Lumi!

Tänane suusateemaline hommikupoolik teleka ees läks sujuvalt üle väikseks kelgutamiseks. Või õigemini oli minu kohalolek vajalik eelkõige selleks, et T oma tutika lauaga peale järjekordset külje mahapanemist ikka jälle püsti saaks. Aga ta oli ülitubli, mina sellise asjaga küll mäest alla tulla ei suudaks, aga näe, tema suudab, vähemalt mingil määral. Ülesminek oli muidugi problemaatilisem (loe: täitsa pikk ja vaevaline), nii me siis lesisimegi pigem üleval päikese käes ja unistasime tõstukist ja pubist. Aga no mõned korrad sõitsin ikka alla ka, põhiliselt küll selg ees, sest selle täispuhutava ufo juhtimine on suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Samas veendusin veel kord, et tavalise salvoka peale ma enam küll ei istuks, ei ole piisavat tugitoolitunnet (tugitool lisavarustusega - pidev tuisk otse näkku).

Sattusin hommikul mingeid vanu pilte vaatama. Väga informatiivne oli. Näiteks tean ma nüüd täitsa täpselt, kus ma olin täna 11 aastat tagasi - klassiõhtul. Pildil meie, keset bioloogiaklassi õpetajalauda, tahvlil ilutsemas kiri "Happy birthday Mark Owen!" Eks siis 11 aastat hiljem ka, happy birthday, Markie ;)

Heh, just praegu meenus, et ma vist lubasin enne T-le mingis suuremeelsushoos, et punun talle täna õhtul n+1 patsi pähe. Lubada on muidugi hea, aga pärast on sõrmed tõsiselt kanged, sest tal on vähemalt kaks korda rohkem juukseid kui mul (jah, olen küll kade) ja lisaks on need veel tunduvalt pikemad. Õhtu sisustatud.