Teemaks jällegi lumi. Pole midagi teha, ilus ju. Juba eile õhtul, kui ma teatrist tulin, sadas peenikest lund. Ja kui ma täna hommikul ennast üles ajasin, sadas täiesti laia lund. Õue astudes oli kõik nii pime, et ega eriti aru ei saanud, kas on õhtu või hommik, aga usinamad kojamehed olid juba kõnniteed kohati puhtaks kraapinud ja kõikvõimalikke lumesahkasid sebis ka tänavatel siia sinna. Tekitasin kena jäljerea üle majandusteaduskonna õppehoone ees oleva platsi, kahjuks polnud ma aga esimene, kes tol hommikul seda teed oli sammunud. Ka Toomemäel olid koeraga jalutamas käinud inimesed minust ette jõudnud. Seal olid tervelt kolmed natuke täis sadanud ja seega üsna ühesugused saapajäljed. Ühed läksid samas suunas, kus mina ja kahed tulid mulle vastu. Olid ka kahe väikese koera jäljed, mõlemad mulle vastu tulevad. See tähendab, et seal võis käia üks inimene oma kahe koeraga jalutamas. Ja siis veel kaks inimest, kes ei jalutanud koeraga. Või kaks inimest kumbki oma ühe koeraga jalutamas ja üks inimene, kes ei jalutanud koeraga. Või üks inimene, kes kõndis oma koeraga ringiratast ja seega tegid nad kahe peale ka kahed jäljed, pluss veel see üks inimene, kes ei jalutanud koeraga. Aga võib-olla tegi need kolmed jäljed üldse üksainus inimene, kes kaks korda kõndis koos koeraga ühes suunas ja ühe korra teises suunas, koer kaenlas. Või jalutas seal üks ilma koerata inimene kolm korda või kaks ilma koerata inimest - üks kaks ja teine ühe korra või kolm ilma koerata inimest igaüks ühe korra. Mis tähendab siis, et koerad jalutasid ilma inimesest saatjata, kas üksi või kahekesi või oli seal ainult üks koer, kes kaks korda üksinda sama teed jalutas. Või olid seal üldse jalutanud ainult koerad, kellest osad lihtsalt kandsid saapaid. (Ehh, eile tuletati küll meelde kolmerealise determinandi arvutamine, aga siin tuleb neid muutujaid küll rohkem kui kolm, nii et vähemalt kolmerealisena pole sellest determinandist mingit kasu. Pealegi ütleb mu viimasel ajal täiesti uinunud matemaatikuvaist, et sellist ülesannet mingi determinandiga ei saagi üldse lahendada :p). Peale jälgede uurimise vahtisin ma sadavat lund, püüdsin helbeid kinda peale (okei, okei, tunnistan ausalt, paar korda üritasin keelega ka mõne kätte saada - laupäeva hommikul pool kaheksa ei ole Toomemägi just ülerahvastatud ja publikut seega õnneks või kahjuks ei olnud), lohistasin jalgu järel, nii et ma olin põlvist saadik täiesti lumine ja korra olin väga lähedal ka kõhuli prantsatamisele (libe noh). Tagatipuks oleksin lõpuks äärepealt rongist maha jäänud, sest sel viisil jaama kõndimine võttis tunduvalt kauem aega kui ma olin planeerinud. Nagu mingi esimese klassi õpilane, et läheb küll kodust õigel ajal välja, aga kooli ikka õigeks ajaks ei jõua, sest tee peal on nii palju huvitavat vaadata. Igatahes, kui ma lõpuks rongis istusin, avastasin, et õues oli vahepeal päris valgeks läinud.
Eilne teater oli ka sarjast Winter (Christmas) Wonderland - ballett "Pähklipureja" (kellegi rootslase lasteraamatu ainetel). Väga sügavat muljet ei jätnud (vähemalt ei saa emotsioone võrrelda "Suveöö unenäoga"), kuid märkimisväärseid kohti siiski jagus. Kõige tõrksam näitleja laval oli koer Monty, kes keeldus isegi kõndimast ja seega tuli teda ühest kohast teise süles tassida. Lisaks tean ma nüüd, miks inimesed tahavad baleriiniks saada - et kanda laval näiteks lumememme, paukkompveki või karamelli kostüümi. Lumememmed olid kohe ekstravõrratud.
1 comment:
winter math :)
segaseks läks koerte ja jalutajate lugu, aga lõbus oli. korduv lugemisvara.
Post a Comment