Ready! Steady! Almost Go!

Tomorrow's the start of the advent calendar :) If you can't remember what that's all about then here's the link to last year's.

Käisime täna Vahepeatust vaatamas, tükk, kus ainult neli näitlejat, kolm neist mu vaieldamatud lemmikud - Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Argo Aadli. Mängisid täiesti superhästi, nagu oodata oligi, sest olid nad selle tüki eest ka mitmeid preemiaid saanud. Oli üsnagi filoloogiline dialoog, kohati täiesti totralt naljakas, kohati pisut vähem totter, aga naljakas ikkagi. Ja üldjuhul pole Indrek Ojaril naljakas olemiseks vajagi suud lahti teha, piisab pisut kohtlasest naeratusest. Athena keskuse pööningusaal meenutas mulle natuke Linnateatrit, kuidagi väga ebatartulik oli. Peale etendust jooksis üks tüdruk lavale ja andis Alole salapärase ümbriku, mille peale T teatas, et eriti armas on, kui näiteks kooki küpsetatakse ja see siis näitlejatele saadetakse. Ma andsin pühaliku lubaduse järgmine kord kook küpsetada, kui T-l etendus on. And last but not least - elumõtteks on teha laastusid mitte liistusid ehk hööveldada liistudest laastusid. :p

Kooli aastapäevapidustustenädal sai eilsega kah läbi. Reedene aktus oli täiesti super, nagu täiesti hüpersuper. Headust näitas ehk kõige paremini see, et ka kõige rahutumad klassid unustasid ennast tunniks suu ammuli lavale vahtima. Vilistlasõhtu registreerimislaua juures tekkinud hullumaja oli küll üsna tähelepanuväärne, sest kohale saabus ikka tunduvalt rohkem rahvast, kui registreerinud oli. Ja Veiko Täär jäi täiesti nägemata, sest ta suvatses kohale ilmuda viis minutit peale minu vahetuse lõppu, sest just siis pidin sujuvalt järgmise ülesandena mööda koolimaja sihitult ringi kappama. Huvitav oleks teada, kui palju aega kogu selle kammajaa ära koristamine täna aega võttis.

Ma tunnen, et mul oleks hädasti tarvis ühte vaba päeva, et sellest nädalavahetusest välja puhata.

Things that don't make sense actually do

L ütleb:
ma saatsin sulle vist just ühe jänku
T ütleb:
põhjapõdrad on nii nunnud
L ütleb:
jaaa
eriti rudolfid
T ütleb:
sain su jänku
L ütleb:
kas sa tead, mida põtradelt koguda saab?
T ütleb:
ei tea
aga ma tegin täna piparkooke
L ütleb:
yay!
T ütleb:
nad on mul alles 10% valmis
L ütleb:
tainas?
T ütleb:
põder
L ütleb:
misasja
aaaaa
põder on 10 % valmis
ma arvasin, et tainas

@Abbey Road :)

Chris Moyles

We went to see Michael Jackson's This Is It the other day. I absolutely loved it. I have never been a huge Jackson fan, I have always loved his music, but to be honest, he was a bit creepy as a person. So, I was a bit scared they would show a lot of interviews and talking, but far from it. It was like sitting at a huge concert, only there was no deafening applause when the songs ended. And what a show! I would have loved to see it at The o2, because Michael was amazing. He was dancing way better than his dancers who were all at least 25 years younger then him and it wasn't just the moonwalk, it was the overall picture. And, naturally, he was also singing while dancing, performing, filling the whole stage. Just amazing!

Täna hommikul leidsime oma elutoast kirju liblika. Novembris! Ta elab meie kardina peal ja lendab seal vaikselt ringi. Pesakond võttis Ronja asemele eile õhtul oranži kassipoja. Olen täiesti veendunud, et selle liblika sees on Ronja hing, sest ta on sama värvi mis Ronja. Ronja lihtsalt tuli ennast meelde tuletama ja uut kodanikku üle vaatama. Ainult ma ei suuda otsustada, kas liblikas näitab poolehoidu oma järeltulija suhtes või pigem protestib tema vastu. Ma usun, et tegu on pigem poolehoiuga. Tagatipuks ei ole see esimene kord, kui peale kellegi surma toast mõne elusolendi leiame. Nii et jah, ma usun sellesse.

Nope, he didn't sing with them.

Children In Need, the Royal Albert Hall, Nov 12.

The highlight of this week was probably when I locked myself out. Or rather - I locked myself and my friend out so that our purses were in the flat, including my keys and my spare keys and her flat's keys and my work keys and her work keys and her mobile phone and every other vitally important thing one has in her handbag. All we had was her car keys (but no driving licence) and my phone. So, it could have been worse. Besides, we did find a reluctant volunteer who managed to open the door without picking the locks and without breaking anything. The situation wasn't very funny back then, but now it's hilarious :p I'm so very blonde :p

R.I.P. I LOVED YOU SO MUCH.

Punamütsikese lood

Olin neid küll kuskil ka varem lugenud, aga andekad on ikkagi.

Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.

Ernst Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad. "Näed," ütles ema. "Jah?" küsis temalt Punamütsike. "Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale." "Hüva," ütles Punamütsike. "Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!" "Jah."

Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikokotile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal
lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.

Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....

Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas
valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.

Jaroslav Hashek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda....

Honore de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid
kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinett'i favoriit ja Punamütsikese vanaema
vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Oscar Wilde:
Hunt:"Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema:"Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?" Hunt:"Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa. Vanaema:"Kui armas! Olete väga teravmeelne dzhentelmen." Hunt:"Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema:"See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt:"Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin. Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt:"Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema:"Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt:"Millal on hundid talumatud?"
Vanaema:"Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt:"Ja naised?"
Vanaema:"Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt:"Olete väga karm enda vastu."
Vanaema:"Loodan teie diskreetsusele."
Hunt:"Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust):"Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada.

Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu. "Muidugi," ütles Punamütsike. Meil pole enam tulevikku." Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.