Päikeseratas :)

Sellel näitleja, kes mängib Õnne 13 Are sugulast, on päris imelik roosa kleit. Ja ta on kuidagi kergelt ehmatanud seal ja kõver. Saan teada, et ta nimi on Maarja Mitt.

Ruslan Stepanov saab ka ikkagi auhinna, aga teises kategoorias, Kevade lavastajana. Jep, mulle meeldib ta sukkpükstes rohkem.

Saabub lühter. Kuskilt lae alt. Kujutab hetkeks ette, et ta on diskokera.

Saabuvad üks väga lühike tädi ja üks väga pikk mees. Ja annavad auhinna ühele veel lühemale tädile.

Parim tehniline töötaja etendust teenindavas kategoorias. No mida kategooria nime.

Päikeseratas :) Off topic - ma armastan Ehala muusikat.

Milli on ennast mu sülle niimoodi magama nüginud, et me ei sega enam eriti üksteist. Ainult mul on jube palav.

Osa publikust haigutab. Neil ei ole süles kassi, kes neid lõbustaks, kui midagi väga erilist laval ei toimu.

Ohhh, Riho Kütsar auhinda üle andmas. Auhinna saab imeilus Mirtel Pohla :)

Jeerum jupsus, kas see prillidega karvik seal keset saali üks koht Ülle Lichtfeldtist edasi on tõesti Priit. Ei ole ju?!? ON JAAAAA!?!!?!? Priit saab auhinna ja näeb väsinud välja ja natuke sõnatu.

Vanemuise lavameeste bänd. Ekraani all jooksevad valges kirjas sõnad, lauldud sõnad lähevad punaseks. "Hei, aidake meid! Tallinna teatrijuht jälle saatnud on meid." Kohati ei ole sõnu kuulda, siis on jälle hirmus hästi kuulda.

Ott on jaburalt nunnu.

Sõnalavastuste auhinnad. Tossav tünn laval. PAUK. Ja tünnist väljub noormees sinises. Jälle mustvalge tädi rehaga.

Kaameramees on väga asjatundlik ja selgete selgeltnägijavõimetega, ta leiab juba enne nime välja kuulutamist ilmeksimatult saalist auhinna saaja üles. Päikeseratas.

Auhinna saaja lubab kellelgi muru ära ajada. Huvitav kuhu, metsa?

Mirtel saab veel ühe auhinna :))) Naiskõrvalosa.

Meeskõrvalosa auhind. Ott ei suuda auhinna üleandja Marika Barabanštšikova perekonnanime välja hääldada.

Naispeaosa. Annab üle Aivar Tommingas, pole vahet, kui kaua tema laval on, ta oskab sellest alati kõige meeldejäävama hetke teha. Ülle Lichtfeldt :)

Meespeaosa. Priit kandideerib. Bööh. Seekord ei läinud õnneks.

Nüganen saab lavastajapreemia. Pole midagi teha, teda nähes tuleb mulle otsekohe Pantalone meelde.

Andero Ermel! (saalis)

Parima lavastuse kategoorias kandideerib ka Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Teisi nominente pole ma näinud. Saab aga tükk Meie kangelased ja Tallinna Linnateater. Kõiki tänab Nüganen, kelle juustes on alla sadanud helkivad asjad.

Otsa sai saade.

Hopsassaaa! Tartus just müristas, lõi välku ja sadas ladinal vihma. Märtsis. Ja mina arvasin, et tänase päeva kõige suurem üllatus oli see, et ma käisin kell 9 hommikul väljas vaipu kloppimas, selleks et naabrid laupäeval sisse ei magaks.

So I watched the pilot of Fringe. It's set in Boston, so why on earth had they filmed it in Toronto, including on Gardiner Expressway and the campus of the University of Toronto? They had better put up a warning when they do that. But I liked the pilot. It was well worth watching.

Huvitav, kuhu see puhkus kadunud on? Bäähhh, tulutu küsimus, kõik puhkused kaovad kuhugi ja kui nüüd rangelt võtta, siis on teda ju veel lausa kaks ja pool päeva järel ka. Viisin just kassi arstile, et ta ära steriliseerida lasta. Nüüd ootan kella viit, millal võib talle järgi minna, olen mures ja ei oska midagi selle viie tunniga peale hakata. Kõige mõistlikum oleks jõe äärde pildistama minna, sest päike paistab ja paksule lumele vaatamata on õues kevad.

Milli ja Neti kohtumine Jõgeval oli paras fiasko. Koera nähes tormas Milli mööda seina üles kella peale, hüppas sealt alla, ronis mööda kardinat kardinapuu peale, sealt ülemisi raamaturiiuleid ja telekat pidi järgmise aknani, kordas teekonda vastupidises suunas ja järjestuses ja kadus siis lõpuks taha tuppa voodi alla kõige kaugemasse nurka. Kõik see võttis aega umbes kolm sekundit. Neti seisis keset tuba, keel ripakil ja silmad imestusest suured nagu tõllarattad ja ei saanud aru, mis karvane tuulispask tema elutuppa on siginenud. Kui ta lõpuks mõistis haukuma hakata, oli kass juba ammu kadunud. Nii et jah, ei olnud just selline kohtumine nagu ma lootnud oleks, tegelikult veel pisut hullem kui ma kartsin.

Mängisime eile õhtul üle hulga aja rongimängu. Loomulikult meeldib see mäng mulle, eriti veel sellepärast, et mul õnnestus mõlemad eilsed mängud suurelt ära võita :p Kõik marsruudid said seekord täis ja polnud erilisi probleeme isegi sellega, et keegi oleks väga järjepidevalt teid eest ära ostnud. Lisaks suutsin esimese mängu lõpetada nii, et kogu mängu jooksul käis mu käest läbi ainult üksainus vedur (alias vedru).

Käisime teisipäeval kinos Alice'i filmi vaatamas. Mul olid filmi suhtes vägagi kõrged ootused, aga need kukkusid igatahes täitsa ruttu kolinal kokku. See võis suuresti olla tingitud faktist, et vaatasime filmi eesti keeles ja olen üpriski veendunud, et inglise keeles oleks kogu kupatus tunduvalt parema mulje jätnud, eriti veel 3D-s. Hääled ei sobinud ja kohati oli tekst ka selline, et ma ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud ette kujutada, et keegi midagi sellist ülepea ütleks. Miks panna paar lauset enam vähem riimi, et need eriti napakad kuulduksid, kui ülejäänud tekst filmis ei püüagi riimis olla? Ei meeldinud mulle ka Alice'i näitleja. Õnnetuseks oli pealelugeja aga veel hullem. Sellise emotsioonitu titehäälega see 19 aastane Alice nüüd küll olla ei saanud. Jubedus kuubis. Ainuke, kelle hääle ma peale lugemises ära tundsin, oli Priit, ja tema oli seal ka igati õigel kohal. Ei tundnudki eriti Johnny häälest puudust, pildilisest materjalist oli küll ja küll, sest Johnny oli Johnny oma tuntud headuses. Jooksis see kübarameister küll nagu Jack Sparrow, aga eks igaühel ole omad veidrused. Mu lemmiktegelane oli loomulikult Irvikkass, sellise triibikkiisu võtaks iga kell endale koju, sest kedagi nii hambuliselt nunnut ikka annab otsida :))) Mis veel? Pildiliselt oli film ilus - kõik need suurepäraselt värvikirevad maagilised seened ja lopsakad taimed, suured ja väiksed, parajasti vastavalt Alice'i kasvule. Loomulikult ei suutnud Tim Burton loobuda oma firmamärgist - hirmkoledast hallimast hallist ümbrusest, kus kõik elus on ammu surnud või ära tapetud, kõik helge ja terve ära lammutatud ja igasugune lootus paremale järjele jõuda ammu kustunud. Pole just kõige imedemaisem vaatepilt, vähemalt minu kujutlustes, aga sobis sinna imehästi. Ma ei kahetse, et filmi vaatama läksin, aga uuesti seda ka näha ei tahaks.

Täna saab uut SPNi osa vaadata. Pure joy!

Huvitav, kas ma jõuan kuivade jalgadega ilma kummikuteta jaama? Vähetõenäoline. Aga ma teen ikkagi proovi. Enne seda pean ma kassi puuri toppima. Ta magab südame rahus mu pleedihunniku otsas, nina kombekalt saba alla peidetud ja ei oska uneski arvata, mis teda 20 minuti pärast ees ootab. Vaeseke.

Aga muidu on puhkus. Ja mul jääb vist kurk valusaks. Vaheaeg ju. Ma ei mäleta, millal ma viimati vaheajal haige ei olnud.

Vaatasin täna aknast välja, mööda sõitis traktor. Mu esimene mõte oli - ohh! see traktor näeb välja nagu Farmville's! Mul on tõesti abi vaja :p

pg ja Eka käisid mul täna sünnipäeval, sõime õunapirukaid, torti ja imetlesime Millit. Naersin pisarateni, kuidas pg kirjeldas, kuidas ta sugulaste kass ükskord köögis tooli hirmsa mürtsuga ümber ajas ja siis hirmunult teise tuppa tormas, ise kaks korda suurem kui tavaliselt, sest ta iga viimnegi karv oli täitsa turris kohe. Peale seda tekkis mul isu YT-st kasside videosid vaadata. Hetkel ei ole ma selleni veel jõudnud. Millile panime uue hüüdnime ka - MilliVanilli. Millist veel niipalju, et ta kardab kõiki võõraid inimesi peale mu ema. Teda nägi ta eile esimest korda, ronis talle sülle ja kukkus nurruma. Müstika.

Kui ma viimati Jõgeval käisin tuli L mulle autoga raudteejaama vastu. Aga ma ei teadnud, et ta tuleb, ja ta ise ka ei teadnud tegelikult, et ta tuleb ja jõudis sinna alles pärast rongi kohale jõudmist. Mina olin selleks ajaks juba kodu poole punuma pistnud. Koju jõudmiseks on mul kaks erinevat teed, mida mööda minna ja kuidagi õnnestus meil nii teha, et L sõitis kaks tiiru ümber kahe kvartali ilma et ta mind näinud oleks, mis on teoorias võimatu, aga praktikas võimalik. Lõpuks korjas ta mu siiski üles, umbes sel hetkel, kui ta oli juba loobunud ja otsustanud koju tagasi sõita.

Nagu tavaliselt peaksin ma hetkel hoopis töid parandama, aga ma lihtsalt ei suuda. Järgmisel nädalal tuleb neli mammutpäeva, millest kahel pean ma tööl olema 11 tundi järjest, aga see-eest on lootust reede vabaks saada. Ja siis algab vaheaeg ja ametlik puhkus. Ametliku puhkuse krooniks on muidugi see, et ma pean ära parandama kõik proovieksamid, mis koosnevad ametlikust kirjast, esseest, kuulamisest, lugemisest ja keelestruktuuridest. No ma kohe ei jõua ära oodata, millal see suurepärane puhkus ometi ükskord kätte jõuab.

Not that I had heard anything of Ashton Eaton before, but apparently he set the new world record in heptathlon yesterday, the old one was held by Dan O'Brien. The funny thing being that he didn't set the record at World Indoor Championships, which had just ended, but at a sort of random competition. Bryan Clay won the Championships with an almost 300-point lower score. Why does that remind me of Heino Lipp?

Results by events here.

News from the TT front

Not quite the kind of news I was expecting. Not that I was expecting any kind of news at all, to tell the truth. After all the stories of Jason being drunk on too many occasions I just gradually lost interest in them.

Markie's big revelations are here and here.