Reede. Ärkan. Kell on kuus. Miks ma üleval olen? Kell on kuuuus! Okei, kui kuus siis kuus. Magama minnes oli ka reede. Aga siis oli kell natuke vähem.

Tuleb välja, et selle asemel, et hakata jaama poole astuma, saan hoopis autoga Tartusse. Sobib.

Ajan M-i ühikas üles.

Marsin peahoone poole, seal kopeerin vajalikud asjad mälupulgalt arvutisse (kusjuures see kopeerimine möödub ilma igasuguste tõrgeteta, kuhugile tuleb rist teha) ja otsustan, et ees on ootamas täiesti mõttetu üritus ja ma vaataks parema meelega kodus Andruse sõitu. M otsustab ka tapeedijahi edasi lükata ja tunnikese akadeemilises õhkkonnas veeta. Peale esimest poolt saab tal igatahes kõrini :)

Blablabla, kuulan blablablad, joon kohvi, kuulan blablablad ja joon veel kohvi. See on vist mu rekord, kaks tassi kohvi päevas. Viimati ma jõin kohvi vist oktoobris... Kui oled mind hiljem sellelt tegevuselt tabanud, siis vabandan eksitava informatsiooni edastamise pärast.

Helistan ja saan teada, et Andrus võitis. Jipppiiii!!!

Ostan jogurtit (mille söömiseni ma lõpuks ei jõuagi) ja salatit (millest enamus jääb ka järele).

Marsin ühikasse ja leian, et kell neli pärastlõunal on duširuumis kahtlaselt palju rahvast. Ei peaks nagu eriline tipptund olema. Hiline ärkamine? Varane magama sättimine? Reede õhtuks valmistumine?

Poes. M ostab kõrsikuid ja õunu.

Olen endiselt äärmiselt skeptiline ja ei taha uskuda, et ma tõesti lähen vabatahtlikult teatrisse Jan Uuspõldu vaatama. Mõned tunnid hiljem muudan mõnevõrra oma arvamust Uuspõllu kohta (päris plusspoolele see vist siiski ei jõudnud). Ta ei olegi niiii jube, kui ma siiamaani olen arvanud. Näidelda ta igatahes oskab ja vabamõtleja rolli sobib ka suurepäraselt. Kes tahab teada, kas ta ennast laval alasti võtab või mitte, mingu vaatama ;) Etendus ise on kohati päris naljakas ja üks läbiv nali puudutab kasse, kui nii siis nii. Lõppkokkuvõttes ei kahetse ma üldse, et ma siiski otsustasin seda vaatama minna.

Kuna kõrsikud on otsas, astun ma selle päeva jooksul juba kolmandat korda Konsumi uksest sisse. Ostame natuke kräsupea kooki ja siis klopime poole öö ajal ühika ees vaipa. Klassikaline õhtune tegevus.

Kell on üks. Ja ma mitte sugugi veel ei maga. Mõned teised ka ei maga. Keegid tulevad meeletu kolinaga trepist alla. Siis kostub ukse tagant selline müdin, et on suhteliselt selge, et labajalavalssi seal nüüd küll ei tantsita. Mingi vene tibin tormab edasi tagasi ja hädaldab millegi üle. Keegid klohmivad vaikselt nohisedes üksteist. Ei ühtegi kõvemat sõna, ainult mütsud ja mööda koridori edasi tagasi jooksmine. Siis lähevad mingid eesti keelt kõnelevad tüübid sinna midagi seletama ja lubavad politsei kutsuda. Natukese aja pärast tuleb valvur (selleks ajaks on kaklejad loomulikult ammuilma jalga lasknud ja paigale on jäänud vaid inimesed, kes väidavad veendunult, et ühel kaklejal oli seljas valge jope) ja meie naabrite naabrite toa ukse peale koputatakse niimoodi, et ka meie toa akna klaasid põruvad. Kell on pool kaks ja mul on kõigest sellest täielik kopp ees. Lohutan ennast ainult sellega, et olen ju ametlikult juba tervelt seitse päeva tagasi ühikast välja kolinud. Mis tähendab siis seda, et pooled mu asjad on endiselt seal ja ma olen ise ka endiselt seal.

Teen silmad lahti ja vaatan, et kell on seitse läbi. Telefoni äratus on pandud poole üheksaks. Ootan siis poolt üheksat ja vahin lakke.

Buss on totaalselt rahvast täis. Üks kahe suure pillikotiga bändipoiss on äärmiselt suhtlusaldis ja uurib, et kas see on selline kuri buss, kus peab oma kohal istuma. Me arvame M-iga, et kui mõni tige tädi tuleb tänitama, et siis vist peab. Lõpuks ei taha ta tigedate tädidega riskida ja kolib kogu oma tavaariga ettepoole oma õigele kohale. Meelde jääb ülikena naeratus. Buss sõidab ja sõidab ja sõidab - tund aega ja viisteist minutit! Viiskümmend kilomeetrit ja tund aega ja viisteist minutit. Kogu aeg ei saa ju ometi sõita ka. Vahepeal tuleb suvalises põõsas seista ja oodata, et kogu see reis ikka tund aega ja viisteist minutit aega võtaks. Rong sõidab sama maa poole tunniga.

Väike lõunane naabrite külastus. L määrib keset köögilauda hoolega suuski. Põrandal vedelevad tolmuimeja (?) ja triikraud.

L: Suusad tuleb homseks valmis määrida.
Mina: ???
L: Maratonile!
Mina: ??????
L: Ma olen registreerunud. Mine vaata internetist kui ei usu. (Usun usun. Aga vaatasin üle :p :p Sest L-i jutu liigse uskumisega olen varemgi pange astunud. Korduvalt.)
Mina: Segane oled vä!?!? Palju sa see aasta sõitnud oled???
L-i vastus ei kuulu avalikustamisele. Homme õhtuks on tagasi oodata lonkavat ja surmväsinud kedagit, kes ülehomme hommikul kurdab selle üle, et tal on selline tunne nagu oleks terve eelmise päeva varbaid vastu ahju peksnud. Loomulikult on võimalus saada järjekordne mustikasupiallergia või midagi umbes sama toredat. Ja Ajak juba kurtis, et tal jääb selle kõige pärast meeste teatesõit nägemata. Homseni!