Normaalsuse mõõdupuu???

Esmaspäevane suurim uudis oli muidugi see, et ma leidsin, et ma ikka PÄRIS normaalne ei ole. Või mis ma nüüd siin õige ajan, see polnud mingi uudis, see oli ammuteada fakt. Võiks asja tegelikult hoopis niiviisi ümber sõnastada, et mul ei ole päris normaalne huumorimeel. Oma edukat nädalat alustasin ma sellega, et jäin jalgupidi laualambi juhtmesse kinni ja lamp lendas laualt muidugi suures kaares põrandale. Keerasin siis ennast ümber ja vaatan - ohhooo!!! - lamp maas ja kogu mu paberihunnik ühes sellega kah põrandale prantsatanud. Ja alles siis kukub lambist pirn välja, tillat-töllat-tillat-töllat, ja veereb minu pärani silme all kapi alla. Loomulikult ei õnnestunud seda pirni enam tagasi keerata ja nii tuligi meil nädal otsa ilma laualambita läbi ajada. Esmaspäeval vean siis sellise lambi kohale, mis käib laua külge, kuigi sel juhul on juhtmetesse kinnijäämine mõnevõrra problemaatilisem - kas lendan ise ninuli või käib laud kummuli. Aga see lambi lend ja pirni soolo olid ikka nii pööraselt koomilised, et ma ülejäänud osa päevast ainult irvitasin omaette. Nagu mingi ohmu! Siiamaani ajab naerma! No mõtle peaga - lambi lammutamine ei peaks olema nädala lõbusaim kõrghetk (hmmm, mida ta järelemõeldes ikkagi ei olnud ka, sest terve see nädal on olnud üks paras kõrghetk :D).