Igasugust

Õhtune/öine herilase toast välja ajamine lõppes sellega, et T hüppas mu voodi peal üles alla paremale vasakule ja vehkis ühe paberilehega, samal ajal kui mina üritasin ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks muuta. Lahtisest aknast valgus sisse pilv ööliblikaid, nii et lõpuks oli ühe õnnetu herilase asemel terve tuba mingeid tiivulisi täis. Öömutukad on üldse toredad, lendavad valguse peale kohale ja jäävad kardina taha vaikselt ootama ja kui ma siis enne magama minekut lahtise akna kassikindlust kontrollin (parajalt vähe lahti, et härra Kessu sealt vaikselt sisse ei lipsaks ja siis heast meelest mulle pähe ei potsaks), pressivad need öised elukad end parves kardina vahelt sisse ja kukuvad mööda tuba ohjeldamatult ringi laperdama. Hommikuks on enamus neist kuhugi haihtunud. Või tegelt leidsin just ühe. Printeri seest.

Kuidas me T ja Liisuga rattaga sõitmas käisime.

Kuna Liisu ei olnud rattaga meile tulnud, laenas ta L-i ratta, millel on küljes ka pakiraam (võtmesõna). Liisu enda rattal seda asjandust ei ole. Sada meetrit väravast eemal:
Liisu: "Ma ei ole harjunud sadulaga rattaga sõitma."
Mina: "Mida? Ma ei kuulnud."
Liisu: "Ma ei ole üldse harjunud sadulaga rattaga sõitma"
Kuulsin vist siiski õigesti. "Mmmida???"
Liisu: "Seda et...."
Naer. Järgmised mitusada meetrit. Enne ütle, siis mõtle.
Paarkümmend kilomeetrit edasi: "Järgmine kord, kui meiega sõitma tuled, võta kodust oma ilma sadulata ratas kaasa. Eksju?"

Kell on pool kolm öösel. Mina seisan maja ees ja vestlen siiliga. Tema podiseb väga kõvasti. Kuna siil võttis endale kogu mu tähelepanu, jäid mõned muud olulised asjad kahe silma vahele ja mõne minuti pärast olin ma sujuvalt hakkama saanud millegi eriliselt jaburaga. Lähiajal plaanis olnud magama heitmine lükkus kõvasti edasi, sest ma lihtsalt irvitasin üksinda. Kui muidu segab naabrite und nende lahtisest aknast öösel sisse-välja käiv härra Kessu, siis sel harukordsel ööl, kui härra Kessu kenasti omas kodus kiiktoolis tudub, suudan mina kõik üles ajada :D

Hommikul Ronja lihtsalt tuli ja hammustas mind kannast. Ma ei lasknud teda tuppa ja siis ta vihastas. Näugus kõigepealt hirmsa häälega ja siis tuli ja hammustas. Selle peale sai ta otse loomulikult tuppa, aga kuna ta söögikauss oli täiesti tühi, läks ta ja hammustas Ajakit. Ta ikka oskab õigetele nuppudele vajutada.

Kas siin jões elavad krokodillid ka? Jaa, ma nägin ühe krokodilli silmi! Tegelikult nägin ma jõe ääres hoopis pardiperet, kes kiiruga kõrkjatesse pages. Vesi oli täitsa külm ja ega see ilmgi väga soe ole. Ma nüüd üritan siin vaikselt üles soojeneda.