Nonii, tänane sissekanne räägib siis sellest, et kui ma õigesti mäletan, siis on see mu pika (teatavasti on kõik suhteline ja seega on tegemist vaid mu enda hinnanguga) blogijakarjääri jooksul esimene kord, kus ma kirjutan oma sissekannet kuskilt mujalt kui koduarvutist. Varem ma lihtsalt ei olegi midagi kirjutanud, kui ma parajasti kodus ei ole olnud. Täna teeme siis erandi, kusjuures miski ütleb mulle, et neid erandeid tuleb lähinädalatel veel ja veel. Selguse huvides - istun raamatukogu arvutiklassis ja kõik klõbistavad ümberringi. Üks pikkade juustega noormees kella üheteistkümne suunas piilub pidevalt paremale ja vasakule, nagu kartes, et keegi teda kuskilt õppeavakogu riiulite vahelt salaja jälgib. Tema kõrval istuva noormehe nina on teadmata põhjustel peaaegu vastu ekraani surutud. Konditsioneer huugab laes uinutavalt, aga mul on kõht nagunii nii tühi, et ma siia nii kauaks jääda ei kavatse, et uni peale kipuks. Bloggeri dashboardini jõudmiseks oli apppsoluutselt iga nurga peale mingeid paroole vaja, aga imekombel suutsin ma need kuskilt ajusopist ka üsna väikse vaevaga reprodutseerida. Ja see on tõsine ime, sest selle meeletu informatsioonivoo peale, mis mind täna hommikupoolikul tabas olin ma vahepeal ka iseenda telefoninumbi suutnud ära unustada. Raske juhus, sest see on üks kahest mobiilinumbrist, mis mul siiamaani alati meeles on olnud. Ja üleüldse, täna oli alguste algus. Lõbusaks alles hakkab minema. Koos kaktuste, knopkade ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.