Mänguasjamuuseum

Käisime juba eelmisel nädalavahetusel Tallinnas mänguasjamuuseumis ja Keskkoolimuusikali vaatamas (jah, ma tean, väga eakohane tegevus), aga mul ei ole siiani aega olnud ühtegi pilti siia postitada. Keskkoolimuusikalist nii palju, et üllatavalt vaadatava oli. Publik oli enamasti vanuses 7-13. Istusime kolmandas reas hästi ääre peal ja eriti naljakas oli see, kui Ott Lepland kohe üsna etenduse alguses tuli ja just meie ette lava äärele maha istus, sest siis hakkasid väiksed tibid meie ees, taga ja külgedel erutusest pinkidel üles-alla hüplema ja kuuldavalt õhku ahmima. Aga muidu oli lahe :) Nüüd mänguasjamuuseumi juurde tagasi.

Muuseum oli väga šeff, hästi interaktiivne. Võib-olla oleks asjale natuke juurde andnud see, kui ma oleks lapsena hästi palju nukuteatris käinud, siis oleks osad nukud tuttavad olnud. Kuna ma olen nukuteatris käinud aga ainult paar korda, siis seda ahhaaa, ma mäletan! efekti väga palju ei olnud. Need kaks selli pildil õnneks väga interaktiivsed ei olnud, muidu ma poleks neile tõenäoliselt nii lähedale läinud.

Klaabu! Pisike, aga kahtlamata Klaabu. Kus tundlad on?

Ekraanile sai vajutada ning nukk hakkas oma sildri sees liigutama. See oli natuke õõvastav, sest jättis sellise mulje, et nukk elab. P.S. Leia pildilt Buratino.

Keldris oli õudustetuba ka. Paar kolekolli sealt ruumist. Kui ma oleksin väike ja läheksin nukuteatrisse, siis selliseid elukaid ma küll kardaksin.

Jup, ekraanil on tõesti Priit ;) Grease'i Priit. Sealt ekraanilt sai vaadata Riski ja Romeo ja Juliat ja Leopoldi tunnuslaulu ja Äpu näärilaulu ja veel igasuguseid uuemaid ja vanemaid lindistusi.

Üks suuremaid vaatamisväärsusi, siseõue ehitatud üleni klaasist rippuv kõnnitee. Võttis põlve natuke värisema. Mina ja mu kõrgusekartus...


Täna oli riigieksam. Ma olen sellest lihtsalt passimisest ja lakke vahtimisest täiesti läbi. Ja hommikul olin ma väga närvis.