Tulin just Liblikapüüdja 20. sünnipäevalt. Mitte et ma ise sellega kuidagi seotud oleksin olnud, aga kuna T on, siis ma pean ikka oma fänniklubi kohuseid täitma. Vaatasin veel korra tükki Imelise nimeline ja oli ikka endiselt täitsa täitsa hea. Lisaks veel Betti Alveri luulepäevade kava ning kõige noorema ja keskmise trupi etendusi. Oli hästi armas, et kohale olid tulnud ka Hele ja Alo Kõrve ja Tiit Sukk. Hele laulis kaks laulu ja mängis klaverit. Ma võiks üsna lõputulu kuulata, kuidas ta laulab (mina, kes ma ei kuula peaaegu mitte kunagi naislauljaid). Hele, Alo ja Roosi (kes on muideks superübernunnu) kolmikpöördumine Lianne ja Liblikapüüdjate poole oli selline muhedalt mõnus ja hästi vabas vormis, kusjuures Roosi rääkis kohati kõige kõvemini. Roosi jutust kahjuks eriti midagi aru saada ei olnud, aga ega Alo kah selgusega ei hiilanud, lõpuks suutis ta oma kõnesse kaasata ka saali teises otsas istunud Tiit Suka. See oli täitsa naljakas. Kui kõik kõned kah kuulatud said, sai sünnipäevale kohaselt torti ja kohvi ka :)