Trips-traps-trull seebimull, tõuse lendu niidirull

Reedel oli mul Millist natuke kahju. Mul oli tööpäeva lõpu ja rongi väljumise vahel täpselt pool tundi, mis tähendas seda, et tormasin koju, võtsin pahaaimamatult mulle vastu tõtanud pisut unise Milli kaenlasse ja pistsin ta puuri. Ta vaeseke sai alles siis aru, mis juhtus, kui puuri uks juba kinni klõpsas. Vastutasuks mu reeturlikkuse eest lõugas ta rongis terve tee sellise häälega nagu ta hakkaks kohe surema ja kuna rongis oli tapvalt palav, võis tal see suremise tunne tõesti peal olla, sest selle järgi otsustades, kuidas ta nagu koer, keel suust väljas, lõõtsutas, võis ta ikka üsna ülekuumenenud olla. Nüüd on ta rahul, et sai jälle koju tagasi, koju, kus pole hirmusõudset koera ja magab mul süles kõht lae poole ja käpad suvalises suunas püsti, ise valjult nurrudes.

Laupäeval alustasin vapralt muruniitmise hooaega. Me tuttuuel niidukil on kindlasti ka mõni positiivne omadus, mina neid lihtsalt esimese kolme tunni jooksul ei avastanud. Või õigemini avastain küll - aia niitmine võrdub kõva jõusaalitrenniga, sest niidukit lükates on kogu aeg selline tunne, et pidur on peale unustatud. Käed raputas nii läbi, et tänagi on veel peopesad valusad. Kui ostate omale niiduki, vaadake, kas käepideme kõrgust saab reguleerida, sest on VÄGA raske lükata midagi, mille käepide on sul peaaegu rinnakõrgusel (muruniiduk korvpalluritele), eriti, kui oled harjunud niidukit kõigist künklikumatest kohtadest lihtsalt puusadega üle lükkama (milleks mul need puusad siis olemas on?!? mis mina teha saan, et ma kätega ei jaksa). Kõhuga lükkamine tulemusi ei anna, ainult sinikaid tekitab (järele proovitud). Ühesõnaga, mingil hetkel ma lihtsalt andsin alla, vedisin vana niiduki kuuri alt välja, tõmbasin käima (jah, see nõuab osavust, jõudu ja õiget randmenõksu, mida tuleb teha kogu kehaga kaasa aidates ise samal ajal ettepoole joostes) ja nautisin niitmist.

Õhtul helistas üks õnnetu T, kellel oli õnnestunud ilma võtmeta tööle minna ja nüüd ei saanud ta enam koju, sest kõik varuvõtmed olid salongist kuhugile minema kõndinud. Peale mõningasi jõupingutusi suutsin ma  võtmekimbu ta toast tuvastada, ajasin T jalgratta välja, pühkisin oma kiivri tolmust puhtaks, tegin kindlaks, kumb on tagumine pidur ja väntasin linna. Iga pidurdamise ajal oli tunne, et nüüd lendan kohe üle pea, aga loomulikult nii ei juhtunud. Oli juba aeg ka uuesti ratta selga istuda, muidu oleks eelmisest korrast juba hakanud varsti kaks aastat täis saama. Oleks vist aeg ka oma ratta kummid täis pumbata.

Selle sama päeva õhtul toksisin arvutisse suures koguses Liblikapüüdja etendusi ja seal mänginute nimesid. Alustades üheksakümnendate algusest ja lõpetades selle aastaga. Loodan, et T saab oma Liblikapüüdja ajaloo alase uurimustöö õigel ajal valmis ja ka minu tagasihoidlikest jõupingutustest on kasu. Eriti pingutas jõudu see, et me lausa pidime töö tegemise kõrvale ära sööma suures koguses kergelt kõrbema läinud popcorni, nii et meil oli mõlemal süda kergelt paha.

Aga muidu on suvi!!!! Ja kõige viimane asi, mida ma teha tahan, on homme tööle minna. Aga vaheaeg juba paistab ning homsest algab viimane täisnädal, siis veel kaks kaootilist nädalat tunde ja eksamitel istumist ja ekskursioone, siis poolteist nädalat niisama asjaliku näo tegemist ja konsultatsioone, siis üheksanda klassi lõpueksam, peale seda veel mõned päevad asjalik olemist, siis lõpuaktused ja siis on jaanilaupäev. Kõige selle vahele mahub muidugi veel n+1 töövälist asja ja ma üldiselt üritan seda numbrit suurendada 2xn+1ni (keeruline matemaatiline võrrand, korrutamine tehakse enne liitmist), et ei oleks aega järgi mõelda ega üle mõelda ega üldse mõelda. Eelmisel pühapäeval poolkogemata saadud uudise seedimiseks läks mul isegi kõigest paar päeva, nii et olen kuradima tubli. On halenaljakas, kuidas mulle lihtsalt unustati öelda, kuigi olen ainuke, keda see otseselt puudutab. Aga ise olen süüdi ka, eks ma oleks võinud ju küsida, näiteks kakskümmend aastat tagasi. On päris põnev omada elu, mis on Mehhiko seebiooperi ja Sind otsides saate ristand.

Mul on vaatamata Supernaturali viienda hooaja viimane osa. Ma natuke kardan selle vaatamist, sest spoilerites on kirjas "character death". Või õigemini ei taha ma seda sellepärast vaadata, et siis on kõik ja uusi osi ei tule enne sügist :p