Täna hommikul kooli poole astudes nägin ma kõnniteel paari saapaid. Nii nad seal seisid, kenasti üksteise kõrval ja kõnnitee sõidutee poolses ääres. Nägid natuke vanad ja väsinud välja, aga tõesti ainult natuke. Saabaste omanikku ei paistnud küll kuskilt. Huvitav, mis asjaoludel olid sellised saapad kõnniteele unustatud? Kellelgi oli palav ja ta otsustas sokkis/palja jalu edasi astuda? Pehmelt öeldes vähetõenäoline, sest kuigi -27 kõrval tundub -13 väga soe olevat, ei ole see siiski selline soojus, mis kutsuks saapaid jalast võtma. Kellelgi olid varusaapad kotis, kott läks aga katki ja ta ei pannud tähele, et saapad välja kukkusid? T puhul oleks see isegi tõenäoline stsenaarium, aga isegi temast oleks sellistesse mõõtmetesse sirutuvat hajameelsust natuke palju tahta, mis siis veel teistest inimestest rääkida. Keegi astus kõnniteelt autosse ja oli nii viisakas, et võttis enne autosse sisenemist välisjalanõud ära? Tean ühte inimest, kes suutis ükskord metsas käies nii teha poriste kummikutega. Võttis kummarid jalast, et mitte autosse muda vedada, tõmbas autoukse kinni ja avastas mõnda aega hiljem, et kummikud jäidki ukse taha. Tagasi sõitnud, tuli aga välja, et neid enam samas kohas ei olnud, kellelgi oli keset metsa poriseid kummikuid vaja läinud. Aga antud juhul ei olnud tegu ju ometi poriste kummikutega vaid natuke lumiste talvesaabastega, ja kohaks oli ka Tartu kesklinn mitte mingi mets.

Tegelikult ootan ma siin ühte inimest, et talt mingit paberit manguda, aga see inimene lahkus teadmata suunas teadmata ajaks ja ma jäin juba ühest bussist maha ja kohe varsti jään teisest ka, kui ta lähimas tulevikus kohale ei ilmu. Ühesõnaga olen ma natuke tige ja üritan saabaste üle arutledes aega "sisukalt" veeta.