Me tahtsime pirukaid teha, selleks oli vaja lehttainast ja mingit stuffi, mida pirukate sisse panna. Poodi on jala nii umbes 10 minuti tee, mis tähendab loomulikult, et me pidime sinna minema rolleriga. Tõeks osutus ka kuulujutt, et roller ei lähe käima. Tuleb lükata. See ei ole mitte väga kerge ülesanne. Mis saab siis, kui roller poe ees käima ei lähe? Tuleb teha kodus proovi ja mootor seisma jätta. Ei lähe uuesti käima, ei lähe. Saab jälle lükata. Mäest üles hästi ei jõua, seega saab veel natuke rohkem lükata. Äkki siis läheb, kui mootor on soojaks sõidetud, sest poodi ju ka oma kilomeeter, tuleb lihtsalt enne stsenaarium läbi mängida. Ehk siis sedakorda kiivrid pähe, värvast välja ja poest vastupidises suunas ajama. Mõne aja pärast tagasi õue, mootor seisma, uuesti käima - lääääheb käima. Uuesti väravast välja ja seekord poe poole. Aga mis saab, kui poe ees ikkagi käima ei lähe? Ei saa ju seal ometi lükkama hakata. Ehk siis roller tuleb jätta teisele poole raudteed poe vastu kõrvaltänavasse (T: appi, ma ei mäleta, kuidas see asi lukku käis) ja kiivrid näpu otsas üle raudtee ukerdada. Poes on nii umbes miljon sada tuttavat, kes vaatavad kiivreid ja kommenteerivad, et haaa tibid rolleriga poes. Maksma saab minna alles siis, kui õhk puhas, sest ei saa ju ometi oma reeta kavalat parkimiskohta. Las siis otsisid ratast poe eest. Ehk siis toidukoti ja kiivritega tagasi üle raudtee. Roller seiseb seal kõrvaltänavas veidi nukralt. Aeganõudev toidu pakkimine, kiivrid pähe, võti sisse ja ehhh, EI lähe käima. No eks siis lükkame. Ja lõpuks tagasi koduteele, võttes seda kurvi e-r-i-t-i ettevaatlikult, kus T eelmisel aastal külje maha pani.
Nagu naksti poes käidud ehk jala oleks kolm korda kiiremini saanud.
Hiljem esitati küsimus, miks me parktuledega sõitsime.
