Hommik ei alanud just kõige optimistlikumas meelolus. Kuidagi uimane on olla. Otsustasin siis vaikselt pühapäeva nautida ja täna tõesti mitte midagi teha. Tundub, et see oli õige otsus, sest otsides uusi blogisid, mida lugeda, sattusin ma täieliku pärli otsa. Kui lihtsalt ja ilusasti on ikka võimalik kirjutada. Liigutas kuskilt sügavamalt, umbes nagu "Salaroheline hiis" oma hingestatud loodusega või see, kui ma kunagi päris ammu vaatasin saadet, kus Jaan Tätte rääkis oma suhtest Vilsandi ja merega. Ma ei mäleta ta täpseid sõnu, aga ma mäletan seda TUNNET, mille ta jutt minus tekitas. Mäletan oma hämmingut selle üle, kuidas võõral inimesel on võimalik nii filigraanse täpsusega sõnadesse panna seda, mida mina tunnen, küll ühe teise paiga vastu siin Eestimaal. Ja kurbust selle üle, miks ma ise nii ilusasti öelda ei oska... See oli müstiline tunne. Ja tänane avastus eriti alla ei jää. Kummaline, kuidas nii erinevad asjad võivad nii sarnast mõju avaldada... Päike on jälle mõneks ajaks pilve tagant väljas (nii õues kui siin samas, kuskil minu sees) ja kõik on lihtsalt ilus. Natuke sügisene, aga see asja ilusaks teebki. Karge, tuuline ja vahel sajune, selline natuke nukker. Kõige ilusamad asjad on alati ka natuke kurvad, sest kurbus on tugevam emotsioon kui rõõm. See raputab kõvemini ja keerab hinge kergemini pahupidi. Puhas rõõm on kuidagi maine, selline sulaselge sära, nukrus ja rõõm kokku eksisteerivad aga kusagil teises maailmas, eemal reaalsusest, kusagil, kuhu teised naljalt ei pääse. Rõõmu on teistega hea ja kerge jagada, aga leida inimest, kes tõesti oskaks tunnetada ka sinu kurbusega segatud rõõmu, pole üldsegi nii kerge.

Täna on jällegi selline päev, kus Leonard Coheni hääl lausa külmavärinaid tekitab. Selline tugev ja sügav ja pehme ja natuke kare korraga; ja ma ei tea ise ka, kuidas see kõik korraga võimalik on.