...pärit tänasest msn-i vestlusest... pole oluline, millised on mu vestluskaaslase ja millised mu enda mõtted...
paljajalu asfaldil ja meeltetühjus
piimapukil istudes
ja möödasõitvaid autosid lugedes ja soe soe päike
jaa...liblikad ja mesipuud ja võrkkiik..valge
ja niidetud muru lõhn
ja kiisu kes kavala näoga käis piima naabri miisu kausist noolimas
ja see tuluke, mis su koduaknasse paistab on elav tuli, majaka tuli ja päästetuli, ent kunagi ei tohi sellele liiga lähedale minna, eriti veel, kui oled meremees ja jahiga seilad
ja majakas pannakse plinkima ja sa näed, kuidas kustuva päikese viimased kiired suurelt klaaskuplilt vastu säravad enne, kui päris pimedaks läheb
enne kui loojub see päike, mis rannaliiva kuumaks-kõrvetavaks soojendas ja su jalataldu ähvardavalt kõditas....kuid see ongi see, mida suvest otsitakse, mälestusi, mis jäävad
suurte kivide soojus, mis on sinna kogunenud päeva jooksul ja mis seda ka veel päris videvikus õhkavad, lained vaikselt tuuletus õhus loksumas vastu kivide külgi
ja siis toetad sa end suure kivimüraka vastu, kes teab, mis on elu, sest on siin nii mõndagi näinud ja tema räägib sulle sellest, millest ükski raamat kunagi ei jutusta
päeval oled sa jooksnud mööda randa täpselt lainete piiril, kus liiv on märg ja kõva ja sinu jalajäljed pühitakse iga järgmise lainega olematuks ja igavikku
aga sina tead, kus on su jäljed, ehkki mööda neid sa enam tagasi minna ei saa...nad on pühitud, kuid ometi sinna jäetud
ja sa oled lennutanud tuulelohet mööda inimtühja randa edasi tagasi joostes
korjanud mere poolt uhutud aardeid....sest iga asi, mille toob meri on sulle aare..tema vesi, tema vaht, tema pehkind lauajupid ja viikingite paadipärad
leiad rohelise nöörijupi ja tillukese karbi, kuhu saab selle nööri sisse panna, korjad rannast kotitäie peenikest kruusa, mis seal liiva aset täidab ja paned selle kodus pudelisse ning seod nöörijupi ümber pudelikaela
veel leiad siledaks uhutud klaasikilde, mis kellegi kätt kunagi lõiganud ja kellegi suud kunagi puutunud...sina neid inimesi ei tea...ega saa kunagi teadma...võid ainult kujutada, millest nemad mõtlesid sellel liivaribal
ja poolenisti liiva alla on maetud suured palgid, mille puit on täiesti sile ja tundub liiga tume ning võõrapärane, nad on tulnud kuskilt kaugemalt
kaugemalt, kuhu tahad siis, kui randa jõuad...sest kuskil on silmapiir aga otsa mitte.....otsa ei saagi tulla...on ainult avar laotus liivast, merest, taevast koos tähtedega
ja metsa all on värsked metsmaasikad ning merel lained ja suured kivid vee all ja kohe läheb sügavaks
aga sügavus on paine ja madal vesi lootustandev....ehkki, meres on sügavust raske leida...vähemalt ranna ääres
aga seal läheb kohe sügavaks ja kivid vee all on kaetud erinevate meretaimedega ja siis sa sukeldud ja ujud kivide vahelt läbi, vaadates, kuidas kive katvad libedad veetaimed vees hõljuvad
jaa, seda rohekat libedust oled tundnud omal nahalgi, kui kivilt kivile hüpates teed rajasid ja siis vette prantsatasid ning määrdunud seeliku veest kuivaks lükkasid
aga vee all ujudes saad sukelduda suurte kivide vahele, nii et oled nagu tunnelis ja tunned ennast võrratult
ja muidugi ei lase sa end millimallikatest häirida...sest kogu ilu nendega võrreldes võtab hingetuks iga tõmbega
ja päike sirab taevas meeletult ning sa tead, et kui sa veest välja tuled, saavad su jalad suureteralise liivaga kokku, mida on pärast hästi hea jalgade küljest ära pühkida, sest see ei jää sinna niimoodi kinni, nagu peenike liiv seda teeb
ja see on veel üks päev paradiisisaarel, kus su süda elab talvel ja keha ja hing suvel...saarel, mille igatsev-nukker metsikus on sind kogu aeg köidikuis hoidnud
ja kust sa ei taha ära minna, sest see hommik, mil pead jälle bussi peale istuma, on su aasta kõige kurvem, sest siis on august ja on varahommik ja maas on paks kaste ja sa tunned, et sügis hakkab lähenema ja päikesekiired sillerdavad kadakate vahele punutud ämblikuvõrkudesse takerdunud kastepiiskadel
aga see kargus, mis siis hinge poeb on täis nukrust ja mahajättu, ootusigatsust ja mitte-minna-tahtmise igatsust...aga kas loodus küsib inimese järgi, kui ta aastaaegu seab?
ja sa lähed praami peale ja vaatad, kuidas praam kaldast lahti lükatakse ja sa seisad ja vaatad, kuidas saar aina kaugemaks ja kaugemaks jääb ja kuidas sadamaehitised väiksemaks ja väiksemaks muutuvad...
ja kuidas kajakad justkui ei mõistakski seda lahtilüket, seda äraminekut, sest nemad naasevad sinna, kuhu nende tiivad neid kannavad
ja sa tead, et erinevalt nendest ei lähe sa sinna tagasi enne kui aasta on möödas ja samas ei saa sa ka kunagi kindel olla, et sa ka sinna aasta pärast tagasi lähed ja see teeb sind kujuteldamatult nukraks
ja kõik kallid mälestused hakkavad sinus settima...ja toovad sulle suvepäevade mõttekäänakuid, seni kuni need asenduvad ootustega sügisest ja esimeste puulehtede sügisnukra langemisega
ja sa järsku mõistad, et sa ei ole kunagi näinud, kuidas seal saarel sügisel on ja sa ei ole kunagi näinud, kuidas tuul sügisesi puulehti mere kohale lennutab ja need siis vallatult kaldale tagasi toob, et nad õrnalt kadakate vahele maha panna
mida sa üldse näinud oled? no oled näinud üht-teist, oled jah, aga kas see on ka Nägemine? kas nägemises on ka mõistmist ja tunnetust? või ainult asjade olemasolu nentimist? kui sedagi?...ei, sina tead, et sa märkad, sest see hoiab sind elus ja ei lase sul mõttetustekuhjadel üle pea kasvada
lisaks nägemisele tuleb osata ka vaadata, vaadata nii, et need kõige olulisemad pildid jäädvustuksid su silma sinisinisele võrkkestale ja sa saaksid neid siis endale ette kujutada ja vaimusilmas näha, kui miski muu enam ei aita
kõige ilusamaid pilte, lõhnu ja tundmusi tuleb endas hoida nii kaua kui vähegi saad, sest need on asendamatud....
mälupildid, lõhnameel, iluhelgid, kõik, mis sinus rikkust kujutab, ei saa sealt kunagi kaduda, sest me oleme endist targemad...meie keha on meist targem ja kahtlemata ka meel...kuid kumbki pool ei saa teist õpetada....teada saab ainult teadvuse tasemel....sest seal on kõik kättesaadav või unustusse vajutatav...kuid pitser jääb, isegi kui ruum on täis....siis laotakse kihiti ja üle teiste...sest ilu ei tohi lasta kaduma minna
ja ilu võib leida pea kõikjal, seda tuleb lihtsalt osata näha ja lahti mõtestada
ja kui meel läheb liiga nukraks, saab alati välja otsida lemmikraamatu, ennast suure sooja ja villase rohelise narmastega teki sisse keerata, vaarikateed keeta, akna alla lugema istuda ja kuulata, kuidas vihm vastu klaasi krabiseb
ja tilk tilk haaval su mälestused selleks korraks minema pühib....nagu kojamees lehed alleelt THE END
No comments:
Post a Comment