Elu läks omasoodu edasi ka peale konverentsi

Neljapäev oli siis mõeldud Viljandi-päevaks :) Mulgimaa pealinn on ju nii hiiglama tore koht, et sinna võib täitsa ilma põhjuseta minna. Pettuma ei pidanud, kestis igavene pühapäev ja toredate puumajade kvartalis valitses täiesti õnnis rahu. Ei saa üle ega ümber Astrid Lindgreni raamatutest, sest Viljandis on neid kõnniteid tõesti palju rohkem kui üks, kus pagari hall kass võiks istuda ja käppa lakkuda või kerge suvetuul valgeid kardnaid aknast välja puhuda. Samuti seisab seal ülimas rahus üks maja, kus kindlasti elas kunagi emand Karlsson, kes ei kuulunud aga nende inimeste hulka, kes oleksid sallinud, kui üllad punase ja valge roosi rüütlid tagahoovis arusaamatut müra tekitasid. Oli tore avastada maja, millest ühelt poolt möödudes algas kruusatee kohe aknalaudade kõrguselt, vastasküljelt vaadatuna osutus see aga hoopis kolmandaks korruseks. Ja seal ei eksisteeri vist tõesti ühtegi aeda, kus maapind ei oleks kuhugi poole kaldus. Peale nädala alguse paanitsemist oli see üks tõeliselt pingevaba ja jalguväsitav päev, mis lõppes ühe äärmiselt mõjuva kontserdiga Viljandi mõnusalt väikeses kultuurimajas.

Reedel oli hommikune šokiteraapia - kell 5 üles ja kella 6ks Raadi surnuaiale linnulaulu kuulama. Mõned külmatrotsivad linnud seal tõesti ka laulsid, enamus neist aga kössitas kuskil vaikselt ja üritas mitte ära külmuda (targemad pole veel lõunamaalt üldse tagasi tulnudki). Mind ei aidanud ei talvejope ega kampsun, hambad ikka plagisesid. Väga külm kogemus. Asjast oli vähemalt nii palju kasu, et kaks linnuliiki said endale uued nimed - ripptihane ning mõttetulind :p

Päeva linnanimi on LILLKÖPING.

Konverents ja mina

Neljapäev 21. aprill. Mõtlen, et oleks paras aega hakata ettekannet kirjutama. Mõtteks asi jääbki.

Reede, 22. aprill. Hakkan hommikul otsustavalt kirjutama. Keset päeva avastan õudusega, et mind on üle pikkade aastate tabanud mingi salapärane allergia. Ja üle pikkade aastate on see välja löönud just näo peale. Paanika. Torman allergikutest naabrite rohukapi kallale. Tuleb mu väike tore sugulane ja arvab just sellel päeval, et võiks poodi minna – mida iganes, et mitte arvuti taga istuda ja nägu kratsida - isegi meie armsalt tillukeses linnas on võimalik vajadusel KAUA poes käia. Õhtuks sean eesmärgi ettekanne mingilgi kujul valmis saada. Unustan end poole kaheni öösel MSN-i. Ups. MINGIL kujul see ettekanne muidugi valmis ka on.

Laupäev, 23. aprill. Juhendaja tahab mu teksti kella 10ks hommikul. Ajan end vapralt kell 7 üles ja kell kümme ettekanne ka teele läheb. Enam ei jõua lapilise näo pärast paanitseda. Ristin ennast heatujuliselt Tipiks ja Täpiks ja avastan, et meik võib tõesti imesid teha.

Pühapäev, 24. aprill. Suhteliselt ettekandevaba päev.

Esmaspäev, 25. aprill. Äratus täiesti pööraselt vara. Üritan bussis kontrolltööks õppida (sa ikka oskad moodustada lühikest ülivõrret sõnast õnnelik? Oled kindel? Aga sõnast õiglane?), silm vajub kinni.
Kell 10:00 Olen kenasti konverentsi registratuuris. Ühe peakorraldaja värvatud vabatahtlikud küsivad umbusklikult, et kas ma olen KA esineja. Saan oma nimesildi ja muu stufi ning torman hoopis kontrolltööd tegema.
Kell 12:00 Korjan õppetoolist kokku juhendaja parandustega ettekande teksti – ta pooled mu kenadest lihtlausetest mingiteks monstrumiteks ümber kujundanud - help! Pisuke paanika. Kappan arutu arv kordi ühika ja peahoone vahet, kella 2ks on kaval plaan loengusse minna. Mõeldud tehtud. Ainuke, kes loengusse ei tule, on õppejõud, tema istub kuskil Vene-Eesti piiril ja üritab komandeeringust naasta… Tagasi ühikasse. Üritan ettekande teksti harjutada, keel läheb sõlme. Paanika paisub. Lähen poole 5ks lõpuks ka ise konverentsile ettekannet kuulama - saal on PAKSULT rahvast täis. Paanika kuubis! Mina homme sinna ette nüüd küll võimeline ei ole minema!!!
Kell 19:00 Vastuvõtt kohvikus. Sööke pakub ühe suurriigi saatkond. Esitletakse eelmise konverentsi põhjal valminud kogumikku. Konverentsi peakorraldaja on pikemat aega välismaal olnuna ja sealt just naasnuna ülevoolavalt õnnelik ja kukub kõiki kallistama. Peitume ühe teise vapra esineja ja registratuuris istunud vabatahtlikega ühte nurgalauda. Tikuvõileivandus on üllatavalt lõbus. Lavaši sisse keeratud riisi ja muu möga segu keerleb tiku otsas vurrina ning laguneb lootusetult laiali juba peale esimest ampsu. Järgmised pool tundi ajan kahe tiku abil mööda taldrikut üksikuid riisiterasid taga. Lõpuks õnnestub need täidetud pooliku tomati otsa kuhjata ja kogu see pikantne segu juba näppude vahelt kõhtu toimetada. Igatahes parem variant kui see, mida mu lauanaaber harrastab - riis apelsinikoore peale ja siis seda lusikana kasutades suhu… Jälgin, mida suursugused professorid teevad - võtavad lavasirulli näppude vahele ja hammustavad. Ega see liigne viisakus pole kunagi kasuks tulnud jah.

Teisipäev, 26. aprill.
Varane hommikutund „Kikerikii. Kikerikii.“ Ma tõesti ei usu oma kõrvu. „(See on sest et) Ärgake! Kell on 6:42, aeg on tõusta! (tõusen vara, vapralt) Tulge välja! Ärgakeeee! (võimlen ma ja harjutusi teen) Kell on 6:43, tõuskeeee!!!!!! (sest et püsivalt iga päev on vaja…) ÄRATUS!“ Vot mina EI lähe akna peale vaatama, kuidas keegi akna all nõmetseb. Aga uni läheb küll sellise tümaka ja ruuporisse röökimise peale ära. Varahommikune paanika. Vesi aitab alati (avastan siiski, et mõningate eranditega nagu näiteks see teisipäeva hommik) - seega külastus meie suurepärasesse duširuumi. Seejärel harjutan ettekannet (ei tea, kas naabrid ka kuulsid?) kuni tunnen, et hääl hakkab ära minema. Esimesest loengust teen poppi. Kella 12s loengus konspekteerin ehk liigagi kohusetundlikult.
Kell 14:45 Vean ennast oma esinemispaika kohale. Seal täpselt üks inimene – mingi poiss. Arvan miskipärast automaatselt, et see too lätlane Edgars, kes kah siin samas workshopis pidi esinema. Vahetame mõned ingliskeelsed viisakusväljendid. Väike paanika. Sisse purjetab mu juhendaja ja siis veel paarkümmend inimest. Rahunen maha, ei olegi saalitäit.
Kell 15:00 Ettekanne sujub täiesti kobedalt – põlved ei värise, käed ei värise (selle koha pealt ei oska siiski pead anda, väike mäluauk) ja ka hääl tundub ok olevat. Küsimustega saan kah hakkama. Meeletu kergendus. Läti Edgars-poiss osutub Edgars-onuks, kes räägib aga see-eest väga huvitavalt. Järgneb mu bakalaureusetöö oponent isiklikult, keda ma üllatus! üllatus! suurt jälgida ei suuda. Maharahunenuna suudan tuvastada, et poiss, kellega eelnevalt inglise keeles rääkisime on hoopis eestlane. Nomraalne. Lisaks ütlen meeltesegaduses riidehoiutädile 'thank you'.
Kell 18:50 Ootan raamatukogus näituse avamist. Juurde astub õppejõud X ja küsib: „Hõh- hõh, kas teie, hõh-hõh, ettekanne oli juba ära, hõh-hõh?“ Ma siis vasta, et hõh-hõh, oli jah ära, hõh-hõh ja väga hästi läks, hõh-hõh. „Väga tore, hõh-hõh!“
Kell 19:00 Näituse avamine raamatukogus. Konverentsi peakorraldaja on oma kallistamisvajadusest üle saanud. Sööke pakub teise suurriigi saatkond. Üllatuslikult aga näeb laud eelmise õhtuga võrreldes väga sarnane välja – kohal on ka lavaši-riisirullid. Seekord söön näppude vahelt. Tudengite kevadpäevade teatmikust loetud kalade horoskoop (Kohtad sõpru, keda juba aastaid pole näinud. Nemad ei tunne sind ära, aga sellest pole midagi. Uuendate oma telefoniraamatuid. Hiljem saad tuttavaks rääkiva koeraga, kes nimetab end Villemiks) läheb mõningate mööndustega täitsa täppi. Kohtan üht meie varasemat lõpetajat, kes sügispoolaastal käis meil ühes teises loengus ühel teisel teemal rääkimas. Tema mind ei mäleta. Hangin igaks sajaks juhuks ta meiliaadressi :) Villemiga ei saa tuttavaks :(

Kolmapäev, 27. aprill. Lähen korralikult hommikuks konverentsile kohale. Kohvipausi ajal valin endale kenasti eraldi laua. Kohe hõljub juurde mu bakalaureusetöö oponent ja avaldab ka soovi minu lauda istuda. Ei no vaba maa…. Mingit salati-kurgi-tomati röstsaia süües lendab mul kõigepealt lauale üks viil kurki, siis on ühe tomativiilu kord. Seejärel laseb jalga saiakate tervikuna. Selle peale kommenteerib oponent, et ta peaks nüüd sellist nägu tegema, et ta ei näinud midagi. Seejärel leiab ta olevat täiesti paraja aja rääkida sellest, kuidas ta ükskord oli sunnitud kurgiviilu jalaga vaiba alla nügima, sest see vedeles nii piinlikult keset põrandat. Ta ei tea siiamaani, kui kaua see seal vaiba all vedeles, enne kui keegi selle leidis. Järgneb eneselohutus, et vähemalt ei hakka kurk halvaks minnes haisema nagu näiteks vorst. Tunnen, et eufooria on ohtlikult lähedal ja et ma ei saa naermist lõpetada. Olukord on halekoomiline. Tekib tahtmine ennast näpistada, et teada saada, kas ma TÕESTI istun siin ja kuulan oma BAKALAUREUSETÖÖ OPONENDI ülevaadet sellest, kuidas ta kurki vaiba alla peidab…
Peale viimase ettekande lõppu torman ühikasse, vahetan kõrged kontsad hoopis mugavamate jalanõude vastu ja WELCOME TO THE REAL WORLD!

Siia otsa sobiks päeva sõna ka: KURK.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Üleeile õhtul olid mul ikka üliväga pikad juhtmed (ja tagatipuks seisis keegi tõenäoliselt veel nende peal ka). Näiteks ei suutnud ma välja mõelda, mis Eesti linna mõeldakse "tühjade pudelite linna" all... Ja ka mõnede muude mõtete tähendus jõudis mulle kohale alles keset ööd hambaid pestes, see tähendab et siis nii umbes tunnike peale vestlust ennast...

Üks mõnus keele sõlmeajamise harjutus! Three witches watch three Swatch watches. Which witch watches which Swatch watch?

Päeva sõna on TAARALINN.

Lühidalt sojakotlettidest ja vähemalt ühest uudissõnast

Sõin täna esimest korda elus sojakotlette. Väga põnev söök peaks mainima. Riivsaiaga paneeritult on välimus täpselt nagu praetud lihal, sisemus on aga hoopis midagi muud. Õnneks on mu kallis koer rohkem taimetoitlase kalduvustega kui mina ise, nii et raisku ei läinud midagi :)

Eile sai jälle sõita asjaga, mille nimi on bung (kahe filoloogi juba paari aasta tagune uudissõna, tuleb sõnadest buss+rong ning märgib raudteeremondi ajaks rongide asemele sõitma pandud busse, mis väljuvad raudteejaamast ning kus kehtib rongipileti hind). Õnnetuseks on remont lisaks raudteele ka maanteel, nii et ega ka seda kaudu niisama lihtsalt läbi ei pääsenud.

Päeva sõnad on seekord VOHMIMA, POHMIMA, VUHMIMA ja LÕHMIMA.

Populaarsed täid

Lisaks leivas sisalduvale täiterajahule, pakub Eesti keele käsiraamat korduvalt välja sellist lauseliiget nagu täisihitis. Mida see küll lauses peaks märkima? Täide pihta suunatud sõnu? Teisest küljest, see ju käsiraamatu TÄIendatud trükk...

Päeva sõna on seekord LÄHIKE. Väga ilus eestikeelne sõna ja kõik ja puha. Loomulikult on see algvõrre keskvõrde lähem ning ülivõrde lähim juurde! Ei tea, miks mina küll ise selle peale ei tulnud, kui sellist põnevat sõna esimest korda nägin? Ja ometi on meil ju ka seeria lühike-lühem-lühim...

Lendhaamrid

Esmaspäeval käisin teatris (olen viimasel ajal eriti kultuurne kohe). Lastetendust vaatamas. 80 päevaga ümber maailma. Täpselt eakohane oli :p Sain juba teist Ugala etendust järjest (eelmine oli Koturnijad) äärmiselt meeldiva üllatuse osaliseks (täpselt minu moodi, üllatun ühe ja sama asja peale kohe kaks korda järjest) - nimelt on Ott Aardam ikka pööraselt andekas koomik.

Ma ei tea, kas näitlejatel juhtub pidevalt etenduste ajal igasuguseid apse või tekitatakse neid just minu auks (oh seda suurushullustust), aga ka see esmaspäevaõhtu ei möödunud viperusteta. Nimelt tuli pööraselt närvilisel kohtunikul auväärt džentelmenide üle kohut mõistes äärmiselt energiliselt haamriga vastu lauda peksta ja pidevalt vaikust nõuda (tema oli üldse ainuke, kes müra tekitas muideks). Õnnetuseks aga ei pidanud vana haamer sellisele väärkohtlemisele vastu ning haamri ots lendas ühtäkki täiel kiirusel - viiuuuhhh - otse publikusse. Ei saanudki aru, kas keegi pihta ka sai või mitte (see võis küll valus olla), aga igatahes oli vahejuhtum piisavalt tõsine selleks, et härra Phileas Foggi teener Passpartout korraks Karol Kuntseliks ümber kehastus, lava äärele astus ja sosinal küsis: "Kas keegi sai pihta ka või?"

Eide-taadi probleemi lahendus

Kui sulle peaks huvi pakkuma, mis sai 'eide ja taadi' tõlkimise probleemist, siis lihtsus võlus ja võitis - ei ole 'hag and dad' ega 'gaffer and crone', on hoopis 'an old man and his wife'... Sellise suurepäraselt selge variandi peale meie tarkpead ise muidugi ei tulnud!

Aga muidu muinasjutuooper jätkub, sedakorda uute toimetajatega ja silmast silma. Üritame kokku sobitada iiri poisi ja ameerika tüdruku inglise keelt (briti inglise keelele lisaks ma mõtlen). Ma ei jõua kohe ära imestada, kui superarmsalt ikka kõlab selline inglise keel, kus a-de asemel paljudes kohtades u-d hääldatakse (iiri oma loomulikult)... Aga eks see ole minu filoloogikiiks :p

Väike nali raadiost - ma ei mäleta, mis päeva hommikul see nüüd täpselt oli, aga igatahes räägiti sellest, mis just tollel kuupäeval maailma ajaloos toimunud on. Ja ütleb siis tädi: "Täna aastal tuhat kuuskümmend üks... (sellise alguse peale jõudsin mina juba mõelda, et taevake, nii kaua aega tagasi ja ikkagi on teada, et just sel päeval just järgnev asi juhtus) ...käis esimene inimene kosmoses." Kes see siis seal esimesena käis, mõni ristirüütel või!?!

Päeva sõna: MARKSMAN.

Moosidest

Avastasin just, et Meieri hapupiimajoogis Hommiku Haps on pastöriseeritud väherasvase piima ja kasulikke piimhappebaktereid Lacidophilus ja Bifidobacteria sisaldava juuretise kõrval ka 6% müslimoosi. Väga põnev moosi liik... Meil just üks inimene uuris, milline on inimeste meelest prototüüpne moos. Vastuseks sai ta siis, et tüüpilised moosid on maasikamoos ja vaarikamoos ja õunamoos ja pohlamoos ja nii edasi. Kui minu mõistes prototüüpne lind on juba aastaid pingviin, siis võtan alates tänasest prototüüpseks moosiks müslimoosi :)

Sõnailu hommikusse

Pealkiri tänases Arteris:

Surevad tähed muudavad jäätunud planeedid elusaks.

Oi kui hästi kõlab!

Minu päeva sõna on TÄHETOLM.

Kördiööbik

No nii, tundub et ka blogger.com on täie mõistuse juurde naasnud ja peale mu eelmise sissekande allaneelamist eile õhtul, nii et vaid pealkiri alles jäi, laseb ta ehk jälle mu kirjutamisvajadust rahuldada :)

Eks ma siis katsu see eilne "oluline" info uuesti kirja panna :)

Esmaspäeval olin kultuurne ja käisin Olustvere lossis Ugala Onu Vanja etendust vaatamas. Äärmiselt hea elamus. Loss oli väga kena ja etendus sobis sellisesse interjööri suurepäraselt. Kõik oli peensusteni läbi mõeldud, näiteks said need vähesed õnnelikud, kellel oli läbi raskuste õnnestunud üldse etendusele piletid hankida, vaheajal pelmeenide kõrvale vene romansse kuulata :)

Päeva nael saabus aga Olustverest tagasi sõites, kui sain oma silmaga ära näha ka selle imelise Kördiööbiku kaupluse, mida meil ükskord mäletatavasti tavatelefoni numbrilt otsiti. Ja see pood juba oli vaatamist väärt! Müüdi põhiliselt toidukaupu (muuhulgas siis ka Kördiööbiku pagariäri küpsiseid), aga kõik kaubad oli müüja selja taga riiulitel nagu vanadel headel aegadel, jookide külmkapis elasid kärbsed (!?!), keset poodi lösutas ahi ja kuna me sattusime sinna pool tundi enne sulgemisaega, siis oli kassa juba muidugi üle loetud, torisev ja tiguaeglane müüja raha mulle tagasi anda ei saanud ja SUUR patakas raha seisis lihtsalt leivariiulil (sealt ei saanud ju vahetusraha võtta, arvepidamine kõik muidu pärast sassis :p).

Päeva sõna on seekord TÜÜNUS.

Igasugused asjad võivad võimalikuks osutuda!

Esmaspäeval sain hakkama põhimõtteliselt võimatuga. Kui oled Aura veekeskuses käinud, siis tõenäoliselt tead, kui kitsad ja pisikesed on seal riietusruumis need väiksemat sorti kapid. Minu mitte just kõige suuremat sorti seljakott igatahes muidu uksest sisse ei mahu, kui pean ta peaaegu tühjaks kallama ja siis täie jõuga kokku suruma... Aga kuna sellel õhtul juhtus maja puupüsti rahvast täis olema ja kappe lihtsalt ei jätkunud, pidime KAHEKESI oma kodinad ühte sellisesse kappi ära mahutama (trenni ei saa ju sellepärast ära jätta, et kappe pole)! Ma ei tea siiamaani, kuidas see asjade nii tihedalt kokkupakkimine ometi õnnestus :)

Olen siin vahepeal oma päeva sõna rubriigi jälle unarusse jätnud. Seekord oleks sõnaks selline võrratu monstrum nagu SIIRDISTUTAMA.... Pärit otse Eesti keele käsiraamatust.

stream of consciousness...

...pärit tänasest msn-i vestlusest... pole oluline, millised on mu vestluskaaslase ja millised mu enda mõtted...

paljajalu asfaldil ja meeltetühjus

piimapukil istudes

ja möödasõitvaid autosid lugedes ja soe soe päike

jaa...liblikad ja mesipuud ja võrkkiik..valge

ja niidetud muru lõhn

ja kiisu kes kavala näoga käis piima naabri miisu kausist noolimas

ja see tuluke, mis su koduaknasse paistab on elav tuli, majaka tuli ja päästetuli, ent kunagi ei tohi sellele liiga lähedale minna, eriti veel, kui oled meremees ja jahiga seilad

ja majakas pannakse plinkima ja sa näed, kuidas kustuva päikese viimased kiired suurelt klaaskuplilt vastu säravad enne, kui päris pimedaks läheb

enne kui loojub see päike, mis rannaliiva kuumaks-kõrvetavaks soojendas ja su jalataldu ähvardavalt kõditas....kuid see ongi see, mida suvest otsitakse, mälestusi, mis jäävad

suurte kivide soojus, mis on sinna kogunenud päeva jooksul ja mis seda ka veel päris videvikus õhkavad, lained vaikselt tuuletus õhus loksumas vastu kivide külgi

ja siis toetad sa end suure kivimüraka vastu, kes teab, mis on elu, sest on siin nii mõndagi näinud ja tema räägib sulle sellest, millest ükski raamat kunagi ei jutusta

päeval oled sa jooksnud mööda randa täpselt lainete piiril, kus liiv on märg ja kõva ja sinu jalajäljed pühitakse iga järgmise lainega olematuks ja igavikku

aga sina tead, kus on su jäljed, ehkki mööda neid sa enam tagasi minna ei saa...nad on pühitud, kuid ometi sinna jäetud

ja sa oled lennutanud tuulelohet mööda inimtühja randa edasi tagasi joostes

korjanud mere poolt uhutud aardeid....sest iga asi, mille toob meri on sulle aare..tema vesi, tema vaht, tema pehkind lauajupid ja viikingite paadipärad

leiad rohelise nöörijupi ja tillukese karbi, kuhu saab selle nööri sisse panna, korjad rannast kotitäie peenikest kruusa, mis seal liiva aset täidab ja paned selle kodus pudelisse ning seod nöörijupi ümber pudelikaela

veel leiad siledaks uhutud klaasikilde, mis kellegi kätt kunagi lõiganud ja kellegi suud kunagi puutunud...sina neid inimesi ei tea...ega saa kunagi teadma...võid ainult kujutada, millest nemad mõtlesid sellel liivaribal

ja poolenisti liiva alla on maetud suured palgid, mille puit on täiesti sile ja tundub liiga tume ning võõrapärane, nad on tulnud kuskilt kaugemalt

kaugemalt, kuhu tahad siis, kui randa jõuad...sest kuskil on silmapiir aga otsa mitte.....otsa ei saagi tulla...on ainult avar laotus liivast, merest, taevast koos tähtedega

ja metsa all on värsked metsmaasikad ning merel lained ja suured kivid vee all ja kohe läheb sügavaks

aga sügavus on paine ja madal vesi lootustandev....ehkki, meres on sügavust raske leida...vähemalt ranna ääres

aga seal läheb kohe sügavaks ja kivid vee all on kaetud erinevate meretaimedega ja siis sa sukeldud ja ujud kivide vahelt läbi, vaadates, kuidas kive katvad libedad veetaimed vees hõljuvad

jaa, seda rohekat libedust oled tundnud omal nahalgi, kui kivilt kivile hüpates teed rajasid ja siis vette prantsatasid ning määrdunud seeliku veest kuivaks lükkasid

aga vee all ujudes saad sukelduda suurte kivide vahele, nii et oled nagu tunnelis ja tunned ennast võrratult

ja muidugi ei lase sa end millimallikatest häirida...sest kogu ilu nendega võrreldes võtab hingetuks iga tõmbega

ja päike sirab taevas meeletult ning sa tead, et kui sa veest välja tuled, saavad su jalad suureteralise liivaga kokku, mida on pärast hästi hea jalgade küljest ära pühkida, sest see ei jää sinna niimoodi kinni, nagu peenike liiv seda teeb

ja see on veel üks päev paradiisisaarel, kus su süda elab talvel ja keha ja hing suvel...saarel, mille igatsev-nukker metsikus on sind kogu aeg köidikuis hoidnud

ja kust sa ei taha ära minna, sest see hommik, mil pead jälle bussi peale istuma, on su aasta kõige kurvem, sest siis on august ja on varahommik ja maas on paks kaste ja sa tunned, et sügis hakkab lähenema ja päikesekiired sillerdavad kadakate vahele punutud ämblikuvõrkudesse takerdunud kastepiiskadel

aga see kargus, mis siis hinge poeb on täis nukrust ja mahajättu, ootusigatsust ja mitte-minna-tahtmise igatsust...aga kas loodus küsib inimese järgi, kui ta aastaaegu seab?

ja sa lähed praami peale ja vaatad, kuidas praam kaldast lahti lükatakse ja sa seisad ja vaatad, kuidas saar aina kaugemaks ja kaugemaks jääb ja kuidas sadamaehitised väiksemaks ja väiksemaks muutuvad...

ja kuidas kajakad justkui ei mõistakski seda lahtilüket, seda äraminekut, sest nemad naasevad sinna, kuhu nende tiivad neid kannavad

ja sa tead, et erinevalt nendest ei lähe sa sinna tagasi enne kui aasta on möödas ja samas ei saa sa ka kunagi kindel olla, et sa ka sinna aasta pärast tagasi lähed ja see teeb sind kujuteldamatult nukraks

ja kõik kallid mälestused hakkavad sinus settima...ja toovad sulle suvepäevade mõttekäänakuid, seni kuni need asenduvad ootustega sügisest ja esimeste puulehtede sügisnukra langemisega

ja sa järsku mõistad, et sa ei ole kunagi näinud, kuidas seal saarel sügisel on ja sa ei ole kunagi näinud, kuidas tuul sügisesi puulehti mere kohale lennutab ja need siis vallatult kaldale tagasi toob, et nad õrnalt kadakate vahele maha panna

mida sa üldse näinud oled? no oled näinud üht-teist, oled jah, aga kas see on ka Nägemine? kas nägemises on ka mõistmist ja tunnetust? või ainult asjade olemasolu nentimist? kui sedagi?...ei, sina tead, et sa märkad, sest see hoiab sind elus ja ei lase sul mõttetustekuhjadel üle pea kasvada

lisaks nägemisele tuleb osata ka vaadata, vaadata nii, et need kõige olulisemad pildid jäädvustuksid su silma sinisinisele võrkkestale ja sa saaksid neid siis endale ette kujutada ja vaimusilmas näha, kui miski muu enam ei aita

kõige ilusamaid pilte, lõhnu ja tundmusi tuleb endas hoida nii kaua kui vähegi saad, sest need on asendamatud....

mälupildid, lõhnameel, iluhelgid, kõik, mis sinus rikkust kujutab, ei saa sealt kunagi kaduda, sest me oleme endist targemad...meie keha on meist targem ja kahtlemata ka meel...kuid kumbki pool ei saa teist õpetada....teada saab ainult teadvuse tasemel....sest seal on kõik kättesaadav või unustusse vajutatav...kuid pitser jääb, isegi kui ruum on täis....siis laotakse kihiti ja üle teiste...sest ilu ei tohi lasta kaduma minna

ja ilu võib leida pea kõikjal, seda tuleb lihtsalt osata näha ja lahti mõtestada

ja kui meel läheb liiga nukraks, saab alati välja otsida lemmikraamatu, ennast suure sooja ja villase rohelise narmastega teki sisse keerata, vaarikateed keeta, akna alla lugema istuda ja kuulata, kuidas vihm vastu klaasi krabiseb

ja tilk tilk haaval su mälestused selleks korraks minema pühib....nagu kojamees lehed alleelt THE END

Aga meil on endiselt talv...kohati...

Tarvis eide-taadi abi

Tänase päeva probleem number üks on siis see, kas 'eit ja taat' peaksid inglise keeles kõlama 'hag and dad' või 'gaffer and crone'... Hetkel toimub selleteemaline hääletus :p Päris tõsiselt!!! Ja arutlus on tuline, üks arvab, et: "Come on! eit ja taat sobib tõlkes hag and dad küll!!! See old crone ja old gaffer (2 x old) - me ju ei tea, kas nad olid vanad, eit ja taat seda otse ei ütle, v-o olid keskealised! Ei luba nudida!", teine samas aga: "nojah, minule käivad kõla poolest mõlemad - igatahes praegu kostavad hääled 2:1, niiet peab demokraatiaga arvestama. Kuigi teisalt ega alati kunstis demokraatiat saa viljelda." Tahad ka ennast tähtsana tunda (rahva võim!) ja meid selles olulises küsimuses aidata? Aga palun! Anna oma hääl 'hagi and dadi' või 'gafferi and crone'i' poolt või vastu! Mina oma eelistust hetkel ei avalda :)

Ja see ei ole aprillinali. See on tegelikkus. Karm reaalsus, millest oleneb, kas eesti rahvajuttudes nii olulised tegelased nagu 'eit ja taat' kõlavad inglise keeles 'hag and dad' või 'gaffer and crone'. Ja mina veel arvasin, et riigikogu kempleb jaburate küsimuste kallal...