...

Midagi on natuke katki. Mitte päris kildudeks. Mõned mõrad. Neid annaks kaotada, nii et hiljem ei olekski näha, et nad siin kunagi olnud on. Aga mõrad võivad ka laiemaks venida, kuni järele jäävad väikesed tükikesed, killud. Tükkideks lagunemine võib toimuda aeglaselt, tehes igal sammul haiget või kiiresti, ühekorraga. Esimesel juhul jääb alati võimalus, et mingil hetkel saab veel tagasi minna, tagasi minna sinna, kui kõik oli terve. Aga siis on liiga palju ootusi ja lootusi, teadmatust. Kui kõik toimuks äkki ja ühe ropsuga oleks see lihtsalt läbi. Tuleks minna edasi kuhugi mujale, millegi muu juurde, unustada. Ma ei tea, milline neist juhtub. Ma tean, millist ma tahan, et juhtuks. Kui varem nii kindlalt ei teadnud, siis nüüd tean. On olnud piisavalt aega järele mõelda. Tegelikult on olnud liigagi palju aega. Aeg muudkui läheb.