The Rolling Blondes Go South

Eile sattus blondide rollingkond õhtul näiteks Taevaskotta. Sattus ongi üsna täpne väljend, sest tegelikult oli idee minna Suurele Munamäele, kuhu me mitmete aeganõudvate asjatoimetuste kokkulangemise tõttu lõpuks ei jõudnudki. Seega on põhjust tagasi minna ja näiteks Taevaskoja jaamas rongi oodata (sama hea põhjus kui iga teinegi, eriti veel sellepärast, et Taevaskotta me ju jõudsime). Lubasin vist vaadata, mis kell seal rong peatub - kell 19:04 saab E-R ja P Orava poole ja kell 6:17 E-L Tartu poole, laupäeva õhtul enam Tartust ära ei saa ja pühapäeva hommikul rongiga Tartusse ka ei saa, siis kõnnid näiteks jala. Taevaskojas vihma sadas. Mitte just ladinal, aga ikkagi sadas, niisiis sai natuke vihmas jalutada. Aga polnud hullu, tekitas sellise sügisetunde. Peale seda sõitsime paar tiiru Põlvas, kuna Võru poole ei olnud võimalik mingit mõistlikku teed pidi minna ja sildid näitasid ümbersõitu, millele me lähenesime ümber linna sõites ja lõpuks ümbersõidu alguspunkti tagasi jõudes. Räpina maanteel ei sõitnud pea ühtegi autot, see-eest ärkasid hämaruses kitsed ja kängurud (mhm) ja hüppasid auto eest üle tee. Korduvalt.

Ja tegelikult oli õhtul kottpimedas Luunja poolt Tartule lähenemine täiesti sürr. Kohati oli tee nagu lennukite maandumisrada ja pg istus ja deklameeris mu kõrval luuletusi.

Näpud eemale

Praegu õnnestus mul Firefoxiga kogemata ette võtta midagi niisugust, mis lõppes sellega, et asi enam üldse mitte ei toimi, vaid näitab ühte error messaget teise järel. Hmm, Windows Live Writerile ei meeldi, et ma Firefoxist kirjutan (või et ma üleüldse kirjutan), seega otsustas ta kah kokku joosta. Teine katse.

The Rolling Blondes Go Hippie

Laupäeva õhtu möödus sada protsenti püffelpriidusemalt kui kõik eelnevad laupäeva õhtud. Kõrvad olid mul ka pühapäeva õhtul üsna kenasti lukus. Priit igatahes hüppas-kargas-tõmbles-röökis-higistas mitme eest ja laulude sõnu polnud suurt kuuldagi (kuigi see vist sedamoodi oligi mõeldud). Lisades sinna veel mummulised seelikud, peapaelad, nahktagid, prillid a la Travolta in Grease, mõned eriti nunnud videod natuke vanemast ajast (eesotsas onu Bellaga - "Ma võtsin viina", mäletad ju küll seda videot?), saigi valmis üks tõsiselt segapudrune retro night.

Veel saime Eva-Liisaga Tallinnas kokku (selleks, et tartlastega kohtuda tuleb teadupärast ju Tallinnasse sõita), jõime Chocolateries kuuma šokolaadi, kuulasime hoovil taustaks mängivat bändi ja nautisime pühapäeva. Pärast sõitsime rongiga tagasi siia lõunaosariikidesse (ja noh, eile ma jõudsin korra juba Tartusse ka, tänagi on seda sõitu ette näha). 

Eile oli üldse tihe päev. Näiteks õnnestus mul ratast esikust välja tõstes oma pahkluu pihta pedaaliga selline obadus anda, et täna on jalg endiselt täitsa valus. Eile jõudis valu ja paistetus kohale küll alles peale seda, kui olime oma ringi läbi sõitnud, jaama juures pool tundi niisama seisnud ja pläranud ja siis veel kodus pool CSI-d ära vaadanud. Pikatoimeline nagu ma kohati olen...

Mission Impossible

Tänane mission impossible oli kahe sahtli sisu mahutamine ühte sahtlisse. Asjade äraviskamisega on mul alati probleeme olnud, nii ettt.... Mõlema sahtli sisu koosnes ennekõike igasugustest paberist asjadest. Sealt võis ikka täiesti uskumatuid asju leida ja osa asju olin ma pikema kaalumise peale ikkagi sunnitud ära ka viskama.

Laias laastus leidus seal järgmist:

* Mõned sellises formaadis raamatud, mis mu raamatukappi ei mahu. Paigutasin nad peale mõningat arupidamist ühte teise raamatukappi.

* Mõned raamatukesed Tartu ja Eesti ja Soome ja Inglismaa ja veel mõnede kohtade kohta. Eesti ja/või inglise keeles. Alles hoitud tõenäoliselt selleks, et tõlkeid võrrelda/vaadata või miskit sarnast. Mitte et neist otseselt kasu oleks kunagi olnud või midagist. Mahtusid kah sinna ülalmainitud teise raamatukappi.

* Posterid. Mõned juba väga vanad. Neid ei saanud ka ära visata, sest äkki läheb vaja. Ma ei tee nalja, vahel läheb. Alles kuu aega tagasi pakkisin PB kingituse ühte eriti temaatilisse posterisse. Vaatasin praegast ÕS-ist järele, sõna 'poster' võib käänata nii 'posteri', 'posterit' kui ka 'postri', 'postrit' ja parem oleks selle asemel üleüldse kasutada sõna 'plakat'. ÕS-iga seoses tuli veel meelde, et üks agar müügiagent helistas mingi päev ja pakkus uut ÕS-i. Em sattus telefoni vastu võtma ja oli hingepõhjani solvunud, kui talt esmalt kaunis üleolevalt küsiti, et kas ta üldse teab, mis asi see ÕS on. Solvumine väljandus selles, et ta pani lihtsalt toru ära ja selline ebaviisakus ei ole üldse tema moodi, ta kuulab kannatlikult ära enamus müügiagente piirini, mil mina teisest toast juba liiga intensiivselt kisan, et me ei telli mitte kui midagi, isegi siis, kui see on superodavparimuudseim ja ma ei tea mis kõik veel. Kui mind kodus ei ole, võib muidugi halvemini minna. Eriti värvikas näide oli Pesakonna juures toimunud järjekordne Tupperware esitlus, mille ajal mina parajasti kuskil Saaremaa ja Läti vahel loksusin. Koju jõudes pandi mind aga lihtsalt fakti ette, et minu nimele on tellitud need ja need ja need asjad. Kuna need ja need ja need asjad sisaldasid ka superhüperkonserviavajat, mida ma tegelikult ise juba ammmmu tellida tahtsin, siis ei olnudki asi tegelikult kõige hullem. Sry, got carried away, a bit, a lot.

* Paberid. Valged paberid (korralikud, printimiseks) ja mitte nii valged paberid. Mäletad A3 suuruses joonistuspabereid, mis olid pakitud kollase ja pruuni triibulisse ümbrisesse, millele oli kirjutatud 'joonistuspaber'? Mul on üks pakk neid alles, sellised kollakad ja natuke karvase pinnaga. Veel on suur hunnik musti kopeerpabereid, neid mis võivad natuke käsi määrida ja mida sai kunagi kasutatud selleks, et mõnest raamatust pilte kuhugi mujale 'kuppida'. Vähemalt mina kasutasin neid selleks, loomulikult oli neil ka vähe mõistlikumaid kasutusvaldkondi. Milleks ma neid nüüd kasutan, jääb veidi selgusetuks, aga ära ma neid igatahes ei visanud ja põhjuseks tõin selle, et kui nad juba nii kaua alles on olnud, las siis olla veel natuke (see on üldse hea põhjus asjade alleshoidmiseks mu meelest :p). Värvilisi pabereid oli ka. Neid ma tegelikult alles sellel talvel ostsin juurde.

* Teatrikavad. Ma kogun neid, see tähendab kavasid nendelt etendustelt, mida olen ise vaatamas käinud. Kõik mul kindlasti alles ei ole ja tõenäoliselt ei ole ma igalt poolt ka kava ostnud (kuigi viimasel ajal olen seda ikkagi teha üritanud), aga sahtli erinevatest nurkadest tuli neid kokku pea 40.

* Kleepekad. Suur hunnik HP kleepse ja kleepsualbum, ma kunagi ostsin neid T-le, aga me ei saanudki albumis kõiki numbreid täis. Nüüd võin nende kleepsudega, mida on topelt, üle kleepida kasvõi kogu sahtli sisemuse. Ja siis oli seal veel hunnik BH 90210 kleepse, nätsude seest. Ma ei mäletanudki, et ma neid oleks kunagi kogunud.

* Ebamäärased ajaleheväljalõiked. Osade ajalehtede puhul sain aru, miks need alles on ja enamus neist alles ka jäi, osade puhul jäi lehe olulisus igatahes tuvastamata ja sel juhul rändasid need prügikasti. Ja siinkohal ei ole sahtlist leitud lehed kuidagi seotud selle poole meetri kõrguse ajaleheväljalõigete virnaga, mis mul kapinurgas seisab. Kapinurgavirn keskendub ainult ühele teemale ja sellel on juba kohati ajalooline väärtus, sahtlis olid aga suhteliselt suvalised lehed (mõningate eranditega).

* Mõned tühjad vihikud. Milline rõõm! Ei peagi enne uut kooliaastat uusi ostma!

*  Kõik joonestustunnis tehtud tööd. Mulle meeldis joonestamine ja kui võrrelda kõige esimest tööd viimasega, siis edasiminek on ikka märgatav. Nooleotsad ei ole enam sellised pallikesed ja numbrid ei ole liiga ümmargused ja jooned on ilusad ja konkreetsed ja kujutatud klotsid on ka muidugi tunduvalt keerukamad.

* T kaks herbaariumit.

* Minu lugemispäevik, kuskilt algklassidest. See teeb ka alati tuju heaks, sest pildid on täielikud killerid ja kui neist veel tuju tõstmiseks ei piisa, siis raamatuid kirjeldav jutt on kohati lausa üle mõistuse.

* Niisama olulised asjad. Näiteks kunstiõpetaja poolt välja antud raamatuke (säänne spiraalköites ja suht mõttetu), kus sees meie klassi õpilaste poolt joonistatud pildid selle linnakese tähtsamatest kohtadest. Minu mullitehnikas postkontor muuhulgas. Me kunstiõpetaja armastas üldse täppe ja mulle ja neid saime me paberile tekitada ka kaheteistkümnendas klassis (sellist ainet nagu kunstiajalugu meil kahjuks seetõttu ka ei olnud). Raamatu juurde käis kohalikus lehes ilmunud jutt ja eriti tropp pilt meist raamatu esitlusel. Kaks värviraamatut kunstistuudio ajast (ajaliselt vanemad kui linna tutvustav raamat), kus sees meie joonistatud pildid. Pildid, kus minu nimi all, olid nii koomid, et ma istusin jupp aega põrandal ja lihtsalt itsitasin. Õnneks või kahjuks lasin ma sealt kunstiringist jalga just ajal, kui õpetaja leidis, et mu anne hakkab esile tulema. Värviraamatusse piltide joonistamise ajal oli see tegelane igatahes kuskil eriti kavalas kohas peidus.

Aga ma suutsin imekombel ühe sahtli täiesti tühjaks teha, homme hakkan sinna uusi pabereid kuhjama, sest kapinurgal seisvad virnad on juba eluohtlikult kõrgeks kerkinud.

Võid nüüd teha lihtsa testi. Vaata ülaltoodud punktid veelkord ükshaaval läbi ja märgi plussiga need, mis iseloomustavad ka sinu sahtleid. Mida rohkem plusse said, seda ebanormaalsemalt alalhoidlikum oled :p

Tänase päeva miinus oli igatahes see, et mu armsa käekella patarei ei olnudki tühi (nagu ma arvanud olin)! Käisin kellassepa juures ja tuli välja, et viga on hoopis mehhanismis. Ma nii loodan, et viga on parandatav, sest mulle kingiti see kell alles kaks aastat tagasi ja mulle ta tõesti meeldib. Ja kuna peale viimast natuke niisket telgis ööbimist jookseb üle mu mobla ekraani üks kena hele jutt just kellaaja koha pealt, ei ole sealt vahel eriti aru saada, kas tegu on 3, 5 või 8ga. Üldjuhul oleks ju üsna kena, kui ma tundi minnes teaksin, millal tund lõppema hakkab või nii :s Teine variant oleks muidugi uus telefon osta, aga kuna ma seda luban juba mitu aastat, ei maksa seda eriti tõsiselt võtta.

Midagist

Täna oli siis see päev, kui sain teada, et KV sai peale "Teenijanna loo" lõpetamist šoki, mis kestis kaheksa aastat. Väääga julgustav teadmine.

Läksin ja särasin natuke õigel ajal õiges kohas. Ja jagasin igasuguseid tõendite ja diplomite koopiaid välja ja sõin lasanjet ja jõin jäätisekokteili. Ahjaa, ülikooli kohvikus toodi mulle jäätisekokteil, mille sees olev kõrs oli katki, nii et kogu aeg tekitas joomine sellist lurisevat häält nagu oleks klaas peaaegu tühi. Katsu sa siis selle kõrvale olulistest asjadest rääkida.

pg on türklasestunud:
pg says: nuuh?...i know it's so sudden...but please say yes we can harbour u here....
pg says: and u're family too
PB says: pg says: is pic coming? pg says: i waiting for pic please!
pg says: but baby that's only natural

Never mind. Ta sai oma tahtmise.

Üleeile oli Sark (David Anders) muideks CSI-s ;) (See oli see teema)

Ikka ei hakka kohvi jooma

Tänane päev on küll mõnusalt vihmane olnud. Mul olid püksid põlvini märjad ja mudased. Sel suvel on nii vähe sadanud, et ma kohe ei mäletanudki, mis tunne on, kui jalad lirtsuvad. Hmmm, vesine tunne oli :p

Tänane koolitus oli muhe. Inglise poiss oli täielik kloun ja teda oli võimalik tõesti kaks korda nelikümmend viis minutit kuulata nii, et mõte ei läinud mitte kuhugi mujale uitama. Nalja sai kõvasti ja võimelda sai ka natuke. Päris TPR-i seekord ei tehtud. Pärastlõunast lektorit oli juba vähe raskem kuulata, kuigi ta oma vanusele vaatamata vahetpidamata ringi hüppas-kargas-keksis kord häält kõrgendades ja kord sosistades. Minu jaoks oli ta igatahes raudselt liiga hüperaktiivne ja sellised inimesed teevad mind närviliseks. Nägin mitmeid vanu tuttavaid ja oma kooliaegset inglise keele õpetajat. Arvestades seda, mis meil tunnis kõik need üksteist aastat toimus, mis me inglise keelt õppisime, oli see kohtumine küll väga sõbralik ja emotsioonitu. Kokkuvõttes oli päev igati positiivne, sai soodsamalt raamatuid osta, kohaloleku kohta anti üks paber pihku, jagati igasugust nänni ja anti tasuta süüa. Minu suhted selliste püstijalasöömaaegadega on alati pisut koomilised olnud, seekord tekitasin endale tassi ühe korralikult külma tee. Kui ühes laua otsas on kõrvuti kaks termost, millest ühele on peale kirjutatud "kohv" ja teisele "vesi" ja teises (kaugemas) laua otsas on veel kaks termost, mille silte sa ei näe, aga mille kõrval on kausikeses teepakid, siis on üsna loomulik, et sa eeldad, et sulle lähemas vee silti kandvas termoses olev vesi on kuum mitte külm, sest nagu näha, pakutakse lisaks kohvile ka teed. Igasuguseid asju ei pea sa aga mitte niimoodi uisapäisa eeldama. Sest jah, mõtle järele, need teepakid on ainult seal teises laua otsas oleva termose kõrval ja miks peaksid sa nii hulga vaeva nägema, et ühel pool lauda tass vett täis lasta ja siis teisele poole teepaki järele laveerida? See on juba tagantjärele tarkus, sest ega ma ometi ei jõudnud ju enne valamist nii palju ühe tühise tee kallal juurelda. Igatahes oli seal veetermoses täiesti külm vesi ja sellest, et vesi on külm, sain aru alles siis, kui paki sisse kastsin ja vesi ei mõelnudki värvi muutma hakata. Läksin ja lugesin siis teiste termoste silte - "kohv" ja "tee". Tee? Kuum vesi äkki? Miks teha asju lihtsaks kui saab ka keeruliselt?

Mis sa kokku loed?
S-CAPE
HVYMTL
N10CT

Homsest hakkan jälle korralikuks tööinimeseks

On mida oodata :p Järgmist puhkust näiteks.

Viimased viis päeva olid toredad ja enamus neist möödusid Helsingis. Palju ronge ja laevu ja poode ja kive ja loomi ja päikest ja inimesi ja veel igasugu asju. Enne laevale minemist tegime aega parajaks Kariibi mere piraate vaadates. Esimene osa meeldis mulle vist rohkem, kuigi ka teises oli superhäid kohti. Paar korda olen suve jooksul seega ka kinno jõudnud. Enne Hiiumaale minemist vaatasin Keanu filmi Maja järve ääres ja see oli igatahes hästi nunnu. Film oli nunnu ja Keanu oli nunnu :p

Helsingis alustasime Kiasmast. Kunst oli hirmus moodne ja kõik oli ok, välja arvatud ehk kõikuva põrandaga ruum, mis mu tasakaalumeele üsna tasakaalust välja viis (rohkem kui kõik Linnanmäe loksutajad kokku).

The future is only imaginary. Who would have guessed?

Peale Kiasmat olin sunnitud T sabas mööda poode tatsama. Minu raha jäi suures osas alles, T pangakontol aga haigutab tühjus. Muuhulgas pidi T endale ilmtingimata ostma ka hambaid näitavate roosade kiisudega papud.


Reede õhtul saatsid suuremad ilutulestikufirmad rohkem kui hulga eurosid taeva poole, tulemuseks oli ikka väga vinge ja värviline ilutulestik. Merelt peegeldus see tagasi näiteks nii:

Öine linn oli paksult rahvast täis ja õhtu oli üle mõistuse soe. Olen liiga harjunud meie jahedate (loe külmade) öödega, mere ääres on ikka hoopis mõnusam.

Turul müüdi igasuguseid asju alustades kõikvõimalikest köögiviljadest

ja lõpetades säravate päevalilledega.

Päevalilli nägin seal üldse paari päeva jooksul millegipärast rohkem kui siin terve suve jooksul kokku. Päevalilled on ilusad :)

Laupäeva nautisime Suomenlinnas mere ääres kivide peal lebotades ja turult ostetud käsitsi tehtud leiba süües. Meri oli niiii sinine ja kõik roheline oli niii kollaseks kuivanud.

Aga leib maitses seal kivide peal tunduvalt paremini kui pärast kodus süües ;)


Ega saartel ei olnud ainult kindlus ja kivid (tegelikult elab seal peaaegu 900 inimest). Oli ka näiteks üks selline seff auto.


Tallinna loomaaias ei olnud ma ka juba päris ammu käinud. Palju oli juurde ehitatud ja teede ääres kasvasid lisaks igasugustele lilledele ka kartulid, kõrvitsad ja muud köögiviljad. Inimesi oli pühapäevaselt palju, puhkepäeval ikka kohvikusse ja loomaaeda. Kohvikus me ei käinud, aga jäätist sõime küll.


Mõnedel ei ole magamiseks patja vaja. Alati pole vist mõtet sarvi maha joosta.


Leia pildilt loom. Väike, aga kuri.


Kalad!


Ja lõpetuseks veel üks eriti tige lind.

Tagasi, korraks.

Hiiumaa oli rahulik ja päikseline. Sõitsin rattaga, võtsin päikest, ujusin, vedelesin võrkkiiges ja tundsin ennast hästi.

Selline oleks ülilühike kokkuvõte, pikemat tõenäoliselt ei tule.

Kui ma täna hommikul tagasi jõudsin, keeldus mu arvuti minuga koostööd tegemast ja mu telefon lagunes totaalselt laiali. Back to reality.

Ja nädala lõpuni olen järjekordselt levist väljas.

Olen nüüd natuke aega Hiiumaal :) Vahepeal võid mulle kirjutada ja joonistada ;) Või helistada :p

KassinurmeS (mitte KassinurmeL!)

Käisin eile Kassinurmes "Kassirabal...". Lahtiseletatult: teatris kohas nimega Kassinurme vaatamas etendust nimega "Kassirabal...". Eriline oli. Süngelt müstiliselt salapäraselt meeldejääv. Ülle Lichtfeldt mängis suurepäraselt, kuid ega ka osa kohalikest amatöörnäitlejatest nimekamale seltskonnale (Lichtfeldt, Luule Komissarov, Ines Aru ja Erni Kask, viimane meenutas mulle miskipärast Indrek Ojarit, nii et lõpuks hakkas see lausa häirima) eriti alla ei jäänud. Ritsikad lausa röökisid ümberringi ja tüki lõpus mängis kogu näitlejatekamba mänglevalt üle tuul, mis räige lõpu järel saabunud tardumuse ajal vaikselt taevasse tõusva suitsu järsku mööda maad laiali lõi, sellest midagi lehtrikujulist vormis ja siis õhulised seinad igas suunas õrnalt laiali puhus. Maagiline.

Kassinurme ise oli muidugi nagu Kassinurme ikka - võrratu. Ma arvan, et see on üks ilusamaid kohti Eestimaal ja sel kohal on eriline aura. Mitte et ma eriti igasugustesse auradesse usuks (või noh, ma võin tegelikult üldse igasugustesse asjadesse uskuda, näiteks sellesse, et mõnda asja lihtsalt ei saa päris lõpuni ära seletada), aga sinna minnes on see lihtsalt tunda. Pole vahet, kas on talv, kevad, suvi või sügis. Pole vahet, kas on hommik, päev, õhtu või öö, ilus on seal alati. Kunagi hirmus ammu olen ma seal isegi laagris olnud, aga seda siis, kui koht oli alles üsna võssa kasvanud ja vaevalt, et tol ajal oleks kellegi peas tiksunud isegi pisitillukene mõttealge sinna kunagi üks korralik puukindlus rajada. Nüüd on mõttest reaalsus saanud ja uus projekt näeb ette täismõõtmetes kindluse rajamist. Uue suurema vundamendi ladumisega mõned aastad tagasi ehitatud kindluse kõrvale oli igatahes juba algust tehtud. Kassinurme kubiseb Kalevipojaga seotud asjadest, seal on Kalevipoja säng ja silmapesukauss, lingukivi ja künnivaod. Kassika on enda jaoks avastanud ka larpijad ja Tolkieni fännid, sest vaevalt on Eestis paika, mis rohkem Keskmaaga sarnaneks. Seal olles ei ole just eriti raske ette kujutada, et keset Kalevipoja silmapesukaussi saarekesel istuva näkineiu selja tagant piilub välja mõni pisike töntsakas kääbik või majesteetlik haldjas. Nii kaua, kui nad eest ära hoiavad sel ajal, kui talvel suure hooga kelguga tiigijääle maandud, on kõik korras (näkineiu talvitub ametlikult kuskil mujal ja need muud tegelased saavad ehk ise eemale hoidmisega hakkama; või tegelt Orlando Bloomi sarnasele haldjale otsa sõitmise vastu poleks mul küll midagi, eeldusel, et ta haiget ei saaks). Eilses roheluses oli üldse päris võimatu ette kujutada, et me seal napid viis kuud tagasi kelgutasime. Nii palju kui mulle lumi ka meeldib, preagusel hetkel ma sellest küll puudust ei tunne.

Igatahes lugesin kavalehelt Kassinurme kohta muuhulgas järgmist:

Kassinurme muinasasula on siia rajatud seitse tuhat ja linnus kaks tuhat aastat tagasi. Hiiekoht on avastatud koos asula rajamisega ja on seega üks vanimaid pühakohti Eestimaal. Meie maausku esivanemad valisid hiiekohaks ümbruskonnast kõige suurema energiasambaga paiga. Mõõtmised on näidanud, et ohvrikivide juures ja nendevahelises alal ületab energiavoog isegi Tuhalaane nõiakaevu energiavoo.

Eriti isekalt loodan aga seda, et Kassinurmest ei saa kunagi mingit erilist turismiobjekti, sest mulle ei meeldiks mitte üks raas sealt rattaga läbi sõites mingite turistihordide otsa sattuda. Ega ma ei mäletagi, millal me seal viimati niimoodi käisime, et kedagi teist ei oleks ringi liikunud, metsmaasikate aegu oli Kassikas mu meelest lausa ülerahvastatus (selles mõttes, et kõik oli ära korjatud).

Tegelikult tahtsin ma ju hoopis teatrist kirjutada, see selleks. Etendus oli vaatamist väärt, vihma õnneks ei sadanud, aga sombuselt hall ilm sobis imehästi tüki õhustikuga. Rohkem ei ütle ka, kui tahad, mine vaata ise :)

Nicholas Lea

Eile õhtul CSI-d vaadates ei suutnud ma välja mõelda, millises filmis ma teda varem näinud olin. Parim viis asju meelde tuletada on nende peale mitte mõelda :p Meelde tuli - Alex Krycek!