Sõidame rattaga. Kahekesi kõrvuti tee peal, kus väga tihti autosid ei sõida. Ühtäkki T kukub kisama, et meie taga on auto. Laseme selle siis viisakalt mööda. Mõned meetrid edasi suudan ma lambist rattaga põllu peale keerata. Mõtlen veel, et siia käin ma nüüd küll külili. Ei käi. T küsib, miks ma põllu sees sõidan või midagi sarnast. Tagasi teele. Ja siis üks kena kokkupõrge T rattaga. Järgmine asi on mina selili keset teed. Pea käib kolksuga vastu maad. Küll on tore, et mul kiiver peas. Naer. Kohutavalt naljakas on. Haiget ei saa. Ainult vasaku käe näpuotsad natuke valutavad ja käsi on pisut marraskil ja vasak jalg tundub ka kahtlane. Edasi kulub jupp aega lihtsalt keset teed naermisele ja tolmu maha pühkimisele ja avastusele, et parem jalg on natuke katki, ehk siis see jalg, kust valus ei olnud. No ja lõpuks väntame edasi kodu poole. Väga ilus pühapäevaõhtu.