Yay!

Ma pole siia tõesti enam ammu midagi uut postitanud, aga aasta lõpetuseks tahtsin jah vot seda öelda :) Sõnumist olulisemad on sõnumi edastajad :)

There Are No People Song

(Navajo Chant)

You say there were no people
Smoke was spreading over the earth
You say there were no people
Smoke was spreading.
First Man was the very first to emerge, they say,
Smoke was spreading.
He brought with him the various robes and precious things they say,
Smoke was spreading.
He brought with him the white corn and the yellow corn, they say,
Smoke was spreading.
He brought with him the various animals and the growing things, they say,
Smoke was spreading.
You say there were no people
Smoke was spreading.
First Woman was the very first to emerge, they say,
Smoke was spreading.
She brought with her the various precious things and robes, they say,
Smoke was spreading.
She brought with her the yellow corn and the varicolored corn, they say,
Smoke was spreading.
She brought with her the various animals and the growing things, they say,
Smoke was spreading.
You say there were no people
Smoke was spreading.
You say there were no people
Smoke was spreading.

nii nüüd ma võtan ennast kokku ja hakkan kuskilt peale mitte ei hüppa n+seitsme tegemata asja vahel edasi tagasi ilma et ma ühestki midagi olulist tehtud saaks kuskil peab olema algus

Nostalgia

kingdom of heaven says:
mul kummaline küs
kingdom of heaven says:
kas ma olin hommikul online?
kingdom of heaven says:
MSN-s?

Hehee, olid jah, vähemalt mina nägin sind sisse logimas, kuigi sa ise ei olnud tegelikult arvuti läheduseski.

Mother wears it when she cooks. Teine täht on P. SPOON! Naerupisarad.

Eilne Alaska-film oli täielik nostalgia. Mitte et ma seda eile uuesti vaatasin, aga ikkagi. Võib-olla ma lihtsalt ei tahtnud emotsiooni rikkuda. Vaatasin hoopis ühte 80ndate seriaali ja mõtlesin, et kuidas ometi said 80ndad olla nii 80ndad? :p

Rullbiskviit jõhvikamoosiga

Juhhei, Tony Vincent tuleb jälle Eestisse. Ma ostsin igatahes piletid eile ära, maksid loomulikult rohkem, kui mõistlik oleks olnud, but who cares! T arvas, et ta tuleb hea meelega kaasa, loodetevasti on ka Matvere-Tättele veel pileteid. Midagi ilusat novembri lõppu.

Kolmapäevaöised sündmused ei olnud just kõige rõõmustavamad. Eriti sellepärast, et me kõik need rahumeeli maha magasime, kaasa-arvatud neiu Neti. Aga ma ei süüdista teda, ta on pereliige mitte valvur. Vähemalt avastasid need jobud enne muukima asumist, et autouksed ei ole lukus ja seega jäi igasugune otsene lõhkumine ära.

Eile nägin üle hulga aja juhuslikult Tartus M-i. Ummistasime natuke palju aega Ülikooli tänava kõnniteed (see pole mingi kunsttükk, arvestades, kui kitsas seal on) ja kõik kõige olulisemad jutud said ka räägitud.

Esmaspäev oli täiesti kohutav, aga sealt alates on olukord pisut paremaks läinud. Põlv ei ole enam nii valus (neetud libe perroon), trepist saab üsna kiiresti nii üles kui alla (ja mina arvasin, et jooga on rahulik) ja ka õlgu on juba täiesti võimalik liigutada (vähemalt teatud piirini). Ujumine kuluks täna õhtul küll ära, aga palun ära sina ja sina samal ajal tule (ok, sina võid tulla tegelt), muidu ei ole naiste duširuumis jälle sooja vett (diskrimineerimine, kuuldavasti on meeste omas reeglina olnud). 

Vt andis eilsetele mardisantidele purgi õunamoosi. H tuli pärast ja sosistas mulle kõrva, et need ei olnudki tegelikult päris mardisandid, vaid hoopis tema ja issi. Tegelikult oli selline aus ülestunnistus täiesti omal kohal, sest Matu vist ei tundnudki neid ära :p 

---

T lihtsalt istus kolm tundi järjest ja üritas õpetuste järgi paberist lilli ja loomi kokku voltida. Tulemuseks oli hunnik paberit. Mitte lilli ja loomi vaid kortsus paberit. Ja tõdemus, et ta poleks uskunudki, et ta nii tobu on, et ei saa õpetustest aru. Heh, mina ka ei saanud ja me kahe peale ka ei saanud. Origami on täiesti üle mõistuse. Ja tegelesin ma sellise asjaga loomulikult sellepärast, et muidu oleksin ma pidanud tegelema millegi hoopis hullemaga. Homne päev on veel aega, ajaarvamine lõpeb laupäevaga, et pühapäeva hommikul suure hooga otsast pihta alata. Ma peaksin magama.

Niimoodi äranäritud teel on bussisõit täielik piin ja rongid käivad siis, kui heaks arvavad ja lähevad katki siis, kui heaks arvavad. Jäin eelmisel nädalal kaks korda hiljaks. Täna istus bussis mu taga mingi täiestikoguaeg vägakõva häälega seletav tädi, kes kohati lausa hullunult oma jalgadega vastu mu tooli tagus. Samuti ei jõudnud talle kuidagi pärale, kuidas sai üks ja seesama Maalehe kirjadega kollane buss meist juba teist korda mööda sõita. Tal õnnetukesel jäi märkamata, et see Maalehe kirjadega kollane buss oli meist vahepeal juba umbes neli korda mööda sõitnud, sest meie olime sellest Maalehe kirjadega kollasest bussist kah juba umbes neli korda mööda sõitnud, kui see Maalehe kirjadega kollane buss parajasti tee ääres peatuses seisis. Tema arvas, et neid Maalehe kirjadega kollaseid busse on mitu. Daaaahh.

I speak Estonian fluently. I speak a little Germany. I don't speak English. (ahzoo) On Sundays I play my children. (Who doesn't pretend to be someone else from time to time, especially on Sundays?) I go to bed at past eleven pii emm. Kuidas on tatar, pekk, keefir ja kepikõnd inglise keeles? Ja mina olen S täht.

A postman delivers letters.

A barman serves drinks.

A petrol attendant serves petrol.

A scientist writes for a newspaper.

Seamus translates things (Huumoripunktid).

Juhe joosis kokku.

Üleüldse, käes on november. Rõõmustagem!

The White Goat

Kas nädalavahetusel peaksid inimesed puhkama või? Kuhu on kadunud pool oktoobrist? See nädal algas eelmisel esmaspäeval ja kestab veel tükk aega. Näiteks jõuludeni või umbesnii. Selle nädala esimene keskpaik, mis langes nii umbes nädalavahetuse kanti, oli hirmus lõbusaltkummaline. Täiesti ootamatult selgus, et ERS on inimene, kellega koos olles on mul pidevalt tegu, et kergelt hüsteerilisi naeruhooge tagasi hoida. Absurdne olukord. Nagu vaibaalustest kurkidest veel vähe oleks, nüüd siis katkised trollid ja augulised tekid ja valede nimedega tänavad ja täiesti minulikud orienteerumisraskused ja mõned liiga agarad või liiga hajameelsed inimesed ja kõrgem matemaatika ja meeletu vihm. Nüüd on siis aeg see teine pool oktoobrist kah kuhugi kaotada. Kuulmiseni.  

LOST

Sain eile kirja:

----- Original Message -----

From: rastafaraidza@mail.ru

To: minumeiliaadress

Sent: Friday, September 29, 2006 9:22 PM

Subject: Kristina

58121726

 

Mingid numbrikombinatsioonid. Spooky. Esimene asi, mis mulle seda sisutihedat sõnumit nähes meenus oli Teadmata kadunud. Elagu spämm.

EDIT (kell 21:55)

Asi läheb veel spuukimaks. Täna saabus uus meil:

 

----- Original Message -----

From: rastafaraidza@mail.ru

To: minumeiliaadress

Sent: Saturday, September 30, 2006 6:53 PM

Subject: **Spam**: Kristina

58121726

...

Täna oli siis laadapäev ja presidendivalimiste päev ja sügise algus ja L-i ja Ajaki pulmaaastapäev. Küpsetasin neile kohupiimaõunakoogi. Südametega. Ja täna ostsin laadalt lillesibulaid, sest nüüd oli jälle lilleneiu kord lilli kinkida, mitte hoida (ma mäletan, et roosid torkisid hullupööra).

Igasuguseid asju on hetkel lihtsalt liiga palju. Ma ei oska enam ebaolulist olulisest eristada. Midagi on jätkuvalt paigast ära.

Järgmisel korral kirjutan siis, kui on kirjutada midagi head ja ilusat. Aitab küll neist kolme punktiga algavatest postitustest.

...

Eile ma värvisin lippe. Šoti lippu ja Põhja-Iirimaa lippu ja Inglismaa lippu ja Walesi lippu. Ja kui kellelegi teisele kõik need pealinnad ja sümbolid meelde ei jää, siis mulle vähemalt küll jäävad, asi seegi. Mul on tunne, et see september on kestnud vähemalt terve igaviku või siis äärmisel juhul natukene kauem. Esmaspäevad kujutavad endast täielikku hullumaja.

Helkur tuleb välja otsida.

Täna õhtul oli õues nii soe. Peaaegu sama soe kui eelmise neljapäeva õhtul. Mina lippasin Riia mäest alla bussi peale. Lippasin iga foori juures ilmatu kaua oodates. Kui ma õigel ajal lõpetan, ma peaaegu et jõuan.

Ma jäin eile rongis täiesti magama ja täna bussis ka. Kui ma siis ärkan, ei saa ma hetkeks üldse aru, mis kellaaeg või päev parajasti olla võiks või kuhu poole ma sõidan. Kui need olulised asjad selgeks mõeldud, tuleb järgmisena välja selgitada, ega õigest kohast mööda sõitnud ei ole. Paanika. 

Paneks kuhugile sildid: Herilastele sisenemine keelatud. Lugeda oskavatele herilastele ja neile ka, kes lugeda ei oska.

Ma tahan kuhugile mujale. Kasvõi natukeseks.

Ideid?

sürrr

kingdom of heaven says: niiii
kingdom of heaven says: kopin siin musa mälupulgale
kingdom of heaven says: näe ei ole veel kokku jokksndki!
kingdom of heaven says: miks siin sülitamise ikooni pole ?
L says: :D
L says: et vajutad kolm korda peale

Elust enesest

Mu 90-aastane vanatädi käis silmaarstil. Silmaarst vedas perearsti jaoks koostatud paberitesse mitu suurt hüüumärki ja kirjutas, et tegu on uskumatult vitaalse prouaga. Samas määrati ära ka silma kae operatsioonide ajad.

1. operatsioon: 17. detsember 2009

2. operatsioon: 8. veebruar 2010

Palun olla kohal kell 7:30, sel ja sel aadressil, kaasa võtta sussid ja kõrgvererõhurohud.

Jaa, kui uskumatult vitaalne proua on elanud juba pisut enam kui 90 aastat, asi tal siis need veidi rohkem kui kolm aastat veel elada.

Au Eesti tervishoiusüsteemile!

...

Ma ei vajuta publish nuppu nende postide puhul, mis ma siia vahepeal kirjutasin. Las nad olla, kogu oma segaduses ja selgusetuses.

Täna on kestnud juba terve igaviku. Ärkan iga päev enne äratussignaali, vahet ei ole, mis kellaks äratus pandud on. Kuidas ma saan magades teada, et kahe või kolme minuti pärast hakkab telefon piiksuma (mul on uus telefon muideks)? Kuidas ma tean, et kell saab kohe 7:07 või 5:57 või 6:27?

Kolmapäeval läksin lõunase bussiga Tartusse. Kohalikust bussipeatusest kaugemale ei jõudnud. Buss oli käima pandud ainult neljapäeviti, reedeti ja laupäeviti. Paar nädalat tagasi käis see veel iga (töö)päev. Internetis oli vana info. Sama targalt koju tagasi. Hilisema bussiga ei olnud mõtet minna.

Eile turul - palju sügisesi värve ja inimesi. Päike paistis ja päikse kõrval oli taevas suur tume pilv, ere valgus, kuidagi natuke ebaloomulik. Aga päike oli ikka soe ja särav. Osad inimesed olid riides veel üsna suviselt. Sobisin sinna imehästi - sall ninani ja kurk nii valus, et oli pidevalt tunne, nagu neelaksin nuge. 

Õunad, pirnid, kartulid, kapsad, jõhvikad, seened, porgandid, kõrvitsad, arbuusid, kabatsokid, peedid, kaalikad, tomatid, kurgid ja kõiki neid palju. Üks suurte vuntside ja blondeeritud peaga vene vanamees. Istub ja suitsetab. Luudasid, vihtasid ja muud säärast kraami müütav vanapaar, lausa ühte nägu ja tegu. Müüjaonu, kelle jutust ma peaaegu mitte midagi aru ei saa. Kirjakeelne nagu ma olen. 

Herilased.

Soovite midagi? Ei, ei, ma niisama vaatan. Kus need lillkapsad kasvanud on? Elva lähedal.

Raske kott ja igasugused mõtted. Pea ees tundmatusse. Kas see olin ikka mina, kes nõus oli? Ma vist ei mõelnud päris selgelt. Kogemuste kogumine katse-eksitus meetodil. Valest otsast alustamine. Homme on tööpäev.

...

The border is there, within a glimpse of time a new one is created, in another flash the next one - always present and always changing - this is the destiny of being a boundary between the moody sea and the stubborn land.

See oli vist see kõige mõttetum sügavmõttelisus, mille peale ma täna oma lõputut paberipahna läbi sobrades sattusin.

Ei, ma ei leidnud seda, mida ma tegelikult otsisin. Oleksin pidanud või? Ja üleüldse, mida ma siis tegelikult otsisin?

Hetkel oleme siis jõudnud punkti, kus meietame isseennast ja ei tee mitte midagi, sest ei tea enam, kust otsast peale hakata. Kõik läheb mööda, millalgi.

Esimese tõsise tööpäeva ehmatused (btw the last time I checked - there is just ONE me, JUST one you know)

Mina enam oma meili lugeda ei julge. Vottt. Nii et palun saada sinna midagi mittehirmuäratavat, mille idee ei seisneks selles, et ma pean olema siis seal ja seal, tegema seda ja seda koos selle ja selle inimesega, mille tulemuseks oleks integreerumine (!?!) sinna ja sinna ja et kõik see on veel tagatipuks põhimõtteliselt kohustuslik. Kui sa lubad mulle saata kirju, mis ei sisalda ülaltoodut, siis ma luban, et ma vahepeal na-tu-ke-ne piilun oma postkasti.

The Rolling Blondes Go South

Eile sattus blondide rollingkond õhtul näiteks Taevaskotta. Sattus ongi üsna täpne väljend, sest tegelikult oli idee minna Suurele Munamäele, kuhu me mitmete aeganõudvate asjatoimetuste kokkulangemise tõttu lõpuks ei jõudnudki. Seega on põhjust tagasi minna ja näiteks Taevaskoja jaamas rongi oodata (sama hea põhjus kui iga teinegi, eriti veel sellepärast, et Taevaskotta me ju jõudsime). Lubasin vist vaadata, mis kell seal rong peatub - kell 19:04 saab E-R ja P Orava poole ja kell 6:17 E-L Tartu poole, laupäeva õhtul enam Tartust ära ei saa ja pühapäeva hommikul rongiga Tartusse ka ei saa, siis kõnnid näiteks jala. Taevaskojas vihma sadas. Mitte just ladinal, aga ikkagi sadas, niisiis sai natuke vihmas jalutada. Aga polnud hullu, tekitas sellise sügisetunde. Peale seda sõitsime paar tiiru Põlvas, kuna Võru poole ei olnud võimalik mingit mõistlikku teed pidi minna ja sildid näitasid ümbersõitu, millele me lähenesime ümber linna sõites ja lõpuks ümbersõidu alguspunkti tagasi jõudes. Räpina maanteel ei sõitnud pea ühtegi autot, see-eest ärkasid hämaruses kitsed ja kängurud (mhm) ja hüppasid auto eest üle tee. Korduvalt.

Ja tegelikult oli õhtul kottpimedas Luunja poolt Tartule lähenemine täiesti sürr. Kohati oli tee nagu lennukite maandumisrada ja pg istus ja deklameeris mu kõrval luuletusi.

Näpud eemale

Praegu õnnestus mul Firefoxiga kogemata ette võtta midagi niisugust, mis lõppes sellega, et asi enam üldse mitte ei toimi, vaid näitab ühte error messaget teise järel. Hmm, Windows Live Writerile ei meeldi, et ma Firefoxist kirjutan (või et ma üleüldse kirjutan), seega otsustas ta kah kokku joosta. Teine katse.

The Rolling Blondes Go Hippie

Laupäeva õhtu möödus sada protsenti püffelpriidusemalt kui kõik eelnevad laupäeva õhtud. Kõrvad olid mul ka pühapäeva õhtul üsna kenasti lukus. Priit igatahes hüppas-kargas-tõmbles-röökis-higistas mitme eest ja laulude sõnu polnud suurt kuuldagi (kuigi see vist sedamoodi oligi mõeldud). Lisades sinna veel mummulised seelikud, peapaelad, nahktagid, prillid a la Travolta in Grease, mõned eriti nunnud videod natuke vanemast ajast (eesotsas onu Bellaga - "Ma võtsin viina", mäletad ju küll seda videot?), saigi valmis üks tõsiselt segapudrune retro night.

Veel saime Eva-Liisaga Tallinnas kokku (selleks, et tartlastega kohtuda tuleb teadupärast ju Tallinnasse sõita), jõime Chocolateries kuuma šokolaadi, kuulasime hoovil taustaks mängivat bändi ja nautisime pühapäeva. Pärast sõitsime rongiga tagasi siia lõunaosariikidesse (ja noh, eile ma jõudsin korra juba Tartusse ka, tänagi on seda sõitu ette näha). 

Eile oli üldse tihe päev. Näiteks õnnestus mul ratast esikust välja tõstes oma pahkluu pihta pedaaliga selline obadus anda, et täna on jalg endiselt täitsa valus. Eile jõudis valu ja paistetus kohale küll alles peale seda, kui olime oma ringi läbi sõitnud, jaama juures pool tundi niisama seisnud ja pläranud ja siis veel kodus pool CSI-d ära vaadanud. Pikatoimeline nagu ma kohati olen...

Mission Impossible

Tänane mission impossible oli kahe sahtli sisu mahutamine ühte sahtlisse. Asjade äraviskamisega on mul alati probleeme olnud, nii ettt.... Mõlema sahtli sisu koosnes ennekõike igasugustest paberist asjadest. Sealt võis ikka täiesti uskumatuid asju leida ja osa asju olin ma pikema kaalumise peale ikkagi sunnitud ära ka viskama.

Laias laastus leidus seal järgmist:

* Mõned sellises formaadis raamatud, mis mu raamatukappi ei mahu. Paigutasin nad peale mõningat arupidamist ühte teise raamatukappi.

* Mõned raamatukesed Tartu ja Eesti ja Soome ja Inglismaa ja veel mõnede kohtade kohta. Eesti ja/või inglise keeles. Alles hoitud tõenäoliselt selleks, et tõlkeid võrrelda/vaadata või miskit sarnast. Mitte et neist otseselt kasu oleks kunagi olnud või midagist. Mahtusid kah sinna ülalmainitud teise raamatukappi.

* Posterid. Mõned juba väga vanad. Neid ei saanud ka ära visata, sest äkki läheb vaja. Ma ei tee nalja, vahel läheb. Alles kuu aega tagasi pakkisin PB kingituse ühte eriti temaatilisse posterisse. Vaatasin praegast ÕS-ist järele, sõna 'poster' võib käänata nii 'posteri', 'posterit' kui ka 'postri', 'postrit' ja parem oleks selle asemel üleüldse kasutada sõna 'plakat'. ÕS-iga seoses tuli veel meelde, et üks agar müügiagent helistas mingi päev ja pakkus uut ÕS-i. Em sattus telefoni vastu võtma ja oli hingepõhjani solvunud, kui talt esmalt kaunis üleolevalt küsiti, et kas ta üldse teab, mis asi see ÕS on. Solvumine väljandus selles, et ta pani lihtsalt toru ära ja selline ebaviisakus ei ole üldse tema moodi, ta kuulab kannatlikult ära enamus müügiagente piirini, mil mina teisest toast juba liiga intensiivselt kisan, et me ei telli mitte kui midagi, isegi siis, kui see on superodavparimuudseim ja ma ei tea mis kõik veel. Kui mind kodus ei ole, võib muidugi halvemini minna. Eriti värvikas näide oli Pesakonna juures toimunud järjekordne Tupperware esitlus, mille ajal mina parajasti kuskil Saaremaa ja Läti vahel loksusin. Koju jõudes pandi mind aga lihtsalt fakti ette, et minu nimele on tellitud need ja need ja need asjad. Kuna need ja need ja need asjad sisaldasid ka superhüperkonserviavajat, mida ma tegelikult ise juba ammmmu tellida tahtsin, siis ei olnudki asi tegelikult kõige hullem. Sry, got carried away, a bit, a lot.

* Paberid. Valged paberid (korralikud, printimiseks) ja mitte nii valged paberid. Mäletad A3 suuruses joonistuspabereid, mis olid pakitud kollase ja pruuni triibulisse ümbrisesse, millele oli kirjutatud 'joonistuspaber'? Mul on üks pakk neid alles, sellised kollakad ja natuke karvase pinnaga. Veel on suur hunnik musti kopeerpabereid, neid mis võivad natuke käsi määrida ja mida sai kunagi kasutatud selleks, et mõnest raamatust pilte kuhugi mujale 'kuppida'. Vähemalt mina kasutasin neid selleks, loomulikult oli neil ka vähe mõistlikumaid kasutusvaldkondi. Milleks ma neid nüüd kasutan, jääb veidi selgusetuks, aga ära ma neid igatahes ei visanud ja põhjuseks tõin selle, et kui nad juba nii kaua alles on olnud, las siis olla veel natuke (see on üldse hea põhjus asjade alleshoidmiseks mu meelest :p). Värvilisi pabereid oli ka. Neid ma tegelikult alles sellel talvel ostsin juurde.

* Teatrikavad. Ma kogun neid, see tähendab kavasid nendelt etendustelt, mida olen ise vaatamas käinud. Kõik mul kindlasti alles ei ole ja tõenäoliselt ei ole ma igalt poolt ka kava ostnud (kuigi viimasel ajal olen seda ikkagi teha üritanud), aga sahtli erinevatest nurkadest tuli neid kokku pea 40.

* Kleepekad. Suur hunnik HP kleepse ja kleepsualbum, ma kunagi ostsin neid T-le, aga me ei saanudki albumis kõiki numbreid täis. Nüüd võin nende kleepsudega, mida on topelt, üle kleepida kasvõi kogu sahtli sisemuse. Ja siis oli seal veel hunnik BH 90210 kleepse, nätsude seest. Ma ei mäletanudki, et ma neid oleks kunagi kogunud.

* Ebamäärased ajaleheväljalõiked. Osade ajalehtede puhul sain aru, miks need alles on ja enamus neist alles ka jäi, osade puhul jäi lehe olulisus igatahes tuvastamata ja sel juhul rändasid need prügikasti. Ja siinkohal ei ole sahtlist leitud lehed kuidagi seotud selle poole meetri kõrguse ajaleheväljalõigete virnaga, mis mul kapinurgas seisab. Kapinurgavirn keskendub ainult ühele teemale ja sellel on juba kohati ajalooline väärtus, sahtlis olid aga suhteliselt suvalised lehed (mõningate eranditega).

* Mõned tühjad vihikud. Milline rõõm! Ei peagi enne uut kooliaastat uusi ostma!

*  Kõik joonestustunnis tehtud tööd. Mulle meeldis joonestamine ja kui võrrelda kõige esimest tööd viimasega, siis edasiminek on ikka märgatav. Nooleotsad ei ole enam sellised pallikesed ja numbrid ei ole liiga ümmargused ja jooned on ilusad ja konkreetsed ja kujutatud klotsid on ka muidugi tunduvalt keerukamad.

* T kaks herbaariumit.

* Minu lugemispäevik, kuskilt algklassidest. See teeb ka alati tuju heaks, sest pildid on täielikud killerid ja kui neist veel tuju tõstmiseks ei piisa, siis raamatuid kirjeldav jutt on kohati lausa üle mõistuse.

* Niisama olulised asjad. Näiteks kunstiõpetaja poolt välja antud raamatuke (säänne spiraalköites ja suht mõttetu), kus sees meie klassi õpilaste poolt joonistatud pildid selle linnakese tähtsamatest kohtadest. Minu mullitehnikas postkontor muuhulgas. Me kunstiõpetaja armastas üldse täppe ja mulle ja neid saime me paberile tekitada ka kaheteistkümnendas klassis (sellist ainet nagu kunstiajalugu meil kahjuks seetõttu ka ei olnud). Raamatu juurde käis kohalikus lehes ilmunud jutt ja eriti tropp pilt meist raamatu esitlusel. Kaks värviraamatut kunstistuudio ajast (ajaliselt vanemad kui linna tutvustav raamat), kus sees meie joonistatud pildid. Pildid, kus minu nimi all, olid nii koomid, et ma istusin jupp aega põrandal ja lihtsalt itsitasin. Õnneks või kahjuks lasin ma sealt kunstiringist jalga just ajal, kui õpetaja leidis, et mu anne hakkab esile tulema. Värviraamatusse piltide joonistamise ajal oli see tegelane igatahes kuskil eriti kavalas kohas peidus.

Aga ma suutsin imekombel ühe sahtli täiesti tühjaks teha, homme hakkan sinna uusi pabereid kuhjama, sest kapinurgal seisvad virnad on juba eluohtlikult kõrgeks kerkinud.

Võid nüüd teha lihtsa testi. Vaata ülaltoodud punktid veelkord ükshaaval läbi ja märgi plussiga need, mis iseloomustavad ka sinu sahtleid. Mida rohkem plusse said, seda ebanormaalsemalt alalhoidlikum oled :p

Tänase päeva miinus oli igatahes see, et mu armsa käekella patarei ei olnudki tühi (nagu ma arvanud olin)! Käisin kellassepa juures ja tuli välja, et viga on hoopis mehhanismis. Ma nii loodan, et viga on parandatav, sest mulle kingiti see kell alles kaks aastat tagasi ja mulle ta tõesti meeldib. Ja kuna peale viimast natuke niisket telgis ööbimist jookseb üle mu mobla ekraani üks kena hele jutt just kellaaja koha pealt, ei ole sealt vahel eriti aru saada, kas tegu on 3, 5 või 8ga. Üldjuhul oleks ju üsna kena, kui ma tundi minnes teaksin, millal tund lõppema hakkab või nii :s Teine variant oleks muidugi uus telefon osta, aga kuna ma seda luban juba mitu aastat, ei maksa seda eriti tõsiselt võtta.

Midagist

Täna oli siis see päev, kui sain teada, et KV sai peale "Teenijanna loo" lõpetamist šoki, mis kestis kaheksa aastat. Väääga julgustav teadmine.

Läksin ja särasin natuke õigel ajal õiges kohas. Ja jagasin igasuguseid tõendite ja diplomite koopiaid välja ja sõin lasanjet ja jõin jäätisekokteili. Ahjaa, ülikooli kohvikus toodi mulle jäätisekokteil, mille sees olev kõrs oli katki, nii et kogu aeg tekitas joomine sellist lurisevat häält nagu oleks klaas peaaegu tühi. Katsu sa siis selle kõrvale olulistest asjadest rääkida.

pg on türklasestunud:
pg says: nuuh?...i know it's so sudden...but please say yes we can harbour u here....
pg says: and u're family too
PB says: pg says: is pic coming? pg says: i waiting for pic please!
pg says: but baby that's only natural

Never mind. Ta sai oma tahtmise.

Üleeile oli Sark (David Anders) muideks CSI-s ;) (See oli see teema)

Ikka ei hakka kohvi jooma

Tänane päev on küll mõnusalt vihmane olnud. Mul olid püksid põlvini märjad ja mudased. Sel suvel on nii vähe sadanud, et ma kohe ei mäletanudki, mis tunne on, kui jalad lirtsuvad. Hmmm, vesine tunne oli :p

Tänane koolitus oli muhe. Inglise poiss oli täielik kloun ja teda oli võimalik tõesti kaks korda nelikümmend viis minutit kuulata nii, et mõte ei läinud mitte kuhugi mujale uitama. Nalja sai kõvasti ja võimelda sai ka natuke. Päris TPR-i seekord ei tehtud. Pärastlõunast lektorit oli juba vähe raskem kuulata, kuigi ta oma vanusele vaatamata vahetpidamata ringi hüppas-kargas-keksis kord häält kõrgendades ja kord sosistades. Minu jaoks oli ta igatahes raudselt liiga hüperaktiivne ja sellised inimesed teevad mind närviliseks. Nägin mitmeid vanu tuttavaid ja oma kooliaegset inglise keele õpetajat. Arvestades seda, mis meil tunnis kõik need üksteist aastat toimus, mis me inglise keelt õppisime, oli see kohtumine küll väga sõbralik ja emotsioonitu. Kokkuvõttes oli päev igati positiivne, sai soodsamalt raamatuid osta, kohaloleku kohta anti üks paber pihku, jagati igasugust nänni ja anti tasuta süüa. Minu suhted selliste püstijalasöömaaegadega on alati pisut koomilised olnud, seekord tekitasin endale tassi ühe korralikult külma tee. Kui ühes laua otsas on kõrvuti kaks termost, millest ühele on peale kirjutatud "kohv" ja teisele "vesi" ja teises (kaugemas) laua otsas on veel kaks termost, mille silte sa ei näe, aga mille kõrval on kausikeses teepakid, siis on üsna loomulik, et sa eeldad, et sulle lähemas vee silti kandvas termoses olev vesi on kuum mitte külm, sest nagu näha, pakutakse lisaks kohvile ka teed. Igasuguseid asju ei pea sa aga mitte niimoodi uisapäisa eeldama. Sest jah, mõtle järele, need teepakid on ainult seal teises laua otsas oleva termose kõrval ja miks peaksid sa nii hulga vaeva nägema, et ühel pool lauda tass vett täis lasta ja siis teisele poole teepaki järele laveerida? See on juba tagantjärele tarkus, sest ega ma ometi ei jõudnud ju enne valamist nii palju ühe tühise tee kallal juurelda. Igatahes oli seal veetermoses täiesti külm vesi ja sellest, et vesi on külm, sain aru alles siis, kui paki sisse kastsin ja vesi ei mõelnudki värvi muutma hakata. Läksin ja lugesin siis teiste termoste silte - "kohv" ja "tee". Tee? Kuum vesi äkki? Miks teha asju lihtsaks kui saab ka keeruliselt?

Mis sa kokku loed?
S-CAPE
HVYMTL
N10CT

Homsest hakkan jälle korralikuks tööinimeseks

On mida oodata :p Järgmist puhkust näiteks.

Viimased viis päeva olid toredad ja enamus neist möödusid Helsingis. Palju ronge ja laevu ja poode ja kive ja loomi ja päikest ja inimesi ja veel igasugu asju. Enne laevale minemist tegime aega parajaks Kariibi mere piraate vaadates. Esimene osa meeldis mulle vist rohkem, kuigi ka teises oli superhäid kohti. Paar korda olen suve jooksul seega ka kinno jõudnud. Enne Hiiumaale minemist vaatasin Keanu filmi Maja järve ääres ja see oli igatahes hästi nunnu. Film oli nunnu ja Keanu oli nunnu :p

Helsingis alustasime Kiasmast. Kunst oli hirmus moodne ja kõik oli ok, välja arvatud ehk kõikuva põrandaga ruum, mis mu tasakaalumeele üsna tasakaalust välja viis (rohkem kui kõik Linnanmäe loksutajad kokku).

The future is only imaginary. Who would have guessed?

Peale Kiasmat olin sunnitud T sabas mööda poode tatsama. Minu raha jäi suures osas alles, T pangakontol aga haigutab tühjus. Muuhulgas pidi T endale ilmtingimata ostma ka hambaid näitavate roosade kiisudega papud.


Reede õhtul saatsid suuremad ilutulestikufirmad rohkem kui hulga eurosid taeva poole, tulemuseks oli ikka väga vinge ja värviline ilutulestik. Merelt peegeldus see tagasi näiteks nii:

Öine linn oli paksult rahvast täis ja õhtu oli üle mõistuse soe. Olen liiga harjunud meie jahedate (loe külmade) öödega, mere ääres on ikka hoopis mõnusam.

Turul müüdi igasuguseid asju alustades kõikvõimalikest köögiviljadest

ja lõpetades säravate päevalilledega.

Päevalilli nägin seal üldse paari päeva jooksul millegipärast rohkem kui siin terve suve jooksul kokku. Päevalilled on ilusad :)

Laupäeva nautisime Suomenlinnas mere ääres kivide peal lebotades ja turult ostetud käsitsi tehtud leiba süües. Meri oli niiii sinine ja kõik roheline oli niii kollaseks kuivanud.

Aga leib maitses seal kivide peal tunduvalt paremini kui pärast kodus süües ;)


Ega saartel ei olnud ainult kindlus ja kivid (tegelikult elab seal peaaegu 900 inimest). Oli ka näiteks üks selline seff auto.


Tallinna loomaaias ei olnud ma ka juba päris ammu käinud. Palju oli juurde ehitatud ja teede ääres kasvasid lisaks igasugustele lilledele ka kartulid, kõrvitsad ja muud köögiviljad. Inimesi oli pühapäevaselt palju, puhkepäeval ikka kohvikusse ja loomaaeda. Kohvikus me ei käinud, aga jäätist sõime küll.


Mõnedel ei ole magamiseks patja vaja. Alati pole vist mõtet sarvi maha joosta.


Leia pildilt loom. Väike, aga kuri.


Kalad!


Ja lõpetuseks veel üks eriti tige lind.

Tagasi, korraks.

Hiiumaa oli rahulik ja päikseline. Sõitsin rattaga, võtsin päikest, ujusin, vedelesin võrkkiiges ja tundsin ennast hästi.

Selline oleks ülilühike kokkuvõte, pikemat tõenäoliselt ei tule.

Kui ma täna hommikul tagasi jõudsin, keeldus mu arvuti minuga koostööd tegemast ja mu telefon lagunes totaalselt laiali. Back to reality.

Ja nädala lõpuni olen järjekordselt levist väljas.

Olen nüüd natuke aega Hiiumaal :) Vahepeal võid mulle kirjutada ja joonistada ;) Või helistada :p

KassinurmeS (mitte KassinurmeL!)

Käisin eile Kassinurmes "Kassirabal...". Lahtiseletatult: teatris kohas nimega Kassinurme vaatamas etendust nimega "Kassirabal...". Eriline oli. Süngelt müstiliselt salapäraselt meeldejääv. Ülle Lichtfeldt mängis suurepäraselt, kuid ega ka osa kohalikest amatöörnäitlejatest nimekamale seltskonnale (Lichtfeldt, Luule Komissarov, Ines Aru ja Erni Kask, viimane meenutas mulle miskipärast Indrek Ojarit, nii et lõpuks hakkas see lausa häirima) eriti alla ei jäänud. Ritsikad lausa röökisid ümberringi ja tüki lõpus mängis kogu näitlejatekamba mänglevalt üle tuul, mis räige lõpu järel saabunud tardumuse ajal vaikselt taevasse tõusva suitsu järsku mööda maad laiali lõi, sellest midagi lehtrikujulist vormis ja siis õhulised seinad igas suunas õrnalt laiali puhus. Maagiline.

Kassinurme ise oli muidugi nagu Kassinurme ikka - võrratu. Ma arvan, et see on üks ilusamaid kohti Eestimaal ja sel kohal on eriline aura. Mitte et ma eriti igasugustesse auradesse usuks (või noh, ma võin tegelikult üldse igasugustesse asjadesse uskuda, näiteks sellesse, et mõnda asja lihtsalt ei saa päris lõpuni ära seletada), aga sinna minnes on see lihtsalt tunda. Pole vahet, kas on talv, kevad, suvi või sügis. Pole vahet, kas on hommik, päev, õhtu või öö, ilus on seal alati. Kunagi hirmus ammu olen ma seal isegi laagris olnud, aga seda siis, kui koht oli alles üsna võssa kasvanud ja vaevalt, et tol ajal oleks kellegi peas tiksunud isegi pisitillukene mõttealge sinna kunagi üks korralik puukindlus rajada. Nüüd on mõttest reaalsus saanud ja uus projekt näeb ette täismõõtmetes kindluse rajamist. Uue suurema vundamendi ladumisega mõned aastad tagasi ehitatud kindluse kõrvale oli igatahes juba algust tehtud. Kassinurme kubiseb Kalevipojaga seotud asjadest, seal on Kalevipoja säng ja silmapesukauss, lingukivi ja künnivaod. Kassika on enda jaoks avastanud ka larpijad ja Tolkieni fännid, sest vaevalt on Eestis paika, mis rohkem Keskmaaga sarnaneks. Seal olles ei ole just eriti raske ette kujutada, et keset Kalevipoja silmapesukaussi saarekesel istuva näkineiu selja tagant piilub välja mõni pisike töntsakas kääbik või majesteetlik haldjas. Nii kaua, kui nad eest ära hoiavad sel ajal, kui talvel suure hooga kelguga tiigijääle maandud, on kõik korras (näkineiu talvitub ametlikult kuskil mujal ja need muud tegelased saavad ehk ise eemale hoidmisega hakkama; või tegelt Orlando Bloomi sarnasele haldjale otsa sõitmise vastu poleks mul küll midagi, eeldusel, et ta haiget ei saaks). Eilses roheluses oli üldse päris võimatu ette kujutada, et me seal napid viis kuud tagasi kelgutasime. Nii palju kui mulle lumi ka meeldib, preagusel hetkel ma sellest küll puudust ei tunne.

Igatahes lugesin kavalehelt Kassinurme kohta muuhulgas järgmist:

Kassinurme muinasasula on siia rajatud seitse tuhat ja linnus kaks tuhat aastat tagasi. Hiiekoht on avastatud koos asula rajamisega ja on seega üks vanimaid pühakohti Eestimaal. Meie maausku esivanemad valisid hiiekohaks ümbruskonnast kõige suurema energiasambaga paiga. Mõõtmised on näidanud, et ohvrikivide juures ja nendevahelises alal ületab energiavoog isegi Tuhalaane nõiakaevu energiavoo.

Eriti isekalt loodan aga seda, et Kassinurmest ei saa kunagi mingit erilist turismiobjekti, sest mulle ei meeldiks mitte üks raas sealt rattaga läbi sõites mingite turistihordide otsa sattuda. Ega ma ei mäletagi, millal me seal viimati niimoodi käisime, et kedagi teist ei oleks ringi liikunud, metsmaasikate aegu oli Kassikas mu meelest lausa ülerahvastatus (selles mõttes, et kõik oli ära korjatud).

Tegelikult tahtsin ma ju hoopis teatrist kirjutada, see selleks. Etendus oli vaatamist väärt, vihma õnneks ei sadanud, aga sombuselt hall ilm sobis imehästi tüki õhustikuga. Rohkem ei ütle ka, kui tahad, mine vaata ise :)

Nicholas Lea

Eile õhtul CSI-d vaadates ei suutnud ma välja mõelda, millises filmis ma teda varem näinud olin. Parim viis asju meelde tuletada on nende peale mitte mõelda :p Meelde tuli - Alex Krycek!

...

Õues on täitsa pime. Lamp on aga hirmus valge ja mu silmad valutavad pikast ekraanile vahtimisest. Kui järsku hämarusse vaadata, tantsisklevad pisikesed täpikesed silme ees. Liiga kaua ühe koha peal istumist. Kell on palju, mul on kõigest kõrini, teen tobedaid vigu ja ma ei saa enam millestki aru. Tahan ära.

The Rolling Blondes are back!

Saabusid nemad juba üleeile. Kui startisin rongiga Tallinna suunas, siis tagasi jõudsin Tartu poolt. Vahepeale jäi palju kilomeetreid maad ja vett.

Muljed on üsna segased, kõige eredamalt jäi meelde ehk Kuressaare. Kuressaare on imeilus. Tõesti imeilus. Õhtune Kuressaare - üsna vaikne ja rahulik, akendel põõnavate kasside, jalutavate turistide (sh hr ML), rattaga sõitvate kohalike ja tänavavalgustuspostide ümber õitsevate lilledega. Hommikune Kuressaare - rahuliku mere, päikesepaiste, pisikeste käänuliste tänavate, tervisejooksjate ja koertega jalutajatega. Öine Kuressaare - soe ja magav, kohati kottpime, teistsuguste ööhäälte, lahtiste akende ja aeg-ajalt kustuva tänavavalgustusega. Päevane Kuressaare - suursuguselt rahuliku piiskopilinnuse, vallikraavis pladistavate partide, värviliste klaasidega verandadega majakeste, rooside, elulõngade, paatide, vesijalgrataste, jahtide, oravate ja lindudega. Meenutas kohati Viljandit :) Kärdla on Kuressaare kõrval tõesti üsna tühi koht, aga eks neil on ka hoopis teine ajalugu.

Mõned käidud kohad nüüd siia (need rohkem mu enda jaoks, et pärast teaks, et ma olen seal käinud :p). Paljud kohad on puudu, näiteks kõik need õigeusu kirikud, kus ukselingid olid uksega sama värvi värvitud ja nii mõnedki mõisad, sest ma ei suutnud enam meenutada, kus me käisime. Ja kuna ma ei olnud ka kaardilugeja, vaid lösutasin niisama tagaistmel, siis ei ole ka praegu kaardi vaatamisest suurt kasu, sest ma lihtsalt ei tea, kus me täpsemalt ringi sõitsime:)

Muhumaal: Koguva küla, EELK Muhu Katariina kirik, Pädaste mõis

Kiviaiad! Eriti Koguva külas. Koguvasse läheks iga kell tagasi, seal oli mõnus. Paadid aedadel. Kirikus oli just lõppenud pühapäevane jumalateenistus, nii et saime sinnagi sisse piiluda :) Aga pettumus oli see, et Imre ei luba isegi oma parki tasuta vaadata :(

Saaremaal: Angla tuulikud, Jõe mõis, Kaali kraater, EELK Karja Katariina kirik, Kuressaare linnus, Kõljala mõis, Laimjala mõis, Lööne mõis, Oti mõis, Pidula mõis, Pilguse mõis, EAÕK Pärsama Püha Innokenti kirik, EELK Pöide Maarja kirik, Tõlliste mõis

Saaremaa oli ... metsane, võsane, tolmune, palav, peavalune. Aga kadakad ja tuulikud olid nunnud. Ja mõned mõisad ka. Ja mõisaid valvavad lõvikujud (näiteks Laimjalas ja Pilgusel). Mittekristlikud sümbolid Karja Kirikus ja parasjagu toimunud ristimine Pöide kirikus, salapärased küünlad Pidula mõisas, tõeliselt kummaline nõukaaegne ehitusime Jõe mõisa taga, segadusseajavalt paljude ruumidega Kuressaare linnus ja inglikujuga ukselink ühes järjekordses õigeusu kirikus.

Ainus rand, kus käisime, ei jätnud eriti mingit muljet, vesi oli meres üsna jahe (ei ma ei kurda, vee üle küll mitte kunagi), millimallikaid ei olnud ja korralikku liiva ka ei olnud. Jah, ma usun, et mõned muus rannas on, aga ma räägin hetkel sellest, kus meie olime. Igasugused tuletornid jäid ka nägemata, nii et on põhjust tagasi minemiseks :)

Mis veel?

Pesime vaipa, mida pg kohupiimakreemiga kaunistas, pesime autot, mis sellest eriti puhtamaks ei läinud, ja hulga nõusid, igaks juhuks nii enne kui pärast sööki.

Hommikul saabus lahtisest verandauksest hiigelsuur kollane kõuts, kes arvas, et oleks aeg üks tiir köögis teha ja siis tagasi koju minna (kus iganes see ka siis oli).

Mängisime Eesti Mälumängu. Kus siis ikkagi on sündinud Juhan Smuul? Eriti hea küsimus, kui oled just samal päeval Koguvas käinud. Aga Konstantin Päts?

Hommikul käisime Kuressaares kaltsukatuuril ja öösel Kudjape surnuaial. Kottpime oli. Õige natuke õudne ka, aga meelde jääb kindlasti.

Lätis: Ventspils - kämping (suhteliselt kobe ja odav), üks mõis ja üks kindlus, Livu Akvaparks Jurmalas, väga palju Läti teid, Sigulda.

Ventspilsi sõites ei suutnud isegi bussitäis sakslastest pensionäre tervet praami hõivata. Scania oli saanud natuke uuema kuue, näiteks läti telekanalit näitava teleka (telekas võis vabalt seal olla ka Hiiumaa vahet sõitmise aegadel, kuid see on kindel, et siis sealt läti keelt küll ei kostnud), lätlasest bistrooteenindaja ja roolirattaga ehitud potisinised trepikäsipuud (tundusid kuidagi ennenägematud). Venta jõgi oli suur ja rahulik, Ventspils ise õhtuselt mõnus oma pisikestest tänavakividest laotud tänavate, kummalise kujuga purskkaevude, naljakalt pügatud puude ja värvikirevate lehmakujudega. Veepargis olid järjekorrad ja eestlased. Palju mõlemaid. Sigulda on käidud kohtade hulgas ainult sellepärast, et eksisime sinna korralikult ära ja ei osanud isegi tuldud teed tagasi minna. Õnneks kuulus Rollingkonda ka üks suunataju ja terve mõistuse säilitanud täiesti mitteblond isik, kes meid kenasti Turaida lossi ja Gauja jõe oru poole ja seega ka õigesse suunda juhatas. Tulid tuttavad kohad ette küll :) Nojah, kogu reisi punktiks eksisime päris korralikult ära ka pimedas Tartus. See nõuab juba erilisi oskusi ;)

:)

Lähen nüüd natuke Eestimaad ja Lätimaad avastama :) Näeme jälle umbes nädala pärast!

Ehee!

Ma ei usu oma silmi!

Igasugust

Õhtune/öine herilase toast välja ajamine lõppes sellega, et T hüppas mu voodi peal üles alla paremale vasakule ja vehkis ühe paberilehega, samal ajal kui mina üritasin ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks muuta. Lahtisest aknast valgus sisse pilv ööliblikaid, nii et lõpuks oli ühe õnnetu herilase asemel terve tuba mingeid tiivulisi täis. Öömutukad on üldse toredad, lendavad valguse peale kohale ja jäävad kardina taha vaikselt ootama ja kui ma siis enne magama minekut lahtise akna kassikindlust kontrollin (parajalt vähe lahti, et härra Kessu sealt vaikselt sisse ei lipsaks ja siis heast meelest mulle pähe ei potsaks), pressivad need öised elukad end parves kardina vahelt sisse ja kukuvad mööda tuba ohjeldamatult ringi laperdama. Hommikuks on enamus neist kuhugi haihtunud. Või tegelt leidsin just ühe. Printeri seest.

Kuidas me T ja Liisuga rattaga sõitmas käisime.

Kuna Liisu ei olnud rattaga meile tulnud, laenas ta L-i ratta, millel on küljes ka pakiraam (võtmesõna). Liisu enda rattal seda asjandust ei ole. Sada meetrit väravast eemal:
Liisu: "Ma ei ole harjunud sadulaga rattaga sõitma."
Mina: "Mida? Ma ei kuulnud."
Liisu: "Ma ei ole üldse harjunud sadulaga rattaga sõitma"
Kuulsin vist siiski õigesti. "Mmmida???"
Liisu: "Seda et...."
Naer. Järgmised mitusada meetrit. Enne ütle, siis mõtle.
Paarkümmend kilomeetrit edasi: "Järgmine kord, kui meiega sõitma tuled, võta kodust oma ilma sadulata ratas kaasa. Eksju?"

Kell on pool kolm öösel. Mina seisan maja ees ja vestlen siiliga. Tema podiseb väga kõvasti. Kuna siil võttis endale kogu mu tähelepanu, jäid mõned muud olulised asjad kahe silma vahele ja mõne minuti pärast olin ma sujuvalt hakkama saanud millegi eriliselt jaburaga. Lähiajal plaanis olnud magama heitmine lükkus kõvasti edasi, sest ma lihtsalt irvitasin üksinda. Kui muidu segab naabrite und nende lahtisest aknast öösel sisse-välja käiv härra Kessu, siis sel harukordsel ööl, kui härra Kessu kenasti omas kodus kiiktoolis tudub, suudan mina kõik üles ajada :D

Hommikul Ronja lihtsalt tuli ja hammustas mind kannast. Ma ei lasknud teda tuppa ja siis ta vihastas. Näugus kõigepealt hirmsa häälega ja siis tuli ja hammustas. Selle peale sai ta otse loomulikult tuppa, aga kuna ta söögikauss oli täiesti tühi, läks ta ja hammustas Ajakit. Ta ikka oskab õigetele nuppudele vajutada.

Kas siin jões elavad krokodillid ka? Jaa, ma nägin ühe krokodilli silmi! Tegelikult nägin ma jõe ääres hoopis pardiperet, kes kiiruga kõrkjatesse pages. Vesi oli täitsa külm ja ega see ilmgi väga soe ole. Ma nüüd üritan siin vaikselt üles soojeneda.

...

Midagi on natuke katki. Mitte päris kildudeks. Mõned mõrad. Neid annaks kaotada, nii et hiljem ei olekski näha, et nad siin kunagi olnud on. Aga mõrad võivad ka laiemaks venida, kuni järele jäävad väikesed tükikesed, killud. Tükkideks lagunemine võib toimuda aeglaselt, tehes igal sammul haiget või kiiresti, ühekorraga. Esimesel juhul jääb alati võimalus, et mingil hetkel saab veel tagasi minna, tagasi minna sinna, kui kõik oli terve. Aga siis on liiga palju ootusi ja lootusi, teadmatust. Kui kõik toimuks äkki ja ühe ropsuga oleks see lihtsalt läbi. Tuleks minna edasi kuhugi mujale, millegi muu juurde, unustada. Ma ei tea, milline neist juhtub. Ma tean, millist ma tahan, et juhtuks. Kui varem nii kindlalt ei teadnud, siis nüüd tean. On olnud piisavalt aega järele mõelda. Tegelikult on olnud liigagi palju aega. Aeg muudkui läheb.

autopesu

pg says: aaa...ma aint väixe äbrikesega pest olen...kja lapiga...niiet pole nöxu tein
L says: waaah düslektik
pg says: düsgraafik ikke
L says: irw ma mõtsin ennast, et ma ei oska lugeda
pg says: jaah...ma kirjutangi koodis, et igaüx aru ei saax!

Ujuma...

Teel...


Veel ühel teel...

(Foto: M)

Järv paistab...

(Foto: M)

Kohal, liiv...

Palavad ilmad

Pikutan siis siin varjus. Ilgelt palav on. Mu viimane leid - eriti mõnusalt suur ja ümar kivi - on igaks juhuks lõua alla ära peidetud. Muidu nad tulevad ja võtavad selle jälle ära. Unenägu. Jooksen. Ajan kassi taga. Oi, kas ma tõesti kuulsin sõna 'ujuma'? Kähku püsti. Jaa, sealt ta tulebki, rätik ümber, peab ennast imeruttu sappa haakima. Kas ta tõesti ei võta mind kaasa? Ma siis klähvin vähe. Kasu oli, vist. Rihm? Miks ta minult küsib, kus mu rihm on. Ta teab seda ise täpselt sama hästi kui mina, et see on esikus akna peal. Ise veel alati paneb selle sinna. No okei, talle ju nii hirmsasti meeldib, kui ma silmanurgast esiku poole vaatan ja sellega teada annan, et mu jalutusrihm seal on. Ta mitte kohe ei taha osata mulle rihma kahe meetri kauguselt kaela panna. Miks ma pean veel maha istuma? Kiire on ju! Ujuma! Ruttu! Võib mõni ikka venida ja venida! Terve tee venida. Jeee vesi, lõpuks ometi. Karsummmm. Tuled juba või? No mis passid? Ega meil siin pool päeva oodata ole! Kui tore, pool jõge on väikeseid inimesi täis. Ja kõik kisavad ja kilkavad ja hüüavad minu nime. Ohh, teda ma tean, teda ka ja tema seal keset jõge kivi peal küsib, kas ma hammustan ka. No kas ma näen sedamoodi välja või? Tehke mulle ka kivi peale ruumi! Mis te kisate! Ma ei hakka ju ennast ometi raputama! Seisan siin lihtsalt vähe ja naudin seda, kui iga karva otsast vett tagasi jõkke soriseb. No ok, teie lõbuks võin ju tsipake raputada, aga te kiljute ju mu kõrvad lukku. Väike kõhukas, plärtsaki! Oi, seal järgmise jõekäänaku taga paistab midagi toredat. Tähelepanu! Valmis olla! Start! Oeh, nägin vist valesti, ei olegi seal midagi. Aga seal kõrkjapuhma taga on kindlasti midagi huvitavat. Kui mõnus muda! Ai, ai, ai, kinni jäin, pagana pihta! Juba keegi kutsub mind, mis nüüd siis jälle vaja? Mina ju tean, kus mina olen, kuidas sina ei näe, et mina olen siin puhma taga, kui mina ise näen ju ennast siin? Juhmard. Viskad kive? Ei viska? Viska! Viska! Ikka on see kiljuv seltskond ümber kivi. Jumal küll, üks läks vee alla. Kolmas käik sisse ja ajama, ei, veel kiiremini on vaja, seitsmes käik. Tuli pinnale, milline kergendus! Mu selja taga! Nüüd on hoopis see seal vee all, no mis nad endast õige mõtlevad! Ai, mu saba! Nii äkilisi pöördeid tehes on päris valus tüürida. Ja nüüd on kaks tükki korraga vee all, appi, ma ei oska enam midagi teha, hakkan niutsuma. Näe, kõigil kohe hale meel! Palju neid siin õige on? Keegi pritsib vett näkku, nii ei saa ju lugeda. Kivi peale. Nonii, üks..kaks..neli... Sassi läks. Üks..neli..kuus, ehh ikka sassis. Ei sukeldu! Hüüüüpppaaan sinna, kus ta vee alla läks, kolm meetri õhulendu ja karsumaki, vesi lõi vist natuke üle pea, no pole viga. Kus ta on? Kus ta on? Seal?!? Kuidas ta sinna sai? Mis? Kes? Minu seljas? Miks nii? Miks sa ise ei uju? Sa vajutad mu vee alla! Ära hoia mu kaelarihmast kinni! No olgu, hoia siis, kui sa nii väga tahad. Aga tead, ma lähen nende vesikuppude juurde. Tahad ka ikka järgi lohiseda? Kindel? Seal ju niiiii paksult pehme muda ja mõnusad veetaimed kõhtu paitamas. No ma ise ka arvasin, et sa ei taha! Bööö! Ninapidi vedasin sind! Tegelt ma ei ujugi sinna, hoopis keset jõge ülesvoolu ujun! Aga nüüd sa enam mind kätte ei saa! Liiguta ise oma käsi! Juba välja? Niii ruttu? Ma pole veel õieti ujuda saanudki! Teie minge aga jah, ma veel korraks ujun sinna, näed sinna! No kuidas sa ei näe! Ei kutsu mind veest välja, ma natuke ujun sinna, no okei, ma ise ka päris täpselt ei tea kuhu. Ma siis ujun natuke ringiratast. Ups, nina läks vee alla, oh õige jah, ma ju oskan nina vee alla panna. Kui nunnusid mullikesi saab välja puhuda. Mull. Mull. Kivi. Oi kui sügaval. Ulatan, ei ulata. Mitte ei ulata, kõrvad lähevad kohe vee alla. Koerad ei pane kõrvu veel alla. Kes seda ütled? Mina küll mitte! Oi, kus kohiseb, koerad vist ei pane tõesti kõrvu vee alla. Meelde tuli, eile ju juba proovisin ja kohises ka. Aga kivi on. Tore kivi. Tahaks seda kivi endale. Proovin veel korra. Urrghh, jälle vesi kõrvus, raputan natuke. Ehk mõni teine kord. Mis seal küll hõljub! Mis maitsev veetaim! Amps! Võeh, nats ligane teine tegelt. Oi, oi, neil sai vist tõesti kõrini ja nad lähevad ära! Ei, oodake ikka mind ka! Ära võta seda rätikut maast üles! Kus peal mina siis ennast raputan? Õnneks on veel rätikuid. Näe selle oma, kes küsis, kas ma hammustan ka. Teda nägin ma vist tõesti esimest korda, lähen raputan tema rätiku peal. Oeh, ta riided said vist kah natuke märjaks. Aga nad on selle üle kõik hirmus õnnelikud. Nii tore :)

Palavad ilmad. Ujurkoer Neti vaatenurgast lähtuvalt.

Tõlkepärleid

Isegi kui sul ei ole miiittteee mingisugustki kavatsust mõnda asja osta, tuleb tooteinfo ikka ja alati läbi lugeda, sest heal juhul saab vähemalt korralikult naerda ja seda raha välja käimata :p

Niisiis:

Mäekristalli deodorant
Likvideerib higi lehk 24 tundi jooksul.
Koostis: on tehtud loodusmaterjalidest, ei sisalda parfüümi, konservante, keemiaaineid, mis imbuvad nahka. Väga ökonoomiline, ei jätta plekke, ebakleepuv. Kõlblik 1 aasta.
Kasutamine: tehke kivi vesihoidiseid, hõõruge kaenlaaukud ja taldmikud.

True telephone conversations recorded from various Help Desks around the U.K

Helpdesk: What kind of computer do you have?
Customer: A white one...
====
Customer: Hi, this is Celine. I can't get my diskette out.
Helpdesk: Have you tried pushing the button?
Customer: Yes, but it's really stuck.
Helpdesk: That doesn't sound good; I'll make a note...
Customer: No ... wait a minute... I hadn't inserted it yet... it's still on my desk... sorry.
====
Helpdesk: Click on the 'my computer' icon on to the left of the screen.
Customer: Your left or my left?
====
Helpdesk: Good day. How may I help you?
Male customer: Hello... I can't print.
Helpdesk: Would you click on start for me and...
Customer: Listen pal; don't start getting technical on me ! I'm not Bill Gates damn it!
====
Hi good afternoon, this is Martha, I can't print. Every time I try it says 'Can't find printer'. I've even lifted the printer and placed it in front of the monitor, but the computer still says he can't find it...
====
Customer: I have problems printing in red...
Helpdesk: Do you have a colour printer?
Customer: No.
====
Helpdesk: What's on your monitor now ma'am?
Customer: A teddy bear my boyfriend bought for me in the supermarket.
====
Helpdesk: And now hit F8.
Customer: It's not working.
Helpdesk: What did you do, exactly?
Customer: I hit the F-key 8-times as you told me, but nothing's happening.
====
Customer: My keyboard is not working anymore.
Helpdesk: Are you sure it's plugged into the computer?
Customer: No. I can't get behind the computer.
Helpdesk: Pick up your keyboard and walk 10 paces back.
Customer: OK
Helpdesk: Did the keyboard come with you?
Customer: Yes
Helpdesk: That means the keyboard is not plugged in. Is there another keyboard?
Customer: Yes, there's another one here. Ah...that one does work!
====
Helpdesk: Your password is the small letter a as in apple, a capital letter V as in Victor, the number 7.
Customer: Is that 7 in capital letters?
====
A customer couldn't get on the internet.
Helpdesk: Are you sure you used the right password?
Customer: Yes I'm sure. I saw my colleague do it.
Helpdesk: Can you tell me what the password was?
Customer: Five stars.
====
Helpdesk: What antivirus program do you use?
Customer: Netscape.
Helpdesk: That's not an antivirus program.
Customer: Oh, sorry...Internet Explorer.
====
Customer: I have a huge problem. A friend has placed a screensaver on my computer, but every time I move the mouse, it disappears!
====
Helpdesk: Microsoft Tech. Support, may I help you?
Customer: Good afternoon! I have waited over 4 hours for you. Can you please tell me how long it will take before you can help me?
Helpdesk: Uhh..? Pardon, I don't understand your problem?
Customer: I was working in Word and clicked the help button more than 4 hours ago. Can you tell me when you will finally be helping me?
====
Helpdesk: How may I help you?
Customer: I'm writing my first e-mail.
Helpdesk: OK, and, what seems to be the problem?
Customer: Well, I have the letter a, but how do I get the circle around it?

Tänud M-ile :)

Mis sel kuupäeval juhtus?

Idee on pärit Punase Hanrahani blogist.

1. Mine Wikipediasse.
2. Kirjuta otsingukasti oma sünnikuupäev (aga mitte -aasta).
3. Pane kirja kolm sündmust, mis on sinu sünnipäeval juhtunud.
4. Pane kirja kaks tähtsat sünnipäeva ja üks huvitav surm.
5. … ning üks püha või tähtpäev (kui on)

6. märts

3 sündmust:
1869 - Dmitri Mendelejev esitab Vene Keemiaseltsis esimest keemiliste elementide perioodilisuse tabelit (mida me muidu koolis keemia tunnis pähe tuubiks või ristsõnu lahendades kasutaks?)
1964 - Tom O'Hara püstitab uue maailmarekordi ühe miili jooksus sisetingimustes lõpetades ajaga 3 minutit ja 56,4 sekundit (see hakkas lihtsalt silma kui midagi eriti ebaolulist)
1981 - Peale 19 aasta pikkust tööd CBS-i Õhtuste uudiste juures, lõpetab Walter Cronkite oma eduka uudisteankru-karjääri (oluline aasta ka)


2 sünnipäeva:
1475 - Michelangelo Bounarroti, Itaalia kunstnik (minu jaoks kõige tuntum nimi antud kuupäeval sündinute hulgas)
1937 - Valentina Tereškova, Vene kosmonaut (esimene naine kosmoses, oh võrdõiguslikkust)

1 surm:
1986 - Georgia O'Keeffe, Ameerika kunstnik (tema hiigelsuured lilled on nii meeldejäävalt võrratud)

1 püha:
Ghana iseseisvuspäev (mul oli kunagi üliammu kirjasõber Ghanast, kes nii umbes teises kirjas nõudis, et ma saadaksin talle taskuarvuti ja ma ei tea veel mida kõike, sinna see kirjasõprus surigi)

Evu, Sulle jäi ka päris mitu sündmust, sünnipäeva ja surma, mille hulgast valida :p

Aktus

Lõpetajad võtke sappa! Mida ma siin ometi teen? Miks ma siia jälle tulin?

Appi, me istume täiesti rea keskel! Kuidas me siit kähku välja saame Aaviksoo kätt suruma?

Issand jumal milline kleit! Kas see tibi ise ka teab, et see on külje pealt vaadates lausa jube?

Plaksutamine, plaksutamine ja veel kord plaksutamine, 401 lõpetajat. Miks mulle kollast roosi ei jätkunud? Ei taha roosat!

Paber käes siis, lõpuks ometi. Tegelikult oli kena ja rahvast oli palju ja päike paistis ja palav oli. Ja E-R S tõi mulle kimbu rukkililli, mul vajus konkreetselt suu lahti. Pärast istusime Eva-Liisaga kohvikus, akna taga mängisid onud väntoreleid. Me juba arvasime, et ainult mehed neid mängivadki, aga ei, pärast mängisid kaks saksa tädi ka. Üks neist oli eriti stiilselt riides, üleni mustas, kübara ja valge pitskraega :) Mul tekkis soov talle üks rukkililleõis anda nööpauku panemiseks :p Ta lihtsalt nägi välja täpselt selline, et just üks sinine lilleke oli puudu. Tegelikult jäid kõik lilled koos õitega mulle siiski alles :) Väntorelid on täiesti müstilised asjad mu meelest. Evu pakkus, et need sobiksid hästi õudusfilmi, olen nõus. Pole midagi hirmsamat, kui kuskil pimedas ilma väntajata mängiv tontlikult kirev väntorel. Tõsiselt ka!

P.S. Pierre Cafe ja Chocolaterie on nüüd ka Tartus. Tallinna Vene tänava oma vastu see aga kahjuks ei saa, vähemalt esmamulje jäi selline. Võibla ma olen lihtsalt liiga kriitiline... Ja las see Tallinna oma jääda selliseks eriliseks kohaks.

Tagasivaade jaanipäevale ehk killukesi PB mõisapiltide kogust (ja mujalt)

Algus veidi hall ja vihmane, pärast läks päikselisemaks :)

Kuremaa. Böö, mahtus küll autoga ringi keerama!


Luua. Et kust poolt me tulime? Millist teed pidi? Kuhu poole me siis nüüd pöörama peame? Kaardist ei ole eriti palju abi, kui puudub suunataju.


Varss!!! Oi kui nunnu. Jajaa, see pisike sitikas seal on varss, just see kahe jalaga ja kohe ninali kukkuv. Tippsaavutused pildistamisel, täitsa ise tegin.


Vaade Saadjärvele ja kellegi endiselt tossav jaanituli.


Oluline detail "Riietatud Vihmaveetoru"


Kaagvere. Kas nad saadetakse siit suveks koju? Ma ei tea, ma arvan küll. Keegi kõõlus akna peal, nägid? Ei tasu nii palju arvata.


Alatskivi. Moodsal ajal moodsad hobused. Värvilised ja neljal rattal. Nurga taha jäi mõnusalt mustavalgekirju nõukaaegne prügikast.


Pg hobi pildistada inimesi selja tagant? Järgmise vaatamisväärsuse juurde? Kes kuhu, mina näiteks ujuma (küll nüüd mitte päris jala).


Peipsi. Siin mina ujun. Leia pildilt mina. Mina ei leia mind. Pildi tegija ei leia ka enam mind.

Väärib veel ära märkimist, et pildistasid PB ja pg (välja arvatud sitikvarssa).

Ratastest ja maasikatest

Oojee, ma ostsin eile endale jalgratta. Mu eelmine ratas oli tõeline uunikum, ostetud kuskil 90ndate alguses, vene oma ja kolme käiguga. Tol ajal oli käikudega ratas midagi ennenägematut (vähemalt siin kandis) ja siis oli see ikka väga kõva sõna. Aga siis tulid 21-käigulised mürinal peale ja minu ratta käigud otsustasid enam mitte funktsioneerida ja piduritega oli ka pidevalt jamasid. Ainuke suurepärane asi selle ratta juures oli sadul - istuks nagu diivanil :p Kuigi õppisin täiesti osavalt sõitma peaaegu piduriteta rattaga, võib siiski väita, et viimased viis aastat ma just väga tihti ratta selga ei hüpanud. Selle ratta selga ma mõtlen. Aga kaua sa ikka L-i või T rattaga ringi uhad, kui L-i oma on ilmselgelt liiga suure raamiga ja hirmus ebamugav ja T tahaks nagu vahel ise kah sõita. Ühesõnaga, võttis aega mis võttis (oma viis aastat vähemalt), aga nüüd on mul pisike armas sinivalge ratas :))) Ma loodan, et ta peab kaua vastu, sest eilsed rattaliigud olid igatahes korralikud :p

Kas sa sel aastal metsmaasikal oled käinud? Viimane aeg minna, enne kui kõik maasikad ära korjatakse! Meil oli eile tegu kuhugi auto parkimisega, kassika metsad pole ammu nii populaarsed olnud. Parima koha pealt ajas maaomanik meid minema (nojahhh, aga silti ju kuskil ei olnud. Selle kahtlase tädi arvates ei ole ju silti ometi mingit mõtet üles panna, sest kaua see silt ikka vastu peab... Huvitav, kas tal on sildivarastamise luulud?), läksime siis mk metsa ja otsustasime, et kui ka seal mingi tige tädi vastu hüppab, siis on sada protsenti kindel, et see tädi blufib. Maasikaid oli täitsa korralikult. Sääski oli veel korralikumalt. Puuke oli ka ja A sai mesilase käest pähe nõelata. Väga sündmusterohke metsaskäik. Täna õhtul lähme T-ga siia lähedale maasikale, selleks tuleb natuke üle aia ronida, aga maasikad on seal kasvanud nii kaua, kui mina mäletan ja vanadest harjumustest ei saa ju loobuda.

Ja veel - homsest olen paberitega pedagoog, nii et palun tule mulle lilli tooma :) Aktus algab kell 12 ja ikka peahoones. Nägemiseni ;)

Mythical Creatures

Olen vahelduva eduga Narnia lainel. Eile olid teemaks faunid. Kui Sulle ei peaks sõna 'faun' otsemaid ühtki fauni silme ette tooma, siis niimoodi on üht korralikku fauni kujutanud ungarlasest maalikunstnik Pál Szinyei Merse.

Teisel pildil aga on härra Tumnus (James McAvoy), esimene olend, keda Lucy Pevensie raamatus "Lõvi, nõid ja riidekapp" Narniasse sattudes kohtab. Lucy näeb härra Tumnust kohe laternaposti juures ning faun viib tüdruku oma koju, et talle kooki ja teed pakkuda ning talle oma flöödil mängida. Lucy jääb võlujõul magama ning leiab ärgates eest nutva härra Tumnuse, kes tunnistab üles, et ta oli sunnitud õela Valge Nõia teenistusse astuma ning et tal oli plaanis magav Lucy Valgele Nõiale viia, kuid ta ei suutnud seda teha. Seejärel aitab härra Tumnus Lucy tagasi laternaposti juurde ja saab sellise allumatuse eest Valge Nõia käest loomulikult karmilt karistada. Sealt lugu tõesti algabki.

Faunide kohta ehk veel nii palju, et Rooma mütoloogias on nad metsa kaitsjad, keda kujutatakse sarviliste, alt poolt vööd kitsega ning ülevalt poolt inimesega sarnanevate olenditena, keda on kõrvutatud Kreeka saatüritega.

See, miks ma faunidest kirjutan, jääb hetkel mulle endale ka suhteliselt arusaamatuks. Ehk ma kunagi oskan selle ka mõistlikult ära seletada, aga vaevalt küll :p

Soga

Sadas ja suhteliselt mõttetu oli, välja arvatud ehk Poisikõsõ ja Genialistid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mingil organiseeritud jaanitulel käisin, seekord veendusin veelkord, et ega ma selle tõttu midagi kaotanud küll ei ole.

Vaatasin just üht eriti haiget saadet "Majasokud ründavad" ja mõtlesin, et ma vist tean, kelle kööki koristama nad hästi kõlbaksid. Ei, mitte minu oma.

Pisike punane auto hakkab kuskil suvalise küla vahel hästi silma. Eriti kui hästi hoolikalt majade vahel sõeluda ja täiesti eksinud välja näha. Ei ole mitte mingit mõtet hakata sellise auto sabas sõitma, muidu olete mõlemad kellegi hoovis ja ruumi ringi keeramiseks on kah na vähevõitu. Põhimõtteliselt olen ma oma kaardilugemisoskustega peaaegu et rahul (pg tasemeni on veel muidugi piiikk tee), oleks võinud hoopis hullemini minna. Ma varem ei teadnuki, et Eestis on koht, kus autosid parvega üle jõe veetakse ja et Emajõgi nii ilus võib olla. Tegelikult ma seda viimast ikka teadsin, aga ma polnud lihtsalt varem sealkandis käinud, kus me eile seiklesime. Erilised kohad. Peipsi oli suur ja sinine ja tunduvalt külmem kui kolmapäeval. Veest välja tulles oli selline tunne, nagu sa tõesti väljuksid järvest, mitte vannist. Kõik need Peipsiäärsed väiksed armsad majakesed, treppidega otse küla ainsale tänavale. Sibulamaa. See, kui küla on näiteks seitse kilomeetrit pikk muudab küla teises otsas elavale inimesele külla minemise kahtlemata kaunis aeganõudvaks tegevuseks. Kui iga värava peal mõne naabrinaisega paar sõna vahetad, peab tõenäoliselt hommikul kodust minema hakkama, et õhtuks küla teise otsa külla jõuda. Erilised tänud tunne-oma-kodumaad tuuri eest pg-le ja loomulikult PB-le (we would never have made it without you).

"Andke oma pärlid siia!"
"Mõh?"
"Ma teen noogutit."
"Mida asja?"
"Ei noh, võivad plastmassist ka olla."
Milline kergendus, ei peagi päris olema. Ajaki pärlid oli T juba ammu pihta pannud, mina hoian õnneks või kahjuks kõikvõimalikku sodi alles.
Ups, topsik läks ümber. Kõik pärlid on nüüd porimati sees. Korjamistalgud. Ma oleksin pidanud seda oodata oskama.
"Kas sa selle asjaga oma näppu ei lase sinna pärlisse auku puurides?"
Väga demonstratiivne võpatus, aietus ja käe raputamine.
Mina loll ehmatasin pooleks sekundiks muidugi tõsiselt. Seda oleksin ma pidanud kohe raudselt oodata oskama.

"Noore perenaise käsiraamat" ruulib. Varsti olen ma juba liiga tark. Kala tähemärgi all sündinud koerad paistavad silma erilise intelligentsusega ja sobivad kõige paremini veeturistile ja kalurile. Tell me about it. Mis pistmist on noorel perenaisel lemmikloomade horoskoobiga? Tegelikult sain teada, et kui ma midagi ei oska, siis tasub minna nõua küsima elukogenud tädi käest. Mmmm, aga kui mul ei ole tädi?

"Väga kummaline on kuulda noore neiu suust selliseid sõnu: "Minu suur unistus on osta endale vaip!" Tekib küsimus, kas siin pole tegu mitte selle tütarlapse piiratud maailmavaatega."

Upsiksupsik, mul oleks küll paari kaltsuvaipa vaja. Milline ülim piiratus. See on nüüd küll täitsa õige, et liiga palju korraga seda raamatut lugeda ei ole soovitatav, põhiliselt vist seetõttu, et muidu saab koomusk liiga ruttu otsa. Õnneks pole ma veel arvutama õppimisest kaugemale jõudnud. Aga ees ootab riiete ja jalanõude hoidmisele pühendatud osa ja kui mu silmad mind ei petnud, siis ma vist nägin kuskil pealkirja "Kübarast toasussid!" Miski ütleb mulle, et see ei ole päris sama mis kübarast välja võetav jänes.

To be continued...

Õues on nii hea vihma lõhn, puude otsast tilgub vett alla ja jõe poolt tõuseb udu. Magic :)

Õnneks läks

Kui sa vette minnes saad valida n+1 koha vahel, kuhu oma jalg maha panna, siis milline on tõenäosus, et su talla alla jääb katkine pudel? Ma olen liiga palju päikest saanud, et hetkel nii raskete matemaatiliste probleemidega tegeleda, aga Sina võid loomulikult miskit pidi selle asja välja arvutada (ja ühtlasi mulle ka siis teada anda).

Kõigele vaatamata vedas mul hullupööra, katki on ainult ühe varba alt (seda küll päris korralikult). L-il kulus pärast pea tund, et see paganama pudel sealt veest üles leida, sest ega ma ise ju ometi nii tark ei olnud, et oleks kohe vaadanud, mille peale ma siis astusin. Mina nägin ainult verd ja seda ei olnud just väga vähe. Hiljem kildude hunnikut vaadates jõudis mulle endale ka pärale, et oleks võinud hulga hullemini minna.

Põhimõtteliselt ei meeldi mu katkisele varbale, kui ma:
a) liigun
b) paigal olen

Ma siis üritan neid kahte asja vältida.

Ma käin pidevalt jões, kus põhjas on kaunis teravad kivid läbisegi kõige muu kirjeldamatuga ja siis ma lähen kenasse liivaranda ja astun seal pudeli otsa!!! Deeeeeemmm

Helin-Mari

Helin-Mari Arderi kontsert eile öösel oli üliarmas. Õrnalt öine salapäraselt punakas valguses, mõnusalt jahe ja soe korraga. Tundega. Hingega. Sära silmis.

Põhimõtteliselt oleksin seda võinud ka kodus kuulata, sest asi toimus ühe eramaja aias siit paarsada meetrit edasi, aga öö oli lihtsalt nii ilus ja jalutasin seega korralikult kohale.

"Kas sääsed on teid juba täiesti ära söönud?"
"Mmmmhm"
"Oh, meil ei ole siin küll ühtegi sääske. Neile ei meeldi meie muusika. On nii tore, et see neile ei meeldi!"

Kontserdi algust ootasin sillal kõõludes ja kell 00:17 oli vaade jõele selline:



Ööd on meil lausa süsimustad.

mitte et see üleüldse oluline oleks

Sellise ilmaga kuhugi kasvuhoonesse taimi ostma minna ei ole just parim idee. Kui õues oli palav, siis aiandis näitas kraad palavust kuubis. Poe, kust süüa osta, valisime igatahes selle järgi, et seal sees oleks kõige jahedam. Selle, milline on siin kõige jahedam toidupood, saime teada stiilis naised-saunas-rääkisid või noh pigem naised-kasvuhoones-rääkisid. Kuumad kohad mõlemad.

Ahjaa, viimati, kui ma bussiga Tartust tulin (st. siis eile), oli bussis 38 kraadi. Mul kulus koju jõudes tõesti nii umbes täpselt 2 minutit, et üleliigsetest riietest vabaneda, rätik ühte ning rihma otsas Neti teise kätte haarata ja jõe poole lipata.

suvene

Tänases hommikuprogrammis näitas Buratinot ja selle peale kohe edvistavat Veikko Tääri. Täiuslik algus nädalale. Naer :D Põhimõtteliselt saigi eile liiga palju päikest, nii et tänane sunduslik toas istumine ei tundugi nii kole. Kui ma olen rongis ära loksunud ja kesklinna ning tagasi kõmpinud, jõuan ma veel muidugi selle koha pealt sada korda meelt muuta. Või tegelikult, ma ei taha Tartusse, ujuma tahan, ja kohe. Jões on vesi mõnusalt kõrge ja ilma vooluta, elagu hüdroelektrijaamad!

Käisime T-ga meie uut (nojah, mitte nüüd VÄGA uut, me oleme pikaldased) jalgrattateed proovimas. Oli tee, täitsa oli kohe, ainult pikem võiks olla. Ja kuna kohati läks tee päris kitsaks, oli T-l piisavalt võimalusi ohtlikke olukordi tekitada ja mind tee pealt välja rammida. Seekord jäin õnneks täiesti terveks. Sõidad sõidad ja siis on ees märk, et enam rattaga sõita ei tohi. Kuna ühel pool on kraav ja põld ja teisel pool maanteele sõitmist takistav piire, siis sõidad lihtsalt edasi, märgi alt läbi, suurest puust mööda ja näed uut märki, mis jälle lubab rattaga sõita. Terve mõistus võidutseb. Avastus oli aga see, et Õuna on nii siin pool kui seal pool, ehk siis üldse igal pool :p

Kunagi õhtul Liisule lilli viima, esimene tähtsam lõpetamine :)

Hiidsõnajalad :p

Täitsa lõbus oli

Hommikul tööl ja siis raamatukokku. Kirjutasin pg töösse numbreid ja voltisin A3 suuruseid pabereid nii, et need kenasti teiste A4 lehtedega koos kaante vahele mahuksid. Käisime köitmas ja õppetoolis ja osakonnas. Lõuna paiku söömas. Ja raamatukogus, veelkord. Ja kinos.

On võimalik arendada peaaegu et normaalset vestlust kolme inimese vahel, kui üks räägib, et on vaja tuua tööga CD, teine, et allkirjaga CV ja kolmas saab aru, et ta peab tooma allkirjastatud CD ja küsib siis veel, et kas ta võib tuua mälupulgal, sest et tal CD-d ei ole. Mõni ime, et CV-d küsinud isiku nägu pisukest arusaamatust väljendab, kui mälupulga küsimus küsitakse - kes siis CV-d mälupulgal toob, sellele on ju vaja allkiri anda. Ja siis selgub, et allkirjaga CV on ju tegelikult juba kenasti olemas ja CV-st huvitunud inimene on rahul, sest siis peaks ju kõik korras olema, aga segaduses isik lubab allkirjaga CV-d küsinud isikule endiselt asja mälupulgal (mitte CD-l) tuua ja CV inimene näeb jällegi suhteliselt hämmeldunud välja. Nii minnaksegi laiali.

Minu ja segaduses pg vahel jätkub aga arutlus mälupulga või CD allkirjastamise teemadel ja vahepeal möödub märkamatult nii umbes 4 tundi. Selleks ajaks on Da Vinci koodist juba rohkem kui pool vaadatud. Siis saabub selgus, sest eks need CD-d ja CV-d ole ühed samasugused koodid kui Robert Langdoni omad :p Pg müksab mind ootamatult energiliselt ja teatab, et ma teannnn!!! See, kes teadis, et ma olen CV ära toonud, küsis mu tööd CD-l, aga see, kes dokumente ise vastu ei võtnud ja mu CV-d ei näinud, arvas, et jutt käib CV-st, mitte CD-st ja arvas, et ma ei ole veel CV-d ära andnud, sest töö elektroonilise variandiga pole ju üldse nii kiiret, kui CV-ga.

Ja keegi kolmest aru ka ei saanud, et räägitakse erinevatest asjadest. Või õigemini keegi neljast, sest mina seisin lihtsalt seal kõrval. Kui see film ükskord lõppes, me ainult naersime. Totaalselt jabur. Kuidas üldse annab niimoodi mööda rääkida?

Film oli nii ja naa. Tom Hanks mulle üldiselt ei meeldi ja seal meeldis ta mulle isegi veel vähem kui tavaliselt, sest raamatu põhjal oli mul sellest tegelaskujust hoopis teine kujutluspilt tekkinud. Igatahes ei oleks tal tohtinud olla sellist kartulinina. Aga mulle meeldis, kuidas ajaloolisi sündmuseid kujutati segamini tänapäevaga, Big Ben lihtsalt haihtus ja double deckerid sõitsid keskaegsete nunnade vahel ringi :) Filmi kaalus siiski üle see CV ja CD nali.

Päeval raamatukogus üksikus päikeselaigus istudes ja vanu SL Õhtulehti lapates tundus kõik täiesti ebareaalne. Mõned tunnid hiljem mööda Kuperjanovit raudteejaama poole astudes oli kõik umbes sama ebareaalne. Õnneks oli pg selleks ajaks juba suhteliselt maha rahunenud ja otsustas kaltsukasse minna. Täiesti eluterve käitumine :) Võisin rahuliku südamega rongi peale tulla :p

Läbiiii...

...selleks korraks. Hea on olla. Kaitsmine oli lõbus, 9 inimest ja pea kolm ja pool tundi. Pr. Reet oli endiselt täielik naerupall, kuigi niimoodi lühiajaliselt oli ta tunduvalt kannatatavam kui loengus. Seal ajas ta hüperaktiivsus mu konkreetselt hulluks. Hr. Rain küsis iiiigasugguseiid mõeldavaid ja mittemõeldavaid küsimusi. Õnneks õnneks õnneks hakkas ta minu teema peale silmi pööritama, tegi tööd lehitsedes arusaamatust väljendavaid nägusid ja oli üsna vait. Õnneks õnneks õnneks. Mulle sobis sajaga. Pr. Ülle nokkis ka parasjagu, kõigi kallal, aga vastas minu asemel Pr. Reeda küsimustele. See mulle sobis ka, kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, miks ta seda teha otsustas. Who cares!!! Pr. Piret säras niisama vahelduva eduga, aga kadus hinnete panemise ajaks üldse minema. Päeva parim hetk saabus kindlasti Pr. Leili kohale hõljumisega (täpselt viimase kaitsekõne ajaks). Kui ta oli natuke väga pikalt retsensendina viimast tööd äärmiselt ajuvabalt kommenteerinud ja töös juba vastatud küsimusi raudse järjekindlusega uuesti küsinud, teats Pr. Reet, et kulla Leili, MEIE oleme siin juba kolm tundi istunud. She had a point, you know...

Läbiii, juuhhheiiiiiiiiiiii...

Maasikasupp jäätisega oli nämma ;)

Pealkirjata

Peale eileõhtust kahetunnist Skypes laterdamist otsustasime M-iga täna päriselus kokku saada ja kondasime paar tundi jõe ääres ringi. M võttis isegi leiba partidele kaasa, aga kuna me piisavalt lähedalt ühtki parti ei näinud, sõime selle leiva lõpuks ise ära. Sordis oli kõik muinasjutuliselt roheline ja vaikne. Jõgi, nõgesed, kohalik pood (kust ma ostsin ühe lömmis jäätise), palja jalu lippavad lapsed, telgid, mööda jõge allavoolu sõitev paat, iidvanad puud pargis, katkiste aknaklaasidega sordi klubi ja kinnilöödud akendega kuivati, sirelid, varsti õitsema hakkavad mairoosid, värvilised verandadega nukumajad, linala, tamm, koht, kus kunagi oli söökla, sild, teine sild, puude vahel looklev tee. Järgmine kord võtan fotoka kaasa.

Hommikul võtsin päikest ja lugesin Narnia lugusid, täielik pühapäev.

Homme on kaitsmine ja ülehomme on kaitsmine. Homme panen mina hinde, ülehomme pannakse mulle hinne. Veits segane. Ma tahan, et see kõik juba läbi oleks.

suvi

Poole ühesele bussile ei olnud võimalik 25 minutit enne bussi väljumist enam pileteid saada. See tähendas seda, et järgmise bussini oli poolteist tundi ja see aeg tuli ometi kuskil parajaks teha. Kes on käinud viimasel ajal Tartu bussijaamas, see teab, et otse kesklinna suunas on sealt suhteliselt raske astuma hakata. Nii tarastatud pole see olukord seal igatahes enne olnud. Kuna ma ei viitsinud enam ühtki auringi teha, läksin hoopis Zeppelini. Igasuguste muude väärt kohtade kõrval on seal ju ometi Koduekstra ja see on üks neist poodidest, kus juba igav ei hakka. Igasuguste vajalike pottide, pannide, nõude, vaaside, saiaküpsetajate ja vähemvajalike jubinate kõrvalt leidsin näiteks nagi, mille kohal oli väike katus ja katusel vihmavarju pea kohal hoidev karu. Õuekaunistuseks võib igasugustele konnadele, seentele, kassidele ja muule taolisele lisaks osta näiteks uhkelt värvilise kuke (Kui ma väike olin, olid mu vanaemal kanad ja suur ilus kirju kukk nimega Priidu. Kanad said ükshaaval otsa ja lõpuks jäi Priidu üksinda. Ta siis vaatas, et ohhoo, üle tee naabritel terve kari kanu ja kolis sinna elama. Algul käis küll hommikuti kodus akna taga kiremas, aga siis jäigi oma uute kanade juurde. Vot, selline ebaoluline vahelepõige kuke teema juurde. Kes on siis maailma parim kukejoonistaja?). Tohutu suurtes pudelites vene šampoonid kõrvuti presskannudega, plastmassist aiatoolid ja magamiskotid, kaltsuvaibad ja töökindad. Käisin ja näppisin moppe (totter sõna) ja harju ja kühvleid. Miks mitte osta endale punane südamekestega harjake ja kühvlike? Või kahe käepidemega varre otsas tolgendav karvastest ribadest asi, mis näeb välja midagi kohvikannusoojendaja, lambivarju ja hiina laterna vahepealset? Ainuke silt, mille ma selle atribuudi juurest leidsin, ütles "Our product", et siis miks mitte soetada endale üks our product? Kujutasin elavalt ette, kuidas kõik need punutud korvid ühel hetkel lae alt riiulilt alla sajavad ja kõik ettejuhtuva laiaks lömastavad. Sain teada, mis vahe on narmastega vaiba ja kaltsuvaiba vahel. Viimasel ei olnud narmaid, vist. Leidsin suurte kahvlite (või nagu hiljem selgus, väiksemat sorti harkide) moodi asjandused, mis ei olnudki mõeldud hiigelmõõtmetes grillipeole, vaid hoopis maa kaevamiseks (või vähemalt olid nad kõrvuti labidatega, kuigi ega keegi ei keela ju labidaga grillvorstil teist külge keerata). Ühesõnaga tuiasin ringi poe tagumises otsas, kus teisi inimesi just palju polnud. Lõpuks käisin veel Säästumarketis, seisin pikalt kohukesteleti ees ja pidasin iseendaga võitlust ostan-ei osta. Ei ostnud. Kolm banaani ostsin hoopis.

Täna hommikul juhtus kummalisi asju. Selliseid kokkusattumusi ju tegelikult ei juhtu, ega ju?

Learning collocations may take time, but it is definitely worth the effort. Punkt. Kõik.

Edastan kirjalikud tänusõnad oma tujukale printerile tänase koostöö eest. Tea, et ma oskan Sind vääriliselt hinnata.

psychodelicate girl says:
wow ....ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kadestan sind!
psychodelicate girl says:
muuseas, kas sa teadsid, et konnaperspektiiv on inglises worm's eye view?
psychodelicate girl says:
tea kas hanko-liivi sõnastikus ka olemas on?...mina leidsin ehitussõnastikust...
L says:
veldistu vähem
L says:
upppsss, i said the v-word

Ajuvabalagedus. Ajulagevabadus.

Pole hullu, tervelt kuus päeva aega ennast närvi ajada :)))

Rong jäi hiljaks. Buss jäi hiljaks. Jäi hiljaks ja siis seisis ka veel kolme kuuse all. Seisis. Mitte keegi maha ei läinud, mitte keegi peale ei tulnud, ustki ei tehtud lahti. Üldse oli kahtlane buss. Uus ja väga plastmassist.

Vanu autosid käisin vaatamas raekoja platsil (Eva-Liisa juba kirjutas neist). Niiiii sefid olid, eriti osad. Ja seal oli üks saksa tädi (või noh, õigemini oli seal palju saksa tädisid, aga enamus neist ei paistnud silma mitte millegi muu kui saksa tädiks olemisega), kellel oli suuuuurte taskutega kampsun seljas ja ühes suuuuures taskus oli suuuuur kimp piibelehti. Oi kui lahe :) Ei no kohe näha, et ma käisin autosid vaatamas, kui kõige suuremaks elamuseks olid piibelehed :s

Risustamine

Spämmkirjad ruulivad. Eriti, kui nad on saadetud kellegi teise meiliaadressile, aga sina oled see, kelle postkasti nad lõpuks potsatavad. Mulle tuleb õnneks suhteliselt vähe spämmi, aga ma pole siiamaani taibanud vaadata, missugusele meiliaadressile need saadetud on olnud. Ja algab kiri sõnadega: Insider information that brings about tremendous profits Radar for helping you make stoock market decisions. Mul on seitse korda plaanis stoooock market otsuseid teha ja eriti veel siseinfo põhjal. Tore, et jälle viagrat ei pakutud.

. . .

Kuidagi tühi ja lootusetu on hetkel. Eile oli küll hirmnaljakas, aga täna pööras asi veidi teises suunas. Või tegelikult ei juhtunud midagi väga konkreetset, mille pärast nüüd väga nukrutsema peaks, aga ikkagi. Muuhulgas sain teada, et ma pean ikka täiesti ise asja valmis kirjutama ja siis esitama. Ei mingit juhendamist. Milleks veel see? Tõepoolest. Ma näen vigu teiste töödes, mitte enda omades. Hea inimene lubamagi. Hetkel on mul lihtsalt mõistus otsas. Ja tahan seda, mida ei saa. Kena reedet.

Vööldingliš

Skype'i on vallutanud türklased. T-d ründasid türklased läbi rate.ee, mind siis läbi Skype'i. Ma suudan alati äärmiselt ebaviisakalt küsida, et miks sa mind oma listi lisasid. Tavaliselt saab sealt ka mõne toreda kodukootud inglises vastuse. Eelmise nädala klounile ei saa aga küll miski vastu, vahelduseks ei olnud tema aga türklane.

Mõned suurepärased mõttekatked (teemaks oli see, et mul ei ole väidetavalt mikrofoni ja seetõttu ei saa ta mulle ka mitte kuidagi helistada, aga tema sellest küll aru ei saanud):

you hef telfon

i wont to tok weth u

i do no wat are u se

i wont uor tl af u can

i ned uor nomber

i laek to ntolk weth u i ned to no u mor

i no weth u se ok i se if u lek to tolk

bet i weon toek wyou

i weon lesen your vuyes

See oli tõesti liiga uskumatu, et tõsi olla. Minu reaktsioon oli midagi umbes sellist:

i thought i made that clear already, I DON'T HAVE A MIC!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ja

are you absolutely SURE you speak english?

ja

my suggestion is that we'll continue this overtly thought-provoking conversation some other time

Ma võin ikka äärmiselt õel ja arusaamatu olla ja block nuppu oskan ma ka päris hästi vajutada.

niiviisi siis

Ostsin üleeile kõik Narnia lugude osad, 7 in 1. Olen täitsa rahul, näiteks sellega, et ei loegi praegu raamatut, vaid löön niisama aega surnuks ja teen nägu nagu ma kirjutaks midagi. Noh, nii umbes 10 minutit järjest kirjutan ka, siis vahin 10+x minutit niisama ringi. Miskit on tõsiselt paigast ära.

***

Huvitav, millal need öökülmad ükskord lõpevad? Nad on siin nagunii juba oma töö teinud, kaua võib? Palju energiat, aega ja raha läks lihtsalt tuulde. Mul on kellestki jälle nii kahju :(

***

Olen suutnud viimasel ajal päris mitut täiesti mõttetut filmi vaadata. Üks parem kui teine.

***

Mõned kustumatud aastatetagused ütlused, PB poolt mu märkmikku kirja pandud :)

Totaalne kiivakuulmine:
"Miks ta nii lõbus on?"
"Miks tal nii nilbe pluus on?"
(Kõnealune isik on Bunny)

Vastata tuleb ka siis, kui sa tegelikult ei tea:
"Mitu jalga on lepatriinul?"
"Kuus või seitse."
(Kes mida ütles, kahjuks enam ei mäleta)

Küsimusi võib mõista mitmeti:
"Kas sul tuleb siis kallim?"
(Siiamaani ajab pööraselt naerma)

"Mul jäi Bunny/panni külge!"
(???)

Teine kolmkümmend üheksa

Eile hommikul päike paistis ja taevas oli sinine ja muru oli niidetud ja pasunapiilud mängisid Kaubahalli ees "Mis värvi on armastus". Rahvast oli linnas suhteliselt varase aja kohta lausa üle ootuste palju, aga õnneks ei olnud kõigil neil inimestel kavas just sel hetkel toidupoodi minna ja ma pääsesin suurema sabatamiseta. Ajakile lille ostmine kujunes veidi aeganõudvamaks ülesandeks, sest minu ees seisev penskar oli võtnud endale auasjaks aru saada, miks tema bambus kasvab sirgelt üles, kui poes on nad ometi nii kenasti keerdus. Lõppude lõpuks jõudis see müsteerium talle vist ikka enam-vähem kohale ja ma sain oma daalia õnnelikult ostetud. Kogu sellest pasundamisest eemale kõndides tundus mulle ühel hetkel üsna ootamatult, et mingi nurga alt vaadates on ka sellistel mõttetutel väikelinnadel oma võlu. Õhtul/öösel toimunud ürituse korraldamatust imetledes kadus see kentsakas tunne aga õnneks ära. Oleksin võinud rahumeeli kodus sünnipäeval olla, mitte kuskil mingit maeiteamida vaadata, sest kui on valida linna ja Ajaki sünnipäeva vahel, siis viimane on igatahes mõistlikum valik. Pealegi oli õues ikka täiesti friiking külm, mai lõpp ju...

Lõppkokkuvõttes ma eile midagi asjalikku tehtud ei saanudki. Heitsin pilgu peale oma pooleli olevale tööle, selle jõllitamisest päästis mind elektrikatkestus, pärast mida ma enam ei suutnud ennast sundida arvutit sisse panema. Lõikusin suure kausitäie salatit, sellele eelnes õpituba teemal "Kuidas lõigata tomatit sektoriteks?" Nüüd ma olen siis peaaegu paberitega tomatilõikur. Mingil hetkel ilmus oma eksamiks õppima üks totaalselt unine T, kes mulle ka une peale ajas ja see õpetamine lõppes sellega, et ma magasin pärastlõuna lihtsalt maha (ja olin õhtul ikka unine). Homme-ülehomme veel üle elada, hinded välja, järgmised olulised kuupäevad on 050606 ja 130606. Kõige selle vahele paar kirjutist ja üks oponeerimine. Et mida veel???

Sussver kus sadas.

Maal ja taeval polnud vahet. Loomulikult pidin ma just keset seda sadu hakkama rongi peale minema. Õnneks andis selle kiire asjaga mõned minutid oodata ja läksin vihma kätte alles siis, kui padusajust oli alles jäänud vaid tagasihoidlik sabin. Kogu see alla tulnud vesi lainetas aga tänaval, nii et eriti vahet ei olnud, kas ma oleks selle ülevalt kaela saanud või lendas see minuni maa poolt autorataste alt. Lõbus igatahes :)

Hetk tagasi oli taevas nii lahedalt roosakat värvi, selline ebamäärane hallikasroosa. Nüüd ma tõmban kardinad ette, ja üllatus üllatus, lähen ära magama, sest mõned meist peavad hommikul vara tõusma. Viis päeva veel :)))

Päike :)

Kastanid õitsevad. Ja osa sireleid ka :) Kastanitega seoses meenub mulle alati kohe:

"Sügavaimas rahus laius seal päikese käes tukkudes Suur tänav. Kastanid õitsesid. Kuskil polnud ainsatki elusolevust, välja arvatud pagari hall kass, kes istus kõnniteeserval ja lakkus käppa."

Selline pilt on täiesti võimalik ka siit nii umbes paarisaja meetri kaugusel - väikesest mäest alla viiv tee, kaugemal paistab sild üle jõe. Inimesi tõepoolest eriti näha ei ole, aga mõne kõnniteel istuva kassi ikka leiab. Kastanid õitsevad ühe suure punase katusega maja aiavärava kõrval ja kohalikust pagariärist levib värskelt küpsetatud saia lõhn, mis seguneb vastniidetud muru lõhnaga. Idüll.

Pole eriti raske ära arvata, millisest (laste)raamatust need esimesed laused võetud on. Ma ei hakka seda raamatut praegu uuesti lugema, eelmisest nii umbes 20 korrast peaks piisama.

Võid ikkagi rahumeeli pakkuda, kust raamatust tsitaat pärit on, aga palju olulisem küsimus on, et kes on kirjutanud raamatu pealkirjaga "The Misadventures of the New Satan" :p Mõtle mõtle, Sa tead seda raamatut ja seda kirjanikku ;)

Hallelujah

Rock ’n roll angels bring thyn hard rock hallelujah
Demons and angels all in one have arrived
Rock ’n roll angels bring thyn hard rock hallelujah
In God’s creation supernatural high

Ometi kord võitis see laul ja see maa, kelle poolt ka mina olin :) Soome rokib :)

Tagasi loodusesse

Hehee ja sadaski täna :p Rohkem ma aga igaks juhuks ilma ennustama ei hakka. Vihma ei olnud nii ammu sadanud, et ma ei mäletanudki, et mu vihmavari avamisel kaheks tükiks lendab. Loomulikult ei läinud kaua aega, enne kui ma selle tõsiasja teada sain, sest seda demonstreeriti mulle esimesel võimalusel. Õnneks ei lennanud osa varjust vähemalt veelompi, sest ühtki lompi lihtsalt polnud läheduses. Aga tegelikult oli vihm nii tore, mis sest et autod mu mitu korda üsna märjaks pritsisid. Ise jahmusin ka praegast, et kust selline positiivsus veel pärit olla võiks???

Reedeõhtuste lõbustuste eest hoolitses Eva-Liisa :p Väike stiilinäide: The results showed that with regard to the species composition, the spring fen forest is quite close to the fen forest as well as to the carr forest, but it is considerably richer in the species of vascular plants and bryophytes. Sel ajal kui mina ingliskeelseid sõnu ritta seadsin (ise suurt midagi aru saamata ja kui sa mu käest praegu küsiks, kuidas on samblarinne, siis ei oskaks ma sellele ikkagi peast vastata), tegeles Eva-Liisa pealkirjade ja leheküljenumbrite ja nimede (ehk siis lühidalt öeldes viidete) kontrollimisega.

e w u says: kas sa tahaks olla Lembi Saastamoinen?
e w u says: kui ei, siis ära Jouko Saastamoineniga abiellu :D
L says: üritan mitte abielluda :D

(P.S. Kui juba Soome poole asi kaldus, siis märksõnaks on Lordi ;))

Veel mõni kohustuslik (?) allikasoometsade teemast kõrvale kaldumine:

e w u says: kursaõde helistas just. ta tartus, lubas mulle õhtul viinakokteili teha kui ma valmis saan
L says: :D
e w u says: päris jõhker auhind. ma usun, et ma siis üsna sassis. aga homme ka veel tegemist
L says: võibla läheb sassis olles see homne siis lihtsalt kergemini :p?

Kas keegi võiks mind sundida mu enda tööd ka valmis kirjutama :s? Jah, ma tean küll, ma ise ise ise.

Vot nii

Hehee, tänasest alates olen ma õnnelik jaanalinnusule omanik :))) Hea, kui ikka kõikvõimalike asjadega varustatakse... Igatahes on see suurim sulg, mida mina oma elus näinud olen ja tunnis annab sellega päris korralikku segadust tekitada (ei, ma ei konfiskeerinud seda, ma pole ju ometi niiii südametu, see hoopis kingiti mulle :p).

Homme on Vanemuise kultuuritänava päev, seega võib olla üsna kindel, et sajab ladinal. Nii et vihmavarjud kaasa, eriti Tartu kandis.

Mis on naljakas ja mis ei ole?

Kõik hakkavad suhteliselt vaikselt ülesannet vihikusse kirjutama, kui tagumisest pingist tuleb teade: "Õpetaja, mul on vedru kadunud!" Kui õpetaja oleks professionaalne ja järjekindel pedagoog, lahendaks ta vedruprobleemi suurema kärata ära, mitte ei hakkaks ise naerma (probleem ju täiesti tõsine). Aga midagi pole teha, kõik lihtsalt ei ole professionaalsed ja järjekindlad pedagoogid ja sel hetkel tundub lause ikka üle mõistuse naljakas. Loomulikult hakkab lõbus ka ülejäänud klassil ja maha rahunemine võtab pisut aega. Lõpuks leidub ka üks vedruga pastakas ja kõik saavad kirjutamist jätkata. Hiljem selgub, et segastel asjaoludel võivad ära kaduda ka näiteks otsad ja üleüldse igasugused muud asjad loomulikult ka.

Hypothetical situation: an ATM was robbed in Küüni Street. There are two suspects and fourteen detectives.

The first suspect enters. HE looks incredibly happy.

Ds: Where were you yesterday between 6 and 8 o'clock?
S1: I was in Lõunakeskus with /the name of the other suspect/.
Ds: What were you doing there?
S1: We were in Tiimari. We were looking at teddy bears.
Ds (quite happily): Did you buy anything?
S1 (even more happily): No. We were just looking.
Ds: Did you go to any other shop?
S1 (laughing): No, we were looking at the teddy bears in Tiimari. We are fans of teddy bears.
Ds: Which was /the name of the other suspect/'s favourite teddy bear?
S1 (triumphantly): He liked the pink ones of course. We were looking only at the pink teddy bears!

And so on and so on. After getting a lot of completely irrelevant information, the panel of detectives decides that the suspects are terribly guilty. And everyone is happy. Me included - how else can you make them ask questions in the past simple tense?

Loeme Postimees Online'i

Uudise täpne algus:

"Tallinna lauluväljaku lähedal Narva maantee ääres asuval ehitusel kukkus täna hommikupoole ühe kraana nool teise peale. Tema andmetel õnnetuses keegi kannatada ei saanud."

Õnnetuses üllatuslikult kõnevõime omandanud kraana andmetel? Kumb kraana siis varem juhtunust toibus ja lahkelt pressile infot jagama nõustus? See, kelle nool alla kukkus või see, kellele nool kaela kukkus?