Konverents ja mina

Neljapäev 21. aprill. Mõtlen, et oleks paras aega hakata ettekannet kirjutama. Mõtteks asi jääbki.

Reede, 22. aprill. Hakkan hommikul otsustavalt kirjutama. Keset päeva avastan õudusega, et mind on üle pikkade aastate tabanud mingi salapärane allergia. Ja üle pikkade aastate on see välja löönud just näo peale. Paanika. Torman allergikutest naabrite rohukapi kallale. Tuleb mu väike tore sugulane ja arvab just sellel päeval, et võiks poodi minna – mida iganes, et mitte arvuti taga istuda ja nägu kratsida - isegi meie armsalt tillukeses linnas on võimalik vajadusel KAUA poes käia. Õhtuks sean eesmärgi ettekanne mingilgi kujul valmis saada. Unustan end poole kaheni öösel MSN-i. Ups. MINGIL kujul see ettekanne muidugi valmis ka on.

Laupäev, 23. aprill. Juhendaja tahab mu teksti kella 10ks hommikul. Ajan end vapralt kell 7 üles ja kell kümme ettekanne ka teele läheb. Enam ei jõua lapilise näo pärast paanitseda. Ristin ennast heatujuliselt Tipiks ja Täpiks ja avastan, et meik võib tõesti imesid teha.

Pühapäev, 24. aprill. Suhteliselt ettekandevaba päev.

Esmaspäev, 25. aprill. Äratus täiesti pööraselt vara. Üritan bussis kontrolltööks õppida (sa ikka oskad moodustada lühikest ülivõrret sõnast õnnelik? Oled kindel? Aga sõnast õiglane?), silm vajub kinni.
Kell 10:00 Olen kenasti konverentsi registratuuris. Ühe peakorraldaja värvatud vabatahtlikud küsivad umbusklikult, et kas ma olen KA esineja. Saan oma nimesildi ja muu stufi ning torman hoopis kontrolltööd tegema.
Kell 12:00 Korjan õppetoolist kokku juhendaja parandustega ettekande teksti – ta pooled mu kenadest lihtlausetest mingiteks monstrumiteks ümber kujundanud - help! Pisuke paanika. Kappan arutu arv kordi ühika ja peahoone vahet, kella 2ks on kaval plaan loengusse minna. Mõeldud tehtud. Ainuke, kes loengusse ei tule, on õppejõud, tema istub kuskil Vene-Eesti piiril ja üritab komandeeringust naasta… Tagasi ühikasse. Üritan ettekande teksti harjutada, keel läheb sõlme. Paanika paisub. Lähen poole 5ks lõpuks ka ise konverentsile ettekannet kuulama - saal on PAKSULT rahvast täis. Paanika kuubis! Mina homme sinna ette nüüd küll võimeline ei ole minema!!!
Kell 19:00 Vastuvõtt kohvikus. Sööke pakub ühe suurriigi saatkond. Esitletakse eelmise konverentsi põhjal valminud kogumikku. Konverentsi peakorraldaja on pikemat aega välismaal olnuna ja sealt just naasnuna ülevoolavalt õnnelik ja kukub kõiki kallistama. Peitume ühe teise vapra esineja ja registratuuris istunud vabatahtlikega ühte nurgalauda. Tikuvõileivandus on üllatavalt lõbus. Lavaši sisse keeratud riisi ja muu möga segu keerleb tiku otsas vurrina ning laguneb lootusetult laiali juba peale esimest ampsu. Järgmised pool tundi ajan kahe tiku abil mööda taldrikut üksikuid riisiterasid taga. Lõpuks õnnestub need täidetud pooliku tomati otsa kuhjata ja kogu see pikantne segu juba näppude vahelt kõhtu toimetada. Igatahes parem variant kui see, mida mu lauanaaber harrastab - riis apelsinikoore peale ja siis seda lusikana kasutades suhu… Jälgin, mida suursugused professorid teevad - võtavad lavasirulli näppude vahele ja hammustavad. Ega see liigne viisakus pole kunagi kasuks tulnud jah.

Teisipäev, 26. aprill.
Varane hommikutund „Kikerikii. Kikerikii.“ Ma tõesti ei usu oma kõrvu. „(See on sest et) Ärgake! Kell on 6:42, aeg on tõusta! (tõusen vara, vapralt) Tulge välja! Ärgakeeee! (võimlen ma ja harjutusi teen) Kell on 6:43, tõuskeeee!!!!!! (sest et püsivalt iga päev on vaja…) ÄRATUS!“ Vot mina EI lähe akna peale vaatama, kuidas keegi akna all nõmetseb. Aga uni läheb küll sellise tümaka ja ruuporisse röökimise peale ära. Varahommikune paanika. Vesi aitab alati (avastan siiski, et mõningate eranditega nagu näiteks see teisipäeva hommik) - seega külastus meie suurepärasesse duširuumi. Seejärel harjutan ettekannet (ei tea, kas naabrid ka kuulsid?) kuni tunnen, et hääl hakkab ära minema. Esimesest loengust teen poppi. Kella 12s loengus konspekteerin ehk liigagi kohusetundlikult.
Kell 14:45 Vean ennast oma esinemispaika kohale. Seal täpselt üks inimene – mingi poiss. Arvan miskipärast automaatselt, et see too lätlane Edgars, kes kah siin samas workshopis pidi esinema. Vahetame mõned ingliskeelsed viisakusväljendid. Väike paanika. Sisse purjetab mu juhendaja ja siis veel paarkümmend inimest. Rahunen maha, ei olegi saalitäit.
Kell 15:00 Ettekanne sujub täiesti kobedalt – põlved ei värise, käed ei värise (selle koha pealt ei oska siiski pead anda, väike mäluauk) ja ka hääl tundub ok olevat. Küsimustega saan kah hakkama. Meeletu kergendus. Läti Edgars-poiss osutub Edgars-onuks, kes räägib aga see-eest väga huvitavalt. Järgneb mu bakalaureusetöö oponent isiklikult, keda ma üllatus! üllatus! suurt jälgida ei suuda. Maharahunenuna suudan tuvastada, et poiss, kellega eelnevalt inglise keeles rääkisime on hoopis eestlane. Nomraalne. Lisaks ütlen meeltesegaduses riidehoiutädile 'thank you'.
Kell 18:50 Ootan raamatukogus näituse avamist. Juurde astub õppejõud X ja küsib: „Hõh- hõh, kas teie, hõh-hõh, ettekanne oli juba ära, hõh-hõh?“ Ma siis vasta, et hõh-hõh, oli jah ära, hõh-hõh ja väga hästi läks, hõh-hõh. „Väga tore, hõh-hõh!“
Kell 19:00 Näituse avamine raamatukogus. Konverentsi peakorraldaja on oma kallistamisvajadusest üle saanud. Sööke pakub teise suurriigi saatkond. Üllatuslikult aga näeb laud eelmise õhtuga võrreldes väga sarnane välja – kohal on ka lavaši-riisirullid. Seekord söön näppude vahelt. Tudengite kevadpäevade teatmikust loetud kalade horoskoop (Kohtad sõpru, keda juba aastaid pole näinud. Nemad ei tunne sind ära, aga sellest pole midagi. Uuendate oma telefoniraamatuid. Hiljem saad tuttavaks rääkiva koeraga, kes nimetab end Villemiks) läheb mõningate mööndustega täitsa täppi. Kohtan üht meie varasemat lõpetajat, kes sügispoolaastal käis meil ühes teises loengus ühel teisel teemal rääkimas. Tema mind ei mäleta. Hangin igaks sajaks juhuks ta meiliaadressi :) Villemiga ei saa tuttavaks :(

Kolmapäev, 27. aprill. Lähen korralikult hommikuks konverentsile kohale. Kohvipausi ajal valin endale kenasti eraldi laua. Kohe hõljub juurde mu bakalaureusetöö oponent ja avaldab ka soovi minu lauda istuda. Ei no vaba maa…. Mingit salati-kurgi-tomati röstsaia süües lendab mul kõigepealt lauale üks viil kurki, siis on ühe tomativiilu kord. Seejärel laseb jalga saiakate tervikuna. Selle peale kommenteerib oponent, et ta peaks nüüd sellist nägu tegema, et ta ei näinud midagi. Seejärel leiab ta olevat täiesti paraja aja rääkida sellest, kuidas ta ükskord oli sunnitud kurgiviilu jalaga vaiba alla nügima, sest see vedeles nii piinlikult keset põrandat. Ta ei tea siiamaani, kui kaua see seal vaiba all vedeles, enne kui keegi selle leidis. Järgneb eneselohutus, et vähemalt ei hakka kurk halvaks minnes haisema nagu näiteks vorst. Tunnen, et eufooria on ohtlikult lähedal ja et ma ei saa naermist lõpetada. Olukord on halekoomiline. Tekib tahtmine ennast näpistada, et teada saada, kas ma TÕESTI istun siin ja kuulan oma BAKALAUREUSETÖÖ OPONENDI ülevaadet sellest, kuidas ta kurki vaiba alla peidab…
Peale viimase ettekande lõppu torman ühikasse, vahetan kõrged kontsad hoopis mugavamate jalanõude vastu ja WELCOME TO THE REAL WORLD!

Siia otsa sobiks päeva sõna ka: KURK.