Soga

Sadas ja suhteliselt mõttetu oli, välja arvatud ehk Poisikõsõ ja Genialistid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mingil organiseeritud jaanitulel käisin, seekord veendusin veelkord, et ega ma selle tõttu midagi kaotanud küll ei ole.

Vaatasin just üht eriti haiget saadet "Majasokud ründavad" ja mõtlesin, et ma vist tean, kelle kööki koristama nad hästi kõlbaksid. Ei, mitte minu oma.

Pisike punane auto hakkab kuskil suvalise küla vahel hästi silma. Eriti kui hästi hoolikalt majade vahel sõeluda ja täiesti eksinud välja näha. Ei ole mitte mingit mõtet hakata sellise auto sabas sõitma, muidu olete mõlemad kellegi hoovis ja ruumi ringi keeramiseks on kah na vähevõitu. Põhimõtteliselt olen ma oma kaardilugemisoskustega peaaegu et rahul (pg tasemeni on veel muidugi piiikk tee), oleks võinud hoopis hullemini minna. Ma varem ei teadnuki, et Eestis on koht, kus autosid parvega üle jõe veetakse ja et Emajõgi nii ilus võib olla. Tegelikult ma seda viimast ikka teadsin, aga ma polnud lihtsalt varem sealkandis käinud, kus me eile seiklesime. Erilised kohad. Peipsi oli suur ja sinine ja tunduvalt külmem kui kolmapäeval. Veest välja tulles oli selline tunne, nagu sa tõesti väljuksid järvest, mitte vannist. Kõik need Peipsiäärsed väiksed armsad majakesed, treppidega otse küla ainsale tänavale. Sibulamaa. See, kui küla on näiteks seitse kilomeetrit pikk muudab küla teises otsas elavale inimesele külla minemise kahtlemata kaunis aeganõudvaks tegevuseks. Kui iga värava peal mõne naabrinaisega paar sõna vahetad, peab tõenäoliselt hommikul kodust minema hakkama, et õhtuks küla teise otsa külla jõuda. Erilised tänud tunne-oma-kodumaad tuuri eest pg-le ja loomulikult PB-le (we would never have made it without you).

"Andke oma pärlid siia!"
"Mõh?"
"Ma teen noogutit."
"Mida asja?"
"Ei noh, võivad plastmassist ka olla."
Milline kergendus, ei peagi päris olema. Ajaki pärlid oli T juba ammu pihta pannud, mina hoian õnneks või kahjuks kõikvõimalikku sodi alles.
Ups, topsik läks ümber. Kõik pärlid on nüüd porimati sees. Korjamistalgud. Ma oleksin pidanud seda oodata oskama.
"Kas sa selle asjaga oma näppu ei lase sinna pärlisse auku puurides?"
Väga demonstratiivne võpatus, aietus ja käe raputamine.
Mina loll ehmatasin pooleks sekundiks muidugi tõsiselt. Seda oleksin ma pidanud kohe raudselt oodata oskama.

"Noore perenaise käsiraamat" ruulib. Varsti olen ma juba liiga tark. Kala tähemärgi all sündinud koerad paistavad silma erilise intelligentsusega ja sobivad kõige paremini veeturistile ja kalurile. Tell me about it. Mis pistmist on noorel perenaisel lemmikloomade horoskoobiga? Tegelikult sain teada, et kui ma midagi ei oska, siis tasub minna nõua küsima elukogenud tädi käest. Mmmm, aga kui mul ei ole tädi?

"Väga kummaline on kuulda noore neiu suust selliseid sõnu: "Minu suur unistus on osta endale vaip!" Tekib küsimus, kas siin pole tegu mitte selle tütarlapse piiratud maailmavaatega."

Upsiksupsik, mul oleks küll paari kaltsuvaipa vaja. Milline ülim piiratus. See on nüüd küll täitsa õige, et liiga palju korraga seda raamatut lugeda ei ole soovitatav, põhiliselt vist seetõttu, et muidu saab koomusk liiga ruttu otsa. Õnneks pole ma veel arvutama õppimisest kaugemale jõudnud. Aga ees ootab riiete ja jalanõude hoidmisele pühendatud osa ja kui mu silmad mind ei petnud, siis ma vist nägin kuskil pealkirja "Kübarast toasussid!" Miski ütleb mulle, et see ei ole päris sama mis kübarast välja võetav jänes.

To be continued...