Eilsest alates olen siis õnnelik stipendiumitšeki omanik. T esindas "stipendiaatide austamisaktusel", või kuidas iganes selle asja nimi ka ametlikult ei kõlanud, edukalt nii mu perekonda kui mu juhendajaid, tekitas tikuvõileivanduse tarbimisel enda ümber põrandale korraliku hunniku puru, ei joonud šampust ja oli muidu ka igapidi tasemel. Õhtul jäi oma tikk-kontsadel kaubamaja välisukse ees olevasse poriresti kolm korda järjest kontsa pidi kinni, kohtas juhuslikult oma pinginaabrit ja suutis kohvikus valida ikka päris jäledalt lääge piimakokteili meloniga.

Tänane päev mööda kangapoode tuisates, T helerohelistes ketsides (millelt kulus pesus enamus värvi maha) ees ja mina kõrgetel kontsadel järel, oli küll üsnagi võidukas, sest T lõpuks leidis meelepärase riide oma dressipükste jaoks (ära minu käest küsi, miks harilikke dressipükse lihtsalt osta ei või, vaid peab neid õmmelda laskma), aga mu 3 in 1 tervisehädadele (valus kurk + hääl ära + meeletu nohu) lisandus pealelõunaks nagu tellitult ka peavalu ja palavik, nii et ülejäänud päeva olen ma ikka üsna audis olnud. Ei saa veel kord mainimata jätta - perfektne aeg haige olemiseks, nagu alati.

Päeva sõna on LÕVIKUTSU.