HP

Mul pidi selle eelmise sissekande kirjutamise ajal küll päikesepiste olema. Ja kas see positiivsuse puhang leidis aset tõesti alles sellel esmaspäeval? Täna olen ma täiesti lohutamatult kurb Tolkieni maailmaga võrdselt ebareaalses maailmas toimunu pärast. Päris ohtlik, kui võlumaailm peas pärismaailmaga seguneb. Aga mul on tõesti selline tunne, nagu surnud (see oli ju ammu teada, et keegi saab selles osas surma, nii et ei riku ma siin kellegi lugemiselamust) oleks keegi, keda ma päriselt tundsin. Siriuse tapmine oli juba liig mis liig, aga nüüd astus JKR küll kõigist piiridest üle. Ma olen enda peale suhteliselt tige, et ühel tühipaljal RAAMATUL on mu meeleolude üle nii palju võimu.